SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 13.11.2017.

Bangkok´i jõudsime hommikul pool kuus. Bussijaamast istusime takso peale ja sõitsime Wat Arun´i juurde lootuses, et äkki on tempel kuuest-seitsmest lahti ja saame selle kohe üle vaadata. Aga võta näpust: Wat Arun avatakse alles kell üheksa. Kuigi jah, minu tark raamat kinnitas, et seitse. Tegime päikesetõusus mõned pildid templist ning sõitsime jõepaadiga teisele kaldale. Bangkok asub kahel pool Chao Phraya jõge Siiami lahest 20 kilomeetrit ülesvoolu. Tai pealinn on ülikülluslik, meeliülendav ja samas parasjagu närvesoov peaaegu kümne miljoni elanikuga metropol. Kuningas Rama I poolt 1782-sel aastal asutatud linna tuntakse taide seas Krung Thepina (inglite linn), lühendatuna selle 150 tähe pikkusest täisnimest. Bangkok on ühest küljest elav õppetund kontrollimatu linnalaienemise ohtude osas, kuid samas on see ka üks maailma põnevaimaid linnu. Katkematu ööelu ja turud, poed ja restoranid ning võrratud  wat´id, muuseumid, paleed ja pargid pakuvad igaühele midagi. Mind hämmastas Bangkoki liiklus: sellise mastaabiga linnas sujus liiklus kohutavalt hästi. Mitte ühtegi seisvat ummikut. Aga jah, kõik see toimub siin ka mitmel tasandil. Mõnes kohas on autoteed lausa kolmekordsed.

Korraks vaatasime sisse Wat Pho´sse - kuid seegi oli suletud veel. Jalutasime hotellide piirkonda südalinnas. Jätsime neist ühte oma seljakotid. Edasi tutvusime igaüks vastavalt oma soovile Bangkok´iga. Evelin ja Simmo olid siin enamus põhilisi vaatamisväärsusi juba eelneval külastusel ära näinud. Mina olin siin aga esimest korda ning soovisin kindlalt vaadata ära Wat Arun´i, Wat Pho ja Suure Palee koos Wat Phra Kaeo´ga. Jalutasin jõebussi peatuskohta tagasi ja sõitsin teisele kaldale. Alustasin oma ringkäiku uuesti Wat Arunist ehk Koidutemplist. India koidujumal Aruna järgi nime saanud Wat Arun on Bangkok´is silmatorkav maamärk. Nime saamisest räägib legend, et kuningas Taksin saabus rüüstatud pealinnast Ayuthaya´st siia 1767-nda aasta oktoobris just päikesetõusuks. Peagi suurendas ta sellel kohal seisnud väikese templi kuninglikuks kabeliks, et paigutada sinna Smaragd-Buddha.

1434-ndal aastal lõi välk sisse Põhja-Tais Chiang Rai Wat Phra Kaeo templi ched´isse, paljastades lihtsa kipskuju. Templi abt hoidis kuju oma elukohas, kuni mureneva kipsi alt paljastus peidus olev nefriitkuju. Avastusest kuuldes saatis Chiang Mai kuningas elevantide armee kujule järele. Kuid Smaragd-Buddhat kandev elevant keeldus Chiang Mai poole pöördumast. Tõlgendades seda ettekuulutusena, suundus kaaskond Lampangi. Järgneva sajandi jooksul vahetas kuju mitmeid kordi asukohta, kuni see 1552-sel aastal viidi Wat Pha Kaew´i Laosesse. Alles siis, kui kindral Chakri (hilisem Rama I) 1778 Laose pealinna Vientiane vallutas, toodi Smaragd-Buddha tagasi Taisse. Seda hoiti 15 aastat Wat Arunis, kuni see suure jõerongkäigu saatel 1785 viidi praegusesse puhkepaika Wat Phra Kaeo´sse Suure Palee templisse Bangkokis. Ehk siis viidi põhimõtteliselt jõe vastaskaldale.

