NELJAS JA VIIES PÄEV - 4. ja 5. märts 2022!
Kõikidele laevale minejatele jagas mingi turismifirma Capri saare kaarte, kus kirjas kõikvõimalikke tuure ja matku ja reise, mida turistid saavad tellida saarel. Kaardile olid aga märgitud ka Capri saare matkarajad! Ja just need osutusid kõige olulisemaks meile. Uurisin neid põhjalikumalt laevasõidu ajal, mis kestis umbes tund aega ning otsustasin, et meil tasuks käia läbi kaks rada. Capri saar on päris mägine. Sadamast saare keskusesse jõudmiseks peab ronima kõvasti mäest üles. Ja kuna turistid seda tihti teha ei jaksa, on sadama ja linna keskväljaku vahele pandud liikuma funikolöör, millega meiegi plaanisime üles sõita. Kasvõi niisama huvi pärast juba! Kui olime piletid sellele ära ostnud, siis selgus, et funikolöör siiski ei sõida: katki on. Selle asemel liikus buss.
Capri saare pindala on 10,4 ruutkilomeetrit ning kõige kõrgem koht on 578 meetrit. Saarel elab umbes 15 000 elanikku. Capri on olnud oma maalilisuse ja hea kliima poolest juba ammustest aegadest Rooma impeeriumi keisrite suvituskoht. Saare esimene omanik ja elanik oli Augustus. Tuntuks tegi saare aga Tiberius, kes kolis sinna 27. aastal ning juhtis koos oma pärija Caligulaga Capri saarelt kogu impeeriumi kuni surmani aastal 37. Tiberius lasi saarele ehitada palju luksuslikke villasid. Villa Jovis (Jupiter) on neist üks paremini säilinud Rooma-aegseid villasid kogu Itaalias. Pärast imperaatorlike villade aega oli Capri aga mõnda aega pagenduskoht. Kuulsaim pagendatu oli keiser Commoduse õde Lucilla 182. aastal, kes kahjuks varsti pärast saarele saabumist tapeti. Esimene matkarada viiski Villa Jovise juurde. Capri enamus tänavad on imekitsad ning autoliiklust saarel põhimõtteliselt ei ole. Neil kitsastel tänavatel käiakse jala! Suuremaid asju veetakse pisikeste golfiautode moodi sõidukitega. Rühkisime mööda kitsaid sillutatud, kohati mosaiikidest moodustatud, tänavaid kogu aeg ülespoole.
Hooaeg algab saarel alles aprillist ning siis avatakse kõik vaatamisväärsused, hotellid, restoranid ja luksuskaupade poed. Neid viimaseid on siin meeletult palju ja kõik orienteeritud vaid turistidele. Millest siis järeldus, et tavaline Capri saart külastav turist, on keskmisest kõvasti rikkam! Meile tuli vastu üks tore vanahärra, kes ütleski, et kui läheme Villa Jovisesse, siis see on suletud. Olime tõesti sinnapoole teel, kuid mitte otseselt villasse. Kuna see koht asub saare kõige kõrgemas punktis, siis avaneb sealt ka kõige ilusam vaade saarele. Ja seda me tahtsimegi näha! Päris villa juurde me välja ei läinud, aga vaade saarele oli tõesti uhke ning vaatamist väärt. Jalutasime sama teed alla tagasi. Kitsaste tänavate ning hoolikalt suletud kõrgete väravate ja aedade taga on aga hoopis teine maailm!
Seal asuvad meeletult lopsakad ja ilusad romantilised aiad valgete sammaste ja viinamarjade ning apelsinipuudega. Kuna aga suurema osa aastast on kogu saar mattunud turistide hordide alla (ligi pool miljonit turisti aastas nii väikese koha kohta!), siis ongi kohalikud elanikud peitunud kõrgete müüride taha. Paaris kohas õnnestus meil piiluda siiski imelistesse aedadesse! Capri saare on kaljune mägi otsekui poolitanud: ühel pool saart asub sadam ning Capri linn ja teisel pool Anacapri linn. Sajandeid ühendasid saare kahte poolt vaid kaljusse raiutud trepiastmed. Praegusel ajal on siiski kahe linna vahele ehitatud autotee. Autodega saabki sõita vaid saare kahe linna ja sadama vahel. Linnades sees, eriti kõrgematel kohtadel, on see võimatu. Olles läbinud esimese matkaraja ja jõudnud Capri peaväljakule tagasi, mõtlesime väikese puhkepausi kohvikus teha.
See osutus aga päris keeruliseks: isegi praegusel hooaja välisel ajal maksis tass kohvi peaväljakul üle kuue euro tassi eest! Sellise hinnaga mina kindlasti kohvi ei osta. Jalutasime suuremat teed pidi linnasüdamest natukene kaugemale, kus leidsimegi hoopis armsa veinibaari. Seal müüsid kaks vanemat härrasmeest lisaks veinile suurepärast kohvi ja veel suurepärasemaid kaneelisaiu. Mõlema eest küsiti vaid kolm eurot. Kohvikus käidud võtsime ette teise matkaraja. See läks mingi ajani sama teed pidi, mis eelmine. Siis keeras aga alla mere äärde Grotta di Matermania ehk Suure Ema koopa juurde. See on algselt olnud looduslik koobas Tuoro mäel, mis sai antiikajal jumalanna Cybele kummardamise kohaks. Koopa seinad olid kunagi kaunistatud mosaiikide, jooniste ja freskodega, millest pole tänaseks küll midagi järele jäänud. Koobas iseenesest väärib aga samuti vaatamist.
Treppidest andis kõvasti alla ronida koopani jõudmiseks. Korra käis peast läbi mõte, et üles tagasi peame ju ka ronima! Aga uurides kaarti, saime aru, et see matkarada teebki ringi ära ning ei pea tulema sama teed tagasi. Mis iseenesest oli kergendus, sest raja läbimise ajaks oli märgitud 1,5 tundi, mis edasi-tagasi oleks läinud kokku 3 tundi. Ajaga oleks kitsaks läinud! Rada läks aga edasi järjest kaunimaks muutuvat saare äärt pidi, ronides kord kõrgemal kord madalamal, kalju äärel. Võisime nüüd oma silmaga veenduda, et peab paika kirjeldus Capri saarest, kui paradiisist türkiissiniste lainete vahel. Selle taustal tundub ka arusaadavam paljude soov seda paradiisi omada. Capri saar on läbi ajaloo käinud käest kätte erinevate valitsejate ja riikide vahel kuuludes näiteks nii Inglismaale kui Prantsusmaale.
Varsti jõudsime välja ühe Capri saare olulisema koha Faraglioni kaljude juurde, millest antud matkarada nimegi saanud. Tegemist on saare kõrval merest kerkivate suurte püstiste kaljudega. Mingil hetkel lendas äkki minu jalge ette ämbritäis vett. Minu ehmatuse peale ilmus üle kõrge terrassi ääre sama ehmatanud nägu, kes ohtralt vabandussõnu pobises. Praegusel ajal vist tõesti keegi ei käi siin, et võib ette hoiatamata vett teele loopida. Igal juhul mul vedas, et ma pool meetrit eespool ei olnud ja ämbritäit, ilmselt mitte kõige puhtamat, vett omale kaela ei saanud. Faraglioni kaljudest edasi jõudsime varsti väga ilusa majani. Uhke maja ees oli suur terrass, millelt imeline vaade merele. Maja suuruse järgi oli aru saada, et tegemist pole eramajaga. Jalutasin natukene ringi maja ümber ning leidsin isegi sildi - Punta Tragara. Selle juures oli ainult itaalia keeles pikk jutt, millest mõistsin vaid paari nime. Pidingi siis uurima selle hoone kohta pärast reisi. Hotelli projekteeris Emilio Errico Vismara. Maailmakuulus prantsuse arhitekt Le Corbusier, kes jälgis põnevusega hoone loomist, on kirjeldanud hoonet, kui arhitektuurilist õitsengut, kalju pikendust, saare järelkasvu ja taimelaadset nähtust. Pidades siis ilmselt silmas seda, kui hästi ehitis sobitub ümbritsevasse loodusesse, olles nagu ise osa sellest.
Hoone on tõesti omapärase arhitektuuriga, kuid samas ümbritseva loodusega kenasti kooskõlas ning sai valmimise järel kiiresti üheks kaunimaks ja imetletumaks koduks Capri saarel. II maailmasõja ajal sai villa ajaloo loomise paigaks olles USA õhujõudude ametnike puhkelaagriks. Villat külastasid tol ajal Eisenhower ning Churchill - nende nimed olidki need kaks sõna, mida mõistsin infotahvlilt! 1968. aastal müüdi maja uuele omanikule, kes soovis selle paiga ainulaadsust jagada mõne hinnatud külalisega ning 1973. aastal nimetatigi villa Punta Tragaraks ning avati luksushotellina, millena töötab tänase päevani. Hetkel oli hotell muidugi suletud! Nüüd sain ka aru, miks olid hoone küljes paiknevad laternad hoolikalt kilesse mässitud. Meie nägime selle uhke kompleksi välisseina siiski ainult.
Hotelli esisel terrassil olid mõnusad pingid istumiseks. Peesitasime seal tükk aega päikese käes. Kaardi järgi olime peaaegu linnas tagasi. Lõpuks jalutasime läbi väikeseid tänavaid keskväljakule. Suveniiri poest olime ostnud varem postkaardi ja margi. Istusime nüüd uuesti keskväljakule päikese kätte pingile ja kirjutasin kaardi Karlile ja Eliisabetile koju saatmiseks. Minu kõrval istus üks kohalik vanadaam. Jälgis tähelepanelikult minu tegemisi. Kui olin kaardi kirjutamisega ühele poole saanud, siis näitas mulle postkasti asukoha kätte! Tänasin ja panin kirja postkasti ning loodetavasti jõuab see meile koju ka.
Natukene oli meil laeva väljumiseni veel aega. Saime mõnusalt päikese käes lugeda. Siis, kui päike kadus mäe taha, oli meil ka aeg hakata sadama poole liikuma. Saabudes olime tulnud alt üles pisikese bussiga, aga nüüd jalutasime alla mööda kitsast tänavat. Siltide järgi pidi olema sadamasse 10 minutit jalutada, kuid minu arust võttis see siiski veidi kauem aega. Aga sellele vaatamata oleks me ilmselt tulles saanud ikkagi kiiremini jalgsi kui bussiga. Bussi ootamine, piletite ostmine jne. Sadamas olid veel mõned väikesed poed avatud. Kuid suur osa saarest viibis siiski vaikses talveunes. Samas oli minul küll äärmiselt hea meel, et olime sattunud siia just praegusel, turistide vaesel ajal. Linnatänavatel eriti inimesi ei kohanud. Matkarajal ei kohanud me mitte ühtegi inimest enne, kui jõudsime raja lõppu Punta Tragara hotelli terrassini. Kui vett loopinud meesterahvas välja arvata!
Jalutasime sadamas natukene ringi veel. Tegin mõned fotod. Ja siis laeva peale. Napolisse jõudsime juba pimedas. Soovisime ruttu leida söögikohta. Aga no alati ei lähe asjad nii nagu soovitakse! See ruttu ikka venis... kuidagi ei süvenenud me sellesse, kuhu tegelikult läheme. Kuni ükskord avastasime, et siin me juba olime... sadamasse tagasi olime jõudnud ringiga. Keskendusime uuel ringil paremini. Aga sobivat söögikohta me metroo läheduses (et pärast ei peaks jala minema hotelli) ei leidnud ning jalutasime ikka vanalinna tagasi. Seal leidsime natukene sellise uhkema restorani, mis tõesti vääris restorani nime. Aga pasta oli eilses kohas parem!
Hotelli tagasi pidime nüüd ikkagi jalutama. Aga selle eest saime käia läbi toidupoest ning osta apelsine veel magustoiduks. Ja täna õnnestus meil saada jälle imehead apelsinid! Hotellis kirjutasin ja lugesin ja siis magama. Hommikul pidime olema kell 11 lennujaamas. Seega ei pidanud vara ärkama ning saime rahulikult hommikust süüa. Viimasel hommikul Napolis käisime lõpuks ära ka hotelli katusel, kust pidi avanema imeline vaade linnale. Üles sõitsime liftiga. Siiani polnud me seda veel kordagi kasutanud. Vaade oli tõesti ilus! Isegi meri paistis. Pakkisime asjad kokku, tasusime hommikusöökide eest ning suundusime lennujaamabussile.
Ja põhimõtteliselt oligi meie väike reis Napolisse läbi saanud: paari tunni pärast olime lennukis ja veel paari tunni pärast Tallinnas. Kahel viimasel päeval kulutasime raha laevapiletitele Capri saarele 85 eurot, funikolöörile, mis osutus bussiks 4 eurot, kohvikus Capril 12 eurot, postkaart + mark 2, õhtusöök 35, poes 14, hommikusöögid 51 eurot ja lennujaama sõidule 10 eurot. Kokku 213 eurot. Kogu reisi peale kokku kulus meil aga 818 eurot ehk reisi kogumaksumus ühele inimesele oli 409 eurot. Capri saare päeval käisime 32 493 sammu. Päris viimasel päeval ei hakanud isegi samme mõõtma, sest liikusime ainult lennujaama põhimõtteliselt. Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et oleks hea plaanida võimalusel üks päev juurde, et käia ära ka Sorrentos. Napolist on sinna vaid tunnikene rongisõitu.
No comments:
Post a Comment