IMELINE HIINA!

NELJATEISTKÜMNES JA VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 1.-2.11.2018.

Magasime poole kümneni täna hommikul. Täiesti uskumatu! Ma ilmselt pole kunagi vastu, kui pakutakse ilma aknata hotellituba. Kusjuures sellest väga ei saanudki aru, et akent pole, sest oli olemas aknakoht koos kardinatega. Tegime jälle oma hommikukohvi ja ostsime sinna juurde juba traditsioonilised võileivad. Siis läksime veel viimast korda (vähemalt selle reisi jooksul!) Guilini peale jalutama. Guilin on olnud siiani meie kõige mõnusam peatuskoht. Soe, lahke ja sõbralik oma fantastiliste ning muinasjutuliste looduseimedega. Käisime veel paaris poes. Ostsime lastele kaasa mõned esemed. Siin on olnud väga palju toredaid ja odavaid poode. Väga palju ja arutult ei saa me muidugi siit kaasa osta, sest kottidesse kõigi nende asjade mahutamine muutuks keeruliseks.

Käisime veel viimast korda siin oleku ajal lõunat söömas. Ikka nuudleid. Võtsime hotellist seljakotid. Administraator tellis meile takso, ilmselt oma tuttava, saime ka hotellis ära maksta selle eest. Jätsime hüvasti, istusime taksosse ja olimegi veidikese aja pärast rongijaamas. Näitasime oma piletid ette ja varsti saime rongi peale. Järgmised 17 tundi tuli meil siin veeta. Ja siis ootas Shangai! Minu koht oli kõige alumine nari ja Kristil kõige ülemine. Andis ikka ronida tal sinna üles. Seltskond oli õnneks täiesti normaalne ning hiinlased on loomult väga vaoshoitud. Nende puhul ei tuleks kõne allagi kellegi tüütamine või lihtsalt pealetükkivalt või ebaviisakalt käitumine. Kogu meie siinoleku ajal pole me ka mitte ühtegi purjus inimest, kui vene turistid Pekingis välja arvata, kohanud.

Aga saime pikalt lugeda. Minu igapäevases elus Eestis jääb mul alati kahjuks liiga vähe aega lugemise jaoks. Kuigi ma loen iga vaba sekundi ja poolikud raamatud on mul alati ja igal pool käepärast - autos, käekotis, öökapil, diivanilaual ja mitmes muuski kohas. Seetõttu naudingi reisidel alati neid hetki, kus saab lugeda. Sellest ilmselt tulenebki see, et mul ei ole tegelikkuses mitte midagi pikkade sõitude vastu. Pigem poolt. Nüüdsel reisil jõudsin läbi lugeda ka Kristil kaasas olnud raamatud. Rongides siin aga väga pikalt lugeda ei saa. Umbes kella kümnest on öörahu. Ja nendes avatud kupeedega rongides kustutatakse kell kümme tuled ära. Alguses natukene hoiatatakse. Umbes pool tundi varem. Nendes odavates rongides, millega ka hetkel sõitsime, ei ole ka väikeseid lambikesi voodite kohal.

Aga 17 tundi möödus kui linnulennul. Suurem osa sellest mõnusalt magades. Sest tegelikult on rongis väga hea uni. Hommikul avastasime, et sõidame teises suunas. Muidugi ei olnud me otsa ringi keeranud ega Guilini poole tagasi hakanud sõitma. Kuidagi oli neid vaguneid ringi haagitud ja meie vagun oli ilmselt lihtsalt teist pidi sattunud. Aga imelik tunne oli ikkagi! Umbes kell 11 olime Shangais. Rongijaamast taksoga hotelli sõit kestis päris kaua aega. Taksojuht otsis natukene aega õiget kohta. Issand, meie Shangai hotell oli veelgi armsam! Imelise sisehoovi ja väliterrassiga. Lisaks veel katuseterrass. Natukene pidime ootama kuni toa kätte saime. Ja see oli esimene ja ainus kord kogu reisi jooksul, kus saime tasuda kaardiga. Hotelliarve siis. Viisime oma asjad tuppa ära ja läksime kohe linnaga tutvuma.

Shangai on maailma kõige suurem linn oma 24,2 miljoni elanikuga! Meie esimene peatuskoht Hiinas, Peking, püsib auväärsel teisel kohal. Ühe reisiga oleme käinud kahes maailma suurimas linnas. Hiina on tõesti imeline! Shangaisse armusime aga esimesest pilgust. Vaatamata oma meeletule suurusele võlub see linn oma rahulikkuse ja harmooniaga. Shangai asub Huangpu jõe kallastel Jangtse suudme lähedal Hiina idarannikul. Shangai on autonoomne majandustsoon ja viimase paarikümne aasta plahvatuslik tööstuse ja majanduse areng on teinud sellest maailma kõige kiiremini kasvava linna. Kümne aastaga on linna elanike arv peaaegu kahekordistunud. Hiina ajaloo mõistes on Shangai puhul tegemist aga suhteliselt noore linnaga.

Shangai, mis tõlkes tähendab "merest kõrgemal", tekkis 13. sajandil väikese asundusena. Sellisena püsis see 19. sajandi keskpaigani, mil Briti kaubanduslikud huvid tõid kaasa sõja Hiinaga. Sõja lõppu tähistas Nanjingi rahuleping, mis võimaldas brittidel teatud Hiina sadamates vabalt kaubelda. Üks neist  oli Shangai, kus arenes peagi välja glamuurne linn, mille elanike luksuslikud eluviisid andsid lõpuks maad dekatentsile. Linn jagati kontsessioonideks, milles võõrrahvad elasid otsekui miniatuurses Suurbritannias, hiljem ka Prantsusmaal, USA-s ja Jaapanis. Huangpu-äärset kaldapealset Bundi ilmestavad endiselt koloniaalstiilis uhked ehitised, mis pärinevad veel sellest ajast, kui Shangai oli maailma suuruselt kolmas finantskeskus. 1949. aastal haarasid Hiinas aga võimu kommunistid Mao Zedongiga eesotsas ning kogu Hiina riik langes lõputu terrori, hirmu, vaesuse ja lootusetuse küüsi aastakümneteks. Kuni Mao surmani 1976. aastal, pärast mida Hiina hakkas tasapisi kosuma üleelatud õudustest. Minu jaoks oli natukene kummastav kogeda, et vaatamata kõigile nendele kannatustele, mida Mao oma kaasmaalastele tekitas, on ta Hiinas  endiselt au sees. Pekingis on siiani üks kõige külastavamaid objekte Mao mausoleum Taevase Rahu väljakul. Minu jaoks oli see küll koht, kuhu ma ei sooviks iial minna. Kuid ilmselt pole enamus inimesi kursis sellega, mida Mao Zedong tegelikult Hiina rahvale teinud on. Sarnane tunduks võib-olla see, kui sakslased ülistaksid endiselt Hitlerit.

Shangai kesklinna poolitava Huangpu ühel kaldal asub Bund ehk linna vana ja ajalooline osa ning teisel kaldal ultramoodne Pudong. 1990. aastal kuulutati Pudong erimajandustsooniks ja sellega algaski Shangai taassünd. Investeeringud voolasid sisse hämmastava kiirusega, kerkisid viaduktid, kaubamajad ja hotellid ning Huangpu kohale kerkis kobarate viisi läikivast metallist ja klaasist pilvelõhkujaid. Tänaseks on Shangai taas äri- ja moemaailmas kogu maailmas esirinnas. Tinglikult võib Shangai jagada kolmeks piirkonnaks. Lõunas asetseb põiktänavate, turgude ja templitega tüüpiliselt hiinapärane vanalinn. Sinna juurde kuulub ka Shangai kauneim traditsiooniline Yu Yuan´i aed koos traditsiooniliste turgudega. Siin aias asub väidetavalt üks paremaid Mingi dünastia aegseid kiviktaimlaid, mis meenutab Lõuna-Hiina mäetippe, koopaid ja kurusid. Kindlasti aga üks suuremaid! Endised kontsessioonialad hõlmavad Prantsuse kontsessiooni vanalinnast läänes ning Briti ja USA kontsessiooni põhja pool, kus asub ka suurejoonelise koloniaalarhitektuuriga kaldapealne Bund ning linna kaks tähtsamat kaubatänavat Nanjing Lu ja Huaihai Lu. Uusim linnaosa Pudong Huangpu idakaldal on nüüd maailma kõrgeimate hulka kuuluvate ehitistega tohutu ärirajoon.

Meie jalutasime aga Shangais ringi. Imetlesime ooperimaja ja linna südant ehk Nanjingi tänavat. Soovisime minna Shangai muuseumisse, kuid jäime napilt hiljaks - muuseumisse sissepääs suleti kell neli. Järelikult pidime tulema siia homme tagasi. Astusime sisse ka paari poodi. Siin oli aga näiteks Guiliniga võrreldes kõik ikka kordades kallim. Ostsin siiski Eliisabetile uue joogipudeli selle asemele, mis ununes Kopenhaageni lennujaama. Hakkas juba hämarduma. Jalutasime Bundile. Mööda Nanjing Lu tänavat jõe poole jalutades hakkas juba varakult meile silma vapustav vaade Pudongi pilvelõhkujatele. Suundusime Bundi kaldapealsele promenaadile. Olin muidugi kursis, et Shangai kõige suuremaks vaatamisväärsuseks peetakse just sedasama vaadet Bundilt üle jõe Pudongile, kuid see pilt, mis meie ees nüüd promenaadile astudes avanes, võttis ikka hetkeks sõnatuks. 

Ja mina, kes alati eelistanud oma reisidel linna asemel metsa või mägesid ja rahvahulkade asemel vaid mõnda hoolikalt valitud reisikaaslast, pidin nüüd Hiinas olemise ajal tunnistama, et ka siinsed suurlinnad on pakkunud mulle väga palju fantastilisi emotsioone. Ja nii me jalutasime seal kaldal edasi-tagasi ja imetlesime ja ahhetasime kõigi nende teiste tuhandete inimestega, kes olid tulnud just selle vaate pärast siia kokku. Olles kõike seda piisavalt endasse ahminud läksime otsima mõnda toredat söögikohta. Võtsime suuna hotelli poole. Teel sinna sõime kohalikus söögikohas hamburgeri moodi asja, mis maitses väga hästi. Selle juurde toodi aga kausikene mingisugust imelikku hallisegust auravat vedelikku. Lõhnas see nagu mitmendal ringil olev nõudepesuvesi. Maitses samamoodi. Igaks juhuks jätsime selle puutumata.

Enne hotelli jõudmist astusime veel sisse poodi. Ostsime pomelot õhtuks ning pudeli veini. Istusime meie hotelli pisikeses ja imearmsas sisehoovis. Jõime veini. Õues oli mõnusalt soe. Meie hotell asus täiesti Shangai südames: olime vaid mõne kvartali kaugusel Shangai jalakäijate tänavast ehk Nanjing Lu´st. Ometi oli siin nii vaikne ja rahulik. Viimase kahe päeva jooksul kulutasin raha järgmiselt: hommikusöögiks 12, lõunasöögiks 33, õhtusöögiks 15, poes 52, rongipilet Shangaisse 380 ning meie viimane hotelliarve 338 jüääni. Kokku 875 jüääni.