IMELINE HIINA!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 29.10.2018.

Täna hommikul olime jälle väga vara üleval. Mina olin seitsmest üleval, siis ostsustasin küll veel edasi magada. Venitasin suisa poole üheksani välja. Käisin duśśi all. Ja tegime ise kohvi! Eile otsustasime, et alates tänasest enam kohvi peale raha ei raiska ja teeme seda hommikuti ise! Mitte, et see nüüd siin Hiinas kuidagi eriliselt kallis oleks, kuid meie arvates on proportsioonid väga valesti. Hiinas on kõik väga odav (loomulikult on võimalik kõike ka kallilt osta!). Ja selle kõige odava kõrval tundub meeletult kallis just see kohvi hind. Sama kallis kui Eestis! Kristi otsis oma koti sügavustest välja lahustuva kohvi purgi (jah, see oli tal Eestist kaasas ja jah, me alles nüüd tulime selle peale, et ise kohvi teha) ja tegime kohvi valmis. Eile õhtul poes käies olime isegi ostnud piima, mis kohvi peale valades osutus hoopis jogurtiks. Keeruline oli osta ka: paki peal oleva lehma pildi ja vedela valge sisu järgi olime suhteliselt kindlad, et panime täppi. Aga no ei, poes õigete ostude tegemine hiina keelt oskamata, on juba kõrgem pilotaaž ja seda me igatahes pole veel saavutanud. 

Igas hotelli toas on meil olnud veekeedukann. Lisaks sellele on Hiinas peaaegu absoluutselt igal pool kuumaveekraanid, kust nad ise oma rohelise tee termostesse või topsidesse kuuma vett valavad. Need on igas hotelli fuajees, kõikides ametiasutustes, kõikides avalikes tualettides jne. Seega on igati soodustatud selliste asjade ise tegemine. Kuuma vee vaba ja piiramatu kättesaadavus kuuluks nagu hiinlaste põhiseaduslike õiguste hulka ning kui see võimalus peaks mingil põhjusel mõnel ilusal päeval kaduma, siis tuleb Hiinas revolutsioon! Aga meie läksime oma kohvidega alla hotelli vastuvõttu, palusin sealt natukene piima omale kohvi peale. Ma olen jah, erinevalt Kristist, selline pirtsakas, kes ilma piimata kohvi ei joo. Siis jääb üldse joomata. Maksime hotelli eest ära. Et nad ei hakkaks kartma, et me jalga laseme, sest täna ööseks me siia tagasi ei tule. Hommikusöögiks ostsime võileivad. Sellised suured singi ja praemuna ja muu hea-paremaga. Ning ühes portsjonis oli neid terve taldrikutäis. Võtsime kahe peale ühe taldriku. Kiiresti käisime veel pangaautomaadis raha võtmas. Väikesed seljakotid olime juba eile valmis pakkinud. Ja siis tuligi meie giid ja buss.

Bussiga sõitsime paadimatka alguspunkti - Yuangdisse. Need algused võivad aastalõikes väga erinevad olla. Kui jões veetase madal, siis kuival aastaajal nagu praegu, ei pruugi olla võimalik alustada paadiga kohe Guilinist. Hetkel polnud asi küll selles - meie valisime teadlikult lühema paadisõidu. Jõudes paadisõidu alguspunkti sõime ruttu lõunat. Nii vürtsikat sööki polegi ma siin söönud. See oli ikka nii tuline, et kõike me ei suutnudki alla kugistada. Kõht täis ja suu hõõgumas läksime nende lubatud bambuspaatide peale. No bambusest oli muidugi asi väga kaugel. Tegelikkuses olid paadid plastikust, millele oli antud bambusest tehtud paadi kuju. Kuid loodus meie ümber oli see eest super ilus! Kaljud ja kogu see maastik siin ümberringi on natukene ebareaalne. Li jõgi kulgeb Guilinist allapoole nagu hiina maalilt tõeluseks saanud. Madal jõgi lookleb püstloodis ligi 300-meetriste karstiküngaste vahel. Olime nagu muinasjutus! Ega asjata pole siin "Avatari" filmitud. Mis ju ongi muinasjutt! Li jõge ja kogu maastikku imetledes möödus paadisõit liiga kiiresti. Midagi üle meil aga ei jäänud ja pidime ronima paadist välja. Meie sõitsime tund aega, kuid pikad kruiisid Guilinist alates kestavad umbes 6 tundi.

