Sunday, December 10, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 08.11.2017.

Hommikul ärkasime kukkede kiremise peale kella kaheksa ajal. Silmi avades jäi esimesena pilk peatuma Chan´il ja tema hommikusel joogal. Milline rahu ja vaikus. Ok, no mitte päris vaikus: kanad kaagutasid ja kuked kiresid, linnud räuskasid ümberkaudses metsas, keegi rääkis kohalikus keeles. Aga see ei häirinud. Need tundusid loomulikud hommikused hääled, mis ei sundinud kuhugile kiirustama ega tormama. Olime ka nii eemal oma igapäevasest elust ja rütmist, et seda enam tundus nüüd olevat ometi käes hommik, kus aeg venib. Mõnus!

Tõusime üles, panime oma matkariided jälle selga ja pesime hambad. Peeglisse õnneks polnud vajadust ega vist ka võimalust vaadata. Chan tegi meile hommikusöögiks omletti. Ning kunsti! Puuviljade lõikumiseks oli kulunud vist enamus hommikusest ajast. See on aga väga tailik. Ma polnud kunagi varem nii kunstiliselt lõigatud õunu ja pirne ja mangosid näinud. Maitsesid muidugi ka hästi. Elamine, kus me ööbisime, kuulus ühele shani hõimu perele. Pere koosnes emast-isast ja täiskasvanud lastest. Siinsetele naistele on väga raske silma järgi vanust öelda. Naisterahval võis olla seda viiekümnest kuni kaheksakümneni. Minu hinnangul. Mõni teine võib hoopis muud pakkumised teha.

Perenaine keetis meile kohvi. Tassid, kuhu kohv valati, nägid välja sellised, nagu poleks neid viis aastat pestud. Aga kasutatud korralikult iga päev. Esialgu ehmatas isegi meid ära. Et kas me ikka julgeme sealt rüübata? Tundub siiski, et julgust meil jätkub! Simmo jättis oma kohvi ainult puutumata. Ning seda põhjusel, et tema lihtsalt ei joo kohvi. Hommikusöök oli väga hea. Kõhud täis pakkisime oma kotid jälle kokku uuesti. Chan valmistas meile veel lõunasöögiks natukene kleepuvat riisi tee peale kaasa. Perepojad pandi aga kanakuuti ehitama - ilmselt korralikuma kaitse jaoks nende kuningkobrade vastu. Ehitust kõrvalt jälgides meenutas see mulle kilplaste lugusid! Ma ei ole küll teab mis suur asjatundja, aga mõne maja (ok, mängumaja lastele!) olen isegi mina oma elus valmis ehitanud.

Varsti hakkasimegi astuma. Esialgu järsku nõlva pidi mäest üles. Kõvasti ronimist oli. Mäekülg oli päris järsk. Ning maja juurest tulid meiega kaasa kuus koera. Poolel teel mäkke kohtasime puuraidurit. Tal oli päris suur tükk tööd ees. Üks võimas tiikpuu oli leidnud oma loomuliku otsa. Ümber kukkunud puud saagis ja lõhkus nüüd meile öömaja pakkunud peremees. Eriti kiiresti see töö, väikese sae ja ilmselt nüri kirvega, ei läinud.  Tiikpuu on ka väga tugev puuliik, mis kiiresti nüristab tööriistad. Näiteks naelu ei saa üldse tiikpuu sisse lüüa - enne tuleb augud ette puurida. Tiikpuud on väga massiivsed kasvades kuni 40 meetri kõrguseks. Tegemist on väärispuiduga, mis on vee-, tule- ja happekindel,  vastupidav igasugustele seentele ja mädanikkudele ja kriimustustele. Ning kogu maailma parim ja kvaliteetseim tiikpuu kasvab just nimelt Tais. Eks see on ka põhjus miks Tai tiikpuumetsad meeletu kiirusega vähenevad.

Mäe otsa jõudes tegime puhkepeatuse. Imetlesime imeilusat vaadet ning sõime vahvleid, mis Chan´il kaasas olid. Edasi pidi olema siledam rada. Et siis mitte rohkem väga palju tõusu. Jalutasime edasi. Käia oli tõesti täna natukene parem. Mets oli hõredam. Sai ilusasti astuda ja isegi rada oli ees olemas. Chan, kui tõeline korilane, korjas ikka veel seeni. Ning mingisuguseid muid imelikke taimi. Mingil hetkel hakkas meie giid aga seente-taimede asemel kive korjama. Kui me huvi tundsime, et mis ta teeb, selgus et korjab Buddha kive. Need kivid olla tekkinud sellest, kui Budhha laskus siin maa peale ning loobiti üle lilleõitega. Ning vot need Buddha küljest maha kukkunud lilleõied ollagi muutunud kivideks. Õiged kivid on ruudukujulised. Korrapäraste külgedega ning tumepruunid heledamate või tumedamate triipudega. Selliseid kahe peopesa suuruseid ämblikke kohtasime ka. Natukene segaseks jäi Chani vastus meie küsimusele, et ega need ometi mürgised ei ole. Õigemini, vastust nagu polnudki, oli ainult selline salapärane naeratus ... .

Vahepeal viis matkarada meid väga lähedale Birma piirile. Lõunaks jõudsime tänagi jõe äärde. Chan tegi seal lõkke. Et keeta meile bambustorude sees seenesuppi ja teed. Kaarel käis ujumas. Teised tukkusid niisama ja sõid pähkleid. Chan valmistas meile bambusest ka lusikad supi söömiseks ning tassid tee joomiseks. Sellisel viisil valmistatud seenesupp oli täiesti uskumatult hea! Ning sinna juurde kaasas olnud riis. Teega oli muidugi teine asi: mulle meeldis, aga Evelinile näiteks mitte. Maitse asi! Supi osas olime aga kõik ühel meelel: et see oli üks imehea seenesupp. Ilmselt muidugi aitas sellele kaasa supi valmistamise viis. Millist polnud meie varem näinud.

Pärast lõunat meil palju enam käia ei olnudki. Rada läks nüüd riisipõlde pidi. Lõpuks ometi olime jõudnud sinna kuhu olime üritanud minna Eveliniga juba Soppongis: jalutama riisipõldude vahele. Riisiterrassid on siin väikesed. Ega ruumiga priisata pole. Vähegi siledam maa raadatakse põlluks ning istutatakse riisi täis. Aeg-ajalt ka maisi. Varsti jõudsime väikesesse külakesse ning seal ootas meid Chan´i auto, mis oli kuidagi imelisel viisil tulnud meile vastu. Chan võttis auto alt võtmed. Enne sõitma asumist käisime paari maja juures veel. Kaarel tahtis osta endale kaasa samasugust nuga nagu meie giidil oli. Aga kahjuks polnud noamüüjaid kodus. Ja nii Kaarel jäigi ilma noata. Selle eest ostsime taignas küpsetatud banaane kotitäie. Mis olid äraütlemata head!

Mae Hong Son´i tagasi jõudes sõidutas Chan meid kõigepealt bussijaama. Sealt ostsime homseks ära bussipiletid ööbussile Chiang Maisse õhtul kell üheksa väljuvale bussile. Meie eesmärk oli küll sõita hoopis Nan´i, kuid sinna ei lähe ühtegi bussi otse. Paratamatult olime sunnitud tegema seda läbi Chiang Mai. Chan pani meid oma kontori juures maha. Lubasime talle, et tuleme õhtul hiljem tagasi ja kirjutame külalisteraamatusse ka midagi omalt poolt. Et jäime rahule ja nii edasi. Meie esimene mõte hetkel oli aga kiiresti hotelli ja pesema saada. Hotellis saime täpselt samad toad, mis meil üle-eelmiselgi ööl olid. Pärast seda läksime Eveliniga massaaži.

Ning ega see massaažis käik polnud ka niisama! Siin Tais osatakse ikka kõige lihtsamad ja tavalisemad asjadki äärmiselt põnevaks teha. Salongis, kuhu kõigepealt suundusime, ei olnud hetkel vaba ruumi ega massööri. Siis sebiti natukene. Kogu aeg kinnitati meile, et kohe saab. Vaid üks hetk ja juba saabki! Me ainult pidavat minema mina kuskile ühte kohta ja kellegi teisega ja Evelin ka kuskile kohta kellegi kolmandaga. Ega me väga hästi aru ei saanud sellest organiseerimisest. Kõik käis ju kohalikus keeles. Nii kulus umbes pool tunnikest. Ja siis me juba läksimegi. Evelin sõitis rolleri taga ees minema. Mina siis oma massööriga hetk hiljem. Ja kokkuvõttes leidsin ma Evelini eest samas kohast kuhu isegi välja jõudsin. Vahetasime riided ja heitsime pikali. Massaaž oli muidugi mõnus! Ja kui ma siis silmad avasin lõpuks ja püsti tõusin, kui kõik läbi sai, pisteti mulle telefon nina alla ja paluti tervitada massööri sõpru!!! Ning rääkida kuidas meeldis. Sama kordus Eveliniga. Ega me kokkuvõttes ei teagi kui kaua me siis otse-eetris olime. Õnneks tehase Tai massaaži riietega ... .

Käisime pärast massaaži korra hotellist läbi ning suundusime kõik koos juba õhtust sööma. Ja siis varsti pärast sööki magama. Siiski, enne käisime veel korra Chani kontorist läbi, et kirjutada külalisteraamatusse, nagu olime lubanud. Simmo kirjutas. Samal ajal kui meie teised ootasime ja õpetasime, tuli seltskond noormehi, kes otsisid ka giidi matkaks. Soovitasime soojalt Chani ning tema nad võtsidki! Oleme kuidagi märkamatult harjunud kohaliku elurütmiga ja täiesti loomulik ongi (ja tulebki uni peale) minna magama palju varem kui Eestis näiteks. Raha kulus täna banaanid  6 bahti, smuuti 20 bahti, õhtusöök 90 bahti, bussipiletid 350 bahti ja massaaž 200 bahti. Näe, tule aga metsast välja ja kus hakkab alles raha kuluma!

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

No comments:

Post a Comment