IMELINE HIINA!

VIIES PÄEV - 23.10.2018.

Äratus kell 4.00. Täna ootas meid ees sõit Xiani! Tervis oli meil mõlemal kehva. Kristil oli nohu ja minul kurk haige. Natukene hädised olime juba eile õhtul, aga siis arvasin vähemalt mina, et kindlasti läheb hommikuks mööda. Ei läinud. Aga sellele väikesele hädale vaatamata ruttu riidesse ja läksime tänavale taksot püüdma. Esimene teatas, et sinna, kuhu meie soovime, tema ei sõida. Teine tahtis saada 200 jüääni. Olime hotellist enne järgi uurinud, et peaks saama 80-90 jüääniga meile vajalikku rongijaama. Meile vajalikku selles mõttes, et Hiina linnad on nii suured ja rahvast nendes nii palju, et igas suuremas linnas on kolm-neli rongijaama. Pileteid Eestis ostes oleksime võinud selle endale muidugi juba varakult selgeks teha ja näiteks hotellid selle järgi broneerida. Selgus jõudis meieni liiga hilja ja nüüd pidimegi natukene ebamugavust taluma. Samas, oleksime selle järgi talitades kaotanud kindlasti mõne väga hea asukohaga hotelli. Saime umbes kolmanda takso peale. Juht oli nõus sõitma korralikult taksomeetri järgi. Olime hotelli administraatoril palunud rongijaama nime kirjutada hiina keeles paberile. Üldse käisime edaspidi kogu aeg ringi hiina keelsete paberilipakatega. Tegi asjaajamise oluliselt lihtsamaks, sest inglise keelt tõesti oskavad Hiinas vähesed.

Meie sõit rongijaama läks meile maksma kõigest 58 jüääni. Rongijaam oli meeletu! Nagu lennujaam. Meil oli prinditud välja rongipiletite kohta paberileht, kus kirjas arusaamatu hiina keelne tekst ja piletite number. Inglise keeles oli ainult kirjas, et näidake see paber rongijaamas kassasse ette ja teid aidatakse. Väga selge ja lihtne ja armas! Ning õnneks nii toimiski asi. Nii palju kui nende piletitega käisime sujus igal pool kõik väga hästi. Olles läbinud kõik need meeletud passi-, turva- ja pagasikontrollid, jäi meile veel tund aega lihtsalt oodata. Enne reisi saime mitmelt inimeselt hoiatusi, et rongijaamades peab kindlasti olema mitu tundi varem kohal, sest need nagu lennujaamad, kus kus kulub meeletult aega. Meie kogemus näitas aga, et kui arvestada kohale jõudmine tund aega varasemaks, siis sellest on küll ja küll. Milline hämmastav riik on Hiina ikkagi! See täpsus! Rongid väljuvad minuti pealt õigel ajal. Vaatamata sellele, et peatuses läheb rongi peale tuhandeid inimesi ning rongi peale minna lubatakse vaid 5-10 minutit enne rongi väljumist. Kõik sujub kui kellavärk! Ja ka kohale jõuab rong minuti pealt õigel ajal. Ka siis, kui sõita on näiteks 17 tundi.

Saime oma väga mugavad istmed kätte, kuid avastasime, et meil on väga halvad kohad: jalgadel oli küll palju ruumi esimese pingirea tõttu, kuid akent polnud meile jätkunud. Saime ainult piiluda natukene tagumise rea aknast. Sõit läks väga kiiresti. Kiirrongide keskmine kiirus Hiinas on 300 kilomeetrit tunnis. Sõit Pekingist Xiani võtab aega umbes 5 tundi. Meie tõbise olekuga muidugi ei sobinud üldse kokku ülekonditsioneeritud jahe rong. Olles juba kursis sellise võimalusega olime varustanud ennast fliisidega ja suutsime talutavalt rongisõidu üle elada. Mõnikord on isegi kergelt naljakas, kuidas nad ikka siin inglise keelt  ei oska või siis hoopis see, et meie hiina keelt ei mõista mitte sugugi. Igal juhul soovis Kristi teada, kus asub tualett. Selle jaoks kutsuti kohale terve hulk erinevas ametiastmes inimesi, kellest siis neljas, kõige kõrgemal ametipostil olev, suutis saada aru Kristi soovist. Aga selle kõige mitte arusaamise ja natukene piiratud mõtlemise puhul on nad siin kõik väga sõbralikud, abivalmis ja avatud. Mis tegelikkuses teebki nendega suhtlemise kergeks vaatamata puuduvale keeleoskusele.

Xiani jõudes võtsime rongijaamast kohe takso, näitasime taksojuhile jälle hiina keelset hotelli broneeringut ja sõitsimegi Xiani kesklinna poole. Meie hotell asus täiesti hüper-super lahedas ja mõnusas kohas! Xiani linnamüüri sisse jäävas vanalinnas, moslemite elukvartali südames. Tänavad olid seal nii kitsad, et taksoga me päris kohale ei saanudki. Pidime veel umbes 500 meetrit jalutama, et hotellini jõuda. Kuid see jalutamine võttis meil ringi vahtimise tõttu päris pika aja. Olime äkki sattunud täiesti teise aega ja teise maailma. Tundsime end nagu 300 aastat tagasi vilkal kaubandustänaval. Otse tänaval töötasid pagarid, lihunikud, kangakudujad, maiustuste valmistajad, pähklite röstijad ja rääkimata nendest lõpututest värske puu- ja juurvilja kuhilatest. Otse loomulikult venis meie hotellini jõudmine. Aga kui lõpuks sinna jõudsime, saime oma toa kätte ja tormasime kohe edasi otsima  taoistlikku Kaheksa Surematu templit. Siin saime usaldada ainult iseennast ja Kristi telefoni, sest hotelli administraator polnud kuulnudki sellisest kuulsast templist.

Päris pikalt jalutasime sinna. See oli ka vanalinnast kaugemal - linnamüürist väljaspool. Kui meie tõbiste tandem lõpuks juba lootuse kaotanuna templisse jõudis, avastasime keset meeletult suurt linna fantastilise pisikese oaasi! Kaheksa Surematu tempel on imearmas. Oma nime on tempel saanud taoistlikus mütoloogias tuntud kaheksa sureliku järgi, keda olevat siin kandis nähtud. Kui varasemalt kurtsin Hiina templite kõleduse üle, siis Xiani Kaheksa Surematu tempel on täpselt vastupidine näide. Kontrast ümbritsevate pilvelõhkujatega on muidugi suur. Rahvastki oli templis vähe. Ei ühtegi turisti. Mõned kohalikud perekonnad. Mõned niisama uudistajad. Vaikus ja rahu.

Kaheksa Surematu templis varjasid ennast leskkeisrinna Cixi ja keiser Guangxu 1900. aastal toimunud bokserite ülestõusu järgselt pärast Keelatud linnast põgenemist. Jalutasime templi läbi. Väljudes nüüd templist teisest küljest sattusime otse turule. Maitsesime mingeid imelikke krõbinaid, mille Kristi ristis linnutoiduks. Kuid see linnutoit oli maitselt superhea. Loomulikult pidime me seda siis ostma. Kogus oli muidugi meeletu - terve suur kilekoti täis.  Leidsime ka apteegi. Sealt saime pärast väga näitlikku etteastet köha, kurguvalu ja nohu kohta kõik vajalikud rohud. Me peaks vist rohkemgi pantomiini harjutama. Igal juhul tundub, vähemalt meile endile, et me oleme head selles. Hotelli tagasi ei hakanud jalgsi enam seikleme, olime päris läbi ja olemine täitsa kehv kohe. Läksime metrooga.

Hotellis magasime umbes poolteist tunnikest. Siis tuli minna õhtust sööma. Arvasime, et meiesugustele sobiks hetkel kõige paremini turgutuseks kuum supp. No kujutasime oma vaimusilmas ette midagi Tom Kha taolist mõnusalt vürtsikat kanasuppi. Otsisime ikka kõvasti seda suppi. Millegipärast oli kogu kvartal otsustanud, et just täna suppi ei paku. Ega me osanud ju küsida ka seda suppi. Pidime vaatama menüüdest pildi järgi. Lõpuks, enam isegi ei mäleta mitmendas kohas, leidsime ühe supi pildi. Aga koha omanik, meeldiv meesterahvas, ei tahtnud kuuldagi meie soovist. Järjekindlalt keeras ta teise lehe ja pakkus meile kõikvõimalikke muid hõrgutusi. Lõpuks tõi appi lausa sõnastiku. Aga meie jäime endale kindlaks! Suppi! Lõpuks meesterahvas ohkas leppinult ja läks naisele meie soovist ette kandma.

Natukese aja pärast tuligi siis meie supp. Tegemist oli kalasupiga. Ma ei saa nüüd öelda, et supil oleks midagi viga olnud, et seda ei soovitud meile kui kallitele väliskülalistele, pakkuda. Ilmselgelt söövad nad ise kogu aeg sellist suppi. Võib-olla natukene harjumatult ühe ontliku eurooplase jaoks see keedetud oli. Kala oli lõigatud sellisteks parajateks tükkideks, koos kõigega, mis kala küljes käib: saba, pea, uimed ja muu pudru-mudru. Natukene oli lisatud maitseaineid, kõvasti vürtsi, natukene midagi rohelist, natukene midagi halli (seda ei suutnud tuvastada), natukene tofut (selle jätan ma järjekindlalt alati söömata, kui millegi kõige jälgima, mille inimesed eksikombel on söögi hulka arvanud) no ja siis oli veel natukene mõnda värvi, millest täpselt aru ei saanud. Kuid meie eesmärk oli süüa kuuma suppi - ja seda me saime. Supp oli kuum ning hetke pärast higistasime mõlemad kõvasti.

Tänasime lahket ja tõesti väga meeldivat restorani omanikku ja jalutasime hotelli poole tagasi. Proovisime leida mõnest poest näomaski. Kuid ei õnnestunud. Nii peavad vaesed hiinlased taluma siiski kahte tõbist, lurisevat ja aevastavat valgenahalist. Linna peal väga rohkem isegi ei kippunud ringi vaatama. Hotellituba ja voodi tundusid mõnusamad. Administraatori käest ostsime ära homseks tuuri terrakotasõdalaste juurde. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult ongi see kõige olulisem põhjus meie Xianis olemiseks. Lugesime veel toas natukene aega. Lõpuks tuli hea uni.

Raha kulutasin täna taksosõiduks 51 jüääni, hotell 86, metroo 2, linnutoit 7, kurgurohi 15, rongipiletid 579 jüääni, templipilet 3 ja õhtusöök 10 jüääni. Kokku 753 jüääni.