GRUUSIAT AVASTAMAS!

NELJAS PÄEV - 23.06.2018.

Täna ärkasime 7.00. Pärast kõiki tavalisi hommikusi protseduure saime liikuma kell üheksa. Täpsustasime kohalike karjustega veel raja alguse, rääkisime natukene abielupaariga, kellega olime nüüd kaks ööd samadesse kohtadesse ööbima sattunud. Küsisid, kas meil kaarti on? Meil oli kaart Simmo telefonis. Aeg-ajalt kontrollisime sellega kas oleme õigel rajal. Neil polnud üldse kaarti. Orienteerusid raja kirjelduse ja siis kohapealsete viitade järgi. Kerge see ei olnud ilmselt. Meie olime siiani juba päris mitmes kohas pidanud kontrollima üle, et kuhu siis see õige rada läheb. Meilgi oli kirjeldus, aga üksi sellega oleks väga raskeks läinud.

Väga pikalt ei saanudki me käia, kui pidime juba saapad jalast võtma ja jõe ületama. Vesi on nii kohutavalt külm siin: saad kuidagi jõest läbi, siis on selline tunne, et külm võtab jalad ära. Et külmast valusaid jalgu elustada, siis liigudki või kargled naljakalt jalalt-jalale natukene aega sandaalidega ringi. Hetkel ei vahetanudki me jalanõusid kohe ringi, sest ees paistis uus jõgi. Selleni jõudes oli tegemist juba hoopis sügavama ja laiema jõega senistega võrreldes. Teiselt kaldalt nägime veel väikest edumaad omavat tuttavat paari mäest üles ronimas. Tundus, et nemad tegid väikese ringi jõge mööda ülesvoolu, kus lumi kattis veel jõge. Ületasid nad jõe sellele moodustunud lumesilda pidi.

Pidasime natukene aru ja arutasime sama varianti. Hakkasime juba ülesvoolu suunduma, kui meile jõudis järele üksik ratsanik. Selle mõtte laitis tema maha ning pakkus välja, et viib meid hobusega üle jõe. Esialgu tundus see hea mõttena. Ta võttis järjekorras hobuse selga minu, Katariina, Evelini, siis meie seljakotid ja viimaseks Simmo. Arvasime isekeskis, et kingime talle tänutäheks suure paki pähklite segu. Viimasel retkel Simmoga oli ta aga küsinud raha. Lausa 50 lari (mis on 18 eurot)! Meie pidasime seda igal juhul liiga suureks summaks. Kohalikku raha aga meil tegelikkuses väiksemat ei olnud. Pakkusime talle 10 eurot. Tahtis rohkem. Ainukene raha, mis mul rahakotis veel oli, oli 50 türgi liiri. Ilmselt polnud kohalikul tegijal aimugi erinevate rahade väärtusest ja meie seletusi ei usaldanud ka igaks juhuks. Valis ta 50 liiri 10 euro asemel. Suurem number ikkagi! Polnud küll kolossaalne vahe, kuid eurodes oleks soodsam olnud talle. Pähklid sai kauba peale.

Nüüd panime saapad jalga uuesti. Katariina on pidanud pärast igat vees käimist uuesti oma jalgu plaasterdama. Meil kaasas olnud plaastrid millegipärast vett ei talu. Edasi rühkisime mäest üles. Olime nende jõeületuste peale kulutanud palju aega. Oleksime saanud tegelikult üle lume minnes viimasest jõest kiiremini üle. Aga samas oli huvitav kogemus teha seda hobusega. Mina olen käinud kunagi Mägi-Altais ratsamatkal pikalt, kuid teiste jaoks oli esimest korda hobuse seljas istuda. Ehk, et siis ikkagi tore! Edasi hakkas tõus järsemaks minema. Kuid rada oli siiski imehea astuda. Ning lumised mäetipud olid liikunud lähemale meile. Taimestikust olid jäänud veel vaid stepirohi ning niidutaimed. Imeilusaid lilli kasvas siin.

Umbes lõunaks jõudsime järgmise keerulise kohani. Rajamärgid läksid vastuollu meie raja kirjeldusega. Märk näitas vasakule "Exit Shatili". Kirjelduse järgi pidime sealt minema otse. Simmo vaatas kaarti. Ka kaardi järgi erines õige rada kirjeldusest. Jalutasime Eveliniga jupi maad edasi, et kas on näha rajamärke eespool. Ei olnud. Tulime sama targalt tagasi. Kahtlesime ikka veel. Simmo oli kindel, et peab minema vasakule ehk järgima natukene imelikku kohaviita. Mina ja Evelin ei olnud selles sugugi kindlad. Katariina ei osanud midagi arvata. Lõpuks otsustasime siiski minna üle jõe vasakule. See oli nüüd kõige suurem jõgi, mis meil selle matