GRUUSIAT AVASTAMAS!
KUUES PÄEV - 25.06.2018.
Kella kaheksaks olime palunud hommikusööki. Kell üheksa pidi olema meie rendiauto kohal. Evelin oli näinud pool ööd õudusunenägusid sellest, kuidas meil ei ole seda autot ja mis me siis edasi teeme. Minagi mõtlesin korra sellele, et kui see auto ei peaks mis iganes põhjusel tulema, siis millised on meie alternatiivid? Kõik variandid, mis suutsin välja mõelda, olid väga põnevad ja seiklusrikkad. Kuid auto oli kohal! Oli tulnud juba öösel. Õigemini olid. Autorendifirma tuli kahe auto ja autojuhiga. Üks auto jäi siis meile ja teisega pidid ise tagasi minema. Sõime ära oma hommikusöögi ning tassisime asjad autosse. Saime põhjalikud juhendid. Et mida ja kuidas teha. Auto oli väga korralik Nissani neljaveoline džiip. Kehvemaga poleks olnud ka võimalik mägiteedel sõita.
Arveldasime autorendi ära. Selle saime maksta eurodes. 70 eurot läks kogu see lõbu meile rohkem maksma selle eest, et auto toodi Shatilisse kohale. Vastasel juhul oleksime pidanud seiklema ise Shatilist Tbilisi mingi transpordiga (bussi sealt ei sõida) ja saanud alles sealt auto kätte. Etteruttavalt pean jälle mainima, et kui me olime Shatilist mööda seda mägiteed mägedest alla ära sõitnud, siis ei tundunud see lisaks tasutud summa enam üldse mitte mainimisväärsena. Rahad makstud ja leping allkirjastatud, pakkisime asjad autosse ära ning olime valmis teele asuma. Evelin läks korra veel autofirma meestele ütlema, et me esialgu plaanime sõita teises suunas - Mutsosse tagasi. Selle peale teatasid meesterahvad talle, et nemad ka, sest nad polevat siin kandis mitte kunagi käinud.
Meie igal juhul asusime teele. Esimesena asus rooli Simmo. Evelini mõte oli panna ette istuma autojuhid ehk siis Simmo ja mina, ja tagapingile siis niisama kaasreisijad ehk tema ise ja Katariina. Nii siis tegimegi. Mägiteedel võtab sõit ikka väga kaua aega ja nii sõitsimegi Mutsosse seda 12 kilomeetrit peaaegu tund aega. Teedel on sellised augud, kivid ja jõed, et enamus aega tulebki sõita umbes 20 kilomeetrit tunnis. Kiiremini pole võimalik. Mutsos ronisime päris kõrgele mäe otsa, et jõuda vana kindluslinnani. Esimene hütikene, millesse sisse piilusime, üllatas meid kümnete pealuude ja tohutu kontide hunnikuga. Ilmselt tegemist siis matusekambriga. Kohe läheduses oli teinegi samasuguse sisuga. Asusid need ka natukene eemal ülejäänud hoonete kogumist. Olime lugenud enne Gruusiasse tulekut mitmeid reisikirjasid. Ühes oli mainitud Mutso kindlust, kui tõelist vaatamisväärsust, mis igati väärib rasket ronimist kõrgele mäe otsa. Väga raske see ronimine muidugi ei olnud. Kuid peab arvestama sellega, et meil oli seljataga tõsine kõrgmäestiku treening neli päeva.
