ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 19.10.2016.a.

Täna hommikul ei pidanud enam putru sööma. Tellisin omletti hoopis. Ka jalgu ei pidanud plaasterdama rohkem. Saapad olin juba õhtul kotti ära pakkinud. Jalga sain jätta palju sõbralikumad sandaalid. Ehk siis nüüd ometi saavad mu vaesed kannad hakata paranema ja kasvatama lõplikult peale uue naha. Ei pidanud ka mõõtma veres hapniku sisaldust ega pulssi. Raske osa läbi ja nüüd edasi ainult lust ja lillepidu! Kell 7:00 pidi buss väljuma. Ärkasime natukene peale kella viit. Kuueks oli tellitud meile hommikusöök. Loota aga, et buss see kell Pokharasse ka väljub, oleks olnud muidugi võrdne füüsikaseaduste totaalse eiramisega. Siiski, kõigele sellele meile teadaolevale vaatamata, olime kaks minutit enne seitset bussipeatuses, mis asus meie ööbimiskohast ainult paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ning tõesti-tõesti, astudes õue tabas meid eilse tormiga võrreldes, täielik tuulevaikus. See tundus isegi natukene harjumatu ja hirmutav. Suured seljakotid pakkisime bussi katusele. Olime päeva jooksul vaja minevad asjad pakkinud väikestesse seljakottidesse, mille nüüd ka bussi kaasa võtsime. Saime Marikaga kõige paremad kohad bussis! Esimese pingi, kus saime vabalt oma jalgu sirutada. Meie ja bussijuhi istme vahel oli laialt ruumi kottide hoidmiseks ja ka jalgade tarbeks. Jomsomist välja saamine võttis aga kõvasti aega. Inimesi tuli järjest peale. Pakke võeti peale igal nurgal juurde. Katusel asuv ruum oli ilmselt lõputu!

Ning nagu ikka lõunamaades on signaal mootorsõiduki juhi kõige vajalikum tööriist. Ka Nepaalis ringi sõites ei kujuta ette, et sõidukil võiks nii oluline osa, kui signaal, puududa. See on vajalik ka selleks, et jalakäijad ja muud teel liikuvad isikud, saaksid õigel ajal kraavi hüpata ja näiteks bussi mööda lasta. Keegi ei pahanda selle peale. Teel kiiremini liikuja lastakse võimalusel alati sõbralikult mööda. Alati tuleb aga üllatusi ette! Mingil hetkel liikusid sörkides meie ees mitukümmend trenni tegevat sõdurit. Ja minu suureks imestuseks, ei tormanud bussijuht üldsegi mitte signaalitama. Hoopis sõitis väga rahulikult ja kannatlikult jooksvate sõdurite järel päris mitu kilomeetrit. Kuni viimased keerasid teisele teele. Austus? Hirm?

Seisus on Nepaalis üldse väga tähtis. Kuigi alates 1963-ndast aastast pärinev tsiviilkoodeks keelab igasuguse ja iga inimese diskrimineerimise, diskrimineerib kastisüsteem võimude sekkumatuse tõttu ligi 70% kogu riigi elanikkonnast. Seega võib ainult kahetsusega nentida, et riigis kehtib ikka veel kastisüsteem. Ka linna ja maaelanike heaolu vahel on suur vahe. Politseinike ja teiste ametnike suure korruptsiooni tõttu puudub elanikel riigi vastu usaldus ning raskustes olles ei küsi nad ka abi.

Tee, mida mööda sõitsime, tundus kohati olevat aga täiesti olematu. Kõlkusime tihti kuskil kuristiku kohal, kus all mühas ja tormas mägijõgi. Õnneks olime meie Marikaga enamus aega mitte-kuristiku poolsel küljel. Vaid vastupidi. Bussiuks oli üleni aga klaasist. Kuna istusime ukse vastas põhimõtteliselt, siis sealt oli ikka vilksamisi kogu aeg näha, et all pool valitses nii mõnigi kord tühjus. Inimene harjub siiski kõigega. Ja õige varsti magasin mina pool sõitu mõnuga maha. Üritasin küll ärkvel püsida, et midagi põnevat nähes, suuta kohe õigel ajal fotoaparaat haarata. Kuid päris tihti ei tulnud see välja. Uni on ikka magus! Ei seganud mind ka see meeletu raputamine. Kui tagapool istujad olid osad ikka näost valged ja üks kohalik, pea aknast väljas, oli sunnitud hüvasti jätma oma hommikusöögiga, siis mina magasin ikka mõnuga. Lõunasöögi peatuse tegime pisikeses kohalikus külarestoranis. Meie grupp sõi loomulikult nuudlisuppi. Küüslaugu ja tomatiga.

Istekohad saime tualeti kõrvale. Sealt tulev aroom söögiisule just väga turgutavalt ei mõjunud. Kuid kõhu suutsime siiski täis süüa. Edasi sõites, nüüd juba täis kõhuga, haaras mind enda võimusesse veel suurem ja sügavam uni. Seda enam, et olime jõudnud välja nüüd teele, mida võis teatud mööndustega nimetada juba tõesti autoteeks. Siiani olime sõitnud buldooseriga natukene siledamaks lükatud mäekülge pidi. Selline väike kannatuste rada see bussisõit siin kohalikes oludes muidugi on. Buss raputab väga kõvasti. See on ka loomulik arvestades teeolusid. Sõidetakse tõesti üle selliste inimese pea suuruste kivide. Teed on kitsad, kurvilised ja ohtlikud. Bussijuhtide jaoks on suur väljakutse suuta kaks bussi kitsal teel üksteisest möödagi manööverdada. Nii mõnigi kord oli tegemist millimeetritega. Ja vahel pole seda paari millimeetritki.

Kuid see teebki reisimise huvitavaks: just tutvumine nende päris kohalike oludega. Puuduvad igasugused liiklust reguleerivad märgid (ainuke reguleerija on signaal). Kogu tee jooksul Pokharasse kohtasime me vist ainult ühte liiklusmärki. Ning seegi oli hoiatuseks teel liikuvate lehmade eest! Aga vaated olid imelised! Nüüd liikusime teistpidi: tasapidi hakkasid tee äärsetesse orgudesse ilmuma uuesti maalilised riisipõllud. Palav hakkas. Päike kõrvetas bussist väljudes juba päris kõvasti. Pokharasse jõudsime umbes pool kaheksa õhtul. Väikese meelitamise peale tõi buss meid hotelli ette ära. Vastasel juhul oleksime bussijaamast veel 20 minutit taksoga pidanud sõitma hotellini. Nüüd saime kiiremini ja mugavamalt. Tänud vastutulelikule bussijuhile! Muuseas, meie bussijuht oli tänase päeva jooksul, olnud roolis järjest 12 tundi. Tundub uskumatu! Arvestades siin mugavas Euroopas meie olusid. Nepaalis on aga nii mõnigi asi teistmoodi.

Saime ruttu oma toad kätte. Panime asjad tuppa ära ja kogunesime kohe uuesti hotelli fuajeesse, et minna õhtust sööma. Väga kaugele ei viitsinudki minna. Valisime suhteliselt hotelli vastast ühe restorani. Tegemist oli kohalikus mõistes päris kalli restoraniga. Kuid juba uksel sisenemisel lubati meile 10% soodustust ja mida kõike veel. Koht oli viisakas ja teenindus tundus meeldiv. Astusime sisse. Kohe tõsteti meile lauad ringi, et mahuksime kõik ühe laua taha ära. Peab veel mainima, et kogu õhtu jooksul olime me ainukesed kliendid selles restoranis. Olen Aasias ringi liikudes pannud tihti tähele, et nii mõneski restoranis on olnud meie grupp kogu õhtu jooksul ainukeste külastajate rollis. Kohad aga eksisteerivad ja töötavad. Olen küll püüdnud välja mõelda, kuidas nii endaga välja tulla, aga vastuseni pole jõudnud. Ilmselt on hinnad kohalikus mõistes ikka nii meeletult kallid sellistes kohtades, et piisab kui kord nädalas käib suur grupp söömas. Ja ikkagi oled mäel omadega! Aga söök oli super hea! Pärast arve tasumisel oli teenindajatel küll juba meelest läinud algsed lubadused. Ehk väideti, et pole juttu olnud 10%-lisest soodustusest. Suurte süütute silmadega otsa vaadates kinnitati meile kui ühest suust, et jutt oli 5%-ist.

Kõige agaramad vaidlejad selle arutelu juures olid muidugi need, keda tol hetkel läheduses polnudki. Nemad mäletasid kõige paremini. Kuna aga söök oli tõesti fantastiline ja meie mõistes hinnad ikkagi odavad, ei hakanud me juuksekarva lõhki ajama. Tasusime arve ja lahkusime meeldivalt täiskõhu tundega. Käisime Marikaga veel läheduses asuvast poest korra läbi. Ostsime homseks päevaks bussi kaasa puuvilja ja vett. Sest ka homne päev tuleb meil veeta bussis! Ööbisime siis täna Pokharas. Tegemist on Nepaali kuurortlinnaga, mida peetakse turistide paradiisiks. Kohalikud käivad tihti siin puhkamas. Linn asub orus imeilusa järve kaldal. Järvel saab väga romantiliselt sõita näiteks kohalike paatidega. Meie jõudsime kahjuks pimedas. Seega me eriti midagi ei näinud. Ka seda ilusat järve mitte. Ja järgmisel päeval pidime jälle väga vara juba pimedas lahkuma.

Kahjuks jäi meie poolt Pokhara linn lähemalt avastamata. Kuid näiteks Katmanduga võrreldes on tegemist kahtlemata palju puhtama, uhkema ja meeldivama linnaga. Ka uuemaga. Mina isiklikult soovitaks Nepaali sõitjatel plaanida küll ühepäevane puhkus Pokharas. Meilegi oleks meeldinud veeta üks päev siin järve ääres ja lahkuda Katmandusse päev hiljem. Raha kulus täna aga hommikusöögiks 230,0 ruupiat, lõunasöögiks 100,0 ruupiat , õhtusöögiks 1080,0 ruupiat ja poes 220,0 ruupiat. Õhtusöök oli Nepaali hindadega võrreldes kallis. Samas lõunasöök jälle tunduvalt odavam võrreldes nende summadega, milledega olime harjunud mägedes päris matka ajal.