Tuesday, January 3, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 18.10.2016.a.

Täna oli siis meie viimane matkapäev. Väga vara ei pidanud ärkama. Ees oli ootamas suhteliselt kerge päev. Vähemalt hommikul tundus meile nii! Ega me ju ette ei teadnud. Hommikusöögi osas olen leppinud, et tuleb läbi ajada hea toitva pudruta ning läinud teistega sarnaselt üle saiale ja munale. Pulss 63. Hapnik 82. Naljakas, nii madal hapnik! Ometi oleme ju nüüd juba allapoole liikumas. Aga matk tehtud edukalt ning nüüd oli ausalt öelda juba suhteliselt ükskõik neist numbritest! Plaasterdasin täna viimast hommikut ka kinni oma jalad. Kuna täna viimane käimise päev, siis pole mul loodetavasti rohkem vaja saapaid jalga panna. Ja seetõttu siis ka jalgu plaasterdada.

Ratna tahtis minna meiega mööda autoteed alla edasi. Aga sellele me protestisime küll vastu! Mööda autoteed vantsida nendel kitsastel mägiteedel autode vahel olime saanud juba küll. See ei pakuks enam mingit rahuldust. Tüütu ja igav! Ning tavaliselt ei paista autoteele ka eriti ilusaid vaateid. Aga mööda matkarada oleks ikka ilusam ja meeldivam. Ja ega Ratnal midagi üle ei jäänud! Vastu vaielda ta meile ju ei saanud ning pidigi seetõttu ohverdama oma mugavuse tülikate matkajate soovile. Õige varsti Muktinath´ist välja jõudes keerasimegi suurelt teelt kõrvale ees kõrguva sadula (sadulaks nimetatakse mägede puhul sellist sadulakujulist kohta laugel mäeahelikul) poole.

Esimese osa hommikust ronisime muidugi ootamatult jälle mäest üles. Aga see tõus oli lauge. Ja seda ilmestasid täiesti uskumatud vaated ümbritsevatele mägedele. Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et need siin täna meie ees laiuvad vaated, olid kogu meie matka ühed kõige ilusamad ja maalilisemad! Imestasime ja ahhetasime ikka iga natukese aja tagant. Pildistamispause tuli tihedalt. Kuna nüüd oli olnud ka tõeline pingelangus ehk siis olime oma eesmärgi õnnelikult saavutanud kõik, saimegi võtta tänast päeva kergemalt. Aega meil oli. Seetõttu oli tänane päev super mõnus kulgemine mööda väga head matkarada. Kuid vaatamata sellele väga heale rajale suutsin kuskilt laskudes mina jälle koperdada ja kukkuda. Vist jäin imetlema järjekordselt minu ees avanenud kaunist vaadet! Midagi hullu minuga muidugi õnneks ei juhtunud. Sain natukene tolmuseks ja jalas olnud retuusidesse tuli auk. Õhtuks võib-olla ka sinine põlv olemas.

Lõunapeatuse tegime Lupra´s. Imepisikene armas külakene jõe ääres kõrgel ja järsul kaldal. Enne seda saime veel ronida üle kuivanud jõesängi üle tohutult pika rippsilla. Pilt, mis sillalt avanes, oli vapustavalt lummav! Vaatamata sellele, et peale tolmu, kruusa, kivide ja mõnede üksikute okastega põõsaste ei tabanud silm nägemusulatuses mitte midagi muud. Lõunat sõime ilmselt meie giidi tuttavas pererestoranis. Eks ikka nuudlisuppi. Päike oli jälle äärmiselt kõrvetav ja ere. Hoidusime ennast ikka varju rohkem söögi ajal.
Pärast lõunapausi ronisime alla kuivanud jõesängi. Edasi läkski meie rada sealt ja jalutasime jõesängi pidi pikalt. Alguses oli väga hea rada. Kuivanud praguline pinnas. Kevadine mudavoog ilmselt, mis nüüd ilus ja sile ja jalutamiseks justkui loodud. Aga mida edasi, seda hullemaks rada läks. Lõpuks ronisime mööda suuri kivihunnikuid. Natukene aega pärast Luprast lahkumist näitas Ratna meile kõrgel pea kohal kõrguvas kaljuseinas paari koobast. Ühes neis pidi elama praegugi veel üksik erakmunk. Külarahvas käib talle aeg-ajalt süüa-juua ja muud head-paremat viimas. Ning tema palvetab kogu küla eest. Väga nutikas tööjaotus!
Ning järjest tugevnes tuul. Tuul sai oma suure hoo sisse tuhisedes piki jõesängi ja orgu. Jõudes hargneva oruni oma rajaga keerasime vasakule. Vot, seal oli alles õige tuul! Sellise tugevusega tuult olen mina kohanud varasemalt vaid mõnel korral. Liiva, tolmu ja peent kruusa lendas suhu ja silma. Nagu tõeline tuulispask! Katsin ühe kaelasalliga näo kinni kuni päikeseprillideni. Teise tõmbasin ülevalt poolt pähe kuni prillideni. Astusime mööda autoteed. Mootorrattaid, busse ja autosid sõitis väga tihedalt. Tuulemüha oli aga nii tugev, et tagantulevaid autosid ei kuulnud isegi paari meetri kauguselt. Endast märku said nad anda ainult kõva signaaliga. See oli päris karm kogemus. Samas omamoodi huvitav. Ja hommikul kergena paistnud päevast oligi kujunenud üks pikemaid ja tüütumaid päevi. Mitte siis raskusastme tõttu. Vaid põhiliselt kaasneva tuule tõttu. Kuigi korrata vist ei tahaks. See õudne peen tolm tungis igalt poolt läbi. Silmad, suu ja kõrvad ning kõik muudki kohad olid kõike seda sodi täis. Päeva esimese poole imelisest jalutuskäigust suursuguste vaadetega oli saanud tõeline põrgu eeskoda mitte just väga hea nähtavusega liivatormis.

