IMELINE HIINA!

SEITSMES PÄEV - 25.10.2018.

Täna hommikul oli meil äratus rongis kell 5.30. Olen alati nautinud rongi kupeedes ööbimist. Moskva rongis, Peterburi rongis. Kõige parem uni! Seda ei saa aga öelda tänase öö kohta, mil magasin väga halvasti. Kuna me kokkuhoidlikkuse mõttes valisime mitte just kõige kallimad rongipiletid, siis ööbisime lahtistes kolmekordsetes 6 nariga kupeedes. Kusjuures Hiinas ei jagata kupeesid meeste ja naiste omadeks. Kõik pannakse segamini. Meie vahes norskas üks meesterahvas võimsalt. Sellistel juhtudel tuleb kasutada alati "esimesena magama jäämise võtet". Kahjuks magas ta juba enne meie rongile saabumist - nii, et see võte ei töötanud! Kuskil natukene eemal pläristasid lapsed mingite võikat hääl tegevate mänguasjadega. Ja ega siin lapsi väga ei keelata ka. Ikkagi elu õied! Mõnes mõttes on see täiesti mõistetav - kui Eestis oleks nii vähe lapsi, siis ilmselt oleks sama. Esimestel päevadel ei pannud tähele, aga nüüd juba tükk aega oleme tõdenud kurbusega, et linnapildis puuduvad peaaegu lapsed. See on kohutavalt kurb ja natukene isegi õõvastav. Selline tunne nagu maailma lõpp hakkaks lähedale jõudma. Isegi laste mänguväljakuid ei ole siin! Arusaadav ka - kes neis mängiks?

Meie rong saabus Chongqingi punkti pealt 6.10 nagu plaan ette nägi. Taksoga sõitsime hotelli. Arve ainult 21 jüääni! Samas ei sõitnudki nii vähe, täitsa jupp aega. Natukene otsisime hotelli sissepääsu. Ühtäkki avastasime ennast hoopis lasteaiast. Uksed olid lahti, astusime sisse, jalutasime ringi. Varsti saime siiski aru, et vale koht. Kuigi, voodid olid olemas ja magada oleks tahtnud küll! Lõpuks näitas üks naisterahvas meile õige nurgataguse kätte. Tuba meile küll ei antud veel. Jätsime kotid pakihoidu, toibusime natukene ning siis soovisime sõita Ciqi Kousse (Portselanisadam). Saime hotelli administraatorilt juhised. Siin oli kasutatud eriti kavalat süsteemi: seinal olid paberilipikud kohanimedega (nimed nii inglise kui hiina keeles) ja inglise keeles juhised sinna saamiseks. Ühistranspordi kasutamine on Hiinas väga lihtne. Isegi turistid saavad sellega hakkama! Sõita tuli peaaegu tund aega. Aga vähemalt olime me juba profid automaatidest piletite ostmisel! No hiina keeles ei saaks veel hakkama. 

Ciqi Kou puhul on tegemist 1700 aastat vana pisikese linnaga, mis Mingi dünastia ajal oli kuulus portselanitootmise keskus ning praegu on kogu linn omamoodi muuseum. Portselani Ciqi Kous küll enam ei valmistata, kuid nüüd on linn väga armastatud turistide poolt. Linnakese jõeäärseid teid, mis on säilitanud algupärase kivisillutise, ääristavad vanad puit-, plonn- ja murdkiviehitised, millel on kivireljeefid, võretatud aknad ja hallidest kiviplaatidest katused. Linnakese põhiline tunnus on väikesed hubased teemajad. Meiegi istusime ühe sellise toreda majakese teise korruse rõdule, ostsime küll tee asemel kohvi, ja vaatasime all tänaval sebivat rahvahulka. Mõnus oli! Mulle on alati meeldinud lihtsalt kohvikus istuda ja inimesi jälgida. Nüüd oli meil veel eriti hea positsioon selleks asudes kõrgel tänava kohal. Kodus olles pole tavaliselt aega pikalt kohvikus istuda ja ümbrust jälgida. Aga reisidel on harukordne võimalus võtta hetkeks aega. Kuigi väga pikalt me seda ei teinud. Uudishimu kannustas edasi.

Kohvid joodud, ronisime rõdult alla ja jalutasime edasi. Tegemist oli tõesti imetoreda ja imepisikese linnaga Hiina mõistes. Jalutasime nendel kitsastel ja järskudel, kohati üldse treppideks muutuvatel tänavatel. Hiinas on kitsastele ja käänulistele tänavatele pandud üles avariiväljapääsu sildid. Et kui midagi juhtub, siis inimesed oskaksid leida kõige otsema tee tänavarägastikust välja. Tundub väga mõistlik ja hooliv inimeste suhtes. Esimest korda panin seda tähele juba Pekingi hutongides jalutades. Kitsastel tänavatel olid imearmsad väikesed poed. Loomulikult olid need eelkõige turistidele mõeldud. Kuid kuna Hiinas on valdavas enamuses ikkagi kohalikud ehk Hiina enda turistid, siis oli kõik vägagi hiinapärane. Paljud tuttavad palusid pool naljaga Hiinast tuua kõvasti nn hiina "kohe ära lagunevat nänni". Pean ütlema, et sellist pole meie siin veel kohanud. Ka Ciqi Kou poodides müüdi väga korralikke ja kvaliteetseid (vähemalt pealt näha ja meie hinnangul) asju.

Vaatamata sellele, et siin enam portselani ei toodeta, jätkub portselanipoode siiski kõikjale. Kristile, kui keraamikule, olid need eriti südamelähedased. Imeilus on tõesti see Hiina sini-valge portselan. Kõik need tassid, kausid, teekannud, vaagnad ja piaalid. Portselani teise maailma otsa transportimine on aga natukene raskevõitu (Kirgiisiast tulin aastaid tagasi ära vaagna ja 10 piaaliga, mida kandsin terve tee läbi Moskva Eestisse kätel - sellest piisas!). Nii kõik need kaunidused meist sinna maha jäidki. Hiina on aga portselani sünnimaa. Varaseimad heledaks põlevast kaoliniitsavist valmistatud esemed pärinevad umbes 2800-2500. aastat eKr. Algsed ja vanimad esemed olid põletatud portselani jaoks liiga madalal kuumusel ehk siis kuni 1150 kraadi. Kõrgel kuumusel (üle selle siis) põletatud portselansavist esemeid on leitud alles 1800 aastat hilisemast ajast Sui dünastia ajast (581-618) lõpust. Erinevalt Euroopast, kus portselanimass on alati kokku segatud erinevatest materjalidest, on Hiina portselani valmistatud kuni 14. sajandini maa sees leidunud portselansavist. See kujutas endast looduslikku segu valgeks ning kohati lausa läbipaistvaks põlevast savist. Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdset kõvaportselani suudeti Euroopas hakata tootma alles 18. sajandi alguses.

 Aga peale portselani on Hiina sama kuulus oma tee poolest! Kõik teepoed siin kutsuvad maitsma erinevaid hõrgutusi. Avastasime, et siin tehakse riisist tõesti absoluutselt kõike: isegi teed! Ja see maitses hästi. Lasin kenadel tütarlastel roosas pakkida endalegi ühe purgikese kaasa. Tee ei lähe vähemalt meie edasise reisi jooksul katki. Ning tee ja Hiina portselan on tegelikult väga sügavalt seotud: ilma Hiina tee joomise kultuuri ja traditsioonideta võib-olla polekski portselanitootmine kunagi nii kõrgetasemeline olnud. Just vajadus teetseremooniale ilusaid ja luksuslikke nõusid hankida on kindlasti mänginud tähtsat osa protselani tootmisel. Hiina teetseremoonia pole küll nii täiuslikkuseni arendatud võrreldes Jaapani omaga, kuid on siin siiski väga oluline osa kultuurist.

Sõitsime metrooga Chongqingi tagasi. Metroos oli noor ema väikeste kaksikutega. Kuna lapsi siin ääretult vähe, siis olid need kaks kogu ümbritseva rahvahulga meeletu tähelepanu all. Arvestades Hiinas kohatud laste koguarvu on neist väga suur protsent kaksikuid. Kindlasti mõned neist sünnivad täitsa loomulikku teed pidi, kuid suurem osa üle paariaastastest kaksikutest on ilmselt kunstliku viljastamise tagajärg. Kuna Hiinas on aastakümneid (nüüd paar aastat tagasi on see seadus küll tühistatud) olnud ühe lapse poliitika, siis oli kunstlik sekkumine seaduslik viis sellest mööda hiilida. Juhul, kui mõni pere soovis siiski rohkem kui ainult ühe lapse. Lubatud ühe lapse üles kasvatamine oli Hiinas suhteliselt kerge. Rohkemate puhul läks see lapsevanematele aga kalliks maksma.

