ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 17.10.2016.a!

Täna oli siis meie kõige tähtsam päev siin Nepaalis. Annapurna ahelikul asuva Thorung La (olen kohanud mitmeid erinevaid kirjapilte mainitud nimele) kuru ületamine. Ja ilusasti kolmeteistkümnes päev meie reisil. Tõeline vedamine! Äratus oli 3:45. Pulss 65. Hapnik 95. Hapnikusisalduse näidud on paremaks läinud võrreldes vahepealsetega. Hommikune puder ei läinud täna jälle alla väga hästi. Õnneks olime Marikaga taibanud ka täna hommikuks võtta keedumunad pudrule juurde. Sellest mulle täiesti piisas. Söögiraha mina enam ei maksnud. Mul oli tekkinud söögiraha osas väike ülejääk uuesti. Liikuma hakkasime 5:00. Üks grupipilt veel enne starti. Õues oli kohutavalt külm ja pime. Tõusu alustasime 4850 meetri pealt. Pealampidega.

Mina olin kaotanud muidugi aga ära kuskile oma lambi. Ilmselt unustasin selle üle-eelmisesse ööbimiskohta. Natukene kahju oli, sest olin just Nepaali tulekuks ostnud endale uue lambi. Nii, et nüüd pimedas astuda ei olnud just väga mugav. Aga õnneks oli ilm enam-vähem selge ja kuu valgustas rada täiesti piisavalt. Peatuseid eriti teha ei tahtnud. Liialt külm oli selle jaoks. Korraks jäid seisma. Viieks minutiks umbes. Siis hakkas juba hirmus külm ja tekkis tahtmine vaikselt edasi minna. Kotti ei võtnud ma kordagi seljast ära: see soojendas hästi selga. Isegi üks väike majakene, kus kohvik, oli raja peal veel. Osad meie grupistki käisid sees soojas. Samas oli rada väga mõnus. Nii järsku tõusu ja ronimist, nagu eile olime kogenud, täna ei olnud ette näha. Astusime vaikselt igaüks omas tempos. Mõned küll koondusid kellegi selja taha, kui käimise kiirus sobis. Aga üldiselt olime jagunenud väga mitmeks grupiks ja rivi venis suhteliselt pikaks. Lund ei olnud ka kõrgemale tõustes. Tean samas aastaid, kus oktoobris on paks lumi juba Manangis maas olnud. Pimedas saime astuda ühe tunnikese. Kella kuuest oli juba enam-vähem valge. Ning olime näinud imeilusat päikesetõusu mäetippude tagant. Lambi puudumine väga ei seganudki. Suutsin siiski selle tunnikese pimedas kobades ikkagi edasi liikuda ja seda suhteliselt normaalse tempoga.

Kahe ja poole tunniga olimegi üleval kurul. Osad meie grupist olid jõudnud siiski palju varem. Kõige kiirematel kulus natukene üle kahe tunni aega. Minul ja minuga koos liikujatel siis 2,5 tundi. Hiljem tulijatel minust kuskil 15-20 minutit kauem. Varem jõudjad olid leidnud ilusa väikese tuulevaikse lohu vahetult enne kuru, kus oodata teisi järele. Jäime Marikaga algul raja peale ootama, lootuses, et tagumised tulevad kohe meie järel. Tegelikult ei viitsinud lihtsalt alla ronida rajalt, sest arvasime, et liigume kohe-kohe edasi. Aga nii kohe nad ei tulnudki! Pidime ikka üks veerand tunnikest ootama. Selle ajaga jõudis hakata nii külm, et ronisime meiegi ikkagi alla teiste juurde. Külm oli vaatamata sellele, et esimese asjana peatudes olin koukinud seljakotist välja oma päästja sulejope ja selle ruttu selga tõmmanud. Ootamise ajal jõudsin süüa ära ka viimase šokolaadi kaasa võetud varudest. Kui kogu meie grupp koos oli, liikusime selle viimase 100 meetrit kuru tipuni ära. Üleval oli päris palju rahvast. Ning meeletu tuul! Ja veel meeletumalt palvelippusid lehvimas. Kogusime oma grupi kokku, saime natukene aega oodata pildistamise järjekorras ning saime meiegi grupipildi tehtud kuru sildi ees.