Mutso on muljetavaldav mälestusmärk Gruusia kunagisest võitlus- ja eluvaimust. Kindlus asub 1880 meetri kõrgusel kalju otsas ning on juba üle saja aasta olnud maha jäetud. Raskendatud ligipääs Mutsole on aidanud säilitada kindlust väga originaalsena ning hoidnud rüüstamiste eest. Üks vana legend jutustab, et Mutso kindluse kunagised elanikud oli vaprad jahi- ja sõjamehed, kes kummardasid Broliskalo ikooni, mis asus Mutso kirikus. Sajandite jooksul ikoonile annetatud summadest olevat kogunenud tohutu varandus, mis olla ikka veel peidus kuskil mägedes kindluse ümber. Varandus ootavat vaid õiget inimest, et tulla uuesti päevavalgele. Meie igal juhul rahapajale ei komistanud. Aga kindlusest olime vaimustuses! Evelin arvas isegi pärast reisi, et Mutso kindlus jättis talle kõige võimsama mulje. Ja tõesti, järsule mäenõlvale rajatud linn hämmastas oma suurepäraste ehitiste ja vaadetega. Grusiinid oskavad hinnata looduse ja eriti mägede ilu ja lummust. Vapustav on igal hommikul ärgata üles sellises paigas ja vaadata ükskõik millises suunas ja näha vaadet, mis võtab hinge kinni!
Iga kord viibides mõnes taolises paigas püüan endale ette kujutada, kuidas sadu (või mõnikord ka tuhandeid!) aastaid tagasi elu siin käis? Kuidas inimesed liikusid mööda neid kitsaid ja järske tänavaid, kuidas nad tassisid iga päev vett pool kilomeetrit allpool asuvast jõest? Kui palju lapsi ei kasvanud kunagi suureks selle tõttu, et nad lihtsalt kukkusid kitsalt tänavalt alla kuristikku? Kuigi, olgem ausad, ma usun, et iga laps kunagises Mutsos oli kordades osavam mägedes liikuja võrreldes meiega. Meie aga ronisime kohe päris mäe tippu. Nii kõrgele, kust enam edasi minna polnud võimalik. Istusime sinna kivi otsa maha ja nautisime fantastilisi vaateid, mis avanesid absoluutselt igas suunas. Olime kalju tipus. Kui lõpuks alla ronisime tuli meile juba vastu hunnik turiste. Olin tänulik, et meil oli võimalik nautida seda paika täiesti üksinda.
Alla jõudes käisime loomulikult läbi juba tuttavast kohvikust ja ostsime nelja peale kaks coca-colat jälle. See hakkab harjumuseks saama. Meie autorendi firma meesterahvad olid samuti kohale jõudnud. Kuid üles mäkke ei kavatsenud nad ronida, hakkasid hoopis enne meid tagasi sõitma. Naljakas! Sõita nii kaugele ja siis mitte käia vaatamas asja, mille pärast siia tulid. Nagu kontrolliks meid. Käisime ka tualetis. Sellisesse polnud mina oma elu jooksul veel kunagi sattunud. Tualett oli ehitatud otse jõe kohale ehk kõik, mis inimesed väljutasid, läks otse jõkke. Loodetavasti kasutasid külaelanikud siiski joogiks mõnda muud vett. Mõnda ojakest näiteks, mis tuleb otse mägedest alla. Hakkasime sõitma taas Shatili poole. Ka Shatilis on vana kindlus. Selle ühte osasse on ehitatud hotell. Kuna aga talveajal puudub ühendus muu maailmaga, sest tee on suletud, siis on praeguse aja elanikud Shatilis ainult suveperioodil. Kuigi väidetavalt on 2014. aasta andmete järgi Shatilis 22 püsielanikku. Tegime mõned fotod ka Shatili kindlusest. Kõige õigem oleks vist nimetada kõiki neid Gruusias praktiliselt igal künkal asuvaid varemeid siiski kindluslinnadeks. Euroopa mõistes kindlus tähendas tihti ainult kaitserajatist, kus pidevalt elasid vaid vahimehed. Ainult ohu korral koondus sinna kogu ümberkaudne elanikkond. Gruusias Kaukauses asuvad kindlused olid aga pidevad elukohad.
