ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

VIIES PÄEV - 09.10.2016.a.

Täna hommikuks tellisin mina endale söögiks omleti. Kuna eilne puder jättis ikka väga halva mulje ja seda ma ei suutnud eile ega suudaks ka edaspidi süüa. Omlett oli aga päris hea. Tiidule andsime 1500 ruupiat söökide eest. Pulss oli 85. Hapnik 97. See viimane näit oli isegi parem eilsega võrreldes. Kõik oma asjad saime kokku pakitud ja sstuma hakkasime kell 8:10. Kümme minutit hiljem plaanitust. Kuid ma arvan, et see on väga hea tulemus. Matka algus alles ju ka... eks me harjutame veel. Ja senised päevad ja tempo on näidanud, et me pigem liigume kiiremini plaanitust ehk jõuame pigem liiga vara ööbimise kohta. Päikest oleme siin kõvasti saanud juba selle mõne päevaga. Täna hommikul päevaga alustades oli rada varjus siiski õnneks enamus aega. See oli väga hea. Eilses tohutus kuumuses ja lauspäikese käes kõndimine ei olnud just väga kerge taluda. Inimesed ongi erinevad: kes talub paremini kuuma, kes külma. Mulle tavapäraselt sobib siiski kuum rohkem. Ja ees ootab meid siiski järjest külmem ilm suuremates kõrgustes.

Täna oli algus vähemalt suurepärane! Vaatamata sellele, et esimese saja meetri peal suutsin mina kuskile kivi taha koperdada ja kukkuda. Midagi hullu õnneks ei juhtunud. Kätt väänasin natukene. Kõndisin ja kõndisin edasi omaette vaikselt ja mõtlesin. Mulle ikka nii meeldivad just jalgsimatkad. Olen käinud igasugustel matkadel. Küll paadi, suuskade, hobuse kui rattaga. Aga oma kahe jala peal on ikka kõige mõnusam. Võtad koti selga ja astud vaikselt oma rada mööda. See on ka kõige parem koormus. Trenni mõttes siis. Paadi ja hobusega oli liiga lihtne. Siis pole enda kehale nagu üldse koormust. Jalgratas on sellise vahelduva koormusega ja liiga pikalt sõites hakkavad minul põlved valutama. Ehk siis jalgrattamatks minu jaoks liiga raske, kui see päevane teekond on üle 70 kilomeetri. See muidugi oleneb maastikust kõik. Suusamatk muidugi oli minu mäletamist mööda samuti väga nauditav. Sest siis oli ka seljakott seljas. Äkki ongi asi kotis?

Nepaali loodus on täiesti lummav! Need imelised vaated, mis iga teekäänaku tagant avanesid, võtsid sõnatuks. Fotoaparaat on mul kogu aja kaelas kõlkunud. Et saaks kohe kasutada kui soovi. Aga mingitel hetkedel olen jäänud lihtsalt seisma ja vahtima neid võimsaid panoraame ja pildistamine ei tule nagu meeldegi. Üritan ahmida endasse neid vaateid, kohtasid ja pilte. Et see hetk talletuks kuskile mujale. Palju olulisemasse kohta nähtavasti kui fotoka mälukaardile. Ja et ikka meelde jäääks - nii vaatepilt, tunne kui ka emotsioon. Enne lõunapeatust avanes eemalt imeline vaade võimsale kosele. Neidki on siin väga palju! Sulav liustikuvesi peab ju kuidagi sealt mäest alla saama. Lõunaks sõime nuudlisuppi. On ikka hea asi! Eriti kui köögi kõrvalt peenralt käidi igasuguseid häid asju supi sisse korjamas. Ning hästi palju küüslauku palusime täna supile lisada. Tuleb välja, et kogu meie grupp on suur küüslaugu sõber. Lõunasöögi kohas andsin peremehe kätte valmis kirjutatud ning markidega varustatud postkaardid. Uurisin enne järgi, kas neil ikka postkast on külas. Noormees kinnitas meile mitu korda, et neil käib küll siin külas "postman". Kuigi postkasti pole. Lausa kaks korda nädalas pidi käima. Loodetavasti jõuavad kaardid ilusasti adressaatideni. Järelkajana pean siin kohal mainima, et kuu aega peale Nepaalist naasmist ei ole minu postitatud soojad tervitused lähedastele veel kätte toimetatud! Ootame. Ning ka mitmeid kuid hiljem ei ole veel neid kaarte. Ja tulemata need jäidki! Tänane matkapäev oli aga suhteliselt lihtne. Kogu aeg ootasin ja ootasin, et millal läheb raskeks. Aga no ei läinudki. Lihtsalt nii mõnus oli käia! Täielik nauding. Hommikul liikusime kõvasti mäest alla kohe. Pärast laskumist oli edasi aga lauge tõus. Päris otse päikese kätte tänane rada ei läinudki. Mis oligi väga hea. Eelmiste päevade päike oli natukene liiga teinud juba mulle. Kõigil teistelgi oli näkku vaadates näha, et päikest on olnud kõvasti ikka. Tee ääres kohtasime paar korda jõulutähtesid. Siin kasvavad nad vabalt looduses. Ning ei ole sellised pisikesed potitaimed vaid suured paar meetrit kõrged põõsad. Nagu meie sirelid!

Esimest korda neid Aafrikas kohates olin täitsa jahmunud. Seisin ja vaatasin neid ning mõtlesin, et mis asi see ometi on? Tundus väga omane ja tuttav taim, aga täiesti vales kohas! Tükk aega läks arusaamiseni millega tegemist. Nüüd juba teadsin. Olime siiani liikunud Lamjungi maakonnas. Täna saabusime pidulikult läbi valgete väravate Manangi. Muutus ka kohalik usk. Kui siiani olime liikunud hinduistlikus alas, siis nüüd algas budistlik piirkond. Muutus paistis ka kohe silma. Küladesse ja tee äärtesse ilmusid esimesed budismile nii omased palveveskid ja stuupad. Osa tänasest matkarajast kulges ka lihtsalt teed mööda. Mina ikka imestan ja imestan, milliseid teid mööda siin autod sõidavad. Mis autod: isegi suured bussid! Sellist asja, mida meie autoteeks peame, siin mägedes ei esine. Mingit kattega teed pole olemaski. Tavaline tee on siin lihtsalt buldooseriga siledamaks lükatud mäekülg. Ühel pool kõrgub siis kaljune mägi. Ja teisel pool kuristik. Kuskil all sügavuses mühisemas mägijõgi.

Ööbimiskohta Chamche´sse jõudsime umbes kella nelja ajal. Täna enam sooja vett ei olnud. Aga kuna kohale jõudes oli nahk märg ja õues veel väga soe, siis polnud hullu käia külma veega pesemas. Riided sai samuti läbi loputada. Täna õhtul ei olnud aga kraanikaussi selle tarbeks. Oli ainult kraan. Kausi saime köögist laenata. Pärast pesemist riietudes panin aga juba õhtuks jalga pikad püksid ja selga fliisi. Vaikselt hakkab külmemaks minema. Mina olen muidugi ka maailma kõige suurem külmavares. Oleme liikunud peaaegu algusest peale vahelduva eduga koos ja eraldi ühe vanema saksa abielupaariga ühes tempos. Täna sõime lõunat koos ja sattusime nüüd ka ühte hotelli ööbima. Omavahel spekuleerisime, et ilmselt on meie giidid head tuttavad ja seetõttu ongi asjad nii organiseeritud. Aga ega naabreid ei saa valida! Õhtul väljas istudes tossasid nad meie kõrval nagu kaks korstent. Päris vastik oli! Üllatavalt pole meie grupis mitte ühtegi suitsetajat.

Ühel meie Priitudest lagunesid täna saapad ära. See on aga üks hullemaid asju, mis matkal võib juhtuda. Tallad tulid liimist lahti. Käis ja ostis siis küla pealt poodidest kokku kogu liimi, mis saada oli. Liimis neid usinalt. Enne tegi muidugi pilti katkistest saabastest. Ja saatis saapad valmistanud firmasse Eestisse. Küsimusega, et mis nüüd edasi saab? Saapad katki, matk pooleli Nepaalis. Sellega seoses peangi mainima, et ma olen ikka täitsa hämmeldunud: seni on igas ööbimiskohas olnud meil super telefonilevi ja tasuta wi-fi. Levi on vähemalt minul oma Elisaga. Ülejäänutel nii hästi ei ole läinud. Natukene paradoksaalne. Sest oma kodus on mul tavaliselt levi null. Ja siis tuled Nepaali mägedesse ja levi on maksimum. Huvitav, kas Elisa seda ise ka teab ja järgmisel korral, kui mul kodus jälle leviga probleeme, soovitaks mul näiteks Nepaali sõita!

Täna kulus söögi peale 1370,0 ruupiat. 80,0 ruupiat oli vesi. Kõndisime 15 kilomeetrit ära 7,5 tunniga. Ööbima jõudsime Chamche´sse, mis asetses 1385 meetri kõrgusel. Pean ikka ära mainima veel, et laiskus ja viitsimatus ei tule isegi matkal kunagi kasuks. Täna mingil kruusateel jalutades sattus mulle saabastesse natukene liiva ja peenikest kruusa. Ei viitsinud peatust teha ega seda sodi sealt välja raputada. Ning õhtuks hotelli jõudes olid mul kandadel ilusad villid. Hooletus ees, õnnetus taga! Eks siis hommikul paistab, mis mind ees ootab. Võib muidugi loota, et hõõrumine on siiski olnud nii väike, et ööga kõik kadunud. Ja jätta meelde, et sellistele asjadele tuleb reageerida kohe. Ja alati. Sest peale katkiste saabaste on järjekorras järgmine hull asi katkised jalad matkal.