Nõnda jalutasime kuni Jomsom´ini. Ja siis veel läbi kogu linna. Sest meie ööbimiskoht tundus olevat teisel pool linna. See oli selline juba natukene suurema linna moodi. Eriti siinses kohalikus mõistes. Väga palju inimesi, autosid ja koeri. Lapsi muidugi ka. Politseipunktis pidime ennast jälle "üles andma". Neid punkte oli meil tee peal olnud igas vähegi suuremas külas. Kus Ratna ja Tiit meid siis kõiki ära registreerisid. Siis meil oli vaja leida üles bussifirma kontor. Kust pidime ostma ära homsed bussipiletid. Hommikuks ei julgenud ratna seda jätta, sest muidu võib juhtuda, et meie pruugigi saada bussi peale. Ja see ei sobi kohe üldse meie plaanidega. Homsest peale ei liigu me siis edasi enam jala. Vaid sõidame bussiga järgmised kaks päeva. Tagasi Katmandusse.

Hotelli pidime muidugi natukene aega otsima. Oli teine nii hästi ära peidetud. Jalutasime tükk maad mindud teed tagasi ja siis uuesti edasi. Ja siis jälle tagasi. Pärast seda väikest ekslemist leidsime ta siiski üles. Tänavalt vaadates tundus üpris õnnetuna see meie hotellikene. Aga sisse minnes jättes hoopis teise mulje. Natukene segadust tekitas muidugi meie saabumine. Tuli välja, et Ratna oli helistanud peremehele. Too olevat kinnitanud, et kõik korras ja meie toad ootavad meid. Peremehe naine aga ei olnud meie saabumisest sugugi vaimustuses ja väljendas oma pahameelt väga väljuhäälselt. Aga pärast mõningaid vaidluseid lubati meid ikkagi meile nii lahkelt lubatud tubadesse.

Ja nii uskumatu kui see oli: soe vesi!!! Kui tavaliselt oli alati Marika meist see, kes esimesena suutis pesemas ära käia, siis täna olin mina isegi enne dušši all, kui päris riidest lahti olin suutnud võtta. Vähemalt mulle tundus hiljem nii! Aga milline mõnu oli kogu tänase päeva mustus (ja ka eelnevate päevade, kus pidi läbi ajama külma veega), tolm, liiv ja kruus ning muu saast endalt sooja veega maha pesta. Seda liiva tuli muidugi veel nuusates mingitest salakäikudest ja urgastest mitu päeva hiljemgi välja. Ennast puhtaks küürinud ja natukene harinud (lõiganud küüned, kamminud juuksed jne) läksime alla restorani. Meie meeste seltskond oli seal ennast juba mõnusasti sisse seadnud. Priit tegi kõrgusrekordi ja matka lõppemise puhul õlut välja kõigile. Õlle juurde jagati ka pop-corni. See maitses kuidagi eriti hästi. Linna peale minejaid täna eriti ei olnud. Käidi üle tee poes vaid. Põhjuseks oli ikka veel see meeletu tuul. Kohalikega rääkides selgus, et selline tuul on neil siin igapäevane. Iga päev umbes kella ühest päeval muutub tuulevaikus kohutavalt tugevaks tuuleks ja tormiks. Kestab see poole ööni. Siis vaibub mõningaks ajaks. Et järgmisel päeval kell üks jälle alata otsast peale.

Aga meie veetsime lõbusa õhtu! Sõime hea õhtusöögi. Kuigi seda pidi pikalt ootama. Nautisime seltskonda. Siingi läks mingist kellast elekter ära. Selle jaoks, et valgustus töötaks, pandi tööle hotelli generaator. Aga see tekitas õige pea kohutava diisli haisu. Vahepeal tekkis tunne, et lämbumisoht on suhteliselt lähedal. Hoidsime välisust lahti. See tegi natukene paremaks. Kuigi mitte pikaks ajaks. Käisime siis hooti tänaval värsket õhku hingamas. Väga pikalt mina küll ei kannatanud. Kõigepealt oli Marika juba läinud tuppa ära. Kui mina tuppa jõudsin, siis Marika juba magas. Ja oli pesnud ära enne voodisse minekut minugi kohutavalt tolmused kaelasallid. Aitäh armas Marika! Raha kulus täna 1490,0 ruupiat. Selle sees oli ka õhtul hotellis üks õlu. Ja kõrgust olime kaotanud meeletul kiirusel - vaid 2720 meetri kõrgusel asus Jomsom.

No comments:

Post a Comment