Sunday, August 12, 2018


LINNAPUHKUS LISSABONIS!

KOLMAS PÄEV - 05.08.2018.

Täna hommikul muutsime jälle plaane, eile õhtul olime plaaninud ookeani äärde sõitmist, olles sellega tegelikult muutnud omakorda eile hommikul tehtud plaane. Aga nagu mulle kunagi üks armas inimene ütles, siis plaanid ongi selleks, et neid muuta! Kuid nüüd otsustasime ikkagi Lissaboni jääda ning külastada neid kohtasid, kus eile üksi käisin. Ilm pidi täna veel kuumem olema eilse 43 kraadiga võrreldes. Olles Eliisabeti lõpuks Elinaga kahe peale voodist välja saanud saime sööma minna. Hotelli uksest välja astudes oli küll väga palav, aga ilmselt hakkasime harjuma sellise temperatuuriga - tundus täiesti normaalne ja talutav.

Jalutasime Sao Roque´i kiriku juurde. Läksime sisse. Nüüd oli eilse õhtuga võrreldes, kus ma peaaegu üksi siin istusin, rahvast ikka kõvasti rohkem. Ka selle kiriku juures on väike arheoloogia muuseum, kuid siia me ei hakanud minema, soovisime külastada Igreja do Carmo kiriku varemete juures asuvat muuseumi. Sinna jõudes ootas meid aga jällegi ees üllatus - pühapäeviti oli see suletud. Ja täna just pühapäev!!! Olles natukene tähelepanelikum, oleksin ma võinud oma raamatust isegi välja lugeda, et muuseum on pühapäeviti suletud. No egas midagi, pidime jälle oma plaane ringi tegema ehk siis leidma mõnel järgmisel päeval aega veel siia tagasi tulla, sest see oli koht, mida me ilmtingimata soovisime külastada.

Täna aga suundusime edasi Santa Justa tõstuki juurde. Rauast sepistatud filigraansete kaunistustega tõstuk on ehitatud eelmisel sajandivahetusel Gustave Eiffeli õpipoisi prantsuse arhitekti Raoul Mesnier du Ponsard´i kavandite järgi. Käekirja sarnasus meistri ja õpipoisi vahel on tuntav: kui esitasin tüdrukutele küsimuse millisele ehitisele Santa Justa lift sarnaneb, tuli õige vastus Eliisabetilt üpris kiirelt. Ostsime pileti pääsemaks lifti viimasele korrusele vaateplatvormile, kuhu viib ainult kitsas keerdtrepp. Üles jõudnud oli vaade tõesti väärt seda ühte ja poolt eurot! Kõige ilusam vaade kõrval asuvatele Igreja do Carmo kiriku varemetele avanes samuti siit. Uhke vaade oli ka Sao Jorge kindlusele. Sellegi külastus ootas meid veel ees. Kuid mitte täna. Olles küllastunud uhketest vaadetest ja lagipähe paistvast kõrvetavast päikesest, ronisime vaateplatvormilt alla. Meil oli nüüd vaja saada aga kohe päris alla. Loomulikult sai sinna liftiga. Kuid selle eest tuli maksta ning kuidagi tundus meile ebaloogiline allamineku eest maksta. Oleks üles siis veel. Olime veendunud, et saab kuskilt ka ilma liftita, sest see ikka rohkem turistide tõmbenumber. Kohalikud käivad ikkagi muid teid pidi ju. Pärast natukest jalutamist leidsime me tõesti trepid, mis viisid alla.

Alla jõudes imetlesime Santa Justa lifti ennast. Ise üleval olles ei saanud ju sellest ülevaadet. Nüüd paistis ehitis alles oma täies hiilguses. Eliisabet ja Elina leidsid alt kohe esimese asjana järjekordse suveniiripoe. Seni, kuni mina pildistasin lifti, olid nemad saanud müüjaga juba kaubale särkide ostmise koha pealt. No ikka neid jalgpalli särke nad igatsesid. Läksin siis ka vaatama. Valisid suuruseid endale. Silma järgi. Aga seda silma ikka küll usaldada ei saa. Lasin neil särgid selga proovida ning selle tulemusena said mõlemad numbri suuremad. Ostsin ka Karlile kingituseks kaasa Ronaldo number seitsmega särgi. Edasi suundusime Rua Augustale. Mosaiiksillutisega jalakäijate tänav on üks tähtsamaid Lissabonis. Tänav lõpeb uhke võidukaarega, mis ehitatud 1755. aasta määvärinast toibumise mälestuseks ning valmis alles aastal 1873. Teisel pool kaart algab Paleeväljak (ametliku nimega Praca do Comercio), kus seisab uhkelt kuningas Jose I ratsamonument.

Täna toimus siin mingi rattasõit ehk siis kogu väljak oli aedu ja väravaid täis topitud ning kõik vaated ära rikutud. Meil oli vaja edasi minna Portugali Rahvusgaleriisse (Museu Nacionale de Arte Antiga). Selle vahetus läheduses pidi meie raamatu järgi olema Marionetimuuseum. Aga olles õppinud juba mitte usaldama enam seda raamatut käisime enne Paleeväljakult metroo peale minnes läbi infopunktist, et uurida ega seda muuseumit pole kinni pandud. Sest lennujaamast võetud linnakaardile polnud seda märgitud. Aga muuseum pidi olema alles ja avatud. Käisime jõe ääres veel tegemas mõnda pilti. Ka siit oli väga hästi näha teisel kaldal asuv Kristuse kuju ning üle jõe viiv sild.

Metrooga sõitsime mõned peatused ning tulime maha samas jaamas, kust alustasime trammiga sõitu Belemisse esimesel päeval. Suund oli nüüdki sama. Rahvusgalerii jäi poolele teele Belemisse. Nüüd oli aga meie trammisõitmisesse mingi aps sisse läinud. Suutsime sõita kolm korda õigest peatusest mööda. Lõpuks sai meil kõrini sellest edasi-tagasi sõitmisest ja otsustasime jala minna. Kuna vesi oli otsa saanud ostsime vahepeal pudeli vett juurde. Muuseumisse jõudmine oleks ilmselt õnnestunud paremini, kui mõni silt oleks tee ääres olnud. Eriti hea, kui silti oleks võimalik lugeda ühistranspordis olles. Aga kohale jõudes ja piletid ostetud läksime kõigepealt tualetti. Et suurest kuumusest natukene toibuda ja veepudelid uuesti täis panna. Ja muuseumis olid mees ja naine, kes olid pool aega meie seikluseid trammiga kaasa teinud! Me pole ainukesed kobad!

Rahvusgalerii kollektsioon asub Alvadori krahvidele ehitatud 17. sajandi palees. 1940. aastal ehitati tänapäevane kõrvalhoone koos peafassaadiga, mis on endise, ajavahemikul 1910-1920 osaliselt lammutatud püha Alberti karmeliitide kloostri asukohal. Kloostrist oli ainsana säilinud kabel, mis on nüüdsest muuseumi osa. Muuseumi esimesel korrusel on väljas 14.-19. sajandi Euroopa maalikunst ning natuke ehiskunsti ja mööblit. Teisel korrusel on Idamaade ja Aafrika kunsti ning Hiina ja Portugali keraamika ning hõbe- ja kuldesemete ja ehete väljapanek. Viimane korrus on pühendatud Portugali kunstile ja skulptuurile. Üks kõige kuulsamaid teoseid on ilmselt Albrecht Düreri "Püha Hieronymus". Samuti Hans Holbein vanema "Neitsi Maarja lapse ja inglitega".

Muuseumi keraamikakollektsiooni (ma pole kuskil muuseumis näinud nii head ja ilusat keraamika kogu!) kuulub palju kuningliku perekonna jaoks Portugalis valmistatud dekoratiivseid esemeid. Näiteks 19. sajandil valmistatud fajanssviiul on kaunistatud kuninga vapi ning Itaalia barokkheliloojate Scarlatti ja Corelli portreedega. Et viiulit saaks imetleda mõlemalt poolt, on viiul asetatud klaasriiulile ning selle alla peegel. Aukohal on Rahvusgaleriis aga Sao Vincente de Fora mitmeosaline altarimaal, mis on 15. sajandi Portugali kunsti olulisim teos ning millest sai maadeavastuste ajal rahvusliku uhkuse sümbol. 1467.-1470. aastatel maalitud teose autoriks peetakse enamasti Nuno Goncalvest ning seal on kujutatud Portugali kaitsepühakut püha Vincenti ümbritsetuna kõrgetest aukandjatest, rüütlitest ja munkadest, aga ka kaluritest ja kerjustest, kes talle austust avaldavad. Kaasaegsete tegelaste kujutamise täpsus teeb sellest maalist hindamatu ajaloolise ja sotsiaalse dokumendi.

Rahvusgaleriile ringi peale teinud, küsisin piletmüüja käest Marionetimuuseumi kohta. Pidi olema kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Läksimegi siis otsima. Ja no vot, selle koha leidsime tõesti kergesti üles, erinevalt kõikidest teistest kohtades, mida siin otsinud oleme. Ostsime piletid ja läksime sisse. Tegemist oli jällegi väga toreda muuseumiga, mis asub maitsekalt remonditud kloostrihoones. Muuseumi kollektsiooni kuuluvad 17. ja 18. sajandist pärit teatri ja ooperitegelased: kuradid, rüütlid, kojanarrid ja satiirilised kujud. Paljudel nukkudel on väga võikad ja moonutatud näojooned. Eraldi väljapanek tutvustab nukufilmi tegemist. Eliisabet ja Elina said proovida videoid teha ise.

Muuseumist lahkudes ostsime poest mõned nektariinid. Sain vaevalt mõelda, et nüüd võiks olla mõni tore varjuline paigake pingiga ... kui meil täpselt selline ees oligi ühes põiktänavas. Pesime nektariinid vee ja taskurätikutega puhtaks ja asusime sööma. Natukene kosutanud ennast jalutasime tagasi trammipeatusesse ning sõitsime paar peatust trammiga, siis veel metrooga tagasi Paleeväljakule. Tüdrukutel oli soov Rua Augustal käia poodides. Enne poodidesse minekut istusime korraks kohvikusse. Eliisabet ja Elina said jääkokteilid ja mina ühe külma õlle. Jäätisest ei suutnud meist muidugi samuti keegi loobuda. Käisime poodides. Välja sööma mõtlesime täna mitte minna. Käisime läbi hotelli juures asuvast poest ning ostsime mahla. Meil oli hotellis veel apelsine ja õunu ning rosinaid-pähkleid. Õhtusöök missugune! Ning Elina arvas, et kui tal oleks veel kolm taldrikut, suudaks ta meile serveerida kolmest apelsinist, kolmest õunast ja rosinatest-pähklitest lausa kuningliku õhtusöögi. Kahjuks ei olnud meil neid taldrikuid.

Raha kulus täna Eliisabeti ja Karli pluusid 20 eurot, sõidupiletid 12 eurot, rahvusgalerii 12 eurot, vaatetorn 3, marionetimuuseum 8, söök-jook 16 eurot. Kokku 71 eurot.

No comments:

Post a Comment