IMELINE HIINA!

KÜMNES PÄEV - 28.10.2018.

Täna hommikul magasime kaua - lausa poole üheksani. Meie aknata tuba loomulikult aitas sellele igati kaasa. Täna soovisime me sõita vaatama ühte siin piirkonnas nii tavalist asja nagu koobast. Olime valinud välja Ludi Yani (Pillirooflöödi) koopa. Koopa nimi tuleb sellest, et kohalikud elanikud sulgesid koopa sissepääsu kunagi kõikjal koopa ümbruses kasvava pillirooga, mida tavaliselt kasutati flöötide tegemiseks. See asub Guilinis linna servas ja linnaliinibussiga saab sinna ilusasti sõita. Saime administraatori käest juhised bussipeatuse leidmiseks ja bussinumbri. Minu kümme aastat vanas raamatus oli täitsa adekvaatne info - selle ajaga oli nimetatud koopasse jäänud käima kahe bussi asemele siiski vaid üks. Teele jäävast KFC-st ostsime kohvid kaasa. Bussipeatuse leidsime samuti kenasti üles. Sõit oli päris pikk ning buss ilmselt pühapäevase päeva puhul suhteliselt ülerahvastatud. Nii mitmedki perekonnad sõitsidki meiega ühte peatusesse ehk siis imetlema koobast. Bussipilet maksis kusjuures ainult 2 jüääni ehk 25 euro senti! Seega, on see 10 korda odavam kui Tallinnas bussist ostes. 

Midagi erilist ma sellest koopast ei oodanud. Tegelikult olen ju käinud oma elu jooksul nii mõneski koopas. Alles eelmisel aastal roomasime Põhja-Tais kiivri ja pealambiga kottpimedates koobastes ringi. Pillirooflöödi koopast olin näinud sõbranna tehtud pilti, mis oli tõesti väga ilus. Aga läksin jälle oma eelarvamuste õnge, et kindlasti on seal tehtud selline Hiina tilu-lilu turistidele vaatamiseks ja tegelikult on ilus looduslik koobas ära rikutud. Seega ei oodanud ma väga midagi. Ostsime piletid. Poole hinnaga ei saanud ehk meie üliõpilaspileteid ei arvestatud. Natukene pidime ootama, siis lubatigi meid koobastesse sisse. Ja see, mida me seal sees nägime, oli täiesti vapustav! Ma olin lummatud. Esiteks see meeletu mastaapsus. Nii suuri koopaid polnud ma varem mitte kunagi näinud. Jah, no loomulikult oli koobas valgustatud värviliste lampidega jne, aga see oli ilus. Ja tõi väga hästi esile koopa sügavuse, stalaktiidide ja stalagmiitide vormid ja imelised struktuurid, mis muidu oleksid ilmselt jäänud tähele panemata üldse.

Pillirooflöödi koopas on üle 10 meetri kõrgused tunnelid ja suured saalid, mis kulgevad 500 meetri ulatuses läbi Guangmingi mäe. Jaapanlaste sissetungi ajal 1940. aastal kasutasid Guilini elanikud Ludi Yani koobast varjupaigana. Ludi Yani vanus küündib arvatavalt 180 miljoni aasta tagusesse aega. Jalutasime ja imetlesime neid võrratuid kujutisi. Koobast on nimetatud Loodusliku Kunsti Paleeks ja seda nime õigustab ta igal juhul. Rahvast ei olnud, vaatamata pühapäevale, väga palju. Saime rahulikult ja aeglaselt ringi vaadata. Käisime kõik nurgatagused ja koopasopid läbi. Häirisid ainult tihti kõige ilusama vaate ette seatud natukene tobedad valgustatud sildid. A la hoiatustega, et ära astu vette, ära kuku alla, ära löö pead ära, jälgi oma rahakotti, ära tee lärmi, ära puutu, ära puutu lampi, elektrilöögi oht jne-jne. Neil on vist iga vaatamisväärsuse ja muuseumi juures eraldi osakond, kes päevast-päevast uusi ja põnevaid hoiatusi välja mõtlevad.

