LINNAPUHKUS LISSABONIS!

ESIMENE PÄEV - 03.08.2018.

Ärkasime hommikul kell üheksa äratuskella peale (välja arvatud Elina, kes oli juba varem üleval olnud ja oodanud teiste ärkamist) eile öösel pikalt otsitud hotellis. Meie lennuk maandus õhtul poole kümne ajal. Kuna metroo veel sõitis ja Lissaboni lennujaam ei ole kesklinnast väga kaugel, otsustasime raha kokku hoida ja sõita hotelli metrooga. Iseenesest oli see väga lihtne ja käis kiiresti. Aga kaardi järgi hotelli leidmine ei osutunud enam nii lihtsaks. Meil kulus selleks üle tunni aja. Aga lõpuks me selleni siiski jõudsime - peamiselt Eliisabeti poolt varastatud interneti ja Google Maps´i abil. Selleks ajaks olime me muidugi juba väga lähedal õigele majale. Imetlesime õhtul natukene vaadet oma hotellitoa prantsuse rõdudelt ning suhteliselt kiiresti läksime pärast pikka päeva magama. Ja hommikune vaade meie toast osutus veelgi suurepärasemaks!

Nüüd suundusime hommikust sööma. Hotelli hinna sisse käis meil ka hommikusöök. Tuginedes erinevate maade hotellide kogemustele, ei osanud ma väga midagi eeldada sellest. Tegelikkus osutus aga päris meeldivaks. Meie kõige suuremaks lemmikuks said croissant´id! Neid näppasime kõrvallaudadelt veel juurde. Ettenähtud oli igale ühele üks. Lisaks veel üks kukkel. Ning piiramatult tavalist röstsaia. Need viimased mulle, kui juba aastaid üldse saia mitte söövale inimesele, ei istunud sugugi. Nii siis imestasimegi, miks inimesed need kõige paremad asjad järgi jätavad ja omastasime need teiste poolt põlatud croissant´id. Mõnel hommikul meil eriti vedas ja saime need soojalt! No ja, loomulikult olid saadaval juust ja vorst ja või ja puuviljad ja mahlad ja erinevad hommikusöögihelbed jne. Ja kohv oli täitsa hea.

Kui olime kõhu täis puginud asusime teele Belemisse ehk siis ühte Lissaboni linnaossa. See oli kõige kaugem linnaosa, millega soovisime tutvuda ja kuidagi tundus meile mõistlik alustada siis kõige kaugemast nurgast. Natukene aega jändasime eile ostetud transpordi kaartidega. Millele siis saab raha laadida juurde. Sellega me hakkama ei saanud. Ostsime uued. Õnneks maksab kaart ise ainult 50 senti. Meie hotellist 7 minutilise jalutuskäigu kaugusel oli Restauradores´e metroopeatus. Etteruttavalt pean ikka ära mainima, et kogu meie Lissabonis veedetud aja jooksul ei suutnud me ära imestada ja tänada hotelli (Pensao Londres, Rua Dom Pedro V 53) valikut: me asusime lausa suurepärases kohas! Jalutasime nüüd mööda järsku Gloria tänavat alla. Õhtul olime roninud sealt üles. Üles-alla sõidab ka tramm, kuid pidasime pea 4 eurost turistidele mõeldud summat liiga kalliks. Trammijuhilt saime aga teada, et metrookaart, mis kehtib peale metroo veel bussis ja trammis, kehtib ka nendes vanades põhiliselt turistidele lõbusõite tegevates trammides. Ning sellega on ühe sõidu hind ainult 1,45. Seda raha meil kaartidel ei olnud enam. Otsustasime siiski mõnel õhtul pidada meeles ja arvestada sellega, et meil jääks ka ametliku nimega "Gloria elevator´i" jaoks raha kaartidele. Sest selle trammiga sõitmise tahtsime kindlasti ära proovida.

Nüüd aga läksime metroosse uuesti, saime sõita lausa kahe liiniga, ning siis veel jupp maad trammiga. Esimene asi, mida külastada soovisime, oli Jeronimo klooster. Tegemist on väga ilusa ja uhke ehitisega. Maadeavastamise aja jõukuse sümbol! Klooster telliti umbes aasta 1501 paiku kuningas Manuel I poolt pärast Vasco da Gama naasmist oma ajalooliselt reisilt ning seda rahastati peamiselt "piprarahast". Ehk siis vürtside, vääriskivide ja kulla eest sisse nõutavast maksust. Kloostri eest hoolitsesid püha Hieronymuse ordu mungad kuni 1834. aastani, mil kõikide mungaordude tegevus lõpetati. Seisin ise lauspäikeses piletijärjekorras, saates Eliisabeti ja tema sõbranna Elina varju ootama. Olime sattunud Lissaboni just tohutu kuumalaine ajal. Täna oli sooja 39 kraadi varjus ning järgmisteks päevadeks lubati rohkemgi veel. Mis tegelikkuses osutus päris hästi talutavaks.

Piletijärjekord läks õnneks kiiresti. Kloostrisse sisenedes avanes meile vapustav vaade sammaskäigule. See on loodud Joao de Castilho poolt puhtas manueli stiilis ning valmis 1544. aastal. Võlvkaari ja balustraade kaunistavad peen raamistik ja rikkalikult nikerdatud kujundid. Ning just nende pildistamise hetkel sai mul fotoka mälukaart täis! Selgus, et millegipärast pole mu fotoaparaat kustutanud pärast piltide arvutisse laadimist fotokast pilte. Selgusetuks jäi mulle mis põhjusel, kuigi olin seda teinud, aga ega see ei omanudki tähtsust. Nüüd ei jäänud mul muud üle, kui hakata neid käsitsi kustutama järjest. Fotokas olid veel eelmise sügise Tai reisi pildidki! Natukene mures olin ainult sellepärast, et kas sellisele suurele kustutamisele fotoka akud vastu peavad. Olin ju jätnud laadija maha arvates, et nii lühikeseks reisiks kindlasti piisab kolmest kaasa võetud akust.

Käisime kloostri läbi. Tõeliselt ilus ja suursugune ehitis! Kloostri kirikusse on maetud kusjuures üks maailma kõige kuulsamaid portugallasi ehk Vasco da Gama, kelle saavutuste auks suuresti oligi klooster ehitatud. Eliisabetti ja Elinat hämmastas munkade kambrite suurus või siis õigemini väiksus. Ruum oli täpselt nii suur, et selline mitte väga pikk inimene sai põrandale pikali visata. Loodetavasti oli neil seal kambrikeses siiski midagi voodi taolist olemas. Või vähemalt midagi pehmemat kui kiviplaadid külje alla panemiseks. Kui kloostri olime läbi käinud jalutasin mina jõe äärde. Tüdrukud jäid kõrval asuva pargiga tutvuma. Lissabon paikneb Tejo jõe suubumiskohas Atlandi ookeani. Jõe äärde Jeronimo kloostri vastu on 1960. aastal ehitatud uhke maadeavastajate monument tähistamaks Henriques Meresõitja 500. surma-aastapäeva. 52-meetrine monument mälestab meremehi, kuninglikke patroone ja kõiki neid, kes andnud oma panuse Portugali maadeavastuste aja arengusse.

Monument on karavellikujuline ning sellel on kujutatud Portugali maadeavastuste ajaga seotud kangelasi: laevaninas seisab Henriques Meresõitja, edasi tulevad kuulsad kartograafid, meresõitjad ja kuningad. Monumendi seest viib lift kuuendale korrusele, kust saab imetleda vaadet kogu Belemile. Edasi jalutasin Torre de Belemi juurde. No vähemalt ma üritasin seda teha. Mööda ilusat sillutatud kallast jalutades tundus mulle loogiline, et jõuan ees paistva tornini. Aga võta näpust: vahepeal tuli ette kanal! Ja ei saanud ma kuskile. Kaarti uurides selgus, et peaksin jalutama väga suure ringi ümber terve kvartali ja jahisadama, kuna ees olev kanal oligi sissepääs sadamasse. Torn, mida kutsutakse ka Lissaboni väravaks (ilmselt seetõttu, et pikka aega oli see maid avastama läinud meremeestele lähtekohaks), on iseenesest muljetavaldav. Sarnaselt Jeronimose kloostriga, Manuel I tellimusena, aastatel 1515-1521 ehitatud torn valmis kindlusena. Monumendi juurest avaneb ilus vaade ka Cristo Rei kujule (Rio de Janeiros asuva Krsistuse kuju jäljendus) ja 25. aprilli sillale. Lissaboni rippsilda kutsuti algselt Ponte Salazariks diktaatori järgi, kes selle 1966. aastal ehitada lasi. Hiljem nimetati sild ümber 1974. aasta 25. aprilli revolutsiooni järgi, mis taastas Portugalis demokraatia. Sild on inspireeritud kusjuures San Francisco Golden Gate´i sillast. 

Belemi torni tõeline ilu on välistes kaunistustes. Kividest tahutud köitega ehitud tornil on lahtised rõdud, mauri stiilis vahitornid ja kilbikujulised väljaulatuvad sakkparapetid. Terrassi all asub lihtne gooti stiilis interjööriga ruum, mis oli relvade hoiuruum ja vangla. Hetkel asuvad tornis ka hotellitoad. Kahjuks pidin ma siis Belemi torni imetlema ainult eemalt! Jalutasin Eliisabeti ja Elina juurde tagasi. Suure kuumuse leevendamiseks ostsime palju jäätist. Need ära söönud läksime edasi Tõllamuuseumisse. Muuseum asub praeguses Portugali presidendi paleehoone (Palacio de Belem) ühes tiivas. Loss on ehitatud 1559. aastal algselt. Küll korduvalt ümber ehitatud hiljem. Peale Tõllamuuseumi asub lossis veel Presidendimuuseum.

Tõllamuuseumi kollektsioon on väidetavalt kogu Euroopa parim. Muuseum hõlmab lossi läänetiiva, kus varem asus ratsakool. Juba ruumid ise on vapustavalt ilusad oma rõdude, maalingute ning kaunistustega. Eriti uhke on Louis XVI stiilis laemaaling. Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Austrias ja Prantsusmaal valminud tõllad hõlmavad kolme sajandit ning varieeruvad lihtsatest kuni lausa pöörase kujundusega tõldadeni. Imetlesime neid üksteist üle trumpavaid sõiduriistu päris pikka aega. Muuseum ei ole väga suur ja seetõttu saab rahulikult süveneda igasse eksponaati. Igal juhul on tegemist väga mõnusa väljapanekuga. Kõrvalgaleriis on ilmselt aeg-ajalt vahetuv näitus: minu raamatu järgi oleks seal pidanud olema kollektsioon kergematest kuninglikest tõldadest ning 19. sajandi rohe-mustades toonides takso. Selliseid tooni taksosid kasutati Lissabonis kuni 1990-ndateni ning nüüd on need uuesti ausse tõstetud: 99 protsenti Lissabonis kohatud taksosid on jälle mustad ning sinakas-rohelise katusega. Imeilusad! Hetkel oli nimetatud galeriis aga väljapanek Lissaboni tuletõrje ajaloost. 

Muuseumist tulles sõitsime jälle trammi ja metrooga oma kodupeatusesse tagasi. Proovisime metrookaartidele (ütlen alati "kaartidele", sest siin kehtiva korra kohaselt ei saa kasutada mitu inimest ühte kaarti, igal peab olema oma) raha laadida Gloria tõstuki ehk meie hotelli juurde mäe otsa viiva trammisõidu jaoks. Aga ei õnnestunud! Eks siis mõni teine päev. Istusime siis hoopis Restauradorese väljaku ääres välikohvikusse ning proovisime ära kuulsad Lissaboni munapirukad Pasteis de Belem. Maitsesid kusjuures tõesti hästi! Eliisabeti tähelepanek oli, et need maitsevad nagu pannkoogid. Maitsesid tõesti. Aga samas maitse ja välimus ei läinud kokku. See oli natukene naljakas. Jalutasime ümbruskonnas veel ringi veidikene. Ostsime postkaardid ja margid. Siis ronisime oma mäe otsa jälle. Käisime hotellis pesemas ja kell kaheksa läksime õhtust sööma.

Jalutasime otsast lõpuni läbi hotelli kõrvaltänava Rua de Rosa. Eliisabet ja Elina käisid läbi kõik turistide nännipoed, sest olid võtnud omale kindlaks eesmärgiks osta Lissabonist Ronaldo jalgpallisärgid. Need number seitsmega. Käisid hindu uurimas. Sööma läksime lõpuks Rosa Mama restorani. Enamuses menüüs olnud asju küll ei olnud, aga palusime lõpuks siis öelda toidud, mida saab tellida. Ega neid palju ei olnud. Paar asja. Aga eelroaks toodi meile lauda kausitäis tigusid. No neid samu, mida mul aiaski leidub. Söögikoha omanik näitas ette, kuidas neid peab sööma: tuleb hambaorgiga tigu koja seest välja koukida ja suhu pista. Maitselt olid täitsa söödavad. Ei midagi hullu. Teod oli soolatud ja keedetud. Aga kui ikka kõht väga tühi ja see ainuke söök, kulub kõvasti aega, kuni kõhu täis saab. Eliisabet proovis ka kohe ühe ära. Elina kogus päris pikka aega julgust kuni proovimiseni jõudis. Kuid seda uhkem pärast enda üle oli!

Kui päris õhtusöögi olime ära söönud läksime hotelli tagasi. Enne magamaminekut saime veel imeilusa klaverikontserdi! Olime viiendal korrusel ja meie peal olid tavalised korterid. Vast elas seal keegi pianist. Igal juhul mängis ta väga ilusasti ja meie olime andunud kuulajad. Raha kulus meil täna (arvestan siis kokku enda ja Eliisabeti kulud) transpordiks 10,0 eurot, muuseumipiletitele 17,0 eurot, jäätis-kohvik 10,0, postkaardid 2,0 ja õhtusöök 20,0 eurot. Kokku 59,0 eurot kahe peale.