KOLMAS PÄEV - 3. märts 2022!
Akende korralik sulgemine aitas: täna hommikul magasime me südamerahus kella kaheksani. Läksime hommikust sööma ning siis ootas meid ees uus katse: Pompei ja Herculaneum! Kellaajaliselt läksime sama rongi peale - 10.24. Nüüd olime juba targemad ja teadsime, et peame minema Sorrento rongi peale ja enne võib tulla mingi vale rong. Ja segadus rongidega oligi taas platsis: samuti tuli natukene varem mingi kummaline ilma sihtkoha viidata rong. Osa inimestest läks peale. Kuid olen kindel, et nii mõnigi sattus valele rongile. Viie minuti pärast tuli õige rong! Umbes pool tundi võttis aega sõit Pompeisse. Rongijaamas on kohe mitu nö vahenduskontorit, kes tahavad müüa turistidele Pompei pileteid. Reklaamivad järjekorrata piletimüüki. Suvisel ajal ehk hooajal võib siin tõesti rahvamurd olla iga päev, kuid praegusel ajal pole siin tegelikult kuskil vaja karta ülerahvastatust.
Ja ega alguses ei saagi aru, et see tegelikult ei olegi nö ametlik Pompei muuseumi piletimüük. Läksin ühe vaba kassa juurde ja uurisin õpilaspileti hinda. Tütarlaps seletas, et sooduspileteid nemad ei müü. Tuleb minna muuseumi väravasse jalutades natukene edasi lihtsalt. Ja alles siis sattusime õigesse kohta! Vahendajad müüvad pileteid paar eurot kallimalt. Ostsime piletid ära ja läksime edasi. Olen unistanud oi kui pikalt ükskord siia jõudmisest! Võib küsida, et mille poolest see koht nii eriline siis on? Aastal 79 jäid Pompei, Herculaneum ja arvutult ümberkaudseid villasid vulkaan Vesuuvi pursates 7-9 meetrise vulkaanilise tuha kihi alla. Hetkega hävis linnades kogu elu. Hukkus 2000 inimest ning linnad mattusid pimedusse ligi 2000 aastaks. Hooned ongi säilinud tänu tuhakihile, mis hoidis neid suhteliselt muutumatutena.
Vesuuvi purse kestis kaks päeva. Esimene faas oli pimsskivivihm, mis kestis 18 tundi. Selle ajaga sai suurem osa linnaelanikest põgeneda. Mingil ajal öösel või järgmisel päeval sadasid alla väga kuumad tuhapilved, mis hävitasid enda teel kõik elava. Linnas olnud inimesed ja loomad söestusid hetkega jättes aja jooksul kivistunud tuhakihti tühimikud. Hiljem, väljakaevamistel, valati need tühimikud kipsi täis ning nii saadigi surmahetkel igavikku jäädvustatud katastroofi ohvritest kujud, mis on nüüd teadlastele hindamatuks allikaks tollaste sündmuste uurimisel. Osad kipskujudest on Pompeis ka eksponeeritud.
1748. aastal hakati Pompeilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal töö seiskus pikkadeks aastateks ja järjepidevalt hakati väljakaevamisi uuesti tegema 1860. aastal. Kõige vanem osa linnast, lubjakivist hooned, on ehitatud 6.-5. sajandil eKr, tuffhooned 4.-2. sajandil eKr ja tellishooned 80-30 aastat eKr. Telliste puhul imestasime, et miks nad need nii väikesed ometi tegid!? Nagu lastetellised. Suurematega oleks saanud ju palju kiiremini ja kergema vaevaga ehitada. Linna kõige vanemaks osaks on kolmnurkne foorum ja dooria templi varemed linna keskel. Linnas on olemas Jupiteri templile lisaks veel palju muid templeid, turuhoone, kuuriahoone, palestra (atleetide kool), odeion (teater), gladiaatorite võitlusareen, 20 000 kohaline amfiteater, termid ehk avalikud saunad, söögi- ja joogikohad.
