ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 16.10.2016.aasta!

Äratus täna 6:00. Sutsukene varem kui tavaliselt. Kõige tavalisem äratus on meil siin olnud 6:15. 7:00 oli hommikusöök. 7:30 startisime. Pulss 66. Hapnik 88. Kuidagi hirmus halb tundus mulle see viimane näit. Aga enesetunne oli sellele vaatamata väga hea. Välja arvatud muidugi see, et täna hommikune puder ei olnud jälle just kõige meeldivam söök. Putru nad teevad siin ilmselt nii, et valavad kiirpudrule kuuma vee peale. Aga siis segamisega väga hoolikad ei olda. Ühesõnaga koosnes see puder sellistest klimpidest. Mina ei suutnud neid alla neelata. Õnneks olime me võtnud Marikaga kahe peale kaks keedetud muna (mune pakutakse siin alati kahekaupa). Minu hommikusöök koosneski siis ühest munast, piimaga teest ja paarist lusikatäiest pudrust. Ning Nepaali piimaga tee on taevalikult hea! Ma olen loobunud siin kohvi peale mõtlemastki. Ja asendanud kõik võimalikud muud tavapärased joogid (muidugi välja arvatud vesi!) vürtsise piimaga teega. 

Paljud hommikud on meil alanud siin kohutava suitsuhaisu sees. Kohalikel on kombeks panna väikesesse metallpotikesse igal hommikul kadakaoksi põlema ukse ette, trepi peale või väravale. See on nende puhastusrituaal ja komme. Kadakasuits aitab pahasid vaime ja halba energiat peletada. Isegi vanadel eestlastel on olnud komme kadakasuitsuga tubadest pahalasi välja ajada. Aga selle suitsu kirbe lõhn on päris jube. Majad on neil suhteliselt hõredad. Mingit soojustust ega muud taolist ei kasutata. Seega kõik, mis on väljas (välja arvatud vihm, sest katused üldjuhul ikka peavad!), on ka sees. Tuul, vinguhais ja muu selline. Mõnel hommikul võttis suits lausa vee silmist välja. Samas pidi asi olema hea eesmärgi nimel. Äkki isegi aitab meid see meie teekonnal! Ja ajab kõik pahad vaimud, pahalased, kurjad trollid ja muud säärased ebameeldivad tegelased meie teelt kõrvale!

Kõrgust võtsime täna kõvasti. Ning tõus oli järsk. Üldine tempo on muutunud veelgi aeglasemaks. Ehk siis kõrgus annab tunda vist. Täna oli Andresel paha olla. Andsin talle ühe lehe Diacarbi oma tabletikogust. Kogu grupil oli piisavalt palju iseendaga tegemist. Iga järgmise künka otsa jõudsime hingeldades. Eks see lõpp ongi järsem. Homme ootab meid ees kuruületuse päev ehk viimane jupp tõusta. Siis on meie eesmärk täidetud, kuru ületatud ning ees ootab ainult allaminek veel. Aga taas kord saime nautida imelisi Himaalaja vaateid. Eilsest alates pole ka metsa enam, mis vaateid segada võiks. Hommikupoole mõned kadakad veel olid näha. Kuna grupi tempo on kõvasti aeglasemaks muutunud täna (keegi ei torma võidu peale enam), siis mina sain kohe mõnuga imetleda loodust, pildistada ja niisama mõnuleda.

Lõunaks jõudsime Thorung Base Campi 4450 meetri peal. Täna oleme jalutanud läbi ainult ühest külast. Külad lõppesid otsa! Edasi tulevad ainult spetsiaalselt matkajate  tarbeks rajatud teemajad. Nii kõrgel siin piirkonnas ei ela enam isegi šerpad mitte. Šerpad on siis üks Nepaali paljudest rahvustest, kes elavadki just kõrgmäestike piirkonnas. Ametlik riigikeel on küll nepaali keel, aga kokku räägitakse riigis umbes 30 keelt. Šerpa keel siis seal hulgas. Tihti nimetavad aga välismaalased kõiki kandjaid šerpadeks. Šerpa ei ole siiski üheski kohalikus keeles mitte kandja, vaid hoopis ühe kohaliku Himaalaja rahvuse nimetus. Siin mägedes elav rahvas. Siin kohal oleks sobilik mainida, et kogu Nepaali rahvastikust on kirjaoskajad vaid umbes pooled.

Lõunaks sõime tomati-küüslaugu-nuudlisuppi. Maitses väga hästi! Natukene istusime veel. Siis ootas ees tänase päeva viimane pingutus: tõusmine High Campi ehk ülemisse laagrisse. Ronisime ja ronisime. Siin oli nüüd küll kogu Annapurna ringi kõige järsem ronimine. Kuid tegelikult oli astuda mõnus. Mägedes liigud nii või teisiti natukene aeglasemalt võrreldes tavapärasema olukorraga. Läksime igaüks oma tempoga. Aeg-ajalt puhkepause tehes. Matkal astudki tavaliselt jalg jala ette. Isegi mõtlema ei pea millelegi keerulisemale kui sellele, kuhu, millal ja kuidas, teha järgmine samm. Kiiremad sportlased liikusid ees. Kui olime peaaegu üles jõudnud ja lõpp juba paistis, tulid meile alla vastu Rene ja Jüri. Rene võttis minu koti, Jüri meie teise Tiidu koti, ning vedasid need selle viimase jupi veel üles ära. Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Kotist vabanenud, avastasin mina kui hea on pildistada ilma kotita. Jalutasin siis natukene päris rajast kõrvale, et mõned head fotod saada. Laager asus väga ilusa koha peal. Midagi muud peale kivide, kalju ja rusunõlva muidugi enam ümbruses väga näha ei olnud. Ainult kivid ümberringi. Lõunapeatuses olid siiski veel mõned kadakad olemas. Nüüd ei õnnestunud peale mõne üksiku kuivanud rohututi ja sambla mitte midagi näha. Kuid õnneks ei ole me siiamaani veel lund kohanud oma teel. On ette tulnud aastaid Annapurna ümbruses nagu mainitud, kus juba oktoobris on Manangis näiteks lumi maas. Ilmaga on meil väga vedanud! Isegi vihma pole saanud eriti, mis siin ene lume tulekut nii tavaline on. Ühel pärastlõunal oleme ainult sutsukese vihma käes matkanud. Kui mina laagrisse jõudsin uuris Rene mu käest, et mida kaasas kannan, et mu kott nii raske on!? Vastasin, et raamatuid. Näiteks on mul kotis 700 leheküljeline Mussolini elulugu. Rene võttis seda hea naljana! Meie kandja liikus täna aga jälle väga kiiresti meie ees ja võttis meile toad ära. Muidu oleksime olnud väga õnnetus olukorras meiegi. See viimane laager enne kuru ületamist oli nii rahvast täis, et osad matkajad pidid magama söögisaalis laudadel ja põrandal. Üks tütarlaps palus luba meie toas riideid vahetada. Söögisaalis kõigi ees seda tõesti ei tee ja WC-s oleks väga ebamugav.

Meil olid aga mõnusad toad! Olime tänulikud Ratnale, et ta selle peale tuli, et meie kandja ka täna hommikul kohe kiiresti ette saata ja kandjale selle eest, et ta sellega hakkama sai. Nautisime Marikaga natukene aega oma toa ukse ees istudes ja lugedes päikest. Kui päike mäemassiivi taha kadus tahtis külm kohe kahe sekundiga ära võtta. Siis ei jäänud muud üle kui tuppa kolida. Istusime natukene toas. Korrastasime oma asju. Pakkisime kotid enam-vähem hommikuks valmis. Väga vara tuleb hommikul tõusta. Kella viiest plaanis Tiit juba liikuma hakata. Ilmselt ootab meid homme ees matka kõige raskem päev. Siis läksime õhtust sööma. Söögisaal oli ikka meeletult ülerahvastatud. Saime ühe laua ääres jupikese ruumi. Meie grupi kogunedes pidime siis natukene trügima, et ära mahtuda. Väga kaua ei istunud ka täna õhtul. Esiteks on homme ees väga raske päev. Ja teiseks ei saa söögisaalis ööbijad enne, kui kõik tubades olijad lahkunud, magama minna.

Söögile kulus täna 1620,0 ruupiat ja veele 60,0 ruupiat. Eelmises ööbimise kohas oli veevõtupunkt jälle. Poes ja teemajades on vesi sellisel kõrgusel juba mõnes kohas olnud isegi kuni 200,0 ruupiat. Ja poodi siin loomulikult enam ei ole. On ainult hotelli väike müügipunkt, mis ongi ainult matkajatele mõeldud. Asustust nii kõrgel ei ole enam. Kõrgus High Campis 4850 meetrit. Täna oli ka haruldane päev: sellisel kõrgusel ei olnud enam internetti. Ning telefonilevi puudus isegi minul! Seda võis muidugi seletada sellega, et kuna kohalikud enam siin kandis nii kõrgel ei ela, siis riik ei panusta infrastruktuuri väga põhjalikult.