GRUUSIAT AVASTAMAS!
TEINE PÄEV - 21.06.2018.
Meie äratuskell helises 3.30. Majas valitses hämmastav vaikus. Panin riidesse, ajasin üles Katariina. Ka Evelin ja Simmo toimetasid oma toas. Ülejäänute hulgas valitses aga endiselt täielik tardumus. Hakkas tunduma, et vist oli liiga optimistlik meie arvamus, et hommikul kell neli ka reaalselt keegi tõuseb ja meie auto ukse ees on. Üritasime Eveliniga tuvastada millises toas magab meie sõber Gigla. Natukene piinlik oleks olnud sattuda näiteks tema vanemate või venna voodi äärde kedagi üles ajama. Mingi aja pärast tuvastasime, et keegi magab elutoa diivanil. Kuna meie arusaamise järgi olid kõik teised toad hõivatud meie ja muude majakondsete poolt, siis ei saanud isik diivanil olla keegi muu kui Gigla.
Pimedas hästi ei näinud, aga olime siiski üpris veendunud, kui otsustasime proovida antud isikut üles ajada. Hüüdmine ei aidanud. Ei vaiksel sosinal ega tunduvalt kõvemal häälel. Raputasime. See mõjus pärast mitmendat korda. Õnneks oli inimene õige - Gigla ise. Saanud kuulda rõõmusõnumi, et kell on kohe neli ja vaja ärgata ning särada, proovis ta seda tõesti teha. Pean mainima, et Gigla äratamine täna hommikul oli ikkagi kordades kergem, võrreldes eilse hommikuse sama ajaga, kus meil oli vaja üles äratada Istanbuli hotelli administraator, et ta meile takso telliks. Selle eest saime temalt teele lennujaama pruukostiks kaasa soojad saiakesed otse nurgapealsest pagariärist!
Ega me ei säranud keegi. Kahe öö peale oli meie seltskond saanud magada kokku vaevu 5 tundi. Mõni veelgi vähem. Hetke pärast oli Gigla emagi üleval. Pakkus meile kohvi. Loomulikult, aimamata halba, võtsime me lahke pakkumise vastu. Aga kui kohvi maitsnud olime pidime kahetsema. Kohv oli nii tulimagus, et midagi sellist pole ma elu seeski maitsnud. Minul, kellele on suhkur üleüldse keelatud, oli veel eriti keeruline isegi mõelda sellise joogi joomise peale. Kujutan ette samas, kuidas seda valmistati parimate soovide ja külalislahkusega. Et kui endale paneme nii ja nii palju suhkrut, siis külalistele kõike topelt! Just sellepärast olimegi tõsises plindris: ei sobinud öelda, et see ei kõlba juua, järgi jätmine midagi ütlemata oleks jätnud samuti halva mulje ja võinud solvata lahket pererahvast. Higistasime tasside taga. Pärast teist tillukest suutäit oli minul süda paha ja selgus käes, et mitte mingisuguse valemiga ei suuda ma tassitäiest jagu saada. Samal hetkel lahkusid Gigla ja tema ema korraks köögist. Tormasime kui nõelatud kõik korraga kraanikausi juurde ning tühjendasime oma tassid sinna. Loodetavasti Gruusia Jumal andestab meile!
Aga 4.15 anti värava taga signaali ja meie auto oli kohal! Väga uus ja uhke Lexuse džiip. Üleüldse on Gruusias väga uhked autod. Pakkisime kotid autosse ja alustasime sõitu üle mägede Omalo poole. Euroopa kõige ohtlikumal teel. Gigla tuli meiega kaasa (osutus see võimalikuks kuna tegemist oli suure 7-kohalise autoga). Tee esimene osa oli rahulik. See kestis siiski kõigest tunnikese. Sealt edasi oli aga ronimine autoga olematul teel üle rusu- ja kivihunnikute, üle jõgede, aukude jne. Kohati polnud üldse teed. Selle olid ära viinud jää ja lumesulamisest tekkinud meeletud vee- ja mudavoolud. Ning kõige selle kõrval oli paarikümne sentimeetri kaugusel all sügav püstloodis kuristik. Korraks paluti meil turvalisuse huvides lausa autost välja ronida. Vaated olid siiski imelised. Samuti nagu mõne inimese magamisvõime. Katariina suutis südamerahuga magada kogu selle rappumise, kõikumise ja hüppamise ajal. Ka Simmo suutis kõige tagumisel pingil päris ilusasti meie kotihunnikule toetudes magada. Vaatamata sellele, et jalgade ruum oli väga napp.
Sõitsime seda teed natukene üle kuue tunni. Natukene naljakas ja imelik (seda ka kohalike arvates) oli sellel teel kohata kahte uhiuut vastu tulevat prügiautot. Olime ikka päris hämmeldunud. Kui Omalosse jõudsime tasusime autojuhile kokkulepitud tasu - 270 lari. Ja loomulikult kinkisime lati suitsuvorsti. Seda kõige paremat! Jätsime hüvasti. Meie panime oma kotid ühte kohvikusse korraks hoiule ring ronisime mäe otsa 1230. aastal rajatud Keselo vanasse kindlusesse. Simmo lennutas seal natukene drooni. Kui alla ronisime võtsime oma kotid selga ja alustasime matkaga. Esimene osa oli väga lühikene: jalutasime küla servale ja oligi käes lõunaaeg! Sest me polnud ju täna veel söönud mitte midagi peale peotäie mandlite autos. Gigla ema oli pannud meile kaasa pudeli veini, pudeli tśatśat, eilset liha ja leiba ning kurki-tomatit. Sõime ära liha. Ülejäänud asjad pakkisime kottidesse.
Meie järgmine sihtpunkt oli Dartlo küla. Sinna jõudsime umbes kella kolmeks. Sõime veel natukene. Olime üsna läbi. Kaks magamata ööd andsid ikka tunda. Katariinal olid jalad villis, Simmol valutasid jalad, Evelinil käis pea ringi, mina oleks vist lihtsalt püstijalu magama jäänud võimalusel. Lisaks selgus, et ma polnud taibanud kontrollida oma koti rihmasid. Selle tulemusena oli seljakott väga valesti reguleeritud ning kogu tänase päeva olin kandnud kotti ainult õlgadel. Loomulikult need nüüd valutasid. Kamp hädiseid! Samas ootas meid täna ees veel 14 kilomeetrit kõndimist. Sama palju olime juba maha käinud. Meie plaan oli teha Omalo-Shatili matkarada läbi ette nähtud 5 päeva asemel 4 päevaga. Ja ümber mõelda ei olnud võimalik, sest selle arvestuse järgi olime tellinud omale matka lõpppunkti vastu rendiauto. Kuna hetkel olime veel piirkonnas, kus olemas autotee, siis oli üks lahendus sõita vahepeal natukene autoga. Järgmised 14 kilomeetrit olekski olnud astumine mööda autoteed. Suundusime küla kohvikusse. Ostsime seal paari peale ühe coca-cola. Maitses jumalikult! Siis otsustasime uurida autovarianti. Kohvikuomanik oli meid lahkelt 70 lari eest nõus viima Girevisse ehk järgmisesse külla. Õigemini päris sinna külla ei saanud ta meid viia põhjusel, et mõned kilomeetrid enne küla lõppes tee ära ja ees oli jõgi. Aga abiks seegi! Olime nõus.
Kotid viskasime džiibi kasti ja ise ronisime autosse. Tee raske tõesti ei olnud. Pigem väga kerge. Tasane autotee. Selle oleks ajaliselt jõudnud ilusasti õhtuks ära käia. Kui me poleks nii väsinud ja unised olnud...! Kohale jõudes tänasime autojuhti, maksime kokkulepitud tasu talle ja hakkasime astuma küla poole. Mingi aja pärast kuulsime aga, et keegi hüüab meid. Sama autojuht oli meile järele jooksnud - Simmo kotist oli pudenenud välja tśatśa pudel ning autojuht tuli meile seda ära tooma. Väga armas temast! Rada Girevisse oli aeg-ajalt selline ronimine mäekülge pidi all tormava jõe kohal. Turnisime seda pidi veel üks tunnikene, siis olime kohal ööbimispaigas. Tegemist oli antud matkaraja viimase külaga. Kus oli isegi väike hotellikene. Küsisime hinda. Pidasime seda siiski liialt kalliks ja otsustasime panna üles telgi. Kohta, kuhu me võime selle püstitada, tuli meile näitama perenaise väike tütar. Korraks jooksis ta veel tagasi üle küsima ema käest. Ilmselt läks meelest. Pidime tagasi jalutama päris jupp maad. Kõige naljakam telkimise koht minu elus. Telk kästi meil panna okastraataia sisse! Jäi meile natukene segaseks, kas prooviti meid kaitsta kellegi eest. Või siis vastupidi. Et meie eest kaitsti kedagi.
Telgi saime ruttu üles. Söögi keema priimusele. Selle käigus selgus, et Katariina kotis olnud pott oli väga lömmis ning potikaanelt oli üks koht maha lihvitud. Seda ei osanud me lennujaamas kahjude kohta raportit tehes küll ette näha. Simmo väänas natukene potikaant ning kuidagi saime teise siiski potiga kokku sobima panna. Hakkisime sibulat, küüslauku ja vorsti. Menüüs olid makaronid. Magustoiduks halvaa teega. Evelinil oli päris halb olla. Ilmselt tänane pingutus pärast magamata öid oli siiski natukene liigne. Söök valmistatud ja ära söödud, pugesime magamiskottidesse. Ning natukese aja pärast juba magasime kõik õndsat und.
Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !
No comments:
Post a Comment