Ning muidugi suures koguses tänavaid ja elumaju ning linnalähedasi villasid. Pompei oli jõukas linn, kus oli palju avalikke hooneid ning luksuslikke elumaju uhkete kaunistuste, kunstiteoste ja kalli sisustusega. Saime pileteid ostes kaasa korraliku kaardi, kus kõik tänavad ja hooned peal, kuid õige pea saime aru, et kui tahta käia kogu ala läbi, kulub meil selleks vähemalt kaks või isegi kolm päeva! Aga sellist aega ei olnud meil kusagilt võtta. Linn on jagatud kümneks sektoriks, milledest pooled on kas osaliselt või peaaegu täiesti alles välja kaevamata. Tundub, et tööd jätkub arheoloogidel siin veel aastasadadeks. Sisenesime peavärava kaudu VII sektorisse, kus jõudsimegi kohe templite ja foorumi ehk linna peaväljaku juurde ning sealt edasi juba linnatänavate rägastikku.
See on uskumatu, kui suur see linn on! Ja milline töö on olnud seda välja kaevata arvestades, et see oli mattunud ligi kümnemeetrise tuhakihi alla! Põhimõtteliselt koosneb hetkel linn tänavatest ning hoonete esimese korruse müüridest. Teisi korruseid üldjuhul säilinud ei ole. Kõige rohkem meeldisidki mulle ning hämmastasid mind Pompei tänavad. Noolsirged, tihedalt majadega ääristatud ning perfektselt sillutatud. Mõlemal pool teed kõnniteed. No ja tänavasillutis on tõesti igavene: tegemist pole mingite väikeste sillutisekividega, mida meie tänapäeval oma tänavatele laotame vaid tõeliste kivirahnudega, mis tihedalt üksteise kõrvale asetatud ning on säilinud tänase päevani perfektselt.
Põhiliseks liiklusvahendiks linna tänavatel olid tollal kaubaveovankrid. Mõnedele tänavatele on sügavad vankrirataste jäljed sisse kulunud. Kohati olid need tõesti lausa viie sentimeetri sügavused. Majadest on leitud väärtuslikke maalinguid ning mosaiike. Jõukamate elanike majade põrandad on kaetud peene mosaiigiga. Astusime sisse Traagilise poeedi majja. Poeet elas tol ajal ilmselt suhteliselt jõukalt, teenis hästi ja oli ühiskonnas lugupeetud inimene - vähemalt võis seda kõike tema elamisest järeldada. Miks ta traagiline oli jäi meile küll mõistatuseks. Aga poeedi majast on tehtud imeline videorekonstruktsioon: https://www.youtube.com/watch?v=R42ykXaQd94 .
Jõudsime läbi vaadata enam-vähem VII ja VI sektori. Siis lahkusime linnast Herculaneumi värava kaudu. Pompeis on seitse väravat. Kõikide väravate juures, välja arvatud peavärav, on väljaspool linna surnuaiad. Herculaneumi värava lähedal on välja kaevatud Villa de Misteri. Suhteliselt hästi säilinud uhke villa viinamarja istandustega. Villas olid päris hästi säilinud seinamaalingud. Siit jalutasime tagasi rongijaama. Jäime täpselt maha Napoli poole minevast rongist ja pidime ootama järgmist 20 minutit. Ilm oli õnneks mõnus ja soe. Isegi jope pidin seljast ära võtma. Järgmine peatus oli meil Herculaneumis. Nüüd juba teadsime täpselt kuhu peame minema. Herculaneum on Pompeiga võrreldes väga väike: siin on ainult pisikene osa linnast välja kaevatud. Ülejäänud kunagisest linnast on jäänud uue linna alla ning selleni pole hetkel võimalik jõuda.