Edasi algas meil pikk ja raske sõit üle mägede. Ja järgmisena kohtasime oma autorentijaid keset teed seismas. Sõitsime mööda neist. Meie järgmine sihtpunkt oli Stepatsminda. Välismaalased ja turistid kipuvad seda linna nimetama sagedamini Kazbegiks samanimelise kõrge mäetipu järgi. Minulgi kulus enne reisi tükk aega, et viia need kaks erinevat nime kokku ühe ja sama nimetaja alla. Mägedes saab aga tee teha sinna kus võimalik. Mitte sinna kus vajalik. Seega tuli meil sõita peaaegu uuesti Tbilisini välja, enne kui saime hakata siis uuesti teise kanti mägede poole tagasi sõitma. Tee Shatilist alla oli kõike muud kui lihtne sõita. Kõrvalistujana võisin vaid tänulik olla, et esimese päeva autojuht oli Simmo. Vahepeal oli rusuvool üldse sulgenud tee. Likvideeris seda päevinäinud buldooser, nii et meil tuli üks 15-20 minutit oodata kuni ta on loonud mingisugusegi uue tee, enne kui saime edasi sõita. Aga tavaliselt ongi nii, et mida raskem ligipääs, seda parem koht! Vaated olid igal juhul jumalikud.
Lõpuks ootasime juba pikisilmi head teed. Hea tee tähendas meie jaoks ilma aukudeta asfaltteed. Kui lõpuks selliseni jõudsime, hakkasid ka söögikohad teele jääma. Ühes śaślõki kohas tegimegi lõunapeatuse. Tellisime igaühele liha ja kahe peale leiva ning tomati-kurgi salati. Oodates oma sööki kohtasime uuesti oma jälitajaid: olime juba suhteliselt veendunud, et nad tulevad ka sööma meiega samasse kohta. Aga otsustasid siiski ringi. Küsisid, kuidas meil läheb ja see oli nüüd tõesti viimane kord, kui neid nägime enne auto tagastamist. Liha oli aga hea. Kuigi, mitte nii hea, kui Gigla pere juures. Kõht täis tankisime ka auto ja sõitsime edasi Ananuri kindlust ja kirikut vaatama. Tegemist on UNESCO-kaitse all oleva kindlustatud kirikuga siis. Müüriga piiratud alal asetseb kaks kirikut. Vanem kirikutest on ehitatud 17. sajandi esimesel poolel. Teine kirik on dateeritud aastaga 1689.
Viimase otsa teest Stepatsmindasse sõitsime mööda vana ajaloolist Gruusia sõjateed. Gruusia sõjateed on esimest korda mainitud Straboni "Geograafias". Tänapäevasel kujul hakkas 208-kilomeetrist teed ehitama Vene armee 1799. aastal. Ehituse valmimisest teatati 1817. aastal. Gruusia sõjatee ühendab Venemaal asuvat Vladikavkazi Tbilisiga. Tee ehitamise otsus tulenes vajadusest liigutada vägesid kiiresti ja võimalikult ohutult Gruusiast läbi Kaukaasia Venemaale. Isegi meie GPS (kasutasime mingit interneti vaba matkateede kaarti) teatas, et oleme ajaloolisel Gruusia sõjateel! Sõitsime läbi Gudaurist, mis on Gruusia kõige kuulsam suusakuurort. Hetkel valitses siin küll suhteline mahajäetus väljaspool hooaega. Käis kõva ehitustöö - ettevalmistus järgmiseks hooajaks.
Stepatsmindasse jõudsime alles pimedas. Olime otsinud välja odavamate hotellide piirkonna. Alguses sinna sõites tundus küll nagu oleksime kuskile getosse sattunud. Aga lõpuks hotell, kust käisime hinda küsimas, osutus täiesti normaalseks. Võtsime ühe suure toa nelja peale. Toas oli WC ja duśś. Viisime asjad tuppa ära ja läksime poodi, et osta õhtu- ja hommikusöögiks midagi. Poemüüja oli üsna korpulentne ülevoolavalt sõbralik ja heatahtlik naisterahvas, kellel minia eestlane. Vestlesime päris pikalt. Kui ütlesime, et me alles tulime Stepatsmindasse ja homme juba sõidame edasi, jäi ta väga kurvaks. Ja arvas, et siis polnud üldse mõtet tulla. No loodame, et nii trööstitu asi siiski pole ja me leiame siitki homme midagi meeldivat.
Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !
No comments:
Post a Comment