Thursday, December 13, 2018


IMELINE HIINA!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 31.10.2018.

Ärkasime kaheksa ajal. Läksime juba oma valmis kohvidega alla võileibasid sööma. Mina sain natukene piima jälle kohvi peale. Siis uurisime, kuidas kõige paremini sõita Longji riisiterrasse imetlema. Soovisime mitte minna mõne ekskursiooniga vaid seigelda omal käel. Uurisime ka millisesse külla kohalikud soovitavad täpsemalt minna. Administraator kirjutas kõik meile paberi peale üles ning kõige ilusamad vaated pidid olema Dazhais. Kõigepealt taksoga bussijaama. Läheb maksma umbes 15 jüääni. Siis bussipilet osta Hepingi. Seal tuleb istuda ümber Dazhai bussi peale. Kõik selge, pakkisime oma päeva varustuse kokku ja läksime. Jõudsime ilusasti oma targa paberi juhtimisel bussijaama, saime suurema vaevata ostetud bussipiletid ja istuda bussi. Varsti väljusimegi. Siis tegi Kristi aga vea ja vaatas telefonist kaarti. Õigemini hakkas otsima Hepingi. Seda kohta kuhu pidime sõitma. Leidis üles ka - sinna oli üle 200 kilomeetri. Ja no leidis ka selle teise koha, Dazhai, sinna oli veel 500 kilomeetrit edasi.

Ei no, ära Sa märgi, meie hotelli administraator oli meid tõesti kaugele saatnud! Lootis ilmselt meid nii pea enam mitte näha. Ega me tõesti ei täpsustanud, et sooviksime õhtuks Guilini tagasi jõuda. Mõtlesime, mis me mõtlesime, ega meil enam midagi muud nüüd üle ei jäänud, kui oodata ja vaadata, mis saama hakkab. Guilinist välja sõites keerasime õige pea tasulisele kiirteele. See sisendas veelgi ärevust. Samas tundus meile uskumatu, et meie hotelli administraator saadaks meid üheks päevaks nii kaugele. Jäigi meil üle ainult loota administraatori kainele mõistusele. Natukene lohutas ka see, et Hiinas on väga palju kohti, mis kannavad ühte ja sama nime. Ning see on arvatavasti ainult üks kokkusattumus. Sõitsime kiirteed mööda. Mingi aja pärast väljusime aga sellelt. See mõjus lootusrikkalt. Natukese aja pärast jõudsime väiksesse külakesse. Seal pidas buss kinni ning piletimüüja tuli meie juurde ja teatas, et nüüd ongi meie peatus. Kobisime bussist maha, seal oli meil vastas uus piletimüüja, kes tegi meile selgeks, et meie järgmine buss juba ootab meid.

Juhatas meid ilusasti üle tee ja bussi peale. Müüs meile piletid uurides, kas sõidame täna Guilini tagasi ka. Kui jah, siis saame osta kohe edasi-tagasi piletid. Kuidagi imeliselt üllataval moel suutis ta selle kõik meile selgeks teha. Hämmastav! Seega olime ikka teel õigesse kohta ja igasugune kahtlus kadus hingest. Nautisime imelisi vaateid. Kohalikku külarahvast tuli bussi peale ja läks maha. Olime ainukesed mitte-kohalikud. Aga maapiirkondades on inimesed siin väga viisakad ja aupaklikud. Siin ei üritanud keegi meiega selfisid teha ega ka mitte niisama salaja pildistada. Pikalt sõitsime kärestikuse mägijõe kallast pidi. Väikesed külad jäid tee äärde. Sellised arhailised ja äärmiselt armsad.

Ühe suurema keskuse juures pidas buss kinni ning mingi uus piletimüüja astus bussi. Nõudis, et me ostaksime sissepääsu pileti Longjisse. Me loomulikult ei soovinud seda osta. See oli tegelikult üks põhjus, miks olime omal käel Guilinist siiamaani seigelnud. Kuid tädi tegi meile selgeks, et muud varianti meil ei ole ja edasi sõitmiseks peame me pileti ostma. Väga tõhus süsteem neil siin! Kuskilt mingist pilust ega august ei saa sa mööda hiilida. Selgusetuks jäi meile ainult selle konkreetse süsteemi toimimise viis: kas nad kontrollivad igaks juhuks kõik bussid üle, et leida turiste, või iga liinibussi piletimüüja teatab ette, et tal bussis turistid? Oli sellega siis kuidas oli, aga piletid pidime ostma, sest loomulikult soovisime edasi sõita. Enne Dazhaisse kohale jõudmist kontrollis politsei kusjuures veel korra meie pileteid.

Dazhais ostsime tõstuki piletid. Longji riisiterrasid paiknevad kõrgetel mäetippudel ja külgedel. Dazhai küla asub kõige kõrgemas tipus ning siin kasvatavad riisi tśuangid, hiina suurim vähemusrahvus (16 miljonit), kellel on vanad traditsioonid ja hiilgav kultuur. Tśuangidel on ka oma keel ning selle keele panevad nad kirja kusjuures kasutades ladina tähestikku. Vaated tõstukikabiinist olid fantastilised! Sõitsime päris pikalt ning seega saime neid imetleda piisavalt kaua. Üles jõudes tuli jooksu pealt tõstukikabiinist välja hüpata. Samuti pidime all jooksu pealt peale hüppama. Siin olid sellist tüüpi tõstukid, mis seisma ei jäänudki. Olid siis tõstuki operaatorid tütarlapsed, kes inimesi peale ja välja aitasid. Päris naljakas nägi see välja. Pikk platvorm oli. Igasse tõstukisse mahtus kuni 4 inimest. Platvormile oli joonistatud iga inimese seismise koha jaoks kastikene. Ja sealt õigest kohast pidi siis hoo pealt pealt hüppama, kui kabiini avatud uks sinuga kohakuti jõudis. Eriti hea süsteem oli väikeste laste (siis natukene suuremate kui sülelapsed) kabiini saamiseks välja mõeldud: vanemal kästi esimesena siseneda ja istuda ja siis järgmise kasti juures visati laps talle järele. No jah, tegelikult tõsteti operaatori poolt. Kõik sujus jälle imekiiresti ja kergelt.

Ülevalt avanesid veel vapustavamad vaated! Jalutasime siin hetke ringi. Kohalikud müüsid muidugi igasuguseid asju siin. Nii süüa, kui igasugust turistinänni. Kuid jällegi pidin imestama, et rahvast ei olnud sugugi palju. Sai rahulikult ringi liikuda ning ka teha pilte ilma inimesteta. Nüüd hakkasime alla ronima. Alla tagasi läks väike kiviplaatidest tee loogeldes riisiterrasside vahel. Konkreetselt Dazhai küla riisiterrasse on ehitatud sajandeid. Algust tehti nendega juba 13. sajandil ning lõplikult valmisid 20. sajandi alguses. Terrassid on 800 meetri kõrgusel mägedes ning laiuvad 66 ruutkilomeetril. Kui üleval keskuses veel isegi oli rahvast, siis jalgrajal mäest alla kohtasime vaid mõnda üksikut inimest. Ilmselt sõitsid kõik turistid ka alla tõstukiga. Meie tahtsime aga jalutada. Eriti veel sellise ilusa päikeselise ilmaga.

Paar imepisikest, ainult mõnest majast koosnevat küla, jäi teele. Alla tagasi jõudnud, siis kohas, kust tõstuki peale läksime, tegime kiire söögi. Bussini oli meil aega umbes pool tundi. Söögikohas, täiesti oodatavalt kusjuures, ei rääkinud keegi inglise keelt. Oma piltidega menüü olid nad aga riputanud nii kõrgele seina peale, et ka näpuga ei ulatunud me näitama. Olukorra lahendamiseks ja saamaks siiski just neid konkreetseid nuudleid, mida soovisime, haaras Kristi seina äärest mingi toeka kurika. Osutumaks siis õigele pildile. Eemalt vaadates nägi selle liigutuse algfaas siiski välja arvete klaarimisena kohalike vahel. Igal juhul söögikoha omanik tõmbas hetkeks selja küüru.

Aga nende nuudlite maitse on mul siiani suus! Need olid parimad kogu meie Hiinas oleku ajal söödutest. Käisime kiiresti läbi WC-st ja siis bussi peale. Siia jõudes oli meile tolle bussi piletimüüja kinnitanud, et buss läheb tagasi täpselt sama koha pealt. Bussiajad olid pileti peal kirjas. Istusime bussi. Tagasisõit kulges samamoodi kui siia tulek. Hepingis toimetati meid samamoodi hellalt ja hoolitsevalt Guilini bussi peale ringi. Huvitav, kas see käibki neil siin nii või koheldakse sääraselt vaid kohtlaseid välismaalasi? Igal juhul jõudsime me ilusasti Guilini tagasi, küll pimedas juba, võtsime rongijaamast takso ning õige varsti olimegi hotellis.

Tõmbasime neli minutit hinge ja läksime õhtust sööma. Täna soovisime me süüa Guangxi (provints, kus asusime) kõige kuulsamat rahvustoitu hot pot´i. Kuigi ega me täpselt ei teadnud millega tegemist. Saime hotellist soovituse paberi peale kirja, juhised ja asusime otsima. Jalutasime ühest kohast mööda, kus pakuti tõesti meie soovitud sööki, kuid nimi oli teine. Läksime edasi veel. Mingi aja pärast vahtisime vist kõiki söögikohti juba väga näljase pilguga, sest üks meesterahvas tuli küsima, kas ta saaks meid aidata. Näitasime paberit ja ta juhatas meid täpselt sama koha juurde tagasi, mida olime valeks pidanud. Vist on heal lapsel mitu nime. Astusime sisse. Suunati meid ilusasti istuma vaba laua taha. Koht tundus olevat väga populaarne. Rahvast oli palju.

Menüü oli isegi inglise keeles. Ettekandjad sellele vaatamata inglise keelt ei rääkinud. Aga neil oli uhke äpp! Sinna olid sisestatud tüüpküsimused hiina restoranides a la, kas soovite vürtsikat sööki või mitte, kas soovite söögi juurde riisi või nuudleid, milliseid juurvilju soovite, kas soovite ka teed söögi juurde, kas soovite oma söögi valmimist pealt vaadata jne? Väga nutikas ja kõik asjad saavad paika pandud. Seda viimast, ehk oma söögi valmistamist, me siiski vaadata ei soovinud. Sest meie tellitud kalal polnud tellimise hetkel veel aimugi oma saatusest. Kõiki maitseaineid ja igasugu lisandeid saime oma maitse, eelistuste ja käe järgi ise võtta. Selles osas olime siiski tagasihoidlikud nagu tüüpilised valged turistid.

Hot pot´i, selgus, olime siiski söönud Hiinas juba neljal õhtul Pekingis. Põhimõtteliselt sama asi, mis tehti meile seal. Lihtsalt nüüd oli keedupott meie oma laual ja kõik koostisosad meie enda sisse panna ja keeta. Pekingis tehti see meie eest lihtsalt ära. Kuid söök oli jälle super! Oleme siin imestanud kogu reisi aja, kui toitev ja hea ja tervislik (värske!) on siinne söök. Ja kuidas siin ei ole mitte mingisugust magusaisu. Ilmselt saame selle rahuldatud selle meeletu koguse punase pomeloga, mida me siin iga päev sööme. Nüüd restoranis sõime veel natukene arbuusi ka. Kõhud täis, käisime veel turult ja mõnest poest läbi. Ostsime oma tänase pomelo ja natukene riideid. Hotellis sõime oma pomelo ära ja varsti nägime ilusaid unenägusid.

Raha kulutasin täna erinevatele bussipiletitele 204 jüääni, taksole 20 jüääni, hommikusöögile 12 jüääni, lõunasöögile 10 jüääni, õhtusöögile 47 jüääni (hirmus kallis!), Longji riisiterrasside pilet 90 jüääni, tõstuk 55 jüääni ja pomelo 7 jüääni. Kokku siis 445 jüääni. Ning homme ootab meid ees 17 tunnine rongisõit ja ülehomme hommikul olemegi juba maailma kõige suuremas linnas. Shangai on see!

No comments:

Post a Comment