Kuid see väike osa, mis välja kaevatud, on säilinud paremini Pompeiga võrreldes. Osadel hoonetel on teine korruski veel olemas. Palju on säilinud maalinguid, mosaiike jne. Kui Pompei oli elav ja vilgas linn, siis arvatakse, et Herculaneum on olnud pigem rikaste mereäärne suvituspiirkond. Ehkki Herculaneum on jäänud Pompei varju, pakuvad just sealsed väljakaevamised hindamatut teavet nii Rooma ühiskonna kohta 1. sajandil kui linna hävimise asjaolude kohta. Siin on tulnud päevavalgele ohtralt näiteks ka puitdetaile erinevalt Pompeist. Herculaneumi väiksuse tõttu saime siin küll kõik nurgatagused läbi nuuskida. Ja hea ongi käia mõlemas: Pompeis saab aimu tolle aja jõukate linnade mastaapsusest ja Herculaneumis üksikute hoonete arhitektuurist. Ning loomulikult on nii Pompei kui ka Herculaneum kantud mõlemad UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Herculaneumi väljakaevamiste alalt lahkudes vajasime natukene kosutust: kohe üle tee oli samanimeline kohvik. Ilmselt küll kõige kallim koht üldse siin linnakeses, aga no vahel ju võib. Võtsime kohvi ja kooki. Kohv on Itaalias alati oodatavalt hea, sellega teab juba arvestada, aga kookki oli suurepärane! Siis uuesti rongile ja nüüd juba Napolisse tagasi. Garibaldi jaamast suundusime kohe edasi metroosse ja sõitsime mõned peatused kuni Municipio jaamani. Sealt jalutasime Castel Nuovo keskaegse lossi juurde. Loss on ehitatud 1279. aastal ning on linna üks peamisi arhitektuurilisi vaatamisväärsusi.
Praegusel õhtusel ajal oli loss just suletud ja ega me väga ei plaaninudki sellesse sisse minemist. Tahes tahtmata tuleb reisidel alati teha mingeid valikuid. Sealt edasi läksime vaatama Umberto I galeriid. Võib-olla natukene üllatavalt on tegemist kaubanduskeskusega, mis ehitati aastatel 1887-1890 ning sai nime tollase kuninga auks. Põhimõtteliselt oleks nagu tervele kvartalile peale ehitatud suur klaaskuppel. Poodide osas on tegemist küll suhteliselt tagasihoidliku kohaga, võib isegi öelda, et lausa niruga, kuid arhitektuuriliselt on see äärmiselt võimas ja imposantne. Kaubandusliku poole tagasihoidlikkus võib muidugi tulla ka sellest, et hetkel on kõik turistidele suunatu suhtelises madalseisus. Ning ilmselt sellises kohas ostlemine meelitaks just eelkõige turiste.
Galerii vastas on kohe San Carlo ooperimaja ning sealt ümber nurga Plebiscito väljak. Napoli peaväljak ja kõige tähtsam koht! Siin on San Fransesco di Paula katedraal ühel pool väljakut ja teisel pool kuningapalee. Kirikud on õnneks ka hilja õhtul lahti ning seega sain pilgu ka katedraali sisemusele heita. Väga suursugune, kuid äärmiselt lihtne! Jalutasime siit korraks veel mere äärde. Kuna kõht karjus juba söögi järele, siis otsisime nüüd kiiresti (täna läks see tõesti üllatavalt kiiresti!) ühe pastarestorani. Olin otsustanud, et täna ma enam pitsat ei taha. Eilse õhtusöögi soolasus ajas veel siiani jooma. Kuidagi juhtus nii, et tellisime Katariinaga täpselt samad pastad - pasta carbonara. Loomulikult üks parimaid pastasid minu elus! Ainukene häda oli selles, et seda oli vähe ja see sai liiga kiiresti otsa.
Garibaldi väljakule tagasi sõitsime metrooga. Väljakust oli õhtuks saanud väga elav kogunemiskoht igasugustele sulelistele ja karvalistele. Ja vaat et kõige rohkem oli taas koeri. Tellisime hommikuks endile söögi ära. Ilmselt kuskil kohvikus ei saa 7 eurot eest nii rikkalikku hommikusööki ja seetõttu olimegi otsustanud, et sööme seda hotellis. Läheb kõige kiiremini ka: ei pea hakkama otsima sobivat kohvikut. Ronisime taas ähkides oma viiendale korrusele. Raha kulutasime täna rongipiletitele 15,6 eurot, Pompei piletid 18 eurot, Herculaneum 15 eurot, kohvikus 16 eurot, metroo 2,2 ja õhtusöök 30 eurot. Kokku kõik 96,8 eurot. Ja käisime täna 23 513 sammu.
No comments:
Post a Comment