Olime siis nüüd tõusnud 5416 meetri kõrgusele. Enamusele grupist oli see taas kõrguse rekord! Enesetunne oli ikka super hea! Kergendus, et see matka kõige raskem osa nüüd seljataga. Väike uhkus ja heameel, et sellega ikka kõik hakkama saime ja eesmärk saavutatud. Et kõik me olime jõudnud üles. Ning isegi pisikene nukrus, et nüüd edasi on ainult lihtne kõik. Et koormust rohkem eriti pole kehale anda. Minul oli kogu matka aja kotis kaasa veetud kaks Eesti lippu, mis sõbranna Alice oli mulle kaasa andnud. Olin need õhtul juba seljakotist välja otsinud. Ühel oli kahjuks pika kotis veedetud aja jooksul varda otsast ilus nupukene ära murdunud. Aga see väga ei rikkunud tema välimust. Marika oli pannud need kurule jõudmise ajaks oma väikesesse seljakotti, et vajadusel kohe kiiresti kätte saaks. Nüüd jätsime ühe lipu kurule palvelippude sekka. Teise otsustasime kinkida pärast matka meie giidile Ratnale. Esialgu läks siis Marika kotti tagasi.

Lund ei olnud teragi ka siin päris üleval kurul. Natukene oli näha ümberkaudsetel kõrgematel tippudel lumemütsakuid. Ja see oligi kõik! Lumes me sumpama ei pidanud kordagi. Isegi ühe jalaga ei saanud lume peale astuda. Ühesõnaga ilmaga vedas meil ikka täiega! Fotod tehtud, hakkasime varsti ka alla poole liikuma. Sest külm tuul muutus mingil hetkel ikka väga vastikuks ja piinavaks ning puhus läbi kõikidest seljas olevatest riidekihtidest vaatamata sellele, et need oleks pidanud olema kõik tuulekindlad! Alla minek läks kiiresti. Olles paarsada meetrit laskunud, hakkas isegi minul palav. Sulejope oli mul ju siiani veel seljas. Tegime siis kõik esimese riietumise peatuse. Võis ära võtta paksu jope, kindad, paksu mütsi ja salli.

Vaated olid imelised. Asusime ikka veel peal pool pilvi. All orus oli paks pilvevaip. Seal asuvat küla paista ei olnud. Laskumine oli suhteliselt järsk. Alguses oli ju väga tore vahelduseks meeletult raskele tõusule tulla mäest alla. Aga pikapeale hakkas natukene tüütuks muutuma. Jalad (eriti põlved) hakkasid valutama, kohutavalt palav hakkas. Ainukene osa minust, mis laskumist nautis järjepidevalt ja kindlalt, olid minu plaasterdatud kannad. Laskumisega ei puutunud ju katkised kohad vastu saabast. Esimest korda pärast haavade tekkimist sain liikuda piinava valuta. Aga järjest palavamaks läks. Olles umbes tunnikese laskunud, tegime veel ühe, põhjalikuma riietuse peatuse. Ehk siis sooja pesu seljast eemaldamise peatuse. Mina oma suures laiskuses ei viitsinud millegipärast aga nüüdki veel seda teha. Ehk siis minu soe pesu jäi kindlalt selga! Hiljem muidugi kahetsesin oma hetkelist laiskust. Siis, kui veelgi allapoole jõudes kohutavas palavuses piinlesin ja ojadena higistasin.

