ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 20.10.2016.a.

Hommikune äratus jälle varavalges: kell 7:00 väljus juba meie buss Katmandusse. Aga hommikust sõime ilusas lehtlas hotelli kõrval. Tellisin taaskord omleti. Minu kannad on pärast ühte saabastest vaba päeva, paranenud isegi selle ühe päevaga silmanähtavalt. Öösel peale kasvanud õrn uus nahk püsis seal kuni õhtuni, erinevalt saabastes käidud päevadest, kui vaatamata uhkele plaasterdusele, oli iga ööga kasvanud nahk tunniga katki hõõrutud ja jalad verised jälle. Eilseks jätkus mulle veel üks tavaline plaaster igaks juhuks peale panemiseks. Et mustus sisse ei läheks, kuskile vastu ei läheks otse haav jne. Loomulikult suutsin ma eilsel bussisõidul toksida väga valusasti istme all mingite torude vastu paar korda oma kandu. Seega plaaster oli abiks. Tänaseks olid ammendunud aga kõik minu plaastrite tagavarad. Ei hakanud ka Marika käest laenama juurde. Arvasin, et asi juba nii palju korras, et kannatab ka päris lahti jätta jalad. Lootsin ainult, et keegi mulle kanna peale ei astu. Käimist muidugi ette näha tänaseks väga ei ole. Aga ega ei saa ükski hommik alata ilma mingi hädata! Kui üks probleem lõpeb, on tavaliselt uus juba ees ootamas. Nii ka minuga! Järgmise halva üllatuse osaliseks sain peeglisse vaadates. Nimelt ilutses mul huule peal kena priske ohatis. Ja eile õhtul olin just Marikale kiitnud, et esimene suur matk minu elu jooksul, kus ma pole kogu matkamise aja jooksul omandanud enda tavapärast välimust matkal ehk siis saanud ohatist. Nii, et ära hõiska enne õhtut!

Bussijaama sõitsime taksoga. Umbes kakskümmend minutit. Meie buss osutus suureks ja mugavaks ning päris korralikuks moodsaks reisibussiks. Pakkisime seljakotid bussi alla pakiruumi ja saime oma kohad kätte. Väljumist ootavaid busse oli väga palju. Iga maa suudab üllatada mind ikka mõne asjaga! Kõik need kümned väljuvad bussid erinevatesse Nepaali linnadesse, asusid teele täpselt ühel ja samal kellaajal. Kujutage siis nüüd ette seda ummikut ja segadust bussijaama väikese värava juures, kui kõik bussid soovisid ühe korraga sealt võimalikult kiiresti läbi mahtuda. Meie olime ühtede viimaste seas. Pärast meid jäi bussijaam suhteliselt tühjaks.

Tänane bussisõit tõotas aga eilsega võrreldes tulla palju meeldivam ja nauditavam. Sõidu alguses jagati kõigile reisijatele kätte pudel vett. Olles sõitnud vaevalt paar tunnikest tehti hommikusöögi peatus. Olime hommikust aga juba söönud täitsa korralikult. Seega meie grupist päris sööma keegi ei hakanud. Mina ostsin ühe kohvi. Osad ostsid jäätist. Restorani terrassilt avanes aga imeline vaade all orus laiuvatele riisipõldudele. Nepaalis on 16 000 kilomeetrit maanteid ja 60 kilomeetrit raudteed. Viimase kahe päeva jooksul saime meiegi kõvasti tuttavamaks nende maanteedega. Kuigi esmapilgul tundub linnades rahvaarv meeletu võrreldes maal elavate inimeste arvuga, on tegelikkuses asi siiski vastupidine: 83% riigi elanikest elab maapiirkondades ja vaid 17% linnades. 

Jätkates sõitu sain kõvasti lugeda, magada, pildistada ja niisama ringi vahtida. Aega ju oli! Lõuna ajal tegime jälle peatuse ühes kohalikus söögikohas. Ka nüüd mina ei söönud. Natukene liiga palju on kogu seda söömist olnud. Tavaliselt on matk just selline askeetlik asi. Nepaalis aga söögi üle nuriseda ei saa. Seega dieeti pidama pole mõtet siia tulla.  Süüa antakse palju ja hästi. Jalutasin siis lihtsalt natukene tee ääres ringi. Aga nüüd oli juba kohutav palavus õues. Ikka otsisin rohkem varjulisi kohtasid. Katmandule lähemale jõudes muutus liiklus järjest hullemaks. Jõudes linna piirini istusime kaks tundi ummikutes. Bussijaama jõudes olime ikka päris tüdinenud ja läbi omadega. Taksoga sõitsime hotelli juurde. Peatusime nüüd samas hotellis, kust oma reisi ka alustasime peaaegu kaks nädalat tagasi. Viisime oma kotid ja muu kolu tuppa ära, istusime korraks ja hetke pärast läksime Marikaga linna peale.

Täna oli meil veel plaanis vaadata Katmandu vanalinna koos Durbari väljakuga. Väljakule sisenedes hüüdis mingi meesterahvas meile midagi. Mina ei pannud loomulikult esialgu seda üldse tähele. Olin tollest putkast juba möödas. Marika jalutas mulle järele. Lõpuks saime kahe peale aru, et ta soovis vist meie käest väljaku külastamise eest tasu saada. Kuidagi imelik tundus maksta linna tänaval jalutamise eest. Kuna meesterahvas ei olnud oma nõudmises ka kuigi järjekindel, siis jalutasime lihtsalt edasi. Hiljem selgus, et tegemist oli päris suure summaga kohalikus mõistes ehk 1000,0 ruupiaga, mille oleksime pidanud pelgalt väljakul jalutamise eest tasuma.

