IMELINE HIINA!

KAHEKSAS PÄEV - 26.10.2018.

Täna pääsesime jälle äratuskellast! Kristi oli sellele vaatamata üleval äärmiselt vara, mina polnud jälle tükk aega nii hästi maganud. Ilmselt meil käibki see korda-mööda. Sõime hommikust. Hommikusöök oli meil toa hinnas. Isegi täitsa normaalne, pakuti praemuna, mis oli väga hea. Kohvi pidi jällegi ise ostma. Söök söödud püüdsime saada täpseid juhiseid Fengdusse sõitmiseks. Eelneva töö põhjal netiavarustes oli mul õnnestunud teada saada, et Chongqingist läheb enamus omal käel reisijaid sinna rongiga. Üldse enamus inimesi läheb sinna aga just selle sama Jangtse kruiisiga, millest meie teadupärast loobusime. Hotelli administraatorist tütarlaps, väga kena, kuid äärmiselt närviline (meile tundus ta saavat kohe, kui vastuvõtus oli rohkem kui üks inimene korraga, närvivapustuse), ei suutnud meile mitte mingit adekvaatset vastust anda. Fengdu kohta ei olnud ka lipikut seinal. Saime teele kaasa teadmise, et bussijaamast lähevad sinna mingid bussid. Asusime vapral sammul ja Kristi telefoni toel bussijaama poole teele! Kunagi ei või siin muidugi teada, kas liigud õige buss- või rongijaama poole.

Vahepeal sattusime labürinti! Tegelikult siis jalakäijate tunnelisse, milles oli lõputult käike ja õigeid ja valesid väljapääse ning mitte ühtegi inimest!!! Mingil hetkel tundus mulle, et see tunnel on hoopis ringtee. Aga lõpuks saime tunnelist siiski välja. Selleks, et möödasõitev tänavakastmise auto saaks meid ilusasti värskendada ja märjaks kasta. Bussijaam tundus aga järjest kaugemale nihkuvat. Lõpuks jäi meile ette rongijaam hoopis: vähemalt midagigi. Läksime sisse ja uurisime piletiostmise võimaluste kohta Fengdusse. Meesterahvast piletimüüja sai meie hääldusest küll aru ilusasti, kuhu soovime sõita, kuid kindluse mõttes kirjutas (ladina tähtedes!) meile paberile nime. Noogutasime innukalt. Edasi käiski meie vestlus paberi ja pliiatsiga. Selgus, et saame ilusasti minna rongiga Fengdusse. Valisime välja kellaaja. Ostsime piletid. Maksime piletite eest. Ja siis tuli üks tädi leti taha. Ja teatas meile, et meie rong, millele olime just siit jaamast ostnud piletid, tegelikult ei väljugi siit rongijaamast vaid hoopis mingist teisest.

No mida??? Sellise asja peale poleks elu sees tulnud, et meile müüakse pilet ja ei mainita poole sõnagagi, et rong väljub reaalsuses tegelikult hoopis teisest linna otsast. Tekkiski küsimus, et kui see inglise keelt rääkiv naisterahvas poleks meile seda öelnud, mis siis oleks saanud? Midagi meil teha aga polnud. Võtsime takso ja sõitsime siis sinna teise rongijaama. Samas saime aga kõige omapärasema taksosõidu kogu reisi jooksul. Laulva taksojuhi! Õigemini sõitsime juba kolmandasse rongijaama. Esimesse olime saabunud eile varahommikul Xianist, teisest ostsime piletid Fengdusse ja kolmandast väljus rong Fengdusse. Õnneks oli meil rongini aega 1,5 tundi. Jõudsime ilusasti. Enne rongile minekut tegime kiire lõuna KFC-s, sest loomulikult oli meil nende seikluste peale juba kõht tühjaks läinud uuesti. Rong sõitis umbes tund aega. Fengdus rongist maha tulles olime silmitsi veel keerulisema probleemiga, mida me jälle polnud osanud ette näha: kuidas teha taksojuhile selgeks, kuhu me soovime sõita? Soovisime minna kummistuslinna, mis asus Fengdus jõeäärsel mäenõlval. Teadsime ka seda, et rongijaamaga võrreldes teisel pool kallast.

Sellega meie teadmised aga piirdusid. Hiina keeles me kohanime ei teadnud. Taksojuhid laiutasid käsi. Meie niisamuti. Lõpuks leidsin pingsalt oma raamatut uurides mäe nime, kus peaks kuulus kõnealune kummistuslinn asuma. Ja mingi ime läbi suutsin ma seda eesti keeles kirjutatud nime hääldada piisavalt hiinapäraselt, et üks taksojuht sai aru! Kobisime ruttu taksosse, et ta ei saaks viimasel hetkel ringi mõelda. Ma pean ütlema, et siin Hiinas on taksosõit alati väga põnev - kunagi ei tea kuhu välja jõuad! Aga nüüd oli käes see hetk, kus me esimest korda Hiinas taksojuhi käest tünga saime. Sest selle otsa kohta polnud meil mingit eelnevat infot, kui palju võiks olla mõistlik summa. Ette teada olevate vahemaade kohta uurisin enne netist järgi võimaliku maksumuse. Taksojuht küsis meie käest 40 jüääni sõidu eest ja kuna meil polnud aimugi, kui pika või lühikese sõiduga on tegemist, siis olime loomulikult nõus. Sest summa oli ju nii väike! Aga ka sõit oli väga lühikene! Sõitsime linnast välja ja põhimõtteliselt olimegi kohal. Ja tegu oli väga väikese linnaga. Hiina mõistes siis ikkagi.

Jõudes lõpuks pärast kõiki neid seikluseid kohale, ostsime piletid. Ning takso eest topelt makstud raha hoidsime mitmekordselt jälle kokku piletite pealt, mis saime poole hinnaga. Asusime mäkke ronima. Loomulikult oli jälle võimalus sõita köisraudteega üles. Kuid meie, nagu ikka parandamatud, ronisime oma jalgadel üles. Fengdu kummituslinn on pühendatud teispoolsusele ja selle valitsejale Tianzile. Kui Jangtse jõele ehitati Kolme Kuru tamm ähvardas Fengdu kummituslinna üleujutus. Seega võeti kogu see märkimisväärne kompleks osadeks lahti ning transporditi jõe teisele kaldale kõrgemale ja ohutumasse kohta. Ming Shani mägi (koht säilitas vaatamata uuele asukohale oma algse nime) on kaetud templite, pühamute ja vahakujudega, mis annavad väga ilmekalt ja tõetruult edasi põrgu verisemat poolt, sealhulgas väga värvikalt ja fantaasiaküllaselt mitmesuguseid patustele osaks langevaid piinu. Kõige rohkem meeldis meile aga see, et siin oli väga vähe inimesi täna. Peale meie vaid mõned üksikud kohalikud.

Kogu kompleks oli vapustav! Kõik need ehitised ja templid. No ja need põrgupiinad ja -stseenid olid muidugi täiesti erakordsed. Kohati oli päris õõvastav ja sees hakkas natukene keerama. Ilmselt tänu minu ülimalt arenenud kujutlusvõimele. Koha ajalugu läheb tagasi kahe tuhande aasta tagusesse aega Hiina legendide ja muinaslugude juurde ning sisaldab veendumusi ja uskumusi nii konfutsionismist, taoismist kui ka budismist. Ming Shani mäge, kui ohtlikku ja salapärast kohta, on mainitud mitmetes Hiina kirjandusteostes. Legendi järgi sai Fengdu oma kummituslinna nime Ida-Hani dünastia ajal kui kaks impeeriumi ametnikku Yin Changshend ja Wang Fangping jõudsid Mingi mäele, et praktiseerida taoismi ning saavutasid selle käigus surematuse. Nimede kombinatsioon Yinwang tähendab Põrgu kuningat ja sellest saigi alguse legend koha seotusest allmaailmaga. Igal juhul on hiinlased sajandeid pidanud seda kohta pühaks ning viinud sinna jumalatele, vaimudele ja deemonitele ohvriande lootuses saada vastutasuks nende armulikkuse.