Õnneks jõudsime varsti esimeste majakesteni, mis osutusid paariks  restoraniks. Olime laskunud 4200 meetri peale ehk natukene üle 1200 meetri juba. Tegime seal lõunasöögi pausi. Seal siis riietusin WC-s ka esimese asjana ümber. Ja lõunaks sõime, üllatus-üllatus, tomati-nuudlisuppi. Sööki pidime päris tükk aega ootama täna. Aga samas oli pärast nii elamusterohket päeva tore päikese käes vedeleda ja puhata. Ja väga mõnus oli olla! Meie laua lähedal oli mingi imelik suur metallist kolakas. Selgus, et see on kohalike jaoks väga tähtis leiutis. Nimelt on tegemist küpsetajaga, kus päikese käes valmib söök lihtsalt niisama. Ei kulu kütet ega muud energiat söögivalmistamiseks. Sinna asjanduse (see asi nägi välja nagu UFO laev!) keskele pandi pott, kastrul või mõni muu käepärane anum valmistatava söögiga. Küpsetaja tuli keerata ilusasti näoga päikese poole. Ja seal see asi siis valmis tasakesi. Näiteks sai sellega teevettki keeta. Ja kõik need asjandused on küladesse paigaldatud riigi rahastamisel, et toetada kohalike elanike hakkama saamist.

Pärast lõunat oli meil ööbimise kohta veel laskuda üks tund. Kogu selle tunni jooksul saime nautida imelisi vaateid ümbritsevatele mägedele ja orule, kus asus Muktinath. Meie sihtmärk täna õhtuks. Sinna jõudmiseks tuli meil laskuda veel 400 meetrit kõrgust. Kokkuvõttes koosnes siis meie tänane päev alustuseks 566 meetrisest tõusust üles kurule ja siis 1616 meetrises laskumises Muktinath`i. Kogu Annapurna ring aga pidavat hõlmama endas 27 000 meetrit mäest ülest ronimist ehk siis tõusu. Päris palju on siin tulnud tõesti ronida üles-alla. Ei ole nii, et on pidev tõus või pidev langus. Rada käib enamuses ajast siiski nii üles kui alla. Olenemata sellest, mis on lõplik eesmärk. Et kas siis ronida üles. Või tulla alla.

Ma olen siin Nepaalis matkates palju imestanud jalgratturite üle, kes läbivad meiega põhimõtteliselt samu radasid. Ainult kõige hullematel kitsastel, kõva ronimist nõudvatel lõikudel, pole me kohanud ühtegi ratturit. Mõned päevad tagasi väga järsul rajal üles poole rühkides hakkas neist küll kohe päris kahju. Üks noormees pressis ennast ilmselgelt toore jõuga mäest üles. Meist mööda jõudes tegi peatuse, käis põõsa taga oksendamas ning sõitis edasi. Õnneks tuli siis väike jupp laskumist. Sai natukene taastuda. Aga tänagi möödus meist väga palju jalgrattureid. Kuid nüüd tundus see mulle veel võimatum ja ohtlikum. Sellist järsku laskumist mina rattaga küll ei riskiks vist ette võtta. Ilmselt ma jalutaks enamus aega ratas käekõrval.

Muktinath´i jõudes aga tervitas meid juba kaugelt eemalt  linna kõrval kõrguv suur Buddha kuju. Parasajagu oli mäe veerul asuvas kloostris mingi püha või tseremoonia, sest terve tee alla linna südamesse, tuli meile vastu kloostri poole liikuvaid pidulikult riietatud kohalikke, kelledel eesmärgiks kloostrisse jõudmine. Meie hotell asus aga täiesti linnakese keskel. Saime oma toad kätte. Koorisime riidest lahti sooviga minna pesema. Aga sooja vett ei olnud! Ilmselt ei suutnud meie nii kaua oodata, et soe vesi jõuaks neljandale korrusele. Loputasime end külma veega üle. Aga seda poleks isegi vaja olnud! Sest WC-s vett tõmmates sain ma väga ootamatult külma dussi osaliseks. Nimelt ei olnud veetoru üldse ühendatud WC-e poti loputuskastiga. Ehk siis vett tõmmates lahmas vesi otse kogu ruumi laiali suure joana. Hea, et olin just dussi alt tulnud. Siis selles mõttes, et mul polnud seljas riideid, mis oleksid läbimärjaks saanud.