Katmandu nimi pärineb sanskriti sõnadest "kaasth mandap". Esimene sõna tähendab puitu, teine ilusat katet või vaipa. Linn oli vanasti täis puitehitisi ja -templeid, nii et  maapind tundus olevat puiduga kaetud. Legendi järgi asutas linna kuningas Gun Kamdev aastal 723. Ent arheoloogiliste uuringute põhjal on tuvastatud, et linn oli asustatud juba 9. sajandil e.m.a. Alates 1979. aastast kuulub Katmandu vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates 18. sajandist elab Katmandus Durbari väljakul hinduistlik puhtuse ja süütuse jumalanna Kumari, kes kehastub alaealises puhtas ja süütus tütarlapses. Täisealiseks saades valitakse Kumari ringi ehk tuleb uus Kumari. Käisime meiegi tiiru Kumari palees ära. Kahjuks hakati seda külalistele just sulgema. Seega saime ainult põgusa pilgu paleele peale visata.

2015. aasta aprillikuus oli Katmandus väga tugev maavärin. Kannatada sai kogu linn. Purustused on siiani näha. Enamus sajandivanuseid puitmaju on hetkel veel palkidega toestatud. Paljud majad seisavadki püsti tänu ainult neile palkidele. Päris kokku kukkunud hoonete rusud on siiski ära koristatud. Vähemalt Durbari väljakult. Väga kõvasti on saanud kannatada ka vana kuningapalee. Hetkel seisab tõesti üpris õnnetus olukorras. Kuid riigil restaureemiseks raha ei ole. Nii ootavad paremaid aegu väga paljud ajalooliselt väärtuslikud hooned Nepaali iidses pealinnas. Mul oli tõsiselt kahju, et ei õnnestunud näha Katmandu vanalinna ja Durbari väljakut, oma endisaegses hiilguses. Keset seda kaunist platsi asub ehete turg. Seda soovitan kindlasti vaatama minna! Ning midagi sealt mälestuseks kaasa osta. Ehted on väga ilusad, väga omased Nepaalile ning väga odavad. Mina ostsin endale Katmandust ka ühe kaelakee lisaks tee pealt kaasa ostetule. Veel jäi mulle silma üks vahva lauamäng. Tegelikult just ilus. Mulle meeldis selle puidust kokkupandav mängulaud ja metallist mängunupud. Lõvid ja kitsed. Vaatasin ja vaatasin seda. Kohe tuli lahke müüja ja pakkus seda mulle 1000,0 ruupia eest. Ei suutnud siiski otsustada - seega ei ostnud. Oleme veel hommegi siin, siis saan veel mõelda. Ostsin aga ühe naisterahva käest lastele kingituseks mõned kaelakotid.

Kuna oli juba päris pimedaks läinud, siis jalutasime tagasi poodide piirkonda. Marika soovis osta Eestisse kaasa kashmiirist kampsuneid ja õlasalle. Käisime päris mitu poodi läbi, enne kui leidsime sellise, kus olid olemas täpselt Marika soovile vastavad kampsunid. Väga ilusad olid kõik need asjad. Ja pehmed. Sobivad asjad Marikal ostetud, käisime läbi ka toidupoest. Sealt ostsime koju kaasa jakijuustu ja teed. Nüüd olime juba päris suurte kottidega koormatud. Viisime oma kraami hotelli ära. Ning kogunesime fuajeesse, et õhtusöögile minna. Täna  olime valinud grillrestorani "Steak House´i". Kus pidi head liha saama. Ja ma pean ütlema, et poolküpse veisefilee, mida sõin, oli täiesti fantastiline! Kohta soovitas Tiit, kes siin palju kordi käinud matkajuhina, meie ilmselt poleks küll selle peale tulnud ise.

Kümne ajal läksime meie Marikaga hotelli magama. Katmandu on väga saastatud linn. Just oma tolmu tõttu. Enamik linlasi käivad ringi maskidega. Tänav, kus meie hotell asus, tundus mulle olevat üks tolmusemaid. Absoluutselt pidevalt hõljub tänavate kohal raskesti ringi läbipaistev tolmukiht. Tänavaid küll koristatakse öösiti, kuid veetakse ära vaid prügi. Selle peale, et see tolm kokku korjata ei tule ilmselt keegi. Kohalikud on harjunud ning kindlasti ei mõtlegi selle peale, et äkki saaks seda probleemi veidikene vähendada. Samas ei olnud see nüüd ka nii hull, et me oleks mõelnud maskide soetamise peale. Meie viibime siin siiski vaid mõned päevad erinevalt kohalikest endist. Ja paari päeva taguse liiva- ja tolmutormiga ei saa seda võrreldagi! Aga dušši alt tulemise puhas tunne kadus mitte tundide vaid minutitega!

Minu kulutused olid täna söögile 1065,0 ruupiat. Katmandus on palju restorane ja kohvikuid, mis mõeldudki esmalt turistidele. Sellest tulenevad ka nende tunduvalt kallimad hinnad. Vahe ainult kohalikele mõeldud söögikohtade ja turisti kohtade hindade vahel on suur. Ehetele ja kingitustele kulus kokku 1500,0 ruupiat. Mõned kingid tuleb homme veel osta.