Mäe otsast alla tagasi jalutanud tuli meil uus katsumus ületada: leida nüüd rongijaama tagasi saamiseks takso! See osutus keeruliseks. Lõpuks ei jäänud meil muud üle kui Jangtse kallast mööda jalutada tuldud teed tagasi (no lootsime, et meil on meeles, kust enne sõitsime) linna poole, kust oleks lootust leida mõni viis rongijaama saamiseks. Päris pikalt saime kõmpida, kuid jõe ääres olid imelised vaated. Nautisime oma jalutuskäiku! Olles jõudnud lõpuks päris linnani õnnestus meil viimaks takso leida, kes viis meid rongijaama nüüd ainult 15 jüääni eest. Ja näidates taksojuhile rongipiletit mõistis ta meid sõnadetagi suurepäraselt! Pidime umbes tunnikese rongi ootama ja siis saimegi tagasi Chonqgingi. Chongqingi rongijaamas proovisime ületada veel suuremat takistust: osta homseks rongipiletid Guilini sõitmiseks. Sest kuidagi oli juhtunud selline kahetsusväärne asi, et need olid jäänud meil enne reisi Eestist ostmata. Päev ja rong ja kellaaeg oli meil välja valitud, aga mida ei olnud, olid need piletid. Aga kindel plaan oli meil homme jõuda Guilini!

Kristi oli eile proovinud osta netist, kuid see ost oli ikka veel ootel. See tähendab, et me ei teadnud, kas meil on need piletid või mitte. Mõtlesime nüüd osta rongijaamast uued ja interneti ostu tühistada. Kuid noor tütarlapsest piletimüüja sai närvivapustuse juba paljalt meid nähes! Kui ta veel meid rääkimas kuulis, tõstis ta käed üles ja suutis nendega ainult energiliselt vehkida ja ahastuses pead raputada. Kõnevõime oli ta kaotanud. Egas midagi, läksime taksot otsima, et hotelli juurde sõita. Täna polnud lihtsalt meie päev - taksojärjekord oli kordades pikem kui Pekingi lennujaamas. Lõpuks takso peale saades ootasid meid ees meeletud ummikud. Õhtu lõppes siiski imeliselt hotelli kõrval asuvas islami restoranis järjekordse fantastilise õhtusöögiga siin Hiinas. Söögid saime valida jällegi ainult pildi järgi, kuid erinevalt paljudest muudest asjadest tänasest päevas, tabasime valikuga kümnesse. Mingis eelmises elus olen ma ilmselt olnud hiinlane! Muidu ma ju ei oleks nii vaimustuses aasia köögist.

Hotelli jõudes pakkisime asjad. Meie rong, mille peale soovisime minna, läks hommikul 9.00. Kinnitust polnud ikka veel tulnud piletite kohta. Sättisime magama, kui äkki oli mingi kohutav lärm meie toa ukse taga. Keegi tagus vastu ust. Kristi läks vaatama. Ukse taga oli hotelli administraator (kell oli 12 öösel!), kes nõudis meilt raha. Vaatamata hotelli registreerimisel kokku lepitule, et maksame  ära minnes ja hetkel me tõesti ei kavatsenud pidžaamades hotellist lahkuda. Aga no ilmselt poleks äärmiselt ebasobivalt käitunud tütarlaps meid rahule jätnud ja seega tundus mõistlik siiski see kohe ära õiendada. Keeldumisega oleksime kindlasti tekitanud tänase päeva jooksul juba kolmandale inimese infarkti. Ja no pärast seda saime tõesti magama jääda! Xiani hotellist olin võtnud kaasa kõrvatropid, mis kulusid ära venelastest turistide vastases võitluses. Minule on sattunud ainult väga imelikud kõrvad, milledes mitte mingisugused kõrvatropid, kõrvaklapid ega muud normaalsetesse kõrvadesse mõeldud asjad ei sobi. 

Raha kulutasin täna rongipiletitele Fengdusse 80 jüääni, kummituslinna pilet 50 jüääni, tänased taksosõidud kokku 58 jüääni (vaatamata tänasele taksosõidu rekordile ning veel ka kahekordsele üle maksmisele ühel nendest, kulus meil selle peale ikkagi müstiliselt väike summa - 7 eurot ühele inimesele!), lõunasöök KFC-s 39 jüääni, õhtusöök 25 jüääni ja hotell eilse ja tänase öö eest kokku 142 jüääni. Tänane päev siis kokku 394 jüääni.