Monday, July 2, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

ESIMENE PÄEV - 20.06.2018.

Kui tavaliselt olen ikka igat oma reisi pikalt kaalunud, siis mõte minna jaanipäevaks Gruusiasse matkale, tuli kuidagi äkki ja kiiresti. Aprillis ostsime ära lennukipiletid ning hakkasime plaanima tulevast reisi. Ja nii me siis 20. juuni hommikul kella kümne ajal Tbilisi lennuväljal maandusimegi. Mina ja Katariina. Evelin ja Simmo. Katariinat oli ees ootamas tema elu esimene matk kõrgmäestikus. Algus oleks ebauskliku  inimese kõhklema pannud: Katariina uhiuue seljakoti saime pagasist kätte musta ja katkisena. Ei suuda isegi ette kujutada, mille või kuhu vahele, võis see vaene kott jääda. Tundus, et ta on reisinud hoopis lennuki järel lohisedes. Õnneks ei olnud üksi auk liiga suur. Suuremad asjad püsisid ilusasti kotis. Tegime lennujaamas raporti ja võisime hakata edasi vaatama.

Kõik, mis võimalik, oli meil ette plaanitud. Mis polnud võimalik, siis see tuli inspireerida käigu pealt. Üheks selliseks asjaks oli priimusele gaasi ostmine (lennukisse ei tohi sellist ohtlikku asja mitte mingil juhul võtta!). Meie info kohaselt sai seda teha juba Tbilisi lennujaamas. Vähemalt väitis kõikvõimas internet meile seda. Aga mida lennujaamas ei olnud, oli gaas. Tuli sõita linna peale seda otsima.

Infotöötaja soovitas meil lennujaama ees ootavate taksode kasutamise asemel laadida telefoni Taksify äpp ja tellida takso läbi selle. Olevat soodsam. Seda, et vahe on nii suur, poleks meist aga keegi osanud arvata. Kliente ootavad juhid küsisid meie käest lähimasse suurde kaubanduskeskusesse sõitmise eest 50 lari. Meie sõit Taksify´ga läks meile maksma 15 lari. Käisime läbi kogu kaubanduskeskuse: priimusele gaasi me ei leidnud. Isegi ehituspoest mitte. Soovitati sõita lähimale turule. Istusime marsrutka peale ja sinna ka sõitsime. Käisime läbi peaaegu kogu turu. Kogu aeg juhatati meid kuskile edasi. Õnneks siiski ühes suunas. Lõpuks olime aga lootuse kaotanud! Mõtlesime sõita edasi Telavisse. Ka seal pidi meie info kohaselt olema paar matkapoodi, kus peaks gaasi kindlasti müüdama. Uurisin ühe taksojuhi käest hinda meie Tbilisist Telavisse sõidutamise eest. Küsis 150 lari, siis arvas, et ah, 120-ga viib kah ära.

Jäimegi hetkeks mõtlema, et kas uurime veel. Väikese mõtlemise pausi ajal küsisin igaks juhuks gaasi kohta. Et äkki teab...? Kust võiks saada? Arvas, et peaks ikka olema siin. Jätsime ülejäänud seltskonna puu alla vihma varju ja suundusin taksojuhiga uuesti turule. Pika küsitlemise ja arupärimise tagajärjel tulime me pool tundi hiljem selle gaasiga, nii uskumatu kui see tundus, tagasi. Tee peal jõudis sõbralik taksojuht mulle juba rääkida, et mis me selle taksoga kalli raha eest sinna Telavisse ikka sõidame. Et palju mõistlikum oleks meil minna bussiga. Buss minevat kohe siit turu juurest ümber nurga. Ja pilet maksvat ainult 7 lari. Ega meil polnudki mingit vajadust taksoga minna. Lihtsalt enne reisi internetist uurides oli info transpordi kohta väga segane. Mingeid busse oli küll mainitud, kuid soovitatud oli siiski taksot. Eelarve meil üleliia suur ei olnud, seega olime õnnelikud sellise näpunäite eest. Tänutäheks aja ja tähelepanu eest kinkisime taksojuhile lati suitsuvorsti.