Elektrit meil ka ei olnud. Marika käis all vastuvõtus asja uurima. Elekter pidi tulema kell seitse ja pott lubati kohe korda teha. Üsna varsti tuli tõesti üks meesterahvas, kes käepäraste vahenditega meie tualetis ühendas veetoru uuesti loputuskastiga. Aga edaspidi olin vett tõmmates väga ettevaatlik! Natukese aja pärast, olles ennast suutnud siiski veidi korrastada ja värskendada pärast rasket päeva, kohates Andrest ja Priitu, selgus, et soe vesi olevat siiski olemas olnud. Me olime lihtsalt liiga kiired ja kärsitud. Aga nüüd suundusime linna peale. Jalutasime selle ühest otsast teiseni läbi. Väga palju oli kohaliku käsitöö ja ehete müüjaid tänava ääres. Ehted on neil väga ilusad! Ostsime meiegi natukene neid kaasa. Mina ostsin endale ühe ripatsi ja lastele kingitused. Meie linna peal tiirutamise ajal lõppes nähtavasti mäe otsas kloostris tseremoonia, sest äkki hakkas rahvas mäest alla liikuma meile vastu. Enamus jala, aga ka hobuste ja eeslitega. Meile tundus mingil hetkel, et need hobused osutavad ilmselt mingit taksoteenust. Et kes ei jaksa või viitsi ise käia, siis on võimalus tellida endale hobune treppi.

Kohtusime ringi käies mitmete meie grupikaaslastega. Kui Andrese ja Renega kokku juhtusime, otsustasime minna kohvikusse kõik koos. Muktinath´is on Bob Marley kohvik ja hotell. Soovisime seal kohvi (siis seda päris kohvi jälle!) juua ja kooki süüa. Tellisime õunapiruka endale kõik. Meie Marikaga saime (kuna tellisime esimestena) oma pirukad ikka tükk aega varem kätte. Ikka nii palju varem, et selleks ajaks kui jõudsid Andrese ja Rene omad, ei olnud meie pirukatest enam midagi alles. Aga meeste pirukad olid seevastu mikrolaineahjus soojaks tehtud! Jalutasime hetke veel ringi kohvikust tulles, aga õues oli läinud kohutavalt külmaks. Isegi kohalikud värisesid ning imestasid, et miks täna ometi nii külm on. Suundusime hotelli tagasi. Saime õhtusööki oodates lugeda ja telefone laadida söögisaalis. Sest tõesti mõned minutid pärast seitset tuli elekter tagasi.

Elektriga on neil siin nii, et päeval ei olegi seda. Hommikul on mingil kellaajal. Ja siis õhtul seitsmest umbes üheteistkümneni. Sain nüüd ka lõpuks aru, miks mõnel ööl on juhtunud nii, et minu telefoni või fotoaparaadi aku, ei olegi ennast hommikuks täis laadinud. Igal suuremal majapidamisel ja hotellil/restoranil on seega lisaks veel oma generaator, millega varustatakse kõige tähtsamaid asju. Nagu näiteks elementaarne valgustus. Õhtusöögiks sõin täna kana. Oli väga hea! Suhteliselt vara läksime magama. Homme on ootamas matka viimane päev. Ehk siis alates ülehomsest ei liigu me enam ainult omal jalal edasi.

Raha kulus söögi peale täna koos kohvikuskäiguga 1835,0 ruupiat. Ning ehetele ja kingitustele 3150,0 ruupiat. Aga nüüd on üks reisi keerulisemaid osasid tehtud. Või isegi kaks! Kuru ületatud. Ja kodustele kingitused ostetud!