AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ÜHEKSAS PÄEV - 10.08.2017.

Hommikul ärkasime venekeelse kisa peale. Kämpingusse olid saabunud varavalges uued külastajad. Ja ega nad loomulikult ei tulnud selle pealegi, et võib-olla leidub siin mõni inimene, kes ei rõõmusta hommikul kell seitse taolise äratuse peale. Üritasin küll veel magada natukene, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ajasime siis ennast ka üles ning hakkasime hommikusööki tegema. Pärast hommikusööki oli meil plaanis minna randa. Olime ju nüüd jälle Musta mere ääres.

Kui Eliisabet oli suutnud oma kohutava segaduse autos likvideerida, saimegi randa minna. Kuid täna oli pilves! Mõnes mõttes oli hea isegi. Polnud ohtu päikesepõletust saada. Samas tundus natukene mõttetu see rannas peesitamine. Käisime ujumas. Vees on muidugi uskumatult mõnus. Ma pean ütlema, et teist nii mõnusat kohta ujumiseks kui Must meri, ei ole ma vist kuskil maailmas kohanud. Mitte liiga palav, mitte ühtegi ohtlikku olevust, liivarannad jne. Eesti muidugi välja arvatud. Kuid Eestis on pidevalt nii külm, et mina mõni suvi ei saagi vette. Sellelgi suvel olen Eestis käinud ainult korra ujumas Hiiumaal juulikuu lõpu poole ja pärast olin nädal aega haige.

Olime võtnud endale plaaniks olla rannas kuni kella 12-ni. Aga juba kell pool kaksteist rikkusime oma plaani. Oeh, ei saa ikka meist neid rannainimesi! Käisime pesemas ja poes ostmas jogurtit ja virsikuid ning siis oli plaan kohe edasi sõita. Kuid esialgu see plaaniks jäigi. Sest meie auto, kes on igas olukorras ja igal hetkel vapralt vastu pidanud, ei käivitunud! Tundus uskumatu. Proovisin mõned korrad. Mitte midagi! Lõpuks ei teinud ta enam mitte mingisugust häält. Tulime siis autost välja käies mõned korrad nõutult ümber auto. Jäin mõtlema, et mis nüüd teha. Ei suutnud eriti midagi välja mõelda. Alustuseks avasime siis oma jogurtid. Hetk hiljem tormas juba meie juurde kämpingu parkla valvur, kes tundis huvi, mis juhtus. Olles tegelikult isegi aru saanud, et auto ei käivitunud. Rehmas siis korra käega arvates, et aku tühi ilmselt ning jooksis minema. Hüüdes veel üle õla, et nüüd peab hetke ootama.

Ega meil kuhugile minna polnud: eks me ikka ootasime. Natukese aja pärast oli meie auto ümber juba kolm meest. Ühel oli auto, teisel juhtmed ja kolmas organiseeris ning oskas inglise keelt päris hästi. Esimese hooga ei leidnud meesterahvad küll akut üles. Kuigi minu arust on minu autol aku täiesti tavapärases kohas. Üks neis arvas, et aku asub taga pagasiruumis. Ma isegi ei proovinud vastu vaielda. Eemaldasin lihtsalt akult katte, et oleks ilusasti näha, kus ta asub. Jändasid, mis nad jändasid seal aku kallal, aga umbes 20 minuti pärast saadi auto käima! Sain teele kaasa soovituse nüüd vähemalt pool tundi järjest sõita ja koju jõudes aku ära vahetada. Mõlemad väga head soovitused.

Suuna võtsime Nesebari poole. Seega ootas meid ees järgmine ja meie reisi viimane uus riik - Bulgaaria. Piiril läks väga kiiresti. Ikkagi Euroopa Liit. Sõistsime läbi Varna. Pikemat peatust seal ei teinud. Pidime paratamatult leppima sellega, et kõike ei jõua väga põhjalikult vaadata. Nesebari asutasid traaklased nimetades linna Mesembriaks. Hiljem võtsid linna üle kreeklased ja siis roomlased, kellele alistuti lootuses pääseda nõnda suuremast hävingust. 9. sajandil sai Mesembriast Nesebar. Linn sai esimese Bulgaaria kuningriigi osaks. 13.-14. sajandil sai Nesebarist võimas linnriik, mis saavutas oma haripunkti nii kultuuriliselt kui kaubanduslikult. Praeguseks hetkeks on linn kantud maailmapärandi nimekirja.

Nesebari ajaloolise vanalinna osa asub poolsaarel, mis mandriga ühendatud ainult kitsast maanteeriba pidi. Sõitsime autoga kohe sinna välja. Kusjuures otse sadamasse on rajatud parkla, kuhu kõik uudistajad saavad parkida. Parkimine on küll tasuline. Kuid tasu on väga väike. Parkisime auto ära lootuses, et see pärast meil ka käima läheb. Jalutasime linna peale. Esimese asjana helistasin paari kämpingusse, et läheduses öömaja leida. Kusjuures ega hiljem enam tänase päeva kohta ei mäletanud, kust need numbrid võtsime. Ilmselt olime kuskil siiski internetist vaadanud. Esimene number ei vastanud, teises oli meile koht olemas. Nesebari puhul on tegemist tõesti äärmiselt mõnusa ja armsa linnakesega. See oli nüüd kolmas (esimene oli Odessa, teine Constanta) koht meie reisi jooksul, kus kohtasime palju rahvast. Jalutasime linna peal, käisime natukene poodides, vaatasime üle linnas asuvad vanad kirikud, milledest osadest on küll ainult varemed alles jäänud. Kuid ilusad on sellele vaatamata! Ühest väikesest turisti nänni poest ostsin postkaarte ning soovisin marke ka meie veel ärasaatmata kaartidele (mis juba Minskist ostetud!!!), milledele pole marke leidnud. Kuid müüja teatas, et ta saab müüa marke ainult selle arvu, mis ostame kaarte. Seega oli meil endiselt viis postkaarti ilma markideta.

Siis sattusime veel roositoodete poodi. Kuna Bulgaaria on kuulus roosikasvatuse poolest, siis võib igal pool osta roosiõliga tooteid. Ostsime kotitäie kingitusi. Midagi muidugi ostsime endale ka, kõik ei lähe kingitusteks. Ning siis leidsid lapsed jäätisemüüja! Loomulikult oli vaja temalt jäätist osta. No korraliku käitumise eest kogu reisi vältel olid nad selle välja teeninud tõesti. Kui lapsed olid oma jäätised kätte saanud, maitsesin minagi ühte. Ning nii head jäätist polnud ma kohe väga tükk aega saanud! Läksin see paar sammu tagasi ja ütlesin jäätisemüüjale, et kuna tema jäätis on niivõrd hea, et paneb seda sööma ka inimesed, kes jäätist ei armasta, siis ma pean veel ühe ostma. Toidupoest ostsime veel virsikuid ja nektariine, sest need, mis olime Constantast ostnud, olid jumalikud. Ma ei ole elu sees söönud nii häid. Need viisid tõesõna keele alla!

Kui me nii olime kogu linna läbi käinud läksime auto juurde tagasi. Kobisime sisse. Proovisin autot käivitada. Käed isegi värisesid. Ja ta läks käima! Kämpingusse oli umbes 20 minutit sõita. Asus see natukene Musta mere rannikut alla sõites enne Burgast. Nesebarist välja sõites hakkas mulle silma üks selline kole-ilus auto. No mingi selline popp sportauto, mis minu arust on väga kole, aga Karlile millegipärast kohutavalt meeldivad. Ütlesin Karlile, et vaata milline auto. Jummel küll, Karl pidi pükstest välja kargama! Pärast tema teist sünnipäeva, kus ta sai suure kastiauto kingituseks ja vist seitsmendat, kus ta sai Lego viikingite laeva, on tema reaktsioonid väga tagasihoidlikud olnud. See oli nüüd väga üllatav! Aga selliseid emotsioone tekitanud auto pidi olema tema lemmik. Mingi Bugatti. Vist, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Kämpingusse jõudes oli isegi valge veel. Vaatasime kõik üle. Tegemist väga toreda väikese perekämpinguga. Kusjuures väga odavaga. Tegime söögi, käisime pimedas veel korra mere ääres jalutamas ning pugesime siis telki. Kõrval olevad venelased jätkasid lärmamist muidugi pikalt veel. Ma ikka imestan selle rahvuse üle: kas neile absoluutselt kodus viisakust, teiste inimestega arvestamist, hoolimist ja muud taolist ei õpetatagi? Igal pool maailmas kohatud turistidest on need venelased ikka kõige hullemad. Eks ole teistsuguseid ka (ma loodan vähemalt), aga need käituvad tagasihoidlikult, viisakalt ja kohalikke kombeid ja teisi inimesi arvestavalt ning seega ei hakka silma. Õnneks väsisid siinsed siiski pärast kahteteist ära ja läksid magama. Seega said ka teised kämpingus viibivad ning väga vaiksed turistid magama  jääda.

Raha kulus meil täna poes Constantas 30,0 leud, jäätised Nesebaris 6,75 Bulgaaria levi, roositooted 45,0 levi, puuvili 7,2 levi, kaardid ja margid 10,0 levi, parkimine 6,0 levi ja kämping 25,0 levi. Sõitsime 296 kilomeetrit.