Kuigi kell oli juba üheksa läbi, ei olnud peale minu templis eriti inimesi. Sain uhkes üksinduses ronida mööda monumendi treppe. Kahjuks oli nüüd suletud külastajatele keskmise prang´i nii öelda kolmas korrus. Pääses vaid teisele. Wat Arun koosneb ühest keskset prang´ist (monoliitne torn), mille igas nurgas on üks väiksem prang ning igas ilmakaares üks mondop (ruudukujulise põhjaga torni või katusega väike ehitis, milles hoitakse mõnda püha eset või pühi tekste). Siinsed mondop´id olid katusega. Tornide kompleks on ümbritsetud aiaga ning kokku on kaheksa sissepääsu. Templi praeguse suuruse eest võlgnetakse tänu Rama I-le ja Rama II-le: peaprang on 79 meetri kõrgune ja selle põhja ümbermõõt 234 meetrit. Kuningas Rama IV lisas 19-ndal sajandil tornile portselanikildudest ornamendid. See tähendab siis, et kõigi prang´ide ja mondop´ide kogu pind on kaetud imeväikestest tükikestest koosneva mosaiigiga. Tavapäraselt on Tai wat´ide juures üks või ka mitu eraldiseisvat prang´i või mondop´it. Wat Arun´i teebki haruldaseks asjaolu, et selle templi nö tornid, on ehitatud omaette vaadeldavaks sümmeetriliseks kompleksiks, moodustades justkui täiesti omaette templi. Kompleksi ülejäänud hooned on siiski tavapärasele wat´ile omased ehitised.

Kõige ilusama vaate Wat Aruni kompleksist saab siiski jõelt vaadelduna. Taoline foto on ka Tai kümne bahtisel mündil ning Tai Turismiameti logol. Sõites juba kolmandat korda tänase hommiku jooksul teisele poole jõge tagasi, üritasin minagi saada Wat Arun´i kompleksi fotole. Mingit väga ilusat pilti ma muidugi ei saanud. Järgmisena suundusin Wat Pho´sse, mis ei ole ainult Bangkoki vanim ja suurim tempel, vaid ka Tai keskne riikliku hariduse keskus. Wat Pho´d iseloomustab mingi teatud vitaalsus ja sisseelatud räämas suursugusus. 1780-ndatel ehitas kuningas Rama I krundil asuva 16. sajandist pärit originaalse templi ümber ja laiendas kompleksi. 1832 ehitas Rama III oivalise hoone - Lamava Buddha (üks pikimaid Tais) kabeli, ja muutis templi õppimiskohaks. Tänapäeva Wat Pho on traditsiooniline meditsiinikeskus, mille üks osa on kuulus Massaažiinstituut. Üle tänava asub templi mungaklooster, mis on koduks umbes 300 mungale.

Siinses templis oli nüüd juba hulgaliselt rohkem rahvast. Et näha ära kuulus Lamav Buddha, tuli ikka natukene trügida. Kõnealune kuju on 46 meetrit pikk. Lamava Buddha jalataldade vapustavad ja ülikeerulised pärlmutterkujundid kujutavad 108 lakśana´t, mis on tõelise Buddha heaendelised tunnused. Lamava Buddha hoone taga ehk siis Buddha turvalises seljataguses kasvab Bodhipuu (püha viigipuu). Arvatakse, et  see kasvas just tolle puu pistikust, mille all Buddha Indias mediteeris. Kahjuks jäid mul nägemata vana Meditsiinipaviljoni siseseintele kinnitatud massaažipunktide asukohti näitavad kiviplaadikesed. Praegu peaks minu raamatu järgi olema paviljonihoones suveniiripood, kuid sellist kohta ei suutnud ma leida vaatamata mõnele eksisteerivale viidale. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ilmselt on viimaste aastate jooksul tehtud siin ümberkorraldusi ning vanas meditsiinipaviljonis on nüüd ilmselt uuesti massaažisalong. Kuid sinna niisama vaatama kahjuks ei pääsenud.

Ning minu viimane, samas kõige suuremahulisem ja tähtsam, huviobjekt oli Suur Palee koos Wat Phra Kaeo´ga. Tempel ja palee moodustavad omavahel suurepärase rikkalikult kaunistatud hoonetekogumi. Mõlemad ehitati samal ajal 1782, kui kuningas Rama I rajas uue pealinna Bangkok´ki. Tema ambitsiooniks oli rajada kuninglik loss ja tempel samas stiilis eelmiste pealinnade Ayathaya ja Sukhotai´ga. Suur Palee oli aastatel 1782-1946 kuninga ametlik residents. Palee ajaloo jooksul on mitmed selle hooned ümber ehitatud. Kompleksis on endiselt mõned valitsushooned nagu rahandusministeerium, kuid enamik ruumidest ei ole kasutusel. Dusiti ja Winichai troonisaalis peetakse siiski endiselt tähtsamaid tseremooniaid.