Hiina ühe lapse poliitika sai alguse 1980ndatel ning selle eesmärgiks oli elanikkonna kiiret kasvu ohjata. Seadus keelas linnapiirkonna elanikel teise lapse saamise. Maapiirkonnas oli see lubatud vaid juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Rahvastiku kontrolli all hoidmise meetod mõjutas aga sündimust nii drastiliselt, et täna on riik silmitsi tõsiste demograafiliste probleemidega. Tööealine elanikkond on oluliselt kahanenud, eakate inimeste arv järjest kasvab. Tänaseks on Hiina ühe lapse seadus tühistatud ja paljudel peredel on avanenud võimalus saada teine laps. Aasta pärast ühe lapse poliitika muutmist, teatas Hiina valitsus, et 2016. aastal sündis 8 miljonit teist last, kes moodustavad ligikaudu poole kõigist vastsündinutest.

Hotellis saime toad kätte. Käisime pesemas. Pesime pesu ning vedelesime niisama. Lesides voodil ja lugedes kostsid äkki mingid paugud. Aknaklaasid klirisesid ja voodi värises. Pärast, enam ei mäletagi mitmendat, läksin akna peale asja uurima. Meie aknast avanes vaade tohutu suurele ehitusplatsile. Ning sealt need paugud kostusidki. Ilmselt sooviti ehitada nimetatud platsi peale maja ja ega palju lihtsam on vundamendi auku teha näiteks dünamiidiga kui kaevata. Lõhkelaengud olid ilmselt järjest kõik paigaldatud. Nüüd jalutasid kaks meest järjest neid läbi ning panid plahvatama. Pärast nupule vajutamist joosti mõned meetrid eemale. Minule tundus esmasel vaatlusel olevat tegemist väga ohtliku ehitusviisiga.

Olles natukene veel vedelenud panime uuesti riidesse ja läksime linna peale. Chongqing asub Jangtse jõe ääres.  Arvatakse, et Chongqing asutati salapärase Ba riigi pealinnana 1000. aastal eKr. Jangtse ja Jialingi jõgede ühinemiskohas poolsaarel paiknev linn on tähtis sadam. Linna tuntakse ka Shan Chengi nime all (Mägilinn), kuna poolsaart katavad künkad. Linn on üks Jangtse oru "kolmest katlast" - suvel on siin lämmatavalt niiske ja õhusaaste muudab hingamise veelgi raskemaks. Enamus turiste külastab Chongqingi just Jangste, õigemini Jangtse jõekruiiside pärast, mis saavad kõik alguse just siit. Meie olime siiski need erandid, kes ei olnud Chongqingis kruiisi pärast. Iseenesest võiks see ju päris tore olla, kuid meil polnud selle jaoks aega (kõige lühem kruiis kestab neli päeva) ja rahast hakkas ka kahju. Meie olime siin sellepärast, et külastada Fengdu kummituslinna. Meie homne plaan.

Täna aga jalutasime väga pikalt linna peal. Imetlesime imelisi linnavaateid Jangtse ääres. Meie seni külastatud linnadest, ehk siis Pekingi ja Xianiga võrreldes, on Chongqing suhteliselt väike linn oma kõigest 7,5 miljoni (need andmed on erinevate allikate järgi erinevad kuna linna piire määratletakse erinevalt) elanikuga. Asi, millega Hiinas tuleb harjuda on inimesed. Nendeta ei saa siin kuidagi. Neid lihtsalt on nii tohutult palju. Inimesi, autosid, jalgrattaid, rollereid. Rollereid on siin nii palju, et pääsedes punase tule tagant tundub neid kuskilt tulevat lõputu vooluna. Aga oleme õppinud siin oldud ajaga ennast nende miljonite hulgas kehtestama ja saame juba päris hästi hakkama. Auto alla pole jäänud, igalt poolt oleme suutnud läbi trügida ja petta pole õnneks ka veel saanud. Nüüd oli aeg sööma minna. Tänaseks valisime kohalike hiinlaste kiirsöögi koha. Kõht täis ostsime tagasiteel hotelli jälle uue pomelo. Oleme välja kujunenud traditsiooni kohaselt söönud siin pea iga päev kahe peale ühe pomelo. Need on siin imemaitsvad! Asi, millega me veel harjunud ei ole, on tänavaravitsejad. See, et massaaži võid saada igal tänavanurgal, on loomulikum. Hiinas on sama tavalised ka muud raviteenused tänaval: nõelravi, punktravi, hiina meditsiin. Üpris õõvastav tundus meile pikkade, umbes 30 sentimeetriste, teravate orkidega kõrvades surkimine.

Hotellis tagasi tuli jälle hea uni. Raha kulus täna taksole 10 jüääni, metroopiletitele 8, postkaardid ja margid 32, kohv 32, õhtusöök 15 ja pomelo 5 jüääni. Kokku 102 jüääni.