GRUUSIAT AVASTAMAS!

KAHEKSAS PÄEV - 27.06.2018.

Ärkasin kell seitse. Käisin duśśi all ja siis läksin kööki mune keetma. Olime eile ostnud poest mune ja saiakesi. Lisaks tomatit ja kohukesi. Gruusia kohukesed olid kusjuures väga head. Üle pika aja muna süüa oli samuti hea. Lahkele peremehele maksime raha ära ja siis läksime linna peale. Täna oli autojuht Simmo. Vaatasime Svetitskhoveli katedraali. Esialgne kirik samas kohas on ehitatud 4. sajandil. Kirik oma praegusel kujul ehitati aastatel 1010-1029. Läbi ajaloo on katedraal saanud kõvasti kannatada erinevates sõdades elades üle araablaste, pärslaste ja Timuri invasioonid ning isegi nõukogude perioodi. 1787. aastal ümbritseti kirik müüriga ja selle ülemist korrust hakati kasutama militaarsetel eesmärkidel.

Svetitskhoveli katedraali siseseinad kaunistati keskajal täielikult imeliste freskodega. 1830-ndatel aastatel pidi Vene tsaar Nikolai I külastama Mtshethat. Vene võimud hävitasid freskod valgendades need, et saavutada kiriku siseruumides suure keisri külaskäiguks "laitmatu ilme".  Nikolai aga Gruusiasse ei jõudnudki. Mõned freskod on hilisemate restaureerimiste käigus suudetud siiski taastada. Kiriku kivimaja kaunistamiseks on kasutatud palju viinamarjade motiivi, nagu enamuse Gruusia kirikute puhul, mis sümboliseerib riigi veinitootmise ajalugu ning traditsioone. Kirikust tulles jalutasime natukene veel Mtshetha vanalinnas. Tegemist on tõesti mõnusa, vaikse ja meeldiva linnakesega. Järgmisena oli meil plaanis külastada kas Jvari või Samtavro kloostreid. Mõlemasse poleks jaksanud ega jõudnud minna. Pidime valiku tegema! Uurides natukene internetist ja vaadates pilte langes meie valik Jvari kloostrile. Ilmselt mõjutas seegi, et see oli meile eile õhtust peale teiselt poolt jõge ilusasti kätte paistnud ja silmailu pakkunud. Meie võrratu hotelli terrassilt.

Sõitsime üles mäkke kloostri juurde. Siingi oli palju rahvast. Selle koha pealt oleks tõesti olnud mõistlikum valida Samtavro klooster. See pole nii tuntud ega käidav koht. Meie hotelli peremees soovitas samuti just Samtavrot. Et see pidavat olema koht, kuhu me ilmtingimata peame minema! Igale poole siiski ei jõua. Aga Jvari kloostri kirik erines kõigist teistest kirikutest, kus ma varasemalt käinud olen. Nimelt puudub siinses kirikus nendele omane tavapärane hoone sisemine paigutus. Kirik oli seest äärmiselt lihtne. Ainult kivist seinad ning mõned ikoonid. Puudus isegi tavapärane altar. Selle asemel on keset ümaraplaanilist ruumi umbes meetri kõrgune ümmargune kivist alus, millele paigutatud väga lihtne puust rist. Omamoodi ongi aga just see puust risti kogu Jvari kiriku ja kloostri aluseks.

4. sajandil püstitas Gruusia kuulus naispühak Püha Nino kunagisele paganliku templi kohale suure puust risti. Väidetavalt suutis rist teha imesid ning selle juurde hakkas kokku voorima palverändureid kogu Kaukaasiast. 545. aastal püstitati risti ümber väike puust kirik. Praeguse kivist kiriku ehitamise ajaks peetakse 590-605. aasta vahelist aega. Aja jooksul on Jvari kiriku tähtsus aina suurenenud. Nõukogude ajal säilis kirik rahvusliku monumendina, kuigi ligipääsu sellele takistas lähedal asunud sõjaväebaasi range turvalisus. Alates Gruusia iseseisvumisest 90-ndatest aastatest taastati kirik uuesti aktiivseks usuliseks kasutamiseks. 1994. aastast alates on Jvari kirik koos Mtshetha teiste ajalooliste hoonetega UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Jvari kiriku juurest alustasime sõitu Boržomi poole.

Järgmine peatus oli Uplistsikhe - kunagine liivakivisse uuristatud koobaslinn. Gruusias on kaks väga imelist ja kuulsat koobaslinna. Teine on Vardzia. Huvilised peavad tihti valima nende kahe vahel. Tavaliselt eelistatakse Uplistsikhet selle läheduse tõttu Thbilisile. Meie esimene valik oli Vardzia. Nüüd aga tundus, et jõuame mõlemasse ja otsustasime tulla ka Uplistsikhesse. Linna ajalugu ulatub tagasi kuni 3000 aastat, mil tekkis esimene asula Mtkvari jõe kallastel asuvasse kaljusse ning see jäeti maha täielikult alles 20. sajandi alguses. Kui koopad hüljati kolis enamus inimesi lihtsalt kõrval asuvasse külla. Ajaloolised ürikud ja kaubandusdokumendid on tõestanud, et Uplistsikhel olid tihedad sidemed iidsete Urartu ja Mediani tsivilisatsioonidega. Kui tänapäevase Gruusia aladel tekkis Ibeeria kuningriik tõusis siinne koobaslinn selle kultuuriliseks keskuseks. Siin toimusid tähtsaimad usuteenistused ja ohverdused.

Uplistsikhe kõrgeimasse tippu ehitati päikesejumala tempel. Arvatakse, et paljuski tänu sellele saavutas linn oma vägevuse ja tähtsuse. Samas tekkis selle pinnalt kohe ka vastuolu Mtshethaga võimu pärast, mis arenes sõjaks ning hävitas päikesejumala templi täielikult ja kahjustas suuresti kogu tolleaegset linna. Gruusia kirglikud kristlased on pärast seda 6. sajandil mõned linna templitest uuesti üles ehitanud, tehes neist õigeusu kirikud. Praegune säilinud osa on ainult kerge vari linna kunagisest hiilgusest (säilinud on üks kirik), kus inimesed elasid koobastesse uuristatud imeliste freskodega kaunistatud ruumides. Maalingutest ei ole kahjuks säilinud eriti midagi. Jalutasime linna läbi. Natukene oimetuks tegi meid lagipähe paistev päike ning 30 kraadine kuumus. Õnneks oli kogu aeg jahutav tuul kaljudel.

Sõitu jätkates läbisime Gori, Stalini sünnilinna. Mingit erilist muljet see linn küll ei jätnud. Suhteliselt ilmetu ja näotu. Tee peal tegime lõuna ja tankisime. Lõunaks muidugi śaślõkk. Täna võtsime juurde friikartulid. Mis täiesti ootamatult maitsesid imehästi! Ma polegi vist varem nii häid friikaid söönud. Peale lõunat jõudsime Boržomi. Parkisime auto (kusjuures oli tasuline parkimine!) ja läksime suurde keskparki jalutama. Kohta siis, kus kuulsad Boržomi mineraalveeallikadki. Ka park oli tasuline. Pargi sissepääsu kõrvalt sai sõita tõstukiga üles pargi kõrval kõrguvale kaljule. Tõstuki pealt pidi olema fantastiline vaade alla pargile. Otsustasime siis samuti vaadata seda vaadet ja sõita üles. Aga pidime küll pärast tunnistama, et mingit head vaadet sealt ei avanenud. Suured puud varjasid kogu vaate. Ning ka ülevalt ei avanenud just samal põhjusel mingit erilist vaadet.

Alla tulime väikest matkarada pidi, mis algas tõstuki juures natukene alla poole jalutades. Rada tundus suhteliselt vähe kasutatud ja hüljatud. Viis see aga alla parki. Nii, et saime sinna tasuta sisse. Kuulsa Boržomi allika juures seisis vanatädi, kes jagas pudelitesse ja topsikutesse soovijatele siis seda kuulsat mineraalvett. Mis oli väga vastik! Soe ja soolane. Ja ilma gaasita. Ma ei saanud aga aru, miks pidi kuuma päikese käes vaevama tädikest sellise asjaga: iga inimene oleks võinud täita ise oma topsikuid ja potsikuid. Kunagine Boržomi tehas on tehtud nüüd muuseumiks. Hoone on väga ilus ja päris halvas seisus. Selline ilus ja ajalooline hoone vääriks küll korda tegemist minu arust. Eks iga sellise asja jaoks ole aga kõvasti raha vaja. Ilusasti renoveeritud oli kunagine sanatooriumi hoone. Ilus puitpitsiga villa. Kui nüüd see park välja arvata, siis Boržomi mingi väga eriline linn ei olnud.

Edasi sõitsime Vardziasse. Teelt ostsime arbuusi. Jõudes Vardziasse, mis on siis üliväikene külakene tänapäeval, pidime otsima mõne mõnusa kodumajutuse. Sõitsime meie homse päeva eesmärgiks olnud koobaslinnani ära, et saada aimu kuhu peame homme minema. Imetlesime jõe (ka Vardzia asub jõe kaldal kõrgesse kaljusse rajatuna) teiselt kaldalt vaadet muistsele linnale. Mõned pildistamise peatused tegime ka teel. Ning ronisime ühe kindluse juurde mäe otsa, mis oli aga suletud juba, seega me sisse ei saanud. Gruusias on tõesti iga mäe otsas mõni vana kindlus. Või siis klooster. Või vähemalt kirik. Lõpuks hakkasime sõitma tagasi Tmogvi külakesse, kust enne möödudes, oli olnud hulgim väikeseid külalistemajasid. Küsisime ühest, mis välisel vaatlusel tundus armas, hinda. Hind oli sobiv, natukene jättis omanik hinnast alla ka.

Toad olid armsad. Omanik rääkis uhkusega, et kõik on tema enda kätetöö. Meie auto sai ka põgusa pesu voolikust hotelli õuel. Olime saanud siia sõites kuidagi oma auto sitaseks. Siin on kõik teed täis lehmasitta. Ilmselt pritsis mõni vastusõitev auto meidki sellega kokku. Hotelli peremees lasi nüüd voolikuga auto suuremast mustusest puhtaks. Lehmi on siin ka kõik teed täis. Ning kõik suhtuvad nendesse äärmiselt heatahtlikult: ei mingit närvilist signaalitamist, kirumist ega sajatamist. Antakse mõni tasane törts signaali, et loomi mitte üleliia ehmatada ja vaikselt sõidetakse nende vahelt läbi. Erandiks olid muidugi venelased. Õhtul me ei hakanudki poodi ega kuskile sööma minema. Sõime neid jääke, mis meil oli. Ja arbuus oli. Peremees pakkus muidugi veini jälle. Punast, mis oli seekord päris joodav. Leppisime kokku hommikusöögi kellaaja ja siis läksime magama.

Raha kulus täna 7,0 lari Uplistsikhe pilet, 30,0 lari bensiin, 16,0 lari lõunasöök, 5 lari tõstuk Boržomis, 2,0 arbuus maantee äärest ning 25,0 lari ööbimine koos hommikusöögiga. Kokku täna kulus meil siis 85,0 lari inimese peale. Arvestan nende inimestena muidugi enda ja Katariina kulusid. Evelinil ja Simmol nende isiklikud kulud natukene kindlasti erinesid meie omadest. Aga kulud, mis jagame nelja peale, on loomulikult kõigile võrdsed.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !