ÜHEKSAS PÄEV - 13.10.2016.a.
Äratus 6:15. Täna andsin Tiidule raha ainult 500,0 ruupiat. Siis saame natukene tasaarveldatud minu väikese söömise tõttu teiste grupiliikmetega võrreldes. Meie elutegevust näitavad numbrid jäid aga täna kirja panemata. Loodetavasti veame ikka elusana õhtuni välja! Aga startisime 8:00. Täna oli grupi tempo juba aeglasem. Kõrgus on hakanud osale grupist vist mõju avaldama. Suur enamus meie grupist ei ole kunagi väga kõrgel käinud. Kõrgemal kui meie eesmärk Nepaalis ehk siis 5416 meetrit olime varasemalt käinud ainult ilmselt mina ja meie grupijuht Tiit. Ja loomulikult muidugi Ratna ja meie kandja. Aga mingeid erilisi hädasid ei paista vaatamata võib-olla veidi tagasihoidlikele kogemustele kellelgi olevat. Loomulikult väga vastupidavad ja tugevad grupikaaslased!
Tee peal kohtame väga palju ilusaid stuupasid, palveveskeid ja kohalikke surnuaedu. Olles hommikust alates natukene aega käinud sattusime väga tuttavasse kohta - sügisesse. Kui siin muidu puudub meie mõistes selline aastaaeg nagu sügis, siis täna jalutasime selles ühe imeilusa hetke. Jalutasime väikesel jalgrajal keset kuldkollaseid kaski ja langevaid lehti. Muidu aga hakkasid puud üha väiksemaks ja kiduramaks jääma. Natukene veel kõrgemale minnes kaovad need hoopis ära. Astudes aga meile omasesse keskkonda ehk meile harjumuspärasesse lehtmetsa tundsime kõik end ootamatult tuttavas ja turvalises kohas. Mitte, et meile ei meeldiks Himalaaja loodus, vastupidi imetlesime kõik seda ääretult, vaid tundsime väga tugevalt seda sünnipärast sidet oma igapäevase keskkonnaga. See õpetabki hindama Eestit veelgi rohkem!
Täna käisime pikalt mööda laia ja uhket kiviteed mööda. Nepaalis on palju teid, mis kivi-kivi haaval käsitsi laotud. Üritasin ette kujutada, millist energiat ja tööjõudu selleks vaja on! Ning selliseid teid pidi sõidavad autod. Ka bussid! Rääkimata mootorratastest. Ühest armsast külast ostsime Marikaga ühe väga armsa vanaproua käest õunu. Ta oli nii ilus ja tore seal neid imemaitsvaid õunu müües. Lubas ennast ilusasti pildistada. Ja naeratas ise seejuures kenasti. Ta oli nii ilus! Pildistasin teda ka Marikaga koos. Aga õunapuid on siin kõrgusel päris palju. Peaaegu igas aias. Ilmselt on just see kõrgus kuidagi nende kasvamiseks soodus.
Kell kaks jõudsime ööbimise kohta. Olime nüüd jõudnud Manangi. Kogu Annapurna ümbruses matkajate keskpunkti. Manang asub 3540-e meetri kõrgusel ja on väga tähtis koht kõigi matkajate jaoks. Just Manangi jõudmise tõttu oligi plaanis natukene lühem päev. Sest kell kolm pidi meil algama loeng kõrgmäestikuhaigusest, selle ennetamisest, ära tundmisest ja ravist. Saime hotellis toad kätte ja veidi pikutada enne uuesti välja minekut. Peavalu on minul natukene hullemaks läinud. Marikal oli juba päris paha ja kehv täna olla. Vedasime end siiski loengule kohale.
Natukene naljakas oli mul küll käia ringi pooles kannas villase soki ja mahatallatud kannaga sandaaliga linna peal. Aga ei tahtnud küll midagi oma katkisele jalale peale panna. Lihtsalt lootsin, et keegi mulle kanna peale ei astu ja igal õhtul veidikegi taastuvat õrna nahakihti katki ei tee. Igal hommikul liikuma hakates juhtub see nagu nii. Mis õhtu ja öö jooksul on jõudnud paraneda hävib jälle päeval matkates. Jääb üle vaid loota, et organism on nii tugev, et varsti siiski paranemise tempo suudab ületada lõhkumise tempo. Lootus siiski jäi, et see võiks juhtuda enne matka lõppu. Muidu tuleb välja, et oma laiskuse ja rumaluse tõttu tegin kogu matka läbi katkiste jalgadega. Aga mis ei tapa teeb tugevamaks! Olen peaaegu harjunud iga hommikuse meeletu valuga liikuma hakkamisel.
Loengusaalis oli väga mõnus ja soe. Ma pean nüüd ausalt üles tunnistama, et kogu sellest loengust kuulsin ma suhteliselt väikest osa. Enamuse magasin maha. Seal soojas ruumis (õues oli väga kõva tuul!) tuli väga suur ja magus uni peale. Kuid eks ma midagi ikka kuulsin ja sain aru ka. Kasvõi seda, et Manangis ongi mäemeditsiini keskus. On paar arsti, kes vabatahtlikena siin töötavad hooajaliselt. Aidates nii matkajaid kui võimaluste piires ka kohalikke. Ning sealgi sai väikese annetuse eest mõõta näiteks hapnikusisaldust veres, mida meie igal hommikul Tiidu valvsa pilgu all nii korralikult teeme. Kuid panin tähele, et teistest gruppidest soovijaid jagus.