Wat Phra Kaeo (tuntud ka Smaragd-Buddha templina) puhul on siis tegemist kuningliku templiga. Mõned aastad pärast templi valmimist (1785) toodi Wat Arunist siia üle juba kõne all olnud, Tai kõige püham reliikvia, Smaragd-Buddha. Iseenesest on tegemist väga väikese nefriidist (üldse mitte smaragdne!) kujuga. Olles sisenenud kuju hoidvasse bot´i (wat´is on igal hoonel oma nimi: bot on munkade ordineerimissaal ning tihti asub just selles wat´i tähtsaim Buddha kuju) pidin ikka tükk aega sealses kullas ja karras ringi vaatama, et kuju asukoht üldse tuvastada. Kuju on 66 sentimeetri kõrgune ja põlvede kohalt 48 sentimeetri laiune ning välja tahutud ühestainsast nefriiditükist. Selle autorlus omistatakse ühele hilisele 15. sajandi Lanna koolkonnale. Kuju ise on alati riietatud ühte kolmest kostüümist: kroon ja ehted suvel; kuldne keep talvel ja kullatud mungarüü ja peaehe vihmaperioodil. Valitsev kuningas või tema poolt määratud prints juhatab Buddha riietamist sümboolse tseremoonia ajal. Täna oli Smaragd-Buddha veel kullatud mungarüüs. Pildistada teda ei tohtinud.

Templikompleksi ümbritseb kloosterlik, külluslikult maalitud ja põhjalikult restaureeritud Ramakien´i galerii. Lihtsamalt öeldes on siis kompleksi ümbritseva müüri sisesein täis maalitud. See on ühtlasi Tai iidse legendi Ramakien´i (Tai versioon India Ramajanast) kõige ulatuslikum illustratsioon. 178 pilti maaliti algselt 18-ndal sajandil, kuid niiskuskahjustuste tõttu vajavad need tihti restaureerimist. Maale jaotavatele sammastele on kellaosuti liikumise suunas graveeritud eeposest võetud värsid. Loo tegevus toimub üldsegi mitte Tais vaid Indias ja Sri Lankal. Tegemist on mõistukujundiga headuse võidust kurjuse üle. Kangelane Rama on vooruslikkuse kehastus - ideaalkuningas. Enamus Tai kuningaidki on võtnud omale nimeks Rama.

Olles kõik selle ilu ja hiilguse ära vaadanud, oli silme eest päris kirju ja toss väljas isegi minul. Jalutasin tagasi hotelli juurde. Teised oli juba seal. Nüüd oli plaan minna lõunat sööma. Väga head kohta me ei leidnud, millega kõik oleksid rahul olnud. Kogu reisi halvima teeninduse saime siit aga küll. Tegemist küll popi ja seetõttu ülerahvastatud kohaga, kus hinnad pea sama kallid kui Eestiski. Ning suhteliselt halb söök. Ja külm. Kõhu saime siiski täis. Edasi jalutasime natukene veel ringi. Ostsime kookose jäätist. Jalutasime veel natukene. Siis istusime ühte kohvikusse korraks maha Evelini ja Simmoga (Kaarel läks hotelli basseini ujuma) ja jõime ühed smuutid. Mis olid väga head! Kuigi tegelikult tahtsime me Eveliniga hoopis kohvi. Kuid seni läbi käidud kohtades ei olnud päris kohvi.

Selle saime lõpuks hotelli kohvikust. Üldse kujunes see tänane teine pool päevast, erinevalt esimesest kultuurist küllastunust, jälle selline ühest kohvikust teise käimise ja mitte midagi tegemise päevaks. Ning varsti läksimegi uuesti linna peale, et õhtust süüa. Viimast korda siis. Söök oli superhea! Kõht täis, käisime kiiruga läbi korra toidupoest, et osta koju kaasa viimiseks mõned õlled. Siis hotellist seljakotid. Võtsime takso ja lasime ennast sõidutada lennujaama. Ning oligi kõik meie uskumatult laheda reisiga Taisse. Avastamist ja kohti, kus ringi seigelda, on siin muidugi veel uskumatult palju. Ilmselt peab veel kunagi tagasi tulema. Ning Tai lõunaosa on minul veel üldse külastamata.

Täna kulutasin raha järgmiselt: pilet Wat Arun´i 50, paadisõidud 12, What Pho pilet 100, Suur Palee ja Wat Phra Kaeo 500 bahti, lõunasöök 140 bahti, jäätis ja smuuti ja kohv 85, õhtusöök 120 bahti, õlled poest 110, takso 100 bahti ja lennujaamas kulutasin veel viimase raha, 120 bahti, duriani kommide peale. Kogu reisi jooksul kulus mul 14 666 bahti ehk 385 eurot. Juurde lennukipiletid 501 eurot. No ja Tai raamatu võib ka põhimõtteliselt siia kulude alla ju panna - 21 eurot. Ja kogu lugu! Ei saa pidada just väga kalliks 16 päevase reisi kohta. Ja minu järgmine reis viib mind taas kord koos Evelini ja Simmoga Gruusiat avastama. Neljandaks reisiselliks tuleb kaasa seekord Katariina.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !