IMELINE HIINA!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 3.11.2018.

Täna hommikul ärkasime jälle äratuskella peale. Meie viimases hotellis Shangais kuulus toa hinna sisse taas hommikusöök. Ja imede-ime - siin käisid hommikusöögi hulka ka osad joogid. Apelsinimahl ja jäätee ning vesi olid täiesti saadaval! Kohvi pidi muidugi ise ostma juurde soovi korral. Meil jätkus veel enda oma. Hommikusöök söödud jalutasime uuesti Shangai muuseumisse. Eile olime jõudnud sinna liiga hilja, kui sisse enam ei lastud. Nüüd teine katse! Läksime sisse, läbisime turvakontrolli ja otsisime piletikassat. Ei leidnudki. Selgus, et muuseum on kõigile külastajatele tasuta. See on midagi täitsa erilist Hiinas, kus isegi kõik pargid on tavaliselt tasulised.

Shangai muuseumi enam kui 120 000 esemest koosnev kollektsioon sisaldab mõningaid Hiina kõige väärtuslikemaid muistiseid 5000 aasta pikkusest ajavahemikust - alates siis neoliitikumist ja lõpetades Qingi dünastia perioodidega. Parima osa muuseumi kogudest moodustavad pronksesemed, keraamika, kalligraafia ja maalid. Täna saime meie aga tõelise pettumuse osaliseks, kui selgus, et just need parimad, ja minu poolt kõige rohkem näha soovitud väljapanekud ehk siis kalligraafia ja maalid, olid just suletud mingiteks korrastustöödeks. See oli nüüd tõesti suur pettumus! Võib-olla isegi kõige suurem kogu Hiina reisi jooksul. Hiinlaste jaoks on kalligraafia midagi palju enamat kui lihtne kommunikatsioonivahend - see on üks kõrgemaid kunstivorme, mis vähemalt 2000 aastat vana. Hiina kalligraafia on hieroglüüfide kirjutamise kunst, kus liituvad kolm täiuslikku traditsiooni, ehk siis luule, maal ja kalligraafia. Tihti ei saagi maali ja kalligraafiat teineteisest lahutada, sest mõlemat tehnikat kasutatakse koos.

Hiina maalikunst võlgneb palju taoistlikule filosoofiale. Wang Meng (1308-1358), üks Hiina kuulsamaid maastikumaalijaid, on püüdnud kõikides oma maalides tabada selle järgi looduse võimsat, peaaegu hingestatud olemust. Hiina maastikumaalijatele on kõige suuremat inspiratsiooni pakkunud just Lõuna-Hiina salapärased ja hingestatud karstimaastikud, mida meiegi imetlemas käisime enne Shangaisse tulekut. Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuśśi- ja akvarellmaal siidil või paberil. Teemades domineerivad inimesed, loomad ja maastik. Hiina maali teeb eriliseks veel asjaolu, et sageli pole maali puhul pööratud tähelepanu sellele, et vaataja saaks tervikliku pildi, vaid pilti tulebki vaadelda järk-järgult. Ning selliseks vaatlemiseks sobibki kõige ideaalsemalt rullformaat, mis on kõige sagedamini esinev Hiina maalikunstis. Säilitamiseks ja ladustamiseks saab ka ilusasti rulli keerata ning hoiustada. Ja transport on sellisel viisil võimalik.

Kuid ega meil siis midagi muud üle ei jäänud, kui tutvusime nende väljapanekutega, mis olid avatud. Shangai muuseum võib uhke olla ka oma võrratule nefriidikogule, mööblile, müntidele ning Hiina pitsatite suurepärasele kogule. Vaatasime need kõik üle. Keraamikakollektsioon oli tõesti suurepärane! Väljapaneku hulgas oli väga mitmeid kandilisi erineva suuruse ja kõrgusega väikese lohuga keraamilisi kastikesi. Lihtsalt vaadeldes jäi nende otstarve täiesti selgusetuks, kuid lugedes silte, sain teada, et tegemist on patjadega. No jah, hiinlased ju magavadki kõval põrandal ja puuhalg või siis kivi pea all. Rikkad inimesed lasid siis spetsiaalselt valmistada omale keraamilise padja. Kes vähegi Shangaisse satub, siis Shangai muuseumis võiks küll käia ära. Ning loodetavasti saab juurdepääsu ka maalile ja kalligraafiale. Muuseumihoone ise on aga juba suhteliselt suur vaatamisväärsus, seda just väljaspoolt. Hoone on ehitatud 1995. aastal ning meenutab oma kujult Shangi dünastia aegset pronksist ding-anumat. Hoone ümber on imeilus ja vaikne park. Üldse olen ma imestunud olnud kogu Hiina reisi jooksul, kuidas siin suurlinnades nii vaikne ja rahulik on! Maailma kõige suurem linn on äärmiselt roheline, rahulik ja vaikne.

Muuseumist tulles läksime kohvikusse lõunat sööma. Pärast jalutasime veel tunde linna peal. Ja ausõna on Shangai palju meeldivam koht jalutamiseks võrreldes näiteks Tallinnaga. Tallinnas on meeldiv jalutada peale vanalinna võib-olla veel mõnes üksikus piirkonnas. Natukene vähegi suurema sõidutee ääres tahab ving ja lärm ära tappa. Hiinas pole me kogu selle pea kolme nädala jooksul kogenud taolist ebameeldivust. Käisime mitmetes poodides, ostsime veel mõned kingitused Eestisse kaasa. Ning natukene maiustusi ehk siis kuivatatud puuvilju. Enamusi neist ei suutnud me küll tuvastada! Kuid maitsesid hästi. Proovisime osta apteegist kaasa ka mõnd kuulsat Hiina meditsiini peaaegu nagu "igavese elu eliksiiri" - aga ei õnnestunud. Meil oli küll ühe hiinlase kirjutatud vihje, mis meie teada pidi tähendada "midagi organismi tugevdavat". Kuid see ei aidanud meid eriti ja nii jääbki igavene elu meile ilmselt kättesaamatuks.

Kõik siin Hiinas oleku aja jooksul on nii tore ja meeldiv ja põnev olnud! Kuid ikkagi on igas riigis mõni asi, mis ei meeldi. Hiinas on selleks need õudsalt rõvedalt rögastavad ja sülitavad inimesed tänaval. Selles osas ei olnud naised sugugi paremad. Kuni lõpuni välja ei suutnud meie sellega harjuda, ega isegi natukenegi tolerantsemaks muutuda. Meil tõusid kõik ihukarvad püsti kuskilt järjekordselt seda kohutavat häält kuuldes. Ning oma kõhugaase väljutavad nad samuti suhteliselt avalikult ja ilma igasuguse piinlikkuseta. Albert Einstein (reisis Aasias 1922. aasta oktoobrist kuni 1923. aasta märtsini) on oma reisipäevikutes kirjutanud hiinlaste kohta, et need olevat nürimeelsed, räpane ja rumal rahvas ning peaks olema häbiasi, kui peaks juhtuma, et hiinlased teised rassid asendavad.

Minu hinnangul ei ole mitte mingil juhul tegemist rumala rahvaga! Lihtsalt kombed ja arusaamine viisakusest on erinev. Kui vaadata kasvõi seda, millised leiutised on tulnud Hiinast: trükitehnika, metallisulatusahi, pronks, kell, kompass, vibu, kuivdokk, lehvik, õngekonks, püssirohi, ilutulestik, purilennuk, tuulelohe, tapeet, tikud, paber, kuumaõhupall, langevari, portselan, propeller, hambahari, vihmavari, siid, rippsild, seismograaf, tualettpaber. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Mida me teeks ilma hiinlasteta! Praegusel ajal tuleb üldse peaaegu kogu meie kaup Hiinast.

Õhtust läksime sööma samasse nuudlirestorani, kus eile lõunat sõime. Pärast sööki jalutasime hotelli, et oma kokkuostetud kraam sinna ära viia. Meie hotelli kõrval oli kohe meeletult suur ja uhke õllerestoran. Kus müügil sadu (kui mitte tuhandeid!) õllesorte. Plaanisime täna õhtul minna sinna veidikeseks istuma. Aga vaadates seal neid hindasid loobusime suhteliselt kiiresti. No need ei olnud mitte lihtsalt kallid, vaid üle mõistuse kallid. Jalutasime hotelli tagasi asju pakkima siis hoopis. See oli paras väljakutse meile. Vaadates meie seljakotte ja kogu reisi jooksul ostetud kingitusi nii iseendale, lastele kui niisama sugulastele-tuttavatele, ei tundunud reaalne kõiki neid asju kotti mahutada. Kuidagi see õnnestus meil mõlemal siiski. Homme õhtul läheme jälle rongile. Meie viimane rongisõit sellel reisil. Pekingisse tagasi.

Raha kulutasin täna kohvikus 78 jüääni ja õhtusöögile 11 jüääni. Kokku 89 jüääni.