SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KÜMNES PÄEV - 07.11.2017.

Täna oli äratus 6:45. Rollerid tuli enne metsa minekut veel ära viia. Need asjad, mida meil järgmise kahe päeva jooksul vaja ei olnud, saime jätta hotelli hoiule. Kaarlil oli pesu kätte saada hotelli perenaise käest. Rollereid tankides eksisid Simmo ja Kaarel õigelt teelt natukene. Ühesõnaga võttis meil see hommikune sahmimine oma jagu aega ning me ei jõudnud käia söömas. Chan´i kontori juurde saabusime siiski õigel ajal - täpselt kell kaheksa. Aga siis selgus, et ka meie giid oli jäänud hommikul magama ning pakkis alles omi asju. Saime ilusasti pool tundi aega juurde, et minna hommikust sööma. Mis iseenesest oli äärmiselt meeldiv.

Kogemata kombel sattusime sellisesse täiesti euroopalikku kohvikusse. Kus pakuti viit erinevat sorti kohvi ja täitsa päris kohvi ja uhke kohvimasin oli neil ka. Sarvesaiakesi pakuti samuti. Hommikusöök oli mõnus. Sõime kõhu täis ja jalutasime kontori juurde tagasi. Chan oli nüüd valmis ning saimegi kohe liikuma hakata. Istusime tema autosse ja sõitsime umbes kümme minutit. Saime Chan´ilt bambusest matkakepid ja hakkasime astuma. Varsti jõudsime jõeni. Või siis kohaliku liivakarjäärini. Natukene imelikesse metallapaatidesse koguti ämbritega jõepõhjast liiva. Siis toodi see kaldale ja sealt autokastidesse.

Ning meilgi paluti istuda ühte sarnasesse paati. Plekkämbrid keerati tagurpidi ja seati meile istumise alla pinkideks. Sõitsime jõge pidi edasi päris pikalt. Mingi aja pärast juhiti paat kaldale. Läksime maha. Siit algas siis see meie tõeline džunglimatk. Chan käis ees tagudes kogu aeg matkakepiga taimestikku raja ääres. Ikka ühelt poolt rada ja teiselt poolt. Natukene naljakas tundus meile see tegevus. Uurisime sellise teguviisi mõtte üle. Küsisime, et kas see peaks kuidagi madusid eemale peletama? Giid hakkas selle peale muidugi naerma ja ütles, et peab lihtsalt neid vohavaid taimi ohjama. Muidu järgmisel korral ei pääse siit enam läbigi. Nii palju siis hirmuäratavatest madudest! Meil tuli oodata ainult õhtuni ... !

Paar majapidamist jäi meile ka teele ette. Ühes lasi Chan oma võimast nuga (matśeetet) teritada. Seda oli kasutatud juba siiani jõudmiseks päris kõvasti, sest tee peal oli taimestik mõnes kohas nii tihe, et tuli noaga teed rajada. Teid siia majadeni ei toonud. Aga inimesed elavad sellistes kohtades. Tuleb jala käia. Isegi rolleriga ei pääse nendele majadele lähedale. Matkasime edasi. Paar majapidamist jäi veel meile teele. Edasi läks aga mets tihedamaks. Chan korjas seeni kõvasti. Leidsime Simmo kotist talle isegi ühe kilekoti, kuhu ta neid sisse sai panna. Meie jaoks tundus uskumatu Chani oskus teed leida. Meie harjumatu ja treenimatu silm ei suutnud leida ühtlaselt tihedast taimestikumüürist mitte ühtegi läbipääsetavat kohta. Rääkimata rajast. Aga tema leidis! Muidugi on tal ka nendes metsades liikumises ligi 20 aasta jagu kogemusi.

Kohati oli meie liikumise kiirus väga aeglane. Üks lõik tuli päris pikalt Chan´il igal sammul kõvasti noaga tööd teha. Aga lõunaks jõudsime siiski lubatud kose äärde. Imeilus koht! Esimese asjana koorisime endid riidest lahti ja läksime ujuma.Väga mõnus oli ennast kosutada pärast kõva higistamist. Vesi oli selline paras. See tähendab, et siis mitte liiga soe. Karastav. Ujumine tehtud asusime sööma. Chan oli katnud meile uhke toidulaua. Ja kõik oli uskumatult maitsev! Ma lausa jumaldan aasia kööki. Üks minu lemmikuid on kleepriis (sticky rise)! Sõime kõhud täis ning liikusime edasi.