Li jõe lõigul Guilinist Yuangshuosse on mitmeid vanu ja ajaloolisi ning väga maalilisi linnu. Ühed ilusaimaid neist on Yangdi, Daxu, Xingping ja Dongling. Mõned neist on Hiina mõistes nii pisikesed ja tähtsusetud, et kaardi pealt ei õnnestunud mul neid isegi leida. Edasi läksime väikese lahtise bussi peale, millega sõitsime läbi mitme pisikese küla. Inimesed tegelesid oma igapäevatöödega. Põhiliselt korjasid riisi põllult. Mõned kilomeetrid sõitnud saabusime Xingpingi. See selgus muidugi hiljem. Meie arvasime, et olemegi juba Yuangshous ehk siis meie tänases sihtpunktis. Võtsime rahulikult aja maha, istusime imearmsasse jäätisekohvikusse ja tellisime hiiglaslikud mangokokteilid. Siis hakkasime aga mõtlema. Sellele, et meie tänane giid oli rääkinud meile midagi sellest, et kui tuleme paadi pealt maha, siis läheme väikese kruiisibussi peale ja siis oleme kuskil kohas (ja vot see nimi läkski meil kõrvust mööda nii, et arvasimegi end olevat juba lõpppunktis!) ja siis istume uuesti bussi peale ja sõidame edasi. Jõudsime tagant järele tarkusena järelduseni, et oleks pidanud ikka hoolikamalt kuulama.

Nii tutvustas meile tänast päeva ka hotellis administraator, kelle käest kruiisi ostsime. Et kõigepealt bussiga, siis paadiga, siis veel busssiga ja siis olemegi kohal. Oleksimegi pidanud veel sõitma oma bussiga edasi. Nüüd polnud meil siiski enam midagi teha. Kokkusaamise aja olime mööda lasknud, arvates, et oleme kohal ja tagasi Guilini meie ju ei sõida. Natukene imelik tundus minna ka inimeste käest uurima, et kuulge, kus me asume? Lürpisime rahulikult oma kokteile. Kristi otsis telefonist meile ööbimist Yuangshuosse, siis selguski, et me tegelikult polegi seal, vaid mitmekümne kilomeetri kaugusel. Hotelli broneerisime sellele vaatamata ära, sest me ei suutnud uskuda, kuidas ja millises hotellis on võimalik saada kahene tuba 5 euro eest? Kusjuures pidi olema "kõik hinnas!". Mis kõik seal hinnas veel pidi olema otsustasime ise järgi uurida. Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui sõita edasi liinibussiga Yuangshuosse. Saime kohviku teenindajalt bussijaama suuna ja jalutasime sinnapoole. Kuhugi kiiret meil olnud. Lonkisime.

Teele jäid vanad ja toredad poed. Üldse oli tegemist pisikese ja vana ja väikese linnakesega. Bussijaama leidsime kergelt üles. No mingit bussijaama polnudki! Bussid peatusid tee ääres lihtsalt. Jäädes korraks kõhklevalt seisma esimese bussi juures, küsis piletimüüja kohe, kas sõidame Yuangshuosse? Läksime bussi peale. Sõit võttis umbes tunnikese ja oleksime nagu teist korda täna saabunud Yuangshuosse. Millegi pärast arvas meie kaart, et me peaksime enne jõge bussist maha minema, et kõige otsemat teed hotelli jõuda. Eks me siis nii tegimegi! Sattusime täiesti fantastilistesse kohtadesse kitsastele jõeäärsetele tänavatele, mis viisid kohalike kaldapealsete peenardeni välja, aga hotelli me siit ei leidnud. Lõpuks küsisime ühelt kenalt paarilt. Üllatavalt rääkisid nad head inglise keelt. Nende telefon näitas meie hotelli asukoha teisele poole jõge. Lahkelt pakkusid nad meile, et küsivad jõe ääres puhkavatelt paadimeestelt, kas neist keegi oleks nõus meid üle jõe viima. Oleksime saanud otse õige kohani. Kuid kahjuks polnud keegi neist nõus ja käskisid üle silla minna.

Ega siis polnudki midagi, pidime jalutama tagasi kohta, kus buss meid maha pani ja alustama uuesti orienteerumist hotellini. Nüüd läks juba kiiremini. Ekslema jäime aga imeväikestes tänavates suhteliselt hotelli juures. Neid tänavajuppe ja hargnemisi oli seal kümneid, enamus läksid kellegi sisehoovi. Lõpuks küsisime ühest teisest hotellist. Seal töötav noormees võttis meid käekõrvale ja juhatas kohale. Meie imehotellis polnud kedagi. Ootasime, hüüdsime, jalutasime hotelli läbi. Ei leidnud mitte kedagi. Mingi aja pärast tuli siiski reibas ja väga head inglise keelt rääkiv daam, nimega Jane, kes pakkus meile erinevaid tube. Valisime ühe juba välja, aga siis avastasin, et ühe voodi peale oli tulnud alla suur osa laes olevast krohvist. Võtsime siiski teise toa. Tuba oli täiesti normaalne. WC ja duśśiruum oli olemas. Erilise puhtusega just ei hiilanud. Nurgas seisis pott kuivanud lillega. Ilmselgelt oli viimastel aegadel kasutatud seda tuhatoosina.

Uurisime, mida tähendab see "kõik hinnas"? Selgus, et lisaks toale on meil selle viie eurose hinna sees veel õhtu- ja hommikusöögid, tervitusnapsud ning suurepärane katuseterrass ja baar. Seda soovisime muidugi nautida. Ronisime kohe sinna katusele. Jäin lähemalt uurima letil seisvaid hiiglama suuri kraaniga pudeleid, kus mingid joogid sees. Rivis viimaseni jõudes pidin kreepsu saama: selles oli igavene hunnik madusid sees! No õnneks küll mitte elusaid. See oligi üks valik tervitusnapsudest. Valisin närvide rahustuseks siiski mingite marjadega segu. Ilma madudeta. Kuid Jane´i sõnul pidavat just selles madudega joogis peituma hiinlaste pikaealisuse saladus. Kõik hiinlased pidid jooma madude peal laagerdunud piiritust ja elama saja aastaseks. Imetlesime katusel imelist päikeseloojangut. Kui ronisin terrassi ääres olevale trepile, et mõned eriti head fotod teha, hakkas Jane´i abiline närviliselt kisama. Ilmselt kujutas ta ette, kuidas saamatu turist katuselt alla lendab ja tema süüdi jääb. Jätsin vist siiski piisavalt osava turisti mulje, sest suhteliselt varsti rahunes naisterahvas maha ja kinnitas ainult, et rohkem kõrgemale ei tohi ma küll minna. Kell seitse oli õhtusöök. Jane tegi ise süüa. Ta oli meid ette hoiatanud, et täna on taimetoit, kuna tal on peale meie toita veel paar taimetoitlast. Meile sobis igasugune söök!

Paar taimetoitlast osutusid kenaks paariks Argentiinast, kes Hiinas veetnud juba kaks kuud ja üle-üldse olnud reisil pikalt. Juulis veetsid nad mõned päevad näiteks ka Eestis, kus neile väga meeldis. Siis oli siin veel pikemalt peatumas hüperaktiivne vene noormees Kirill, kellega saime rääkida vene keeles. Vestlesime, uurisime üksteise plaane järgnevateks päevadeks ja muidugi sõime. See söök oli täiesti fantastiline!!! Pärast sööki läksime meie linna peale. Liikudes neid pisikesi tänavaid pidi linna südame poole jõudsime hetke pärast välja elust kihavale jalakäijate tänavale. Ja vot see oli nüüd siin see kõigi turistide õnn, aga meie õudusunenägu. Seda kulda ja sära ja lärmi ja pling-plingi oli siin kordades üleliia. Kaua me vastu ei pidanud. Soovisime oma vaiksele kõrvalisele tänavale ja hotelli tagasi. Natukene lugesime ja varsti juba magasime.

Raha kulus mul täna järgmiselt: hommikused võileivad 12, Guilini hotell 237 viieks ööks, hotell Yuangshuos 23, mangokokteil 30, bussipilet 10, lõunasöök 15 ja hotellis ostetud õlu 15 jüääni. Kokku 342 jüääni.