Aga kõige kuulsam üle maailma on Manang hoopis tänu filmitööstusele. Nimelt on siin filmitud suur menufilm "7 aastat Tiibetis". Film on ka kohalikele väga tähtis. Ning seega on Manangis selline asi nagu kino. Kus näidatakse kahte filmi. Lisaks algselt mainitule veel Jon Krakaueri raamatu "Hõredasse õhku" põhjal tehtud mängufilmi "Everest". Seansid toimuvad hooajal iga päev. Osa meie seltskonnast käis ka kinos. Piletiraha sisaldas poole seansi pealt veel tee ja pop-corni pakkumist kena tütarlapse poolt. Kes käisid, need teadsid rääkida. Mina siiski kinos ei käinud. Mõlemat filmi olen näinud ja raamatuidki lugenud. Mõlemad raamatud head ja ka mõlemad filmid!
Pärast loengut läks Marika hotelli tagasi. Mina läksin linna peale jalutama veel. Tegemist on fantastilise linnaga. Täis jälle neid armsaid ja natukene romantilisi kivist ehitatud elumaju, stuupasid ja palveveskeid. Nepaali külades on ka komme, et küla algab ja lõpeb väravaga. Ning värava sisse on kindlasti ehitatud kasvõi mõned palveveskid. Jalutasin ühte pidi linna lõppu ja teist pidi ringiga tagasi. Käisin läbi poed. Leidsin isegi muuseumi! Kuid see oli kahjuks suletud. Loodetavasti on ta avatud siiski homme. Sest Manangis ööbime nüüd kaks ööd järjest. Hotelli tagasi jõudes leidsin Marika restoranist kuuma vett joomas ja küüslauku söömas. See pidi olema parim vahend kõrgusest tulenevate vaevuste vastu. Tiit olla õelnud! Natukese aja pärast ühinesin temaga. Sest nüüd laua ääres paigal istudes hakkas minugi pea päris tugevalt valutama. Jõin siis minagi kuuma vett seal. Natukene paremaks tegi tõesti. Samas on see, et alati on parem vaikselt ringi liikudes või midagi tehes. Niisama laua ääres istudes tundub olevat palju halvem. Või siis on parem juba päris magada. Kuid kui pool päevast maha magada siis ei pruugi enam öösel und olla. Ja öösel üleval passida, kui kõik teised magavad, ei ole just väga meeldiv.
Õhtuks tellisin endale india karri kana ja riisiga. Enne sööki jooksin korra veel alla (meie hotell asus natukene peatänavast eemal väikese künka otsas) linna peale tagasi. Meil sai Marikaga vesi otsa. Hotellist mitte kaugel oli veejaam jälle. Aga see oli juba kinni. Käisin siis poest ostmas - 80,0 ruupiat pudel. Ei olnud vähemalt kallimaks läinud! Söök oli aga super hea! Kuigi ma pidin jälle jätma enamuse riisist söömata, sest seda kõike oli lihtsalt üle mõistuse palju. Pigistasin endale sisse vähemalt kõik kana. Ja nagu juba pea iga õhtu, mõtlesin ma tänagi, et pean endale ikka väiksemaid sööke tellima. Aga kuidagi juhtub nii, et kui ma isegi oma arust tellin väikese prae, tuleb välja täpselt vastupidi. Ja meesterahvad, kes just soovivad tellida hea suure söömaaja, saavad suhteliselt tagasihoidliku taldrikutäie.
Minule isiklikult tunduvad need mägedes soovitatavad vee hulgad, mida peab päevas ära jooma, üle mõistuse suured. Ma lihtsalt ei suuda nii palju vett juua. Ning siin siis tulebki sellistele inimestele appi too võimas ravim. Mis viib vedeliku kehast kiiresti välja, tekitades selle peale loomulikult janu, et saaks järjest rohkem juua. Igal asjal on aga ka oma miinus: WC-s peab käima selle ravimi manustamise juures väga tihti. Aga lõpp kokkuvõttes on tulemus ju tähtis. Ning tõepoolest: alates tablettide võtmise hetkest suurenes automaatselt ka joogijanu ja ilmselt sellest kõigest tulenevalt oli vähemalt minul küll olemine suurepärane!
Minnes toona Aafrikasse käisin oma perearsti juures sooviga saada retsept Diacarbile. Minu oma perearst selle peale muidugi ehmatas ära ja arvas, et kuna temal antud ravimi sellisel viisil kasutamise kogemused puuduvad, siis ei julge ta sellist ravimit mulle ka välja kirjutada. Tegemist on siis tõesti tegelikkuses retseptiravimiga. Läksin siis sama jutuga nii nimetatud Tallinna Meremeeste haiglas asuvasse spetsiaalsesse reisimeditsiini kabinetti. Reisimeditsiini arst oli kursis nende tablettide sellise kasutusviisiga ning temal polnud probleeme retsepti välja kirjutamisega. Sealt saingi retsepti ja hulganisti veel häid soovitusi pealekauba. Nüüd on juba tee selge!
No comments:
Post a Comment