Hetke pärast olime juba bussis. Suurema nälja kustutamiseks olime pistnud nahka mõned imemaitsvad tśeburekid. Joogivett ostsime ka sõidu peale kaasa. Ja sõit võis alata! Enamuse sellest ajast tukkusime. Selja taga oli meil ainult 3 tundi öötund Istanbulis hotellis kahe lennu vahel. Mina seal väga magada ei saanud seda aegagi tänavalt kostva lärmi peale. Kui aga natukene virgusime, siis oli meie kõrvale istunud üks meesterahvas, kes natukese aja pärast tundis huvi, et kas me oleme Poolast? Naljakas, ka hiljem Gruusias ringi liikudes oli see kõige tavalisem pakkumine. Kuuldes, et me oleme siiski Eestist, muutus meesterahvas veel sõbralikumaks. Ta olevat käinud Eestis lausa 15 korda!!! Edasi kujunes meie vestlus väga hoogsalt. Natukese aja pärast oli Giglal, nii oli meie uue sõbra nimi, selge meie reisi plaan. Ning ta asus sellele kohe hooga kaasa aitama.

Meil oli vaja Telavist saada džiibiga edasi Omalosse. Olime valinud oma matkamarsruudiks Omalo-Shatili matkaraja. Telavist Omalosse viivat teed peetakse aga Euroopa kõige ohtlikumaks, mis ongi avatud ainult mõned kuud suvel. Selleks siis džiip. Meie oma mõtetes lootsime muidugi kohe Telavist edasi sõita. Kuid väga kiiresti tehti meile selgeks, et see ilmselt ei ole võimalik, kuna tee on ikka väga ohtlik ja seal ei taha pimeda peale mitte ükski autojuht jääda. Pidime leppima sellega. Gigla oli meile aga Telavisse jõudes nagu võluväel organiseerinud kõik vajaliku: seljakottide hoidmise, ekskursiooni linna peal ja linna ümbruses, öömaja oma vanemate kodus, õhtusöögi jne. Tema isa oli Telavis bussijuht. Seni kuni isa tööpäeva lõpetas saime meie jalgsi ekskursiooni Telavis. Ette jäävast poest ostis Gigla meile igaühele pudeli "Borjomi". Ikkagi Gruusia uhkus! Ja ilmselt veini järel tuntuim kaubamärk. Telavis kasvab kusjuures Gruusia vanim puu - 900 aastane plaatan. Linn oli aga väike ja rahulik. Natukene selline unine. Sobis hästi meiegi uimase olekuga.

Kui isal tööpäev läbi korjati meid koos kottidega kõiki bussi peale kokku. Gigla vennalaps viidi möödaminnes Gruusia rahvatantsu trenni. Edasi läksime turule. Isa ostis õhtusöögiks vajaliku kraami. Gigla käis meile hatśapurit ostmas. See on siis Gruusia juustupirukas. Sõimegi need bussis oma juba päris tühja kõhu peale kohe ära. Maitses hästi! Siis võeti veel peale paar sugulast. Ning sõit võis alata Telavi lähedale väiksesse külla, kus perekond elab. Tassisime oma kotid rõdule, istusime hetke, tutvusime Gigla ema, äärmiselt meeldiva, lahke ja sooja naisterahvaga. Siis ronisime bussi tagasi ning Gigla tegi meile veel ekskursiooni Telavi ümbruses. Muu hulgas käisime ära Džveli Shuamta nunnakloostris ja kirikus.

