Friday, December 15, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 09.11.2017.

Hommikul andsime nüüd kõik oma musta pesu pessu hotelli perenaisele. Matkaga oli seda ikka tekkinud. Kaks päeva kõva higistamist ning pori ka veel juurde. Minu matkapüksid olid igal juhul üleni porised. Käisime hommikust söömas. Täna läksime hotellist natukene kaugemale rollerirenti ning võtsime sealt omale sõiduriistad. Automaadid ikkagi, aga tundusid olevat natukene paremad. Omaniku sõnul polevat probleeme ka mägedesse sõitmisega. Rendikoht oli imepuhas, korralik ja korrektne. Meie rollerid särasid puhtusest! Sellist puhtust pole mina veel Aasias mitte kusagil kohanud. Seletab seda ilmselt see, et omanikud tundusid olevat hiinlased. 

Täna sõitsime Hiina Village´isse külla hiinlastele. Suhteliselt Birma piiri ääres asub hiinlaste küla. Tais on erinevatel aegadel olnud hiinlasi väga palju. 12-ndal sajandil saabusid esimesed Hiina immigrandid Taisse kaupmeestena. 18-nda sajandi lõpus ja 19-nda sajandi alguses pärast kodusõja aastaid Tais julgustati hiinlaste sisserännet aitamaks riigi majandust uuesti üles ehitada. Nende integreerumine Tai kogukonda osutus nii edukaks, et 19-nda sajandi keskpaigas moodustasid näiteks Bangkoki elanikkonnast ligi poole kas puhtaverelised või segaverelised hiinlased. Tais on aegade jooksul loomulikult esinenud ka hiinlaste-vastaseid perioode ja immigratsioonipiiranguid, kuid sellegipoolest domineerivad Tai ärisektoris hiinlased. Hiina traditsioonid ja uskumused on nende kogukondades püsinud tugevatena.

Natukene läks meil aega, et leida Mae Hong Son´ist välja sõites see õige teeots. Samas oli täna ikkagi palju lihtsam, kui paar päeva tagasi, kuna midagi olime suutnud siiski meelde jätta. Alustades tõusu mäkke selgus, et meie rollerirentnik ei luisanud sugugi: rollerid läksid ka kahe inimesega pardal ludinal mäest üles ilma igasuguste probleemideta. Peatuse tegime Tham Pla kose juures. Kosk ei olnudki võib-olla niivõrd võimas kui ilus. Kõrgus tagasihoidlikud 15 meetrit. Tais on palju võimsamaid koskesid. Tham Pla on aga väga maaliline. Tegime seal mõned pildid. Istusime ja imetlesime jupp aega võimsalt voolavat vett ja siis liikusime edasi mäest üles. Tõus läks järjest suuremaks.

Meie sõiduvahendid olid tublid ja vedasid meid Hiina külla ilusasti välja. Sõitsime esimese tiiru asundusele peale rolleritega. Küla asub väikese, äärmiselt maalilise järve ümber. Sildid näitasid kuskil asuvat Art Village´it. Parkisime oma rollerid järve äärde ära ja asusime sammuma sinna poole. Teele jäi ette kool. Täna oli küll suletud. Kuid tegemist sellise vabaõhukooliga, kus tänavapoolne sein, oli umbes aiakõrgune. Et saaks ilusasti sisse vaadata ja kontrollida, kas oma laps ikka õpib ja käitub korralikult ning ega ta perekonnale häbi ei tee. No see oli muidugi nali nüüd ... ! Ja õpilasedki võivad tänavale vaadata. Kõrval asuvas müügiputkas istuv naisterahvas lubas meil lahkelt kooli sisse astuda ja pildistada. Palus pärast ainult "aiavärava" ehk ukse kinni panna. Koolitahvel oli küll täiesti arusaamatuid märke täis kritseldatud! Nagu hiina keel.

Aga seda reklaamitud Art Village´it me üles ei leidnudki. Olime juba pea kaks kilomeetrit jalutanud ja mingil hetkel kadusid teed juhatavad sildid ära. Lõpuks loobusime. Hakkasime tagasi jalutama. Aga ilus koht oli. Kui kõik taid kasvatavad riisi (no või äärmisel juhult maisi), siis hiinlased kasvatavad mäenõlvadel teed. Praegu ongi küla peamine elatusallikas turism hoopis. Vanad ajaloolised teekasvatajate elamud teepõõsaste vahel on restaureeritud kõigi mugavustega hotellidetubadeks. Väga ilusad ja nunnud nägid muidugi välja. Siin oli ka taide elupaikadega võrreldes äärmiselt puhas. Lausa piinlikult puhas.


Astusime sisse ühte poodi, kus müüdi kohalikku kuivatatud puuvilja ja teed. Maitsesime mitmeid erinevaid puuvilju. Ostsime ka muidugi. Osad olid väga head. Osad suutsime ka tuvastada - et mis puuviljaga siis tegemist. Osad jäid aga nii välimuselt kui maitselt täiesti tundmatuks. Müüja ei osanud ka inglise keelt, et meile peale nägemis-, haistmis- ja maitsemeele, veel lisaks infot anda. Ma pean ütlema, üks tundmatu vili, mis mulle degusteerides väga meeldis, osutus Eestis hiljem proovides väga vastikuks esimese hooga. Kuid mida rohkem ma seda sõin, seda paremaks see muutus. Ja lõpuks hakkas isegi maitsema! Siis, kui otsa hakkas saama. Kui oma ostud olime ära teinud, pakuti meile veel teed mekkida. Mis oli tõeliselt hea! Ja milline aroom. Tee oli muidugi sellistes tillukestes sõrmkübara suurustes topsikestes. Selle jaoks, et aroom oleks täiuslik, olid need topsid kuidagi üksteise sisse topitud. Valati ühte topsi tee, siis pandi teine sellele peale ja keerati asi kogu täiega tagurpidi. Ja kui see kaadervärk lauda toodi pidi väga ettevaatlikult tõstma nüüd pealmiseks oleva topsi üles, siis valgus tee teise. Ning see oli tõesti uskumatu: nendes topsides meile serveeritud tee lõhn oli kordades parem ja püsis kauem (topsi sees isegi siis veel kui tee otsas), kui kannus lauale toodud teel.

Mingi aja pärast hakkasime tagasi sõitma. Meil oli plaan teha peatus veel Pang Ung´i järve ääres. See pidi olema kohalike seas väga armastatud ajaveetmise koht. Põhiliselt käiakse seal ilusate vaadete pärast. Eriti lummavad pidid need olema vara hommikul päikesetõusu ajal, kui udu tõuseb järvelt. Sellistel hommikutel võivat juhtuda, et järvekallas on täis harrastuspiltnikke. Teine armastatud ajaviide on siin bambusparvega järvel ringi sõitmine. Meile järv eriti unustamatut elamust ei pakkunud. Meil selliseid terve Lõuna-Eesti täis. Järve ääres oli pisikene küla. Ostsime sealt lõunasöögi ja sõime järve ääres pingil. Külas ei osanud küll mitte keegi inglise keelt. Proovisime alguses paari restorani sööma minna, kuid see osutus liiga keeruliseks. Ainukene inglise keelne sõna, mille peale ühes söögikohas teenindaja näkku väike äratundmisrõõm ilmus oli "chicken". Loobusime ja ostsimegi kaasa friikartuleid ja saiakesi, mis maitsesid väga vastikult. Mingil hetkel üritasin marke osta. Ka sellest loobusin lõpuks. Sest müüja ei suutnud mulle hinda selgeks teha.

Kõht siiski täis asusime varsti Mae Hong Son´i poole teele uuesti. Natukene saime vihma tee peal. Panime kilejoped isegi korraks selga. Sest mägedes oli ka külmaks läinud pärast lõunat. Kella kuue ajal jõudsime linna. Esimese asjana viisime rollerid tagasi. Siis hotelli. Võtsime oma pesu pesumajast ning pakkisime asjad kokku jälle. Jätsime kotid korraks veel hoiule ja käisime õhtust söömas. Pärast sööki võtsime oma kotid ja jalutasime bussijaama. Aeg oli lahkuda Mae Hong Son´ist. Buss väljus kell üheksa. Natukene jäi muidugi hiljaks. Bussi liikuma hakkamisega saabus meile öö. Need ööbussid on mõnes mõttes muidugi väga vastikud. Seal ole nagu külmkapis. Millegipärast armastavad lõunamaa elanikud kõike üle konditsioneerida.

Magamine oli muidugi raskendatud mul. Sest reisisaatjast neiukene käis mult kolm korda pileteid (kõigi piletid oli minu käes) nõudmas. Lõpuks keelasin tal ennast üles ajada. Ma ei tea, kas ehmatas ära või läks vajadus mööda, igas peatuses kõigi reisijate pileteid uuesti vaadata ning oma nimekirja ristikesi vedada nende nimede taha, kellel pilet ilusasti olemas. Loomulikult tegi ta seda kõige kaunima, viisakama ja meeldivama naeratuse saatel, aga üles ajas ikka. Selline totrus mulle ei meeldi!

Raha kulutasin täna 125 bahti hotellile, 120 hommikusöögile, 285 koju kaasa ostetud kuivatatud puuvili, 125 bahti rollerirent, 40 bahti pesupesemine, 35 bensiin rollerile ning 195 bahti õhtusöök. Ma pean ütlema, et raha siin Põhja-Tais väga palju just ei kulu. Kõik on väga odav ja hea. Eriti söök. Täitsa minu maitsele - nii söök kui hinnad.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

No comments:

Post a Comment