Pärast lõunat käisime rohkem jõesängi pidi. Kord ühel kaldal, kord teisel. Nii kuidas võimalik liikuda oli ja kust pääses paremini läbi. Giid jutustas meile palju Tai loodusest. Metsas elavatest loomadest ja lindudest. Väga paljusid taimi näitas meile. Ka mõnda lindu. Metskana näiteks. Meie küll ei suutnud tähele panna - aga olevat olnud kuskil. Nägime see-eest imeilusaid peopesa suuruseid liblikaid. Need muidugi ei olnud kõige suuremad, mida võib Tais leida. Suurimad pidid olema kahe peopesa suurused. Selgitas, mida kohalikud söövad ja mida mitte. Lõpuks oli meil iga asja kohta küsimus:"Kas me võime seda süüa?" Vastavalt siis eitava vastuse kiirusele ja Chan´i häälest kostuva ehmatuse suurusele võisime järeldada kui mürgise ja söömiskõlbmatu taimega oli tegemist. Nagu kardaks ta, et me kohe kõike valimatult endale suhu hakkame toppima.

Õhtuks oli meil plaanis jõuda riisikasvatajate juurde öömajale. Sügavalt džunglist välja jõudes jalutasime kitsastel muldvallidel riisipõldude vahel. Hakkas juba hämarduma. Teades, kui kiiresti läheb siin hämarus üle kottpimeduseks, käiski mõte peast läbi, et ilmselt peame viimase otsa käima kottpimedas. Mingit paanikat see küll ei tekitanud - viie peale oli meil vähemalt kolm pealampi. Kuid olles vaevalt jõudnud need mõtted lõpuni mõelda, kui kohal me olimegi. Nii täpset ajastust pole sugugi kerge plaanida. Jõudes ööbimiskohta oli täpselt viimne hetk enne täielikku pimedust. Näidati meile siis meie maja kätte. See koosnes katusealusest ja laudpõrandast. Panime oma kotid sinna, vahetasime riided, mis põhimõtteliselt sooja kliima tõttu tähendas saabaste jalast ära võtmist ning sandaalidega asendamist. 

Chan asus koos perenaisega meile õhtusööki valmistama. Käiku läks kõik päeva jooksul metsast kaasa korjatu: seened, taimed, viljad ning võrsed. Chan on tõeline korilane - millestki söödavast ta metsas seda üles korjamata ei möödu! Meie vedelesime oma "hotelli" kõval puualusel ja rääkisime juttu. Shanist (üks Tais elavaid mägihõime) perenaine tõi meile küünlad. Võib-olla oleks isegi parem olnud kui poleks sellega vaeva nähtud. Valguse peale hakkas meile igasugu putukaid-mutukaid kokku kogunema. Suhtusime suhteliselt ükskõikselt neisse siiski. Väikest elevust tekitas ainult üks imepisikene skorpion. Otsustasime ta ohutuse mõttes kahjutuks teha ehk lihtsalt maha lüüa. Panin talle joogipudeli peale lootes saada sellisel viisil asi aetud. Kuid nii lihtne ikkagi pole skorpionist lahti saada. Küllap suutis ta konarliku põranda tõttu pudeli alt jalga lasta. Nii et, järgmisena pidi Evelin ta lömastama. Ise arvasime, et nii imetillukene skorpion mürgine ilmselt küll ei ole. Chan aga arvas teisiti!

Umbes tunni pärast kutsuti meid sööma. Põhitoit nagu ikka riis. Sinna juurde päeval metsast kaasa korjatud taimedest salat ning riisikõrvaseks seened mingite juurviljadega, millest ka osad metsast pärit. Ideaalis oli sinna hulka mõeldud veel kana, aga selle unustas Chan linnast ostmata. Ja poleks olnud viisakas pererahva omadest mõnda maha lüüa. Kuigi kanade osas pidi neil olema siin tihti selline loomulik kadu. Nimelt armastavad kanu ka maod. Mitte need väikesed (väiksus on muidugi suhteline - oleneb millega võrrelda), keda meie olime juba kohanud hulgaliselt, vaid ikka sellised 4 meetrised (keskmiselt 3-5,5 meetrit pikad, keskmine kaal 6 kg) kuningkobrad, kes elavad kõrgendike metsades eelistades järvede ja voolava veega pikitud alasid. Kuigi kuningkobrade arvukus leviala piires on vähenenud nende elupaikade hävimise ning vangistamise tõttu, pidi neid siin kandis ikka leiduma. Nõnda, et hoolikas pererahvas kogus pimeduse tulekul kõik oma kanad ilusasti kokku ning toppis punutud korvide alla, raskuseks kivid peale.

Chan rääkis ka oma kohtumistest kuningkobradega. Üldjuhul, 

nagu ikka maod, üritavad nad igal võimalikul juhul põgeneda ja ennast mitte näidata. Seda haruldasemad on juhud, kus inimesed siiski on kohtunud nendega. Kohtumistele aitab ilmselt kaasa fakt, et kuningkobrad erinevalt kõikidest teistest maoliikidest on rohkem päevase eluviisiga ning peavad jahti valgel ajal. See muidugi ei tähenda, et vajadusel ei võiks või ei oleks nad suutelised tegema seda ööselgi. Nad on vastupidavad ja järjekindlad võides oma saaki jälitada terve päeva. Kui kuningkobrat väga ärritada ja minema roomamine ei õnnestu, siis võtab ta sisse kaitseasendi: sisiseb ja imiteerib rünnet (suletud suuga noogutab pead). Selline teguviis võib mõnikord väga tõhusaks osutuda. Kui madu tunneb ennast olevat väljapääsmatus olukorras ja ohustatud, tõstab ta oma keha eesmise osa maapinnast kõrgemale umbes 1 meetri jagu, avab kaelanaha, näitab hambaid ning sisiseb kõvasti. Kuningkobra on ka sellisest asendist võimeline ründama ja seetõttu inimesed tihti alahindavad tema võimeid. Samuti on kuningkobra võimeline vaenlasena tunduvale objektile sellises positsioonis märkimisväärse vahemaa jooksul järgnema.

Kuningkobra on ühe ründe käigus suuteline hammustama mitu korda. Kuigi tavaliselt hammustab ta siiski ühe korra ning pärast seda hoiab hambaid koos. Kuid hammustuse jäljed ei ole alati tõendiks sellest, et madu ka mürki väljastas. Kui ta seda ikkagi tegi, siis on inimese organismi sattunud sülje hulk üldjuhul nii suur, et inimene sureb vastumürki manustamata harilikult poole tunni jooksul. Lohutuseks võib öelda ainult, et kuningkobra hammustus on väga haruldane ja tavaliselt saavad selle osaliseks maotaltsutajad. No jah, Chan´gi on kohtunud mitmeid kordi selle maoliigi esindajatega. Ning tõesti on tulnud tema sugulaste hulgas ette juhuseid, kus kuningkobra on poole kilomeetri jooksul jälitanud oma ärritajaid.

Sellise meeldiva õhtujutu peale oli meil aeg minna hambaid pesema ja magama. Meie luksushotelli olid ilmunud sääsevõrgud ning põrandale pehmenduseks villased tekid. Padjad olid olemas. Erilise puhtusega kogu see asi küll ei hiilanud, kuid taolistes oludes õpid osadele asjadele lihtsalt tähelepanu mitte pöörama. Mässisin padja enda pluusi sisse, peale võtsin omal kaasas olnud fliisteki ning Chan´il kaasas olnud magamiskoti panin alla. Kusjuures lausa luksusena tundus see, et Chan´i magamiskotid olid tulnud just pesumasinast! Ja magada oli tegelikult väga mõnus vaatamata natukene kõvale küljealusele. Keset öiseid džunglihääli magasin mina küll kui väike laps. Und ei seganud ka mõte jalgadel maja all roomata võivatest kanu jahtivatest 4 meetristest kuningkobradest.

Raha kulus täna ainult 135 bahti hommikusöögi peale. Mõnes mõttes on sügaval metsas tsivilisatsioonist mõnusas kauguses hea olla. Pole mitte midagi võimalik osta kuskilt ja raha jääb raiskamata. Kuigi me olime selle juba ette kõik kinni maksnud ju, mis nüüd kahe päeva jooksul kulutamata jääb.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !