LINNAPUHKUS LISSABONIS!

NELJAS PÄEV - 06.08.2018.

Täna olime jälle natukene varasemad ja saime sööma lausa enne kella üheksat. Aga see oligi hea, kuna pidime sõitma ookeani äärde. Meil oli küll põhimõtteliselt linnapuhkus plaanitud, kuid kui sellised kohad nii lähedal on, siis ei anna kiusatus kuidagi rahu ja tuleb ikka ära käia. Selleks, et mere äärsetesse väikestesse küladesse saada, pidime esmalt sõitma Sintrasse uuesti. Nii soovitas meie hotelli administraator. Läksime siis rongijaama taas. Millegipärast ei saanud me kaartidele pileteid laadida. Aga jälle oli läheduses üks abivalmis vabatahtlik. Selgus, et meil oli eilsest jäänud kaartidele mingit raha veel ja siis ei saa rongipileteid sinna peale osta. Väga keeruliseks on asi aetud! Ostsime uued kaardid. Ja lisaks veel see, et piletiautomaatidel saab küll valida inglise keele, aga kõik pikemad jutud on jäetud vist tõlkimata ehk kui see aparaat ütleb Sulle midagi eriti tähtsat (näiteks seda, miks Sa ei saa pileteid osta!), siis teeb ta seda ikkagi portugali keeles.

Piletite ostmise peale oli meil kulunud igavesti jupp aega, nii et Sintra rong sõitis meil nina eest ära. Meie olime siiski juba kogenud ühistranspordi kasutajad Portugalis ning istusime kõrvalteel olevale rongile. Vaja oli vaid ümber istuda korra. Sintras läksime infopunkti. Uurisime ookeani  äärde Praia das Macas´sesse sõitvate busside kohta. Teenindaja ütles aga hoopis, et sinna sõidab tramm. Tõsi, olin oma raamatust lugenud, et rannikul liigub veel ringi mööda saja aastast trammiteed sama vana tramm. Kuid minu raamatu andmetel ei pidanud see sõitma Sintrasse välja. Aga no kui tramm, siis tramm! Asusime trammipeatuse poole teele saadud juhiste järgi. Elina ja Eliisabet ostsid endale enne sallid. Sest tõsi ta on, täna oli õues külm. No külmaks ei saa just 32 kraadi pidada. Võrreldes eilse 43 oli langus aga suur. Lisaks veel kõva tuul ja natukene kõhe oli meil tõesti.

Trammipeatust otsisime kohe väga pikka aega. Kohalikud ei teadnud sellest midagi. Kõik üritasid meid juhatada rongijaama tagasi. Jäi mulje, et nad ei tee vahet trammil ja rongil. Lõpuks pärast pikka ekslemist sattusime turistide peale, kes olid just tulnud selle trammi pealt ja oskasid meid õigesse kohta juhatada. Infopunkti teenindajal oleks pruukinud öelda ainult üks lause ja me oleks kohe teadnud täpselt kuhu minna. Et trammipeatus asub Kunstimuuseumi kõrval! Just seda lauset ta aga ei öelnud. Tänutäheks juhatasime teised turistid Sintra lossi juurde. Ka nemad ekslesid hoopis vales kohas. Trammipeatusesse jõudes uurisime seal sõidugraafikut. Siis tuli meiega rääkima kena proua ja ütles, et piletid tuleb osta kõrvalolevast majast ning järgmine tramm läheb kell kaks. Pagan, selle pika ekslemise peale olime jäänud just eelmisest maha. Nüüd oli järgmiseni poolteist tundi.

Võtsime hetkeks mõtlemise aega. Mul oli plaan Praia das Macas´sest sõita bussiga veel ühte pisikesse külla. Üritasingi arvestada, et kuidas me ajaliselt võiks hakkama saada. Kell seitse tuleb viimane tramm tagasi Sintrasse. Kuid kena daam teatas, et külade vahe ainult kaks kilomeetrit. Kui muidugi nii vähe, siis pole meil vaja hakata isegi bussiga seiklema ja saame jalutada. Meil jääb koha peal neli tundi, sellega jõuab palju. Ostsime piletid ära. Nüüd tuli aega parajaks teha. Eliisabet oli näinud enne läheduses sõõrikukohvikut ja loomulikult tahtis ta sinna nüüd minna. Kuid see kohvik oli kahjuks suletud. Tuli teine koht otsida. Lõpuks sõime pannkooke. Ja loomulikult jäätis Eliisabetile ja Elinale. Ilma selleta kohe kuidagi ei saa. Natukene enne kahte jalutasime trammipeatuse juurde tagasi. Nüüd oli rahvast juba päris palju.

Varsti saabuski selline puidust peaaegu 110 aastane tramm. Trammitee on rajatud 1910. aastal ning siiani sõidab seal aastaringselt tramm. Kilisedes ja kolisedes. Koos kahe trammijuhiga. Kes nägid ka välja umbes nagu eelmisest sajandist. Istusime trammi. Tegemist oli lahtise sõiduriistaga. Katus oli siiski pea kohal. Natukene aega sõitnud, sai meile ka selgeks, miks kaks juhti. Ega sellise sõiduriista juhtimine kerge ei olnud. Juhtimiseks oli üks imelik kang või hoob või vänt, mida tuli keerata. Pidurdamiseks siis ilmselt ühele poole ja gaasi andmiseks teisele poole. Ja see  vaene trammijuht muudkui väntas elu eest. Usun, et jupi aja pärast võtab see päris võhmale isegi heas vormis oleva inimese. Nii nad siis vahetasid iga natukese aja tagant. Ka rööpaseadja ametit tuli pidada. Mitmel pöörangul hüppas üks juht maha ning sättis rööpad teise asendisse. Siis võis sõit jätkuda. Teele jäid väga ilusad vaated. Mägedel ja küngastel oli mitmeid losse. Ka Pena lossist sõitsime mööda.

Praia das Macas´ses olime tunniga. Pisikene armas küla Atlandi ookeani ääres. Hakkasime jalutama kohe järgmise küla poole. Azenhas do Mar oli nimi. Minu raamatus oli üks pilt sellest külast. Tegemist pisikese, kõrgel ookeani kaldal, paikneva kalurikülaga. All rannal olid looduslikud basseinid, mis tõusu ajal täituvad iseenesest veega. No ja nüüd me siis otsisimegi seda kohta sealt pildilt! Varsti keeras väike jalgtee mere äärde. Kallas oli kõrgel kaljul. Imelised vaated ookeanile. Ning loomulikult olid mere ääres uhked villad. Üks uhkem kui teine. Jalutasime mere äärt pidi kõrgel kaljul edasi. Ikka ootasin iga kalda nuki tagant tuttavat vaadet. Aga päris palju nukke kulus. Enne kui ma nägin seda õiget kohta. Ja no, ma pean ütlema, et see oli üks ilusaimaid vaateid, mida olen oma elu sees näinud! Ning hämmastas mind veel see, et tavaliselt, kui Sul on mingist kohast pilt ja siis tegelikkuses näed seda kohta, tuleb pettuda. Nüüd oli vastupidi: minu raamatus olev hale ja udune pilt polnud võrreldavgi tegelikkusega. Uhkusega pean nentima, et ka minu tehtud fotod tulid kordades paremad raamatus olevast.

Ja kohe küla kõrvalt läks trepp alla liivaranda. Läksime randa. Meil oli nüüd kaks ja pool tundi aega siin mõnuleda. Mina vedelesin niisama rannal. Tüdrukud käisid ja asjatasid ringi, natukene ka päevitasid. Siis läksid ujuma. Vesi oli küll kohutavalt külm. Mind see ei tõmmanud. Aga Eliisabetti ja Elinat meelitasid just need väga suured ookeanilained. Möllanud mingi aja vees tulid nad päikese kätte kuivama. Kell kuus pidime hakkama tagasi jalutama. Tegime seda nüüd teed mööda. On ikka muinasjutulised majad siin! Lumivalged, kerged ja õhulised, kaunistatud siniste, vahel ka värviliste, glasuurplaatidega. Need glasuurplaadid on Portugalile nii omased. Lissabonis on terved majade fassaadid, trepikojad, laed, põrandad nendega kaetud. Mõnikord on terved piltmosaiigid neist kokku pandud. Lissabon on kuulus nende glasuuritud plaatidest mosaiikide poolest. Sintras olid isegi tänavasildid glasuurplaatidest. Ning siin ookeani ääres majadel villade nimed. Ja Lissabonis on isegi glasuurplaatide muuseum!

Sintrasse tagasi jõudes liikusime päris kiirel sammul rongijaama poole. Õues oli täitsa jahe. Õnneks läks rong kohe Lissaboni. Poole tunni pärast astusime Rossio jaamas rongist maha. Tüdrukud olid luninud terve pika rongisõidu ja minu mäletamist mööda juba isegi pool päeva, et õhtusöögi võiks osta Subway´st. See olla kohe meie mäe otsa mineva tänava alumises otsas trammipeatuses. Ma polnud tähelegi pannud! Aga nüüd suhteliselt hilja Lissaboni jõudes ei tundunudki see eriti halva mõttena. Läksime siis sisse. Saime oma tohutud võileivad kätte. Mina võtsin Eliisabetiga ühe suure kahe peale. Kuid Elina oli kindel, et tema jaksab ühe suure saia tervenisti üksi ära süüa. Seda tahtsin ma küll näha! Ja etteruttavalt: peaaegu nägin ka, üks väike jupp ei läinud enam ja siis tuli Eliisabet heal meelel sõbrannale appi. Võtsime oma söögid hotellituppa kaasa, ostsin veel natukene küpsiseid (ok, tegelikult palju küpsiseid, sest need lihtsalt nägid nii head välja!) ja kihutasime hotellituppa. Eilsest oli meil järel veel üks pakk mahla.

Pean ütlema, et sai ei maitsenud üldse halvasti. Pigem hästi. Kuid midagi oli täna teisiti. Alguses ei saanud nagu arugi. Aga siis taipasime: klaverit ei mänginud täna mitte keegi. Päris kahju oli sellest. Juba olime hakanud ootama oma õhtust kontserti. Kuigi olime kuulnud õhtul hotelli minnes tänaval fado lauljaid. Fado on siis Lissaboni muusikastiil. Tavaliselt on laulja ja kitarrist. Mõnikord ka viiul. Aga laulja võib ennast ka ise kitarril saata. Hoopis põhilisem on see, mida fado väljendab. Sarnaselt bluusile väljendab fado igatsust ja kurbust. Otsetõlkes tähendab see "saatust". Muusika sünniloos on väga oluline roll mõistel saudade, mis tähistab igatsust nii kaotatu kui millegi saavutamatu järele ning sellega võib seletada ka selle muusikastiili väga suurt emotsionaalsust. Lissaboni elanikud on seda väga vähe muutunud südantlõhestavat muusikat kohvikutes ja restoranides alal hoidnud enam kui 150 aastat.

Raha kulutasime 8 eurot rongile, 6 eurot Eliisabeti sall, lõunasöök 9,50, trammipiletid 10 eurot ja õhtusöök 9 eurot. Kokku meil 42,40. Naljakas - üheski muuseumis ei käinud täna. Selle eest olime aga veetnud aega ühes maailma kõige ilusaimatest kohtadest - Azenhas do Mar´is. Eliisabet ja Elina olid ühel arvamusel: et täna oli olnud reisi kõige lahedam päev ja olime käinud kõige ilusamates kohtades! Olin nendega täiesti ühel meelel.