Ekskursioonilt tagasi jõudes tuli śaślõkk küpsema panna. Kõige muude näpunäidete ja tarkuste kõrval saime aru, et Eestis ei ole võimalik mitte kunagi nii head śaślõkki küpsetada kui Gruusias. Sest õige maitsega liha küpseb ainult viinamarja okstest valmistatud sütel. Nendega on Eestis aga keeruline. Ning veel ei marineerita õiget liha mitte kunagi. Ainukene maitseaine on sool. Ning liha tuleb küpsetada ainult 10-15 minutit kogu aeg vardaid keerates. Siis ei valgu rasv ega liha vedelik sellest välja ja hoiab liha hea ja mahlakana. Kõik tundus mõistlik! Śaślõkki teevad Gruusias aga eranditult ainult mehed! Käisime lihaküpsetamise vahepeal Gigla emaga nende valdustes väikesel ringkäigul. Enamus söögist tuleb kõik omast käest: liha, piim, aiasaadused, vein, tśatśa jne. Kui liha küpsenud saime suures osas neid asju ka maitsta. Alustades lihast ja lõpetades tśatśaga. See viimane on siis veini valmistamisel viinamarja pressimise jääkidest saadud umbes 60 kraadine kange alkohol.

Meile kaetud laud oli väga uhke! Kahjuks jõudsime maitsta laual olnud roogadest ainult osasid. Ning śaślõkk oli tõesti imeline. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et ei ole nii maitsvat varem söönud. Kahjuks pean nentima, et kogu Gruusias oldud aja jooksul, ei saanud me sellist maitset enam nautida. Śaślõkki sõime aga iga päev välja arvatud matkapäevad. Sõime, jõime veini ja Gigla vend oli seltskonna toostimeistriks. Ning grusiinid on tuntud kogu maailmas meistritena selles vallas. Tavaliselt lausutakse õhtu jooksul umbes 15 erinevat toosti. Meie piirdusime 5 või 6-ga. Mingil hetkel läks lugemine segamini. Ja toostid ei ole sellised, et joome sõpruse terviseks või naise või uue auto terviseks. Toostid on läbi mõeldud. Hästi sõnastatud ja alati on kõige olulisem selles olev mõte. Ei öelda lihtsalt, et joome kodu terviseks. Öeldakse, et meil siin on kodu ja teil kaugel Eestis on kodu. Et kodu on nii maja kui inimesed selle sees. Kodu on ka maa ja rahvas. Ja iga kodu on iga inimese jaoks tähtsaim paik maailmas. Ja et nende kodudega oleks kõik alati hästi, vot selle nimel me võtame praegu selle klaasi veini.

Õhtu oli väga tore ja meeleolukas. Kogu selles keelte virvarris hakkasid minul aga lõpuks kolm erinevat keelt segamini minema. Gigla rääkis ise nii inglise kui vene keelt hästi. Peale tema perekonnas keegi inglise keelt ei rääkinud. Meist rääkisid kõik küll inglise keelt, kuid vene keelt ainult mina. Evelin ja Katariina siiski said natukene aru (reisi edenedes see arusaamine muutus aina paremaks). No ja vahepeal tuli omavahel mingeid asju selgitada ka eesti keeles. Lõpuks oli mul keel nii sõlmes tõlkimisest ja kolmes eri keeles rääkimisest, et enam ei suutnud üldse sõnagi suust saada. Käes oli aga ka juba kesköö. Pidime hommikul pool neli tõusma. Kell neli pidi olema meil auto värava taga. Kinkisime omalt poolt tänutäheks sellise suurejoonelise sõbralikkuse ja külalislahkuse eest pererahvale suitsuvorsti ja meie kuruküpsised ilusas karbis. Karp oli mulle kusjuures toodud kingitusena kunagi Balilt hoopis teega (aitäh Kajale!). Kasutasin seda lihtsalt hea pakendina, kus küpsised säiliksid tervetena. Nüüd tundus meile aga olevat sobilik neist loobuda. Magama sätiti meid samuti suurejooneliselt. Pärast magamata ööd uinusin kohe, kui pea patja puudutas.

Raha kulus täna inimese kohta taksole 3,75 lari, gaasile 7,5 lari, bussisõit oli 7 lari. Kokku 18,25 lari. Kurrs on 1 euro 2,8 lari. Kaasa võtsime eurod. Vahetasin lennujaamas 200 eurot meile Katariinaga kahe peale. Autorendi saame kokkuleppeliselt maksta eurodes. Seega ei pidanud seda raha ringi vahetama.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

No comments:

Post a Comment