Saturday, August 11, 2018


LINNAPUHKUS LISSABONIS!

TEINE PÄEV - 04.08.2018.

Elina oli jälle esimesena üleval. Elina on Eliisabeti parim sõbranna ning selleks, et Eliisabetil reis lõbusam oleks, saigi ta meiega kaasa kutsutud. Kuigi ausalt öelda, ega mina enam ei mäletagi, kuidas see nüüd täpselt oli. Et kes siis keda kutsus, või kes avaldas soovi kaasa tulla. Aga kolmekesi me nüüd siin oleme! Ja läksime alla sööma. Kuna homme pidi tulema veel kuumem päev, kui eile ja täna, siis otsustasime sõita täna Sintrasse. Et siis homme, kui kuumus hakkab liiga tegema, saaksime põgeneda konditsioneeritud hotellituppa. Nii nagu metroopeatus oli meile väga lähedal, sai sealt omakorda kohe Rossio rongijaama, kust lähevadki rongid Sintrasse. Iga päevaga aina enam tõdesime, kui hea asukoht on meie hotellil!

Üritasime automaadist osta rongipiletit Sintrasse. Õnneks olid siin vabatahtlikud, kelle ülesanne oli kobasid turiste ja muidu välismaalasi abistada. Saime kaartidele ostetud piletid Sintrasse ja tagasi. Selgeks sai, kuidas sõidukaartidele raha laadida. Rongid Sintrasse käivad iga tunni aja tagant. Järgmiseni oleks meil olnud peaaegu tund aega. Meid abistanud tütarlaps soovitas meil aga minna kohe ees olevale rongile, öeldes, kus peame ümber istuma. Kirjutasin peatuse nime üles ja ruttasime rongile. Sõitsime mööda sajandivahetusel Lissaboni kõige kaunimaks vaatamisväärsuseks peetud muljetavaldava struktuuriga akveduktist. Aqueduto das Aquas Livres kõrgub Alcantara oru kohal. Linna värsket vett toova akvedukti ehitamine andis Joao V ideaalse võimaluse rahuldada oma kirge grandioossete ehitiste vastu. Peamise torujuhtme pikkus on 19 kilomeetrit, ent torude kogupikkus koos kõigi harudega on 58 kilomeetrit. Nähtav osa kogu sellest torustikust ongi risti üle Alcantara oru asuvad 35 tugikaart, millest kõrgeim kerkib uhkelt 65 meetri kõrgusele linna kohale. Piki akvedukti kulgev läbikäik, mis oli kunagi meeldiv promenaad, on alates 1835. aastast suletud. Osalt on selles süüdi röövel Diogo Alves, kes armastas oma ohvreid sealt üle ääre visata. Tänapäeval saab siiski teha seal ringkäigu koos giidiga, mille saab broneerida Lissaboni Veevärgimuuseumi kaudu.

Ümberistumine aga õnnestus meil ja umbes kolmveerand tunni pärast olimegi Sintras. Rongi pealt maha tulles suundusime kohe Sintra lossi poole. Rongijaamas oli kümneid turistide püüdjaid, kes kõik üritasid erinevaid teenuseid, pakette ja tuure maha müüa. Jätsime need kõik tähele panemata ning sammusime edasi. Sintras on palju looduslikke allikaid, millest mõnede ümber on uhked purskkaevud ehitatud. Täitsime ühes eriti uhkes oma pudelid. Vett kulub sellises kuumuses küll liitrite viisi.

Lossi juurde jõudes ostsime piletid ning läksime sisse. Sintra lossi ajalugu ulatub tagasi juba 8. sajandisse. Tollal paiknes siin isegi kaks lossi: üks neist praeguse lossi kõrval asuval mäekünkal, millest praeguseks järel vaid varemed ning teine praeguse lossi kohal. Praegu üle linna kõrguvad kaks kummalist koonilist korstent nende all asuvate suurte köökide ning lossi põhiosaga lasi 14. sajandi lõpus ehitada Joao I. Kohast sai peagi õukonna lemmik-suvituskoht ning see jäi Portugali kuningate residentsiks kuni 1880-ndate aastateni. Jõuka kuninga Manuel I 16. sajandi alguse lisandused jäljendavad mauri stiili. Palee järkjärguline ümberehitamine on viinud paljude eri stiilide põneva sulandumiseni. Sintra loss on Protugalis parim säilinud keskaegne kuninglik residents.

Tegemist on tõesti väga ilusa paleega. Imetlesime kõiki neid uhkeid ja suursuguseid saale ja kambreid. Käisime läbi luigesaali (17. sajandil maalitud imeline lagi on jagatud kaheksanurkseteks paneelideks, mis on kaunistatud luikedega) ja harakasaali (räägitakse, et kuningas Joao I lasi saali laepaneelid maalida etteheiteks õukonna naistele nende nõrkuse tõttu kasutult keelt peksta justkui kädistavad varesed) ja hirvesaali (suursuguse saali kuppellagi on kaunistatud Portugali 72 aadliperekonna vappe hoidvate isahirvedega ja seinad 18. sajandi Delfti stiilis keraamiliste plaatidega). Täiesti unikaalsed on Sintra lossi keraamilised plaadid. Sintra ajalooline keskus on UNESCO maailmapärandi nimistuski. Ning vaatamist väärt pole siin mitte ainult Sintra loss. Losse tundub olevat igal mäekünkal. Üks ilusaimad neist on Pena loss 5 kilomeetri kaugusel linnasüdamest. Sinna me ei hakanud siiski minema.

Tahtsime minna hoopis meie raamatus kirjeldatud mänguasjamuuseumi. Kaardi järgi pidi see olema Sintra lossi vastas peaaegu, kuid millegipärast ei suutnud me seda leida. Läksime kohalikku infopunkti küsima. Selgus, et mänguasjamuuseumist on saanud uudiste muuseum. See jäi tõesti silma varem. Kahjuks uudised meid aga ei tõmmanud! Eliisabetil ja Elinal oli aga vastupandamatu soov jäätist süüa. Astusime esimesse jäätisekohvikusse. Uurisime hindu. Äkki toimus seal mingi rüselus. Jõudsin veel mõelda, et näe milline vana vastik hiina vanamees, läheb naisterahvale kisades ja karjudes kallale. Hetke pärast saime situatsioonist loomulikult õigesti aru: hoopis esmapilgul malbe, väga stiilne ja moekas nääpsukene naisterahvas oli varastanud mehe püksitaskust rahakoti. Õnneks reageeris hiinlane kiiresti ja sai oma rahakoti varga käest veel tagasi võidelda.

Selles kohvikus me jäätist siiski ei söönud. Oli liiga kallis. Otsisime natukene odavama. Jäätis söödud jalutasime raudteejaama poole tagasi. Teel täitsime veel ilusa keraamiliste plaatidega kaetud Araabia purskkaevu juures pudeleid ning kosutasime ennast meeldivalt jaheda allikaveega. Tee äärsete nännimüüjate käest ostsime natukene ehteid kodustele kaasa. Ja kõik kolmekesi saime midagi endalegi: Elina käevõru ja meie Eliisabetiga kaelakeed. Meie järgmine sihtmärk oli Sintra moodsa kunsti muuseum. Ning jälle ootas meid ees väike üllatus: olles muuseumi üles leidnud ja läbi käinud olin ma natukene segaduses. Ootasin nimelt (jälle tuginedes oma raamatule!) selliste kuulsuste nagu Magritte´i, Bacon´i, Warhol´i ja eriti ühe minu lemmiku - Pollock´i kunstiteoseid. Kuid mida polnud seda polnud! Kõik saalid läbi käidud läksin alla küsima. Selgus, et kõik need kuulsused olid viidud Lissaboni Belemisse (Museu de Arte Popular). Ja eile olime jätnud seal just käimata, sest minu raamatu järgi polnud seal midagi huvitavat. Vot, kuidas mõnikord läheb!

Aga tegelikult oli Sintra muuseumgi väga tore. Siin olid eksponeeritud läbi aegade maastikumaalid Sintrast. Kõige rohkem meeldis meie seltskonnast muuseum Elinale. Kuid minagi leidsin siit väga toredaid ja hästi teostatud maale. Ja tänu nendele saime väga hea ülevaate Sintra ümbrusest ning selle muutumisest ajas. Lisaks veel paari kaasaegsema skulptori ja fotograafi isikunäitused. Olles muuseumi läbi vaadanud jalutasime rongijaama tagasi. Meil vedas. Seitsme minuti pärast läks rong Lissaboni. Enne jaamast väljumist Lissabonis laadisime oma kaartidele 1,45 trammi sõidu jaoks. Täna õhtul ei pea siis jalgsi ronima mäkke. Sõime veel jäätist. Mina võtsin jääkohvi, mis oli superhea! Täpselt ei saanudki aru, mis sinna sisse kõik kokku oli pandud, aga tulemus viis keele alla.

Käisime paaris poes. Ostsime mõned riided. Naljakas, ka allahindlused on siin suuremad võrreldes Eestiga. Nii odavalt tavaliselt Eestis selliste kaubamärkide riideid ei saa. Viimasest poest tulles pidime hakkama just trammi peale minema, kui Elina avastas, et tal pole telefoni. Otsisime kõik kotid ja taskud läbi. Polnud tõesti. Kõige loogilisem tundus, et ta oli selle unustanud riietuskabiini poes. Tuli tagasi minna. Ja kätte me Elina telefoni saime. Loomulikult pärast mõningaid täpsustavaid küsimusi müüjate poolt telefoni margi ja värvuse kohta. Läksime uuesti trammi peale. Täna siis sõitsime uhkesti trammiga mäest üles. Ametliku nimega Elevador da Gloria´ga. Üles jõudnud läksid tüdrukud hotelli. Mina tahtsin aga natukene veel Lissaboniga tutvuda.

Jalutasin üles jõudes teisele poole ja astusin sisse Sao Roque kirikusse. Väljast täiesti ilmetu kirik osutus täiesti uskumatu interjööriga kirikuks. Kiriku asutas oma hiilgeajal 16. sajandi lõpus jesuiitide ordu. Kõige uhkem on püha Ristija Johannese kabel, mis on kaunistatud lasuriidi, ahhaadi, alabastri, ametüsti, hinnalise marmori, kulla ja hõbeda ja mosaiikidega. Kabel on ehitatud Roomas 1742. aastal Joao V tellimusel. Saanud paavstilt oma õnnistuse võeti kabel osadeks lahti ning saadeti kolmel laeval Lissaboni. Istusin natukeseks. Kaua ei saanud küll seda teha, sest mingi aja pärast tuli kirikuvalvur ja sosistas mulle, et kirik suletakse kümne minuti pärast. Tõusin, tegin mõned pildid ja lahkusin.

Jalutasin edasi Chiado linnaosa poole Igreja do Carmo kiriku varemete juurde. Sisse kahjuks ei saanud. Uksed suleti just. Kiriku varemete kõrvalt leidsin aga kohe Santa Justa elevaatori. Kuna Lissabon paikneb mitmel erineval künkal ja kogu aeg peab ronima mäest üles ja alla, siis on siia ehitatud eriti järskudele kohtadele mitmeid lifte ning pandud käima mäest üles ja alla sõitvaid tramme. Ja sain jälle imestada, kui hea koha peal on meie hotell! Kõik need kohad alles ootasid külastamist meil. Sellesse osasse kaardist polnud ma veel jõudnud väga põhjalikult süveneda ja nüüd olid need kohad kõik mul siin samas hotelli juures ja juba põgusalt üle vaadatud. Santa Justa elevaatori tipus on vaateplatvorm, kust peaks olema kõige ilusam vaade Lissabonile. Ei hakanud aga praegu ilma tüdrukuteta sinna minema. Nagu nii on meil plaanis tulla siia uuesti.

Läksin hotelli tagasi. Õhtusöögiks läksime hotellist järgmise tänava nurgale jaapani restorani. Seal oli õhtusöök 10 eurot ja sööd palju jaksad. No loomulikult me sõime nii palju kui jaksasime ja rohkemgi veel. Sain ainult imestada, kuidas mahub nii väikese tüdruku, nagu Eliisabet, sisse nii palju sushit! Kurguni täis jalutasime suure ringi enne hotelli naasmist. Tüdrukud tegid pilte minu arust linna kõige koledamates kohtades: taustaks graffiti (ok, see oligi ise ilus omamoodi), prügikastid, jne. Pildid tulid aga ilusad. Muuseas, graffitit on Lissabonis äärmiselt palju. Ning see tegelikult üldse ei riiva silma, vaid sulandub imehästi linna olemusse. Hotelli jõudes saime taas õhtuse klaverikontserdi. Oleme juba päris lissabonlasteks muutunud: täna õhtul suutsime iseseisvalt laadida sõidukaardile raha ning kuivatame rõdul pesu! Tüdrukud olid pesnud ära osad oma riided ning loomulikult riputanud need rõdule kuivama. Ning kus veel kuivaksid need kiiremini kui hetkel maailma kõige kuumemas kohas?

Raha kulutasime täna transpordi peale 12 eurot, Sintra loss 18 eurot, kunstimuuseum 1 euro, ehted 22 eurot, jäätisekohvikud 14 eurot, õhtusöök 25 eurot. Kokku 92 eurot.

No comments:

Post a Comment