LINNAPUHKUS NAPOLIS! ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 1. märts 2022!

Otsustasime Katariinaga, et vajame natukene puhkust ning ostsime jaanuari lõpus esimeseks märtsiks lennukipiletid Napolisse. Sellel hetkel ei osanud meist ilmselt mitte keegi ette näha, mis maailmas toimuma hakkab. Et ühel hommikul ärgates võib kogu maailm avastada ennast katastroofi lävel! Korraks tekkis tunne, et üldse pole enam millelgi mõtet selle kõrval, et Ukrainas inimesed võitlevad iseenesest mõistetavate inimõiguste, oma vabaduse ja elu eest. Et aga minu sellistest loobumistest kellelegi reaalselt kasu ei tõuseks, tuli oma plaane ikka järgida ning maailma aidata oma oskuste ja võimaluste piires ehk proovida annetada võimalikult palju Ukraina abistamiseks.

Ja nii maandusimegi märtsi esimese päeva pärastlõunal Napolis. Kuidagi ootamatult ja kiirelt avastasime endid juba õues: ei mingit passikontrolli. Rääkimata covid-passist. Viimast kontrolliti küll lennujaamabussile minnes politseinike poolt. Aga kui me oleks võtnud takso või muul viisil lahkunud lennujaamast, poleks keegi seda kontrollinud. Bussiga saime peaaegu kohe oma hotelli ette. Navigeerisime aadressi järgi. Kuigi minul oli täielik mäluauk - oma arust olin broneerinud hotelli hoopis teise kohta! Kuni hotelli administraatori kinnituseni, et me oleme õiges kohas ja tõesti on minu nimele broneering, olin väga skeptiline. Meie toa asukoht neljandal korrusel, ehk siis tegelikult viiendal, hoolitses kenasti meie figuuri eest. Ka itaallased millegipärast ei arvesta esimest korrust. Lisaks veel juurde vana maja, millel korruste kõrgus umbes neli meetrit! Lift küll oli, aga sellega sõitsime ainult korra viimasel päeval katusele minnes.

Toa aknast avanes meile aga imeline vaade Vesuuvile. Asusime Garibaldi väljakul Napoli raudteejaama vahetus läheduses. Tõmbasime korraks hinge, võtsime riideid seljast vähemaks ja läksime siis linnaga tutvuma. Jalutasime vanalinna või nagu nad ise nimetavad ajaloolise linnasüdame poole, mis on kirjas ka UNESCO maailmapärandi nimistus ning suurim omataoline Euroopas. Napoli (kreeka keeles Neapolis ehk uus linn) on Rooma ja Milano järel suuruselt kolmas Itaalia linn. Elanikke üle kolme miljoni. Esimesel aastatuhandel eKr kreeklaste poolt asutatud linn on üks vanimaid pidevalt asustatud linnapiirkondasid maailmas. Rooma impeeriumi ajal oli linn üks olulisemaid kultuurikeskusi ning mängis olulist rolli Kreeka ja Rooma ühiskondade ühinemisel.

Napoli oli ka baroki pealinn. Barokk sai alguse 17. sajandil kunstnik Caravaggio karjäärist ning tema tollaegsest kunstirevolutsioonist. Samuti oli Napoli humanismi ja valgustusaja keskus. Nagu ka klassikalise muusika ja ooperi ülemaailmseks keskuseks. Aastatel 1925 kuni 1936 laiendas ja uuendas Napolit väga suurejooneliselt diktaator Benito Mussolini valitsus. II maailmasõjas sai aga linn Itaaliasse tunginud liitlasvägede pommitamise tõttu tõsiseid kahjustusi. Pärast sõda leidsid linnas aset ulatuslikud ülesehitustööd. Tänasel päeval on näiteks Napoli sadam üks olulisemaid Euroopas ning Napolis asub ka NATO liitlasvägede Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida väejuhatus.

Meie jõudsime aga esimesena Capuano lossini, mis on kunagi saanud oma nime faktist, et just sellest kohast kunagises linnamüüris läks värav Capuano linna. Loss on ehitatud 12. sajandil ning algselt olnud ka kuningapalee. 16. sajandil koondati siia kõik Napoli erinevad justiitsbürood ning -asutused ning hoone sai nimeks Justiitshall. Keldris asus vangla. Jalutasime vanalinna poole edasi: siis hakkasid tulema kirikud! Kirikuid on Napolis tõesti väga palju. Kuna siin on kõik majad väga uhked ja arhitektuuri meistriteosed, siis ei hakka alati kirikud muude imposantsete hoonete vahel silma. Võib sedagi juhtuda, et väljast üpris tagasihoidliku hoone sees peidab ennast äärmiselt suurejooneline interjöör.

Esimesena astusime sisse Napoli katedraali ehk Maarja taevaminemise katedraali. Tegelikult tuntud ka nimega Püha Gennaro katedraal kiriku (ja kogu Napoli) kaitsepühaku auks. Püha Gennaro säilmed asuvad kiriku all krüptis tänagi. Üldse on Napoli kirikutel väga palju erinevaid nimesid ja nende kirjutamise variante, mistõttu on aeg-ajalt päris keeruline aru saada, millisest kirikust siis täpselt jutt käib. Kirikute juures olevad sildid ei pruugi sugugi minna kokku sellega, mis näiteks interneti avarustes kiriku ametliku nimena leida võib. Napoli katedraal on aga linna peakirik ja seega kõige tähtsam. Siin asub ka Napoli peapiiskop. Tema residents on ehitatud kirikuga kokku.

Kiriku tellis 13. sajandi lõpus Anjou kuningas Charles I ning see lõpetati tema järglaste juhtimisel 14. sajandil. Hoone on ehitatud kahe varakristliku kiriku vundamentidele, mille jäljed on tänaselgi päeval näha. Ja rohkemgi veel: kiriku all läbi viidud arheoloogilistel kaevamistel on tulnud välja Kreeka ja Rooma ajastu leide. Näiteks osa Rooma akveduktist linna rajamise ajast. Ja jupike maanteed Kreeka ajast. Interjöörilt on Napoli katedraali puhul vaieldamatult tegemist ühe uhkeimaga meie poolt külastatud kirikutest. Järgmisena jõudsime San Giorgio Maggiore kiriku juurde. Sellegi puhul on tegemist algselt juba varakristliku kirikuga, mille peale ehitatud uuem hoone. Kolmas kirik, milles sees käisime, oli Chiara dei S.S. Filippo e Giacomo. Selle kiriku puhul on väljast ehk tänavalt paistva fassaadi muljel tegemist suhteliselt tagasihoidliku ning väikese kirikuga. Sisse astudes vajus minul aga suu lahti! Sarnane oma suurejoonelisuses ning uhkuses Napoli katedraaliga, kuid oma detailide rohkuses ja peenuses isegi ületas seda. Napoli on siiski suurlinn, mis tähendab, et iga jalatäis maad on siin äärmiselt hinnaline. Tänaseks päevaks on jäänudki kõik need uhked kirikud pinguli täisehitatud elamukvartalite vahele. Tihti on majad ehitatud lausa kiriku külge, mis tähendab, et ei saa näiteks jalutada ümber kiriku.

Meie teele jäi ka Armeenia kirik, mis parajasti oli 24 tundi avatud kogumaks annetusi ja abisaadetisi Ukrainassse. Kirikus võtsid vabatahtlikud öö läbi vastu inimeste toodud esmatarbekaupasid nagu tekid, padjad, hügieenitarbed jne. Neljas kirik, mis meie teele ette sattus, ei olnudki paljalt kirik, vaid terve usuline kompleks, mis hõlmab Santa Chiara kirikut, nunnakloostrit, hauakambreid ja arheoloogiamuuseumi. Ja peab ütlema, kõik need kirikud jäid meile täna tõesti täiesti juhuslikult ise teele ette, sest jalutasime lihtsalt huupi mööda vanalinna tänavaid omamata mingit plaani või ettekujutust sellest, mida otseselt näha soovime. Tänaseks mul konkreetsed plaanid puudusid. Ainuke plaan oligi linnas ringi jalutada ja sel viisil sellega esimest tutvust teha. Santa Chiara kloostrikompleks ehitati aastatel 1313 kuni 1340. II maailmasõja ajal hävis kirik pommitamises peaaegu täiesti ning taastati esialgsel kujul eirates kõiki vahepealseid uuendusi. Ehitustööd jõudsid lõpule 1953. aastal. Kiriku ja kloostri juures olevas muuseumis saab tutvuda kiriku ajalooga ning nende materjalide ja esemetega, mis on jäänud alles pärast 1943. aasta suurt hävingut. Muuseumis on ka barokkstiilis sõimede kogu. Meie kloostris ega muuseumis ei käinud, piirdusime ainult kirikuga ning ilmselt oleks esimesed nii hilisel kellaajal suletud olnud.