Koopast väljudes jalutasime natukene järvel. Paar kalameest nautis pühapäevast päeva. Õues oli mõnus ja palav. Kõik oli siin kuidagi rahulik ja lõõgastav ja zen. Üldsegi pole me kohanud siin seda meeletut elutempot ja kiirust, mida ikka Hiina kohta räägitakse. Vastupidi, kõik on kuidagi äärmiselt aeglane ja kulgeb justkui teises ajas. Inimesed võtavad kõike rahulikult, aga samas äärmiselt läbimõeldult. Asja eest, teist taga, ei tormata niisama ringi. Ikka tasa ja targu! Enne mõeldakse, siis kaalutakse, siis arutatakse naabritega ja siis alustatakse otsast peale ja alles siis tehakse mingi otsus. Või siis ei tehta üldse, aga ka see on otsus. Lonkisime vaikselt bussi peale. Ühe puu alt avastasime laisa ahvi. Bussiga sõitsime kesklinna tagasi ja äkki avastasime, et me oleme kohutavalt näljased. Ette jäi Burger King. Ning me tõesti olime vist KOHUTAVALT näljased, sest nii uskumatu, kui see nüüd ka tundub, me astusime sisse ja sõime seal korralikud eined! Ja oli hea.

Me oleme siin Hiinas nii palju liikunud ja jala käinud, Kristil on sammulugeja, mis väidab, et lausa on päevasid, kus oleme käinud üle 30 000 sammu. Söögi peale samas väga ei mõtle, sest kogu aeg on nii huvitav ja tahaks nii palju näha ja jõuda. Ilmselt oleme natukene õhemaks jäänud mõlemad. Aga nüüd avastasin mina, et tunni aja pärast olin ma sama näljane, kui enne söömist. Suundusime aga vaatama Kuu ja Päikese pagoode. Pagoodid on siis mitmekorruselised (mida rohkem korruseid, seda uhkem!) ülespoole kaarduvate katuseservadega tornikujulised templid. Pagoodid on alguse saanud Indiast, kuid on väga levinud ka Hiinas ning teisteski Kagu-Aasia maades. Ostsime piletid, ei saanud jälle sooduspileteid, ja saime üle ilusa sillakese pagoodide juurde. Need asusid keset järve väikesel saarekesel.

Kaksikpagoodid on omavahel ühendatud maa-aluse (õigemini veealuse) tunneliga. Kunagi Mingi dünastia aegse vallikraavi osaks olnud järvede kaldad on tänaseks ilusasti sillutatud. Järvel kulgeb ilus kaarsillana paistev jalutustee. Pagoodid on 40 meetri kõrgused, kuid erinevate korruste arvuga, millest saab siis ilmselt järeldada, et korrused peavad olema erineva kõrgusega. Ronisime esimesena Päikese pagoodi. Mis mulle kõige rohkem meeldisid, olid akna- ja ukseluukidele maalitud stseenid Hiina mütoloogiast ja ajaloost, igapäevaelust ning maalilised Hiina maastikud. Ja kui me juba olime Guilinis, siis maastikuvaated olid loomulikult pärit siit samast ümbrusest. Karstikünkad ikka! Päikese pagood oli puidust ning punakas-pruuniks värvitud. Istusime seal üleval lahtisel rõdul ja imetlesime ümberringi vaadet. Kuu pagood oli kuldseks maalitud metallist. Naljakas, ma oleksin ise teinud küll Päikese pagoodi kuldseks! Ja Kuu oleks värvinud hõbedaseks hoopis.

Jalutasime mööda ka Elevandilondi kalju juurest. See on siis selline auguga kalju Li jõe kaldal, kus suur kivimürakas näeb välja nagu londi vette pistnud ja joov elevant. Midagi rohkem seal väga vaadata ei olnud. Hiinlased on sellist looduslikku objekti igati osavalt ära kasutanud ning sellest turismiobjekti teinud. Meie ennast aga ahvatleda ei lasknud ja raha kalju vaatamise eest ei maksnud. Jalutasime nüüd hotelli tagasi. Pesime pesu. Siin hotellis oli olemas isegi eraldi pesukuivatusruum, kus pandi ööseks suured puhurid tööle. Külm siin ei ole, isegi väga palav, aga pesu ikka ei kuiva tohutu niiskuse tõttu, mis ruumidesse tekib. Chongqingis kuivatasime konditsioneeri ette riputades pesu. Nüüd siis täitsa luksus! Natukene puhkasime. Siis läksime uuesti linna peale. Soovisime ööturule minna. See muidugi ei olnud päris selline asi, mida mina ööturuna ette kujutasin. Tavaliselt on Aasia selliste turgude korraldus selline, et pimedaks mineku ajaks tulevadki kaupmehed oma kärudega kohale, panevad letid üles ja hakkavad kauplema. Enamuses neist on toidumüüjad ja kohalikud tulevadki kõige tihedamini just tänavale õhtust sööma.

Aasias on väljas söömine kohati sama odav, kui osta toiduaineid poest ja ise kodus süüa teha, siis tihti kaobki ära mõte ise toitu valmistada. Inimesed tulevad enne magama minemist tänavale, tunnevad ennast mõnusalt, pidžaamad seljas ja sussid jalad. Üldse olen siin tähele pannud, et hiinlased armastavad käia tänaval sussidega. Mina muidugi ei kujuta seda ette, et käin suhteliselt rõvedalt mustal tänaval sussidega ja siis tatsan nendega oma elamises ringi. Äkki on neil eraldi tänaval käimise sussid? Guilinis kujutas ööturg endast aga lihtsalt paari kõrvuti asetsevat kaubandustänavat, mis siis kauplesid oma müüdava kraamiga täpselt samamoodi edasi nagu päevalgi. Lihtsalt nüüd oli pime õues. Pimedaks läheb siin aga päris vara - umbes kella kuue ajal.

Leidsime turult ka pärlimüüjaid. Hiinas on väga levinud pärlite kasvatamine ja sellest tulenevalt loomulikult ka nende müümine. Jäime neid silmitsema. Tõesti olid ilusad! Eriti meeldisid mulle mustad jõepärlid. Imetlesin just ühte sellist väikest musta pärli hõbeketi otsas. Küsisin hinda. Müüja soovis selle eest saada 120 jüääni, mis pole sugugi kallis. Ei raatsinud aga ikkagi osta. Mingit otsest vajadust ju polnud. Lihtsalt ilus oli! Müüja aga tahtis iga hinna eest mulle müüa midagi. Käis peale, et ma ütleks oma hinna. Mõtlesin, et ütlengi sellise utoopilise hinna, millega ta nagunii nõus pole - 70 jüääni. No ega ei olnudki nõus loomulikult. Jalutasime edasi. Kuid hetke pärast hüüdis naisterahvas meid tagasi ja arvas, et ta on nõus ikkagi müüma selle ehte minu soovitud hinna eest. No ja nii ma siis pidingi selle ära ostma! Kuna minu pesamunal Eliisabetil tulemas varsti sünnipäev, siis läks vähemalt asja ette.

Enne hotelli minekut käisime läbi toidupoest. Kristi oli seal päeval käies näinud kohalikku veini müügil millel parasjagu soodushind. Mingi nädalapakkumine. Nüüd läksime ja ostsime selle veini ära. Oli tõesti odav - 30 jüääni pudel. Laenasime vastuvõtust korgitseri ja klaasid. Vein ei osutunud üldse halvaks. Pigem oli väga hea. Kuna tänasega see sooduspakkumine pidi lõppema, siis jäime mõtlema, et äkki peaks minema ostma veel ühe pudeli, mõeldes mõne päeva pärast ees ootavale 17 tunnisele rongisõidule. Kuna mina väga tubli ja agara inimesena olin juba korralikult pidžaamas ja jõudnud ka koti põhjast leitud Tallinnast kaasa ostetud maski endale näole määrida, pidi poodi minema Kristi. Õnneks oli pood tõesti väga lähedal otse hotelli vastas üle tee.

Pakkisime natukene asju ringi. Homme sõidame me Li jõekruiisiga siis Yangshousse. Jääme ööseks sinna ja ülehomme oli meil plaan sõita seal ümbruses natukene väikestes külades jalgratastega ringi. Otsustasime, et siin, Guilinis, me hotellituba ära ei anna. Enamus asju ja suured seljakotid jätame siia. Ning pealegi oli öö meie toas nii odav, et see raha ei tasu ära kõigi asjade kokku pakkimist ning pakihoidu viimist ja pärast siis jälle lahti pakkimist. Ja samuti oli argumendiks see, et soovisime saada pärast tagasi just seda sama tuba, aga seda poleks keegi suutnud meile garanteerida ja nii oli kindlam jätta asi nii nagu oli.

Raha kulutasin täna hommikune kohv 24 jüääni, bussisõit 4 jüääni, koobas 90 jüääni, Burger King 19 jüääni, jõekruiis 190 jüääni, veinid ja poes 49 jüääni. Kokku 376 jüääni.