Wednesday, August 16, 2017

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ESIMENE PÄEV - 02.08.2017.

Minu ja minu laste unistus sõita kunagi Musta mere äärde on kestnud väga pikalt. Kui nüüd mõned aastad tagasi mõelda, siis meie nelja esimene autoreis Põhja-Jäämere äärde, oli asenduseks erinevatel põhjustel (minu kipsis jalg, sõda Ukrainas jne) mitmel aastal ära jäänud reisile just Musta mere äärde. Ja nüüd, sellel suvel, tuli meil teha teoks see ammune unistus, et ta ainult mõtteks ei jääkski. Unistustega on ikka nii, et ei tohi neid liiga pikalt hellitada - kipuvad siis unistuseks jäämagi.

Igal juhul istusime me hommikul autosse, olles õhtul juba auto kokku pakkinud, ja sõitsime Tallinna. Eelmisel päeval minu hajameelsuse tõttu või suutmatuse pärast liiga paljudele asjadele korraga mõelda, olin unustanud raha vahetamata. Seega tuli meil käia ruttu läbi valuutavahetusest ja vahetada raha. Kuna meie plaan oli uhke (sõita ja uurida läbi Valgevene, Ukraina, Moldova, Rumeenia ja Bulgaaria) vahetasin nende kõikide riikide raha. Pärast selgus muidugi, et Moldova raha jäi kuidagi kahe silma vahele. Ja hiljem ma isegi ei mäletanud: kas seal punktis neid rahasid uurides, ma unustasin Moldova ära, või seal lihtsalt ei vahetatud vastavat raha. Igal juhul saine vahetatud erinevate riikide rahaks 500,0 eurot.

Ja siis oli meil vaja otsida või osta kuskilt rattavõti. See, mis autos pidi algselt kaasas olema, läks esimesel kasutamisel katki. Ja nüüd oligi uut vaja. Päris ilma ei julgenud ma teele asuda. Kasvõi sellepärast pidi see meil kaasas olema, et kõik rehvid ilusasti terved püsiksid ja neid poleks vaja vahetada. Saime õige asja lõpuks laenuks. 

No ja siis saime asuda tõesti teele Läti poole plaanitud võimaliku varase kellaaja asemel alles kuskil poole kaheteistkümne ajal päeval. Tankisime Laagris. Pärnus tegime veel väikese peatuse. Käisin raamatupoes ja ostsin kaasa Euroopa teede atlase. Ning muidugi lastele jäätist. Sõit läbi ülejäänud Eesti ja Läti läks üllatavalt kiiresti. Daugavpilsis tankisime igaks juhuks veel. Kuigi see oli täiesti vale otsus! Tutvudes hiljem bensiinihindadega Valgevenes. Daugavpilsis selgus ka see tõsiasi, et meie super navigaator Katariina, koostöös oma aparaadiga, ei suutnud leida lahendust ümbersõitude jaoks. Näiteks, kui mingi tee on teetööde tõttu suletud ja tuleb ringi sõita. Järgisime siis ümbersõitu tähistavaid viitasid ja nii uskumatu kui see tundub, need juhatasid täiesti õigesse kohta. Daugavpils asubki Daugava jõe kõrval. Jõgi on ilus, võimas ja uhke! Linn on muidugi selline mitte kõige ilusam. Tahes tahtmata tekkis võrdlus Venemaaga. Aga teel kohatud kohanimed olid muljetavaldavad: Urgas, Perse jne.

Läti ja Valgevene piirile Silenesse jõudsime 19:40. Oli palav ja pissihäda jne. Ja olles seal nii juba paar tundi oodanud pidin mina saama infarkti. Mul olid täiesti meelest läinud autodokumendid! Ma polnud kordagi kõikide erinevate dokumentide, viisade, passide, rohelise kaardi jms, kõrval mõelnud sellele, et autodokumente võiks ka vaja minna. Et ma ei saa sõita Eestist välja autoga, millel pole dokumente kaasas! Hetkelises paanikas käis palju erinevaid variante peast läbi. Aga no mis variante! Ilma auto registreemistunnistuseta pole võimalik autoga üle piiri saada. Olin valmis juba otsa ringi keerama ja sõitma koju tagasi. Igaks juhuks mõtlesin siiski vaadata auto kõikvõimalikud sahtlid läbi. Sest ma ei suutnud isegi meenutada, kus ma neid viimati nägin ja kus nad üleüldse võiksid asuda. Selles hetkelises meeletus paanikas autos ringi pöörates leidis Katariina need lõpuks auto ühest sahtlist üles! Viivu pärast suutsin mälus pildi kokku panna. Olin need tõesti paar päeva tagasi autot remonti viies jätnud spetsiaalselt sinna, kuna mulle pidi auto toodama koju tagasi. Aga no ma ei tea, mitu lööki mul süda vahele jättis! Mina ikka oskan endale selliseid hetki korraldada. Hiljem jäin mõtlema, et kui meil ei oleks nii vedanud (kui kõik meie kaitseinglid poleks selle reisi jooksul meid nii hoolega valvanud ja hoidnud!) ja me oleksimegi pidanud sõitma koju tagasi sellelt esimeselt kontrollitavalt piirilt, et kas me siis oleks üritanud uuesti? Või oleksime loobunud? Kuid õnneks polnud meil vaja vastust sellele küsimusele.

Asja ajamise aeglus piiril oli mul juba meelest läinud. Aastate tagused kogemused Poola piiril olid mälust kõik haihtunud. Nüüd tuli muidugi kõik meelde uuesti. Läti piirivalvur korjas meilt passid kokku, koos autodokumentide ja minu juhilubadega. Kusjuures pean ütlema etteruttavalt, et kõikide nende hulkade piiriületuste juures, mis reisi jooksul kogesime, oli tema peaaegu ainuke, kes tundis huvi selle vastu, kas mul üldse on olemas auto juhtimise õigus. Läti poole pealt saime läbi päris kiiresti. Tore naisterahvas andis meile dokumendid tagasi ja nentis, et meil on nii tore seltskond. Huvitavaks läks asi siis, kui liikusime Valgevene poolele. Seal täitsin kõigepealt ära mingid põhjatud ankeedid. Kusjuures pidin iga piiriületaja kohta täitma neid pabereid kaks tükki. Tundub, et isegi paljundusmasinat pole neil!!! No loomulikult võttis see omajagu aega. Pidin ju tegema seda nelja inimese eest. Jõudes siis lõpuks nende ankeetidega ja oma dokumentidega õige luugi taha, selgus, et mul puudu mingi talong, mille oleks pidanud 100 meetrit tagasi kuskilt putkast võtma ise. Jooksin siis sinna tagasi ja sain vajaliku talongi oma autonumbriga. Muidugi suutsin ähmiga öelda, mõeldes ainult oma laste arvule ja unustades enda lisada, reisijate arvuks kolm. Korrigeerides seda, naeratas piirivalvur mulle sõbralikult ja nentis, et olen vist esimest korda Valgevene piiril. Eks ta tõsi oli!

Olles tagasi siis seal luugi juures nõuti mult auto rohelist kaarti. Andsin selle. Piirivalvur uuris seda siit ja sealt poolt ja küsis siis, et miks ta roheline ei ole? No vot sellele küsimusele ei osanud mina küll vastata! Ainuke asi, mille suutsin välja mõelda, oli õlgu kehitades öelda, et mulle anti selline. Kuigi tegemist oli vaieldamatu tõega, jätsin ilmselt ikka natukene kohtlase mulje. Aga ma tõesti ei mõelnud meilile saadetud dokumenti välja printides sellele, et eelmisel korral antud asja kindlustusest nõudes, sain koju postkasti rohelisel paberil asja. Jäin järjekindlalt enda juurde, et mina ei tea midagi. Et mulle selline anti ja see ongi originaal. Ja, et Eestis, üle maailma tuntud interneti riigis, ongi sellised. Aga see piirivalvur tundis oma tööd. Krabas järjekorras järgmiselt meesterahvalt kõnealuse kaardi käest ära ja tõestas mulle piltlikult, milline peab olema õige roheline kaart. Eks ma siis kehitasin seal õlgu ja tegin ka ise imestanud näo, et miks siis mulle selline anti? Ja, et mina ei tea ikka midagi! Piirivalvur siis hoitas mind kõvasti. Et nemad siit lasevad mind küll Valgevenesse sisse, aga probleeme ilmselt tuleb sellega mul veel kõvasti. Nii Valgevenes kui Ukrainas. Ja et tegelikult võivad nad teha mulle 200 eurot trahvi. Vot nii!

Saades ka selle asja korda, tuli mul deklareerida oma auto. Valgevenes käib asi nii: et riiki sisenedes, pead oma auto deklareerima kui sisse toodud kauba. Selle paberi kohta küsis piirivalvur, et kas ma suudan seda ise teha? Jäin vist väga lolli näoga vaatama. Aga enne kui jõudsin vastata, et loomulikult ma suudan seda teha, kui mulle öeldakse kus ja kuidas, juhatas meesterahvas mind järgmisesse majja ühe naisterahva juurde ja käskis talle öelda, et ta teeks selle paberi mu eest ära. Kuulasin sõna. Saades ka selle paberi kätte oli tõesti kõik. Võisime Valgevenesse siseneda. Väike rõõmujoovastus meie poolt pärast 5 tundi piiril oli omal kohal.

Sõitsime umbes tund aega veel edasi. Esimeses puhkekohas parkisime auto kottpimedas ja keerasime ennast autosse magama. Igaüks oma istmel. Alguses sellele mõeldes tundus see küll täiesti ebaloomulik, kuid pean ütlema, et magasime päris hästi pärast tunde kestnud vintsutusi piiril. Magama saime umbes kella kahe ajal.

Täna kulutasime raha Tallinas bensiin 54,0 eurot ja Daugavpilsis bensii 34,0 eurot, lisaks laste jäätised Pärnus 2,0 eurot ja teedeatlas 20,0 eurot. Kilomeetreid läbisime täna 624.

No comments:

Post a Comment