TEINE PÄEV - 2. märts 2022!
Hommikul ärkasime tänavamüra peale! Meie hotell oli Garibaldi väljakul suure liiklusega tänavate ääres. Tundus aga, et kõrge korrus, tihedad rõduuksed ning veel lisaks luugid, hoiavad müra eemal. Nüüd tõdesime, et ju siis mitte, kuni avastasin, et Katariina ei olnud eile rõduust sulgenudki, vaid jätnud selle õhutusasendisse! Ehk siis järgnevateks hommikuteks lootust on. Läksime hommikust sööma. Toa hinna sees meil seda ei olnud, aga tellisime juurde seitsme euro eest inimese kohta. Päris rikkalik hommikusöök Itaalia kohta - isegi munaputru, viinereid, sinki, juustu, võid, erinevaid jogurteid ja helbeid pakuti lisaks saiakestele. Ja imehea kohv! Kui suutsin lõpuks masinast välja võluda igasuguseid erinevaid nuppe vajutades sellise kohvi, mida soovisin.
Täna oli meil plaan sõita Pompeisse ja Herculaneumi! Võtsime toast vajalikud asjad ning suundusime rongijaama, mis asub kohe Garibaldi väljakul. Natukene aega pidime otsima seda õiget liini, kust meile vajalik rong peaks väljuma. Aga loogika aitab alati: viidad Circumvesuvianusele näitasid õige koha kätte. Saime piletid ostetud ja läksime platvormile. Enam-vähem õigel ajal tuli rong, mingit sihtkoha viita küll sellel ei olnud, aga läksime peale: mis see muu ikka saab olla!? Kui rongi uksed sulgusid ja rong oli just sõitma hakanud, avastasid mõned inimesed, et nad on vale rongi peal. Siis selgus, et ka meie oleme vale rongi peal! Õige oleks olnud Sorrento rong. Enam polnud muidugi midagi teha. Uurisime marsruudiplaani ning tegime otsuse sõitagi siis enne Herculaneumi, kuna viimasesse isegi see vale rong läheb.
Herculaneumis rongilt maha tulles juhatasid suured viidad meid kohe õiges suunas. Rongijaamast umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel olidki suured väravad kunagise linna nimega. Kuna need aga suletud olid, ei süvenenud me üldse sellesse ning otsisime aga oma arust õiget kohta edasi. Natukese aja pärast muidugi selgus, et oligi õige koht... ja oligi suletud täna! Ning ometi ma uurisin enne reisi internetist, et peaks olema iga päev avatud! Ilmselt juhtub ainult minuga selliseid asju. No ega siis midagi... õnneks ei olnud kell liiga palju ning jõudsime ruttu teha plaanid ringi. Kuna ma siia kindlasti tahtsin tulla, siis polnud mõtet ka edasi Pompeisse sõita - uuesti peame tulema nagunii. Sõitsime Napolisse tagasi ja otsustasime täna teha Napoli päeva. Garibaldi rongijaamas olime uuesti 11.30. Meie esimene siht oli Napoli Arheoloogiamuusem. Sinna oli jalutades 25 minutit, aga sai ka metrooga. Katariina arvas, et võiks jalutada ka ja mina eelistan nagunii alati jalutamist.
Napoli on muidugi väga suursugune linn! Jah, on küll natukene must ja räpane, mis kohutavalt häiris Katariinat. Mina ilmselt olen mööda maailma nii palju rännanud, et olen kõigega harjunud ja ei pane sellist asja enam tähelegi. Linna kuninglikud hiilgeajad paistavad aga igal sammul välja vaatamata praeguse aja prahile. Arheoloogiamuuseumisse jõudes imetlesin alustuseks seda hoonet. Olime sattunud nüüd ajaliselt natukene uuemasse linnaossa. Muuseum iseenesest mulle mingit erilist muljet ei jätnud. Kõige lahedam asi oli kunagise Pompei makett, mis oli tõesti grandioosne! Samuti asuvad siin paljud leiud Pompeist. Põhimõtteliselt ei oleks mitte midagi juhtunud, kui poleks seda muuseumi külastanud. Samas on see mainitud Napoli põhilise vaatamisväärsusena.