Kiriku ees oli päris suur hoov, milles kohalikud poisid jalgpalli mängisid. Meil ei tuleks ilmselt mitte kellelgi pähe mõtet minna kiriku ette palli taguma! Kuid Eestis ongi inimesed kirikust suhteliselt kaugel. Itaalias on aga kirik enamuse inimeste igapäevase elu tavaline ja normaalne osa. Ning seda ka laste jaoks. Kirikuõpetaja või preester võib olla lastele suureks sõbraks ning samuti mõnikord poistega kirikuhoovis palli mängida. Lastele on samuti juba väikesest peale kirik nende elu lahutamatu osa ning neil ei tule pähegi mõtet, et kirikuesisel vabal platsil (ja olgem ausad - vaba platsi leidmine Napolis ei ole lihtne!) ei peaks võib-olla palli mängima. Igal juhul pidime meie vaatame, et hasartsele pallimängule jalgu ei jää.

Kiriku värava taga tänaval käis aga veel suurem melu: Napolis tähistasid täna kõik vastlakarnevali. Terve linn oli täis kostümeeritud linlasi, kes pidutsesid, musitseerisid ja tantsisid tänavatel ja väljakutel. Vastlakarnevali komme on pärit keskajast. Siis ei kelgutatud ega võisteldud pikima liu pärast, nagu praegu Eestis, vaid tantsiti, mängiti, söödi meeletutes kogustes head ja paremat. Sest järgmisel päeval algas pikk, 40 päevane, paast! Näod peideti maskide taha ning kostüümidega kaotati selleks päevaks seisustevahelised erisused. Nii palju väikseid Ämblikmehi ,korraga linna peal pole ma kunagi varem kohanud! Aga paljud olid näinud kõvasti rohkem vaeva. Võrreldes siis poest ostetud kostüümi selga tõmbamisega. 

Aga kuna Katariina oli juba küllastunud kõigist neist kirikutest ja keeldus veel mõnda minemast, siis ei jäänud meil nüüd muud üle, kui asuda otsima mõnda head pitsarestorani, kus süüa õhtust. Napoli on teadagi pitsa sünnilinn ning seega olid meie ootused väga üles köetud! Ei osanud me aga oodata seda, et Napoli on küll väga orienteeritud turistidele, aga seda ainult aprillist kuni oktoobrini. Mitte märtsi esimestel päevadel. Otseselt tähendas see seda, et enamuses söögikohtades ei olnud võimalust istuda siseruumis. Lauad ja toolid olid vaid tänaval. Mis kuumal suvisel ajal on muidugi väga kena, aga mitte hetkel, kui õhtuti sooja vaid mõned kraadid.

Aga lõpuks siiski leidsime söögikoha, kus saime istuda sisse. Kuigi ega sealgi väga soe ei olnud: jopet seljast ära ei võtnud. Ega mütsi peast. Sest kütet neil ju ei ole ikkagi majades! Elumajades ilmselt ikka on (meie hotellitoas oli ka), aga restoranis ei hakka keegi sellise pisiasjaga vaeva nägema. Tuleb lihtsalt see ajutine ebamugavus talve näol ära kannatada. Kuid pitsa oli siiski suurepärane! Ja nii suur, et mina pakkisin poole kaasa homseks lõunasöögiks. Katariina suutis enda oma siiski alla pigistada. Kõht täis, hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Käisime veel läbi pisikesest puuviljapoest, kust saime maailma kõige paremaid apelsine! Toidupoest ostsime apelsinimahla ja batoone. Raha kulutasime täna lennujaama bussile 10 eurot, hotellile 224 eurot, õhtusöögile 21 eurot, apelsinidele 1,5 eurot ja poes 5 eurot. Kokku kulutasime täna siis kahe peale 261,5 eurot. Ja midagi huvitavat peab ka ikka iga reisi juures olema: avastasime mingil hetkel, et Katariina telefon loeb igat meie sammu ja siis oli tore nende edenemist ning seda numbrit jälgida. Täna käisime 12 105 sammu, mis on päris hea tulemus arvestades seda, et me läksime linna peale alles õhtul kella viie ajal.