ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 15.10.2016. aasta.

Täna ma isegi ei üritanud putru tellida: eile hommikune kogemus oli väga eredalt ja eemaletõukavalt veel meeles! Piirdusin ühe keedetud muna ja saiaga. Kohvi ma siin ka ei joo. Välja arvatud tõesti eile kohvikus, kus sai päris kohvi. Piirdun hommikuti nepaali teega. Jube magus, aga samas hirmus hea jook piima ja vürtsidega. Hommikul startisime 8:10. Ilmselt üritasime seda teha kell kaheksa täpselt. Pulss oli 67. Hapnik oli 92. Hapniku näidud on hakanud kõigil vähehaaval langema. Aga nii kaua, kui alla 60 ei pidavat olema, siis polevat hullu. Minul on aga selleni ikka veel pikk tee langeda. Söögiraha maksime Tiidule 2500,0 ruupiat. See on siis kahe päeva eest kokku.

Palju meil täna muidugi käia ei olnud - kell kaksteist olime saabunud juba ööbimise paika Yak Kharka´sse. Natukene rahulolematud olid muidugi mõned grupiliikmed. Me kihutame kogu tee meeletu tempoga, mistõttu tee peal eriti midagi tähele panna ei jõua ega imelisi vaateid nautida. Ja siis passime pooled päevad niisama hotellides. Kõi kõige! Oleks parem tõesti rajal natukene tempot alla võtta ja rohkem nautida. Aga minu ikka veel plaasterdatud ja katkised jalad muidugi rõõmustasid lühikese päeva üle. Igal hommikul teibin nad korralikult kokku, et saabas võimalikult vähe kandade peale hakkaks. Aga käies on valus ikka. Iga samm annab tunda. Ööbimise kohta jõudes saapaid jalast võtta on üks suurimaid naudinguid siin matkal. Paranemine on siiski aega nõudev. Kui haav lahtiselt on ja kuivama hakkab, on hommikuks natukene juba paranenud. Uus õrn nahk on kasvanud katkisele kohale. Kuid päev läbi käies on see varsti juba uuesti katki hõõrutud. Mulle tundub, et ega see enne ei paranegi, kui matkapäevad läbi ja ei pea enam saapaid üldse jalga panema.

Samas oli meil täna kõvasti ronimist kõrgusesse võrreldes läbitud tee pikkusega. Ehk siis oli rada päris järsk sellest tulenevalt. Kõrgust võtsime oma viissada meetrit. Tee peal uurisime Rene teleskoobiga kitsesid mäeküljel turnimas. Täiesti uskumatu ikka milliseid seinu ja nõlvu pidi nad suudavad liikuda! Ja kui märkamatuks nad seejuures jäävad oma väga kaitsevärvuse tõttu, mis perfektselt sulab kokku taustaks oleva kaljuseinaga. Meie poleks ilmselt ise näinud kedagi. Kohalikud on aga õppinud neid jälgima ja leidma nad üles ka väga hästi maastikku maskeerununa. Aga jah, tõesti, minu arvates ronisid need kitsed küll üles mööda täiesti püstloodis seina!

Ühel peatusel ostsime kurki kohaliku naise käest. Paljud küll ei julgenud seda teha. Ei usaldanud nad kohalikke arusaamasid hügieenist ja haiguste levikust. Minule aga pole mingid kõhuhädad kunagi väga ligi pääsenud. Kurk oli hea ja mahlane! Kes sõid, need kiitsid!
Ilm on aga ka päeva ajal läinud päris külmaks. Päeval särab päike küll kõrgel taevas, aga temperatuur on kõvasti madalam võrreldes veel paari päeva taguse ajaga. Kindlalt on minul jalas juba paar päeva pikad püksid. Samuti pikkade varrukatega pluus. Igas peatuses on esimene asi toppida midagi sooja selga, et oma märja ihuga kõva tuule käes ei külmetaks. Täna hommikul otsisin koti sügavusest välja villase mütsi ja sooja kaelasalli. Siiani on õhukesed sallid asja ära ajanud: üks kaelas tuule eest kaitseks ja teine peas. Alguses siis päikese ja hiljem külma vastu.

Pesemist sellisel kõrgusel ja temperatuuril külma veega ei taha mina isegi ette kujutada mitte. Seega ainus, mis täna teha saime, oli riputada päeval seljas olnud riided rõdu äärele tuulduma. Riided vahetatud kuivade ja natukene vähem lõhnavate vastu, läksime lõunat sööma. No ja võite ära arvata, mida me siis täna lõunaks sõime? Igal juhul oli väga hea! Pärast lõunat pugesime magamiskottidesse ja magasime paar tundi mõnusalt. Aga siis ajas tuul ukse suure paugu ja kolinaga lahti ning uni oligi läinud! Ronisin oma soojast ja mõnusast pesast välja ning sulgesin ukse. Aga olles sedasi juba üles aetud mul rohkem und ei olnud. Unega võib kõrgmäestikus üldse probleeme olla. Väga paljud ei saa öösiti und. Mida kõrgemale, seda halvem magada. Öine uni aga on tegelikult hindamatu väärtusega mägedes ja seda just sellise kõrgema raskusastmega matka puhul. Sest kui öösel korralikult maganud ei ole, ei ole matkajast eriti ka päeval asja, mistõttu süvenevad kõrguse poolt tekitatud vaevused ja päevane liikumine muutub väga keeruliseks ja justkui kannatuste rajaks. Meie oleme siin aga maganud kui vanajumala selja taga. Eks oma osa on siin ka sellel, et magame mugavalt igal öösel paksu madratsiga voodites. Kõik minu eelmised matkad on olnud telgis ööbimisega. Sellist mugavust ja luksust naudin tegelikult esmakordselt.

Ajasime Marikaga siis ennast ikka üles ja läksime söögisaali kuuma vett jooma ja raamatut lugema. Tänane teemaja oli natukene erinev kõigist eelmistest. Kui muidu siiani on kõik olnud sellised väga kompaktsed ja paljud ainult ühe hoonena, siis nüüd oli meil söögisaali ja kööki jõudmiseks vaja lausa tänav ületada. Jalutasin hetke hotelli ümbruses ringi. Tegin eemal paistvatest lumistest tippudest mõned pildid. Üks kohalik noormees asjatas hotelli kõrval asuvas köögivilja aias. Mind märgates, tegelikult vist minu huvi mäetippude vastu, asus  ta varmalt mulle selgitama, et millised tipud siis siit kätte paistavad. Olid need siis Annapurna I-III ja Gangapurna. Noormees aga kattis käepäraste vahenditega salatit, kõrvitsaid, kapsaid ja porgandeid ning muud taolist. Sain aru, et saabumas on erakordselt külm öö. Ega õues oligi juba päris külmaks läinud. Samas on ilm praegu olnud meie vastu suhteliselt armulik. Lund ei ole me veel kohanud. Mõnel aastal on olnud samal ajal isegi Manangis juba paks lumi maas. Hea meelega läksin söögisaali küdeva ahju äärde sooja. Seljas ikka Katmandust ostetud sulejope ning jalas villased sokid.

Õhtusöögiks tellisin mina endale kõige uhkema roa täna: jakifilee. Jakk on Nepaali tüüpiline veis. Looduslikult elavad jakid praegu veel ainult Tiibeti territooriumil. Ning tegelikult on peaaegu kõik Nepaalis kasvatatavad isendid, lehma-jaki ristandid. Emaseid järglasi nimetatakse zomodeks. Isaseid zokjakkideks. Zomosid peetakse piima saamiseks. Nõlvadel nähtud karjades olid üldiselt zokjakid, kelle põhiline ülesanne on koormat kanda. Suvel  on kari kõrgel mägedes. Talvel liigub natukene alla poole - 3000-3500 meetri kõrgusele. Jakke kasvataksegi Nepaalis kõrgemal piirkondades, kus lehmade jaoks muutuks temperatuur ja ilm juba ekstreemseteks. Üks hämmastav tähelepanek veel meie bussisõidust matka alguses: peale Eesti pole ma väga palju kuskil kohanud musta-valge kirjut lehma. Aga siin, Nepaalis, on sellised! Minu praad toodi aga peaaegu põlevana lauale. Keele tahtis alla viia! Igal juhul väga toitev ja hea. Võtsingi kõige kallima söögi, et natukene vähendada jälle ette makstud summat. Ja loomulikult tahtsin proovida ära jaki liha.

Käisime täna koos peatustega kokku ainult neli tundi. Kell 12.00 ehk keskpäeval olime hotellis. Yak Kharkas. Tavaliselt matkaolukorras ei saaks nii vara veel lõunapausilegi. Alati on tempo särtsakam ja jaksu rohkem enne lõunat. Seega üritataksegi käia suurem osa teekonnast ära enne lõunat, et siis pärastiseks jääks lühem tee. Aga kui teekond nii lühikene ongi, pole muidugi vahet. Kõrgus 4050 meetrit. Söögile kulus päeva peale kokku 1840,0 ruupiat. Suurim summa siin oldud aja jooksul. Aga kuna mul oli ette kogunenud jälle peaaegu 1000,0 ruupiat, siis võisin seda endale lubada. 200,0 ruupiat läks interneti peale. Teine koht, kus pidime maksma wifi eest.