Muuseumist tulles oli meie järgmiseks sihtkohaks San Gaudisio katakombid. Liikusime äärmiselt suurejoonelisest linnaosast kiiresti sillaalusesse agulisse. Samas oli tegemist väga laheda kohaga! Imetlesime kogu seda tänavakunsti, mis mõnes kohas liigitus juba pigem monumentaalkunsti valdkonda. Katakombide otsimine ei olnudki eriti lihtne... ja kui me need lõpuks pika otsimise peale leidsime, siis selgus, et needki on... suletud! Egas midagi, samas kandis pidi olema veel vaatamisväärne Fontanella kalmistu..., mis samuti osutus suletuks. Keegi nagu naeraks meie üle!? Võtsime nimekirjast järgmise vaatamisväärsuse ehk nüüd San Gennaro katakombid. Nende katakombide puhul olin ma alguses üldse kahtleval seisukohal, kas külastada neid või mitte, sest asusid eelmistest kaugemal. Aga nüüd olime saatuse tahtel siiski just sinna teel!
San Gennaro katakombid asuvad samanimelise kiriku juures. Isegi kahe kiriku! Päris katakombide kõrval on vana basiilika ja kõrgemal asub praegune San Gennaro ehk San Januarise uus kirik. San Gennaro katakombid olid avatud! Saime ka teada, et San Gaudisio katakombid olid avatud kuni kella üheni ning loomulikult olime meie seal hiljem. Järgmise ekskursioonini oli aga parajasti pool tundi aega, mille jooksul saime natukene nälga kustutada õhtusöögist üle jäänud pitsaga ning hommikusöögilt kaasa võetud saiakestega. Varsti tuligi meie giid ning ekskursioon maa alla võis alata. Napoli katakombid on varakristlaste matmis- ja kultuspaigad, mis kaevatud Capodimonte mäel tufi (poorne ja kergesti töödeldav kivim) sisse. Katakombide vanimad osad on pärit 3.-4. sajandist, kuid võib olla, et samasse kohta on maetud surnuid juba kristluse eelsel ajal. Kivisse kaevatud hauad paiknevad mitmel erineval tasapinnal. Ja nagu elus, nii loeb raha ja staatus ka hauakambris: kõige rikkamatel on uhkete freskodega kaunistatud päris oma pere hauakambrid kaevatud nö seina sisse; keskklass on maetud seina sisse kaevatud süvenditesse kolme-neljakordselt ning kõige vaesemad on saanud koha lihtsalt keset põrandat.
San Gennaro katakombidesse on maetud ka Napoli pühakud Agrippinus ja hauakambritele nime andnud Püha Gennaro ehk Januarius. Püha Gennaro säilmed viis 9. sajandil küll piiskop Johannes IV Napoli katedraali. Kus meie kusjuures neid eile imetlesime! Lisaks haudadele oli kunagistel varakristlastel maa all ka kirik ning arvatakse, et samuti võis seal olla klooster koos erakukambritega. Katakombidesse maeti kuni 11. sajandini. 13.-18. sajandil olid need aga suurte rüüstamiste ohvrid. II maailmasõja ajal kasutas linnarahvas katakombe varjendina. 1971. aastal alustati väljakaevamistega. Huvitav uurimine on tehtud katakombidest leitud ligi 200 õlilambi osas. Esimesed neist on pärit 3. sajandist ning valmistatud Napolis. Leitud lambid ilmestavad vastava ajastu kaubateid ning tolle aja linlaste tüüpe, kes katakombe matmiseks kasutasid. Leidude hulgas olid näiteks 54 Aafrikast päris lampi.
Katakombid läbi käidud jalutasime korraks Capodimonte (tähendab itaalia keeles mäe tippu) mäele, et heita pilk Capodimonte paleele - kunagine Sitsiilia kuningate residents. Algselt asus see linnast väljas. Nüüd on Napoli kasvanud ümber palee. Napoli ja Sitsiilia kuningas Charles VII (hilisem Hispaania kuningas Charles III) soovis ehitada uue palee, kuna tema senine elukoht oli suure õukonna majutamiseks liiga kitsaks jäänud. Lisaks oli tal suur Farnese kunstikogu, mille päris oma emalt Elisabetta Farneselt! 1738. aastal alustati ehitustöid. Hoone valmimiseni kulus rohkem kui sajand: palee valmis lõpuks 1840. aastal. Hetkel ongi hoones eksponeeritud suurepärane Farnese kunstikogu ja muuseum. Palee väärib kindlasti külastamist nii oma kunstikogu kui suursugususe poolest. Lisaks on palee ümber meeletult suur park, mis võtab enda alla arvestatava osa tänapäeva Napoli territooriumist. Hetkel oli palee kahjuks juba suletud. Aga tagantjärgi tarkusena võib tõdeda, et oleks olnud mõistlikum arheoloogiamuuseum asendada Capodimonte paleega!
Jalutasime kesklinna poole tagasi mööda Amedeo Savoia tänavat. Jõudsime välja Dante väljakule. Keset väljakut on Dante Alighieri kuju, kes oli teadupärast üks kuulsamaid Itaalia kirjanikke. Kuju ümbritsevale aiale olid riputatud laste joonistused Ukraina toetuseks ja sõja vastu. Ühe osa väljakust võttis enda alla väliraamatupood. Üldse on siin meeletult palju raamatupoode! Ja enamus raamatuid skolastikast. Ning tänaval, mida mööda me Dante väljakult vanalinna poole suundusime, olid ainult raamatupoed! Varsti olimegi tagasi vanalinna osas, kus olime eile juba suure tiiru teinud ja kirikutega tutvunud. Kirikute puhul on hea see, et need on lõunamaades tavaliselt hiliste õhtutundideni avatud ja seega saavad entusiastlikumad turistid peale muuseumite sulgemist nendega tutvuda veel.
Otsisime õhtusöögikohta. Nagu eile, polnud see ka täna eriti kerge. Endiselt soovisime kohta, kus saaks istuda sees ja oleks soe ka. Lõpuks leidsime päris kena koha. Ja suhteliselt soe oli ka - isegi jope võtsin seljast (lõpuks pidin selle küll selga tagasi panema!). Aga pitsavalikuga läksin täna alt: millegipärast arvasin, et anśoovise pitsa võiks mulle maitseda. Pärast ise ka imestasin, et mis mul ometi mõttes oli!? Pitsa oli tulisoolane ja üldse mitte minu maitse. Pigistasin siiski enamuse alla ja Katariina "maitses" veel viimase tüki ära. Suuruselt oli tänane pitsa kõvasti väiksem eilsega võrreldes. Õnneks olin võtnud joogiks lisaks Limoncellole (Itaalia sidruniliköör) pudeli mineraalvett, mis kulus nüüd janu kustutamiseks ära. Kõhud täis jalutasime hotelli. Õhtul oli väljas väga suures koguses jalutatavaid koeri. Mulle on Napoli jätnud mitte just kõige loomasõbralikuma linna mulje. Ainult asfalt ja kivi. Rohelist ja puid siin peaaegu ei ole. Aga koeri armastavad nad meeletult ning neid on siin ikka väga palju. Ning just suuri koeri! Käisime läbi veel poest ja ostsime uuesti apelsine. Raha kulutasime täna 11,20 rongipiletitele, 17 eurot arheoloogiamuuseumile, 12 eurot katakombidele, õhtusöögile 25 eurot ja apelsinidele 1,8 eurot. Kokku 67 eurot. Aga: tänased apelsinid polnud pooltki nii head kui eilsed!!! Ja käisime peaaegu 33 000 sammu!
No comments:
Post a Comment