Tuesday, August 22, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

VIIES PÄEV - 06.08.2017.

Ärkasime pärast väga mõnusat ööd meie antiikvoodis ja sviidis kella kaheksa ajal. Hommikul ei hakanud hotelli numbritoas priimusel putru keetma. Leppisime võileibade ja puuviljaga. Kõht täis, sõitsime Kiievisse. Kiievi puhul on tegemist oma peaaegu kolme miljoni elanikuga (Ukrainas kokku 45 miljonit) Ukraina suurima (Euroopas kaheksas) linna ja pealinnaga. Poole tunniga olime kohal. Natukene keeruline on ainult see, et sõites elus esimest korda nendes suurlinnades, siis ei tea ju täpselt, kus on see linna täpne keskpunkt. Siiani on meil alati vedanud ja oleme koba peale mitte väga kaugele linna südamest sattunud. Õnnestus see Kiieviski! Siltide järgi oli tegemist küll tasulise parkimise alaga. Lähemalt uurides selgus aga, et peab kasutama parkimiskaarte või mingeid pileteid. Meil neid muidugi ei olnud. Polnud näha ka ühtegi automaati või putkat, kust neid saanuks osta. Egas midagi, tuli jääda jälle lootma hea õnne peale, et meile trahvi ei tehtaks. Või siis veel hullem: autot minema ei viidaks.

Orientiirina jätsime meelde, et auto asub meil Bessaraabia turu vastas. Pole küll veel kunagi ära eksinud. Aga iial ei või teada ... Üle tee nägin sellist turistidele mõeldud infosiltidega viita. Läksime üle tee, et sellega lähemalt tutvuda. Õigemini läksime tee alt. Seal oli tunnel. Tunnelis leidsin kohe väga mõnusa kohvipoekese. Lihtsalt pidin sealt endale topsiga kohvi kaasa ostma, sest täna oli kohv joomata hoopis. Kui siis tunnelist välja jõudsime, uudistasime natukene silti. Jõudsin just veenduda, et seal polnud kirjas mitte midagi, mis meid huvitaks, kui tuli üks naisterahvas ja küsis, mida me otsime? Et äkki ta saab aidata meid? Vastasin, et meil oleks vaja turismiinfopunkti. Sellest tema ei teadvat midagi. Aga kuhu me minna soovime? Ta võib juhatada. Hetkega ei tulnud mul mitte ühtegi kohta pähe. Kuigi olin teinud enne reisi põhjaliku eeltöö ja pannud kõik kirja, mis igas riigis, linnas ja paigas, näha soovime. Ainuke asi, mis kiiruga meelde tuli, oli Sophia katedraal, mis UNESCO kaitse all. Naisterahvas hakkas juhatama meile teed sinna. Siis aga mõtles ringi ja ütles, et ta parem viib meid ise sinna. Proovisin küll seletada, et küll me leiame juhatuse peale ka üles. Ja kas tal üldse aega on meie peale raisata jne. Aga tema jäi endale kindlaks. Kinnitas, et talle meeldib jalutada ja tal on aega küll. Parajasti oli ka pühapäev, temal vaba päev ja üleüldse puhkus. No egas midagi, ega ma rohkem ei vaielnud, kuna tegemist oli tõesti meeldiva naisterahvaga.

Nii saimegi maailma parima ekskursiooni! Natalja, nii oli tema nimi nagu hiljem selgus, oli oma kodulinna tõeline fänn. Terve elu siin elanud. Elas kesklinnas, kohe Bessaraabia turu vastas. Väga lähedal kohale, kus kohtusime. Jalutasime siis Sophia kiriku poole ja tema muudkui rääkis Kiievist, paikadest, kust mööda jalutasime, Ukrainast, ukrainlastest jne. Natukene jõudsime rääkida ka Eestist, eestlastest, meie kahe riigi ühisest minevikust Nõukogude Liidus. Vesteldes ja nii jalutades, tulid mulle lõpuks ka meelde need teised põhilised kohad, mida soovisin külastada. Küsisin Natalja käest, kas ta oskab meid juhatada Petserski suurkloostrisse, mis peaks asuma Kiievi südalinnast natukene eemal. Selle peale hakkas Natalja rõõmsalt naerma ja arvas, et oskab ikka. Ta nimelt töötavat seal! Seal olla palju erinevaid muuseume ja tema töötavat seal rahvariiete ja rõivaste ning kangaste muuseumis. Saime juhendid, et samast Sophia katedraali eest, kuhu vahepeal olime suures jutuhoos märkamatult jõudnud, läheb sinna buss nr 24.

Katedraali ees jättis Natalja meile oma aadressi ja telefoninumbri, et millal iganes peaksime soovima Kiievisse veel tulla, siis oleme väga oodatud tema juurde. Kirjutasin ka enda kontaktid. Tahtsime kuidagi tänada Nataljat. Raha pakkumine tundus solvav. Siis tuli meelde, et olin enne autost meile väikeseks ampsuks paki Kalevi komme kotti pannud. Nüüd kulusid need kingituseks ja tänuks imehästi ära. Natalja protestis alguses isegi kommide vastu, et tal pole midagi vaja. Muidugi pole vaja. Aga meil oli vaja midagi anda väljendamaks oma tänulikkust! Jätsime hüvasti ning meie läksime katedraali vaatama.

Sophia kirik vaadatud, püüdis meid kiriku ees kinni kostümeeritud vürst Vladimir. Loomulikult soovis ta lasta ennast lastega koos pildistada. Lausa sundis mind fotosid tegema. Tegin siis ühe klõpsu. Kohe jooksid kohale ka tädid tuvidega. Et tuvid ka pildi peale. Tegin veel mõne foto. Loomulikult soovisid nad selle eest raha saada. Aga mina ei tea, ma olen kuidagi põhimõtteliselt jäärapäine sellistes asjades. Et kui oled lihtsalt nii vastikult pealetükkiv ja ette ei ütle korrektselt, et vot üks pilt maksab nii ja nii palju, siis pole mina kohustatud väljagi tema mingitest rahaküsimistest. Vastu ootusi olid nad aga suhteliselt leebed selles osas ehk siis ei pressinud väga peale.

Jalutasime siis bussipeatusesse ootama bussi number 24. Mõtlesime, et kuna buss läheb siit kohe, siis käime Petserski Lavras ära ja pärast vaatame Kuldset väravat, mis on Kiievi sümbol ja kiievlaste jaoks väga tähtis objekt. Aga mida ei tulnud oli buss. Peale meie oli seal teisigi ootajaid, kes aja jooksul kadusid. Üks välismaalastest abielupaar tuli küsima, et kas see buss ikka tuleb. Ega mina osanud midagi öelda. Plaanis oli ilusasti kõik kirjas. Oleks pidanud käima. Natukese aja pärast tundus küll, et raiskame lihtsalt oma aega. Otsustasime jälle ringi, et jalutame tuldud teed tagasi. Ühtlasi vaatame ära kõik tee peale jäävad vaatamisväärsused: Ooperiteatri, Kuldse värava, Õpetajate maja ja siis sõidame autoga kloostri juurde.

Kiievi Kuldne värav kujutab endast vana Kiievi kindluse peaväravat, kus kaudu ainult kuningad ja kõrged ülikud linna sisse marssisid. Värav on rajatud 11-ndal sajandil. Kunagi hävitatud, kuid uuesti üles ehitatud ja nüüd ilusasti restaureeritud. Kiievi kindlustused on rajatud kunagi Jaroslav Targa juhtimisel, kellele on Kuldse värava kõrval püstitatud ka ausammas. Jaroslavi valitsemise ajal oli Kiievi linnriigi suurim õitseng. Teadupärast käis Jaroslav vallutusretkel ka Eesti alal. Tema kodanikunimi oli Juri ning vallutatud linnuse nimeks sai Jurjev. Palju segadust on Jaroslavi sargaga. Teadupärast oli tema põrm sängitatud Sophia katedraali. Sarka on avatud mõned korrad. Nõukogude ajal tehti Jaroslavi säilmete põhjal koguni tema portree. Kuid viimasel korral, 2009-ndal aastal, sarka avades tehti kindlaks, et tegemist on hoopis naisterahva säilmetega. Ühe versiooni kohaselt viisid sakslased 1943-ndal aastal Sophia katedraalist kaasa väärtuslikku ikooni ning muu hulgas ka Jaroslavi säilmed. Ikoon on hiljem tulnud välja USA-s. Ehk siis võib arvata, et kadunud säilmedki võivad asuda just seal. Aga kuidas suutis kunstnik saavutada sellise taseme, et tundmatu naisterahva säilmete põhjal teha valmis Jaroslavi büst, vot see on vene ime!

Pärast pikka jalutuskäiku linna peal jõudsime lõpuks tagasi auto juurde, mis oli ilusasti alles. Isegi trahvi polnud meile tehtud. Nüüd plaanisime autoga orienteeruda Petserski kloostri juurde. Üllatavalt kiiresti käis meil see ja ilma ühegi eksimiseta. Kiievi Petserski suurklooster on vanim vene õigeusu klooster maailmas. 1051 rajati Kiievi Dnepri-äärse kõrgendiku liivakivikoobastesse kirikud ja munkade eluruumid. Hiljem (kuni 16-nda sajandini) kasutati koopaid matmispaigana. Hetkel asub maa-alustes koobaslabürintides 123 suurepäraselt säilinud muumiat. Kusjuures, neid laipu ei ole kunagi kunstlikult mumifitseeritud. Koobastikus on looduslikult ideaalsed tingimused nende iseeneslikuks muumiateks muutumiseks. Praegu tegutseb kloostris (pool kloostri territooriumist on tegevkloostrina töös ja pool muuseumina) palju erinevaid muuseume, milles ühes siis töötab meie vahva vabatahtlik giid Natalja. Ostsime kassast piletid ja suundusime kloostri territooriumile. Ala on väga suur ning jagatakse veel ülemiseks ja alumiseks osaks. Ülemises on kolm kirikut ja alumises kaks. Kokku siis viis. Samuti on palju muid hooneid, aedasid, koopaid. Kuna niisama omapäi saab katakombidesse ainult 20 meetri kaugusele, ostsime nendesse veel eraldi tuuri giidi juhendamisel. Käisime risti-põiki mööda neid kitsaid käike. Päris jube on mõelda, kuidas kunagi elasid muust maailmast eraldust otsivad mungad kogu oma elu tillukestes kongides, kus vaevalt sai ringi pöörata ja püsti tõusta. Aga see olevat olnud nende oma soov ja tahtmine.

Muide, ühe vene bõliinade kangelase, Ilja Murometsa prototüüp veetis oma elu lõpu samuti siinses kloostris ning tema säilmeidki näidatakse aeg-ajalt külastajatele. Kokku veetsime siin kloostrikompleksis ikka päris palju tunde. Koht on mõnus ja kena. Kloostrist lahkudes hakkasime Odessa poole sõitma. Tankisime veel enne. Poolel teel Odessasse saime kogeda sellist äiket, mille sarnast isegi mina oma pika elu jooksul polnud näinud. Välkudest oli taevas valge ja vihma sadas sellise hooga, et edasi sõita oli pea võimatu. Autod seisid tee ääres, kes sõitsid, siis umbes 30-nese tunnikiirusega. Seisime ka natukene. Aga kuna aeg oli juba suht hiline, siis sõitsime varsti ikka edasi. Vihmasadu jäi ka väiksemaks.

Kella poole üheteistkümne ajal jõudsime Odessasse. Nüüd pimedas polnud meil küll õrna aimugi, kus täpsemalt võis olla see kesklinn. Leidsime ühe täitsa popi pitsarestorani. Istusime sinna maha ja sõime õhtust (õhtusöök neljale läks maksma 6,0 eurot!!!) Proovisime netist otsida mõnda hotelli või kämpingut, kuid telefonidele ei vastatud üheski kohas. Jalutasime siis nii sama natukene linna peal. Pärast 20 minutilist jalutamist leidsime hotelli, kus pakuti meile 27 euro eest tuba koos hommikusöögiga. Kui need hinnad ikka nii odavad on, siis võtsime kohe kaheks ööks! Selgus ka, et jälle juhuslikult, olime sattunud täiesti kesklinna. Meie söögikoht asus näiteks Potjomkini treppidest viie minuti kaugusel ja hotell, mille leidsime, asus Odessa jalakäijate tänava ehk peatänava nurgal. Natukene aega võttis auto toomine hotelli juurde, sest tänav hotelli ees oli pikalt üles kaevatud. Pidime siis orienteeruma suure ringiga kohale. Aga sinna me jõudsime. Saime oma toa kätte ja läksime kohe magama üles jõudes. Suutsime ainult tähele panna, et hotelli vestibüül oli väga uhke.

Raha kulus meil täna järgmiselt: kohv Kiievis 24,0; Sophia katedraal 70,0; Kuldne värav 85,0; klooster 185,0; katakombid 450,0; bensiin 800,0; õhtusöök Odessas 200,0 ning hotell kaheks ööks 1600,0 grivnat. Sõitsime 498 kilomeetrit.

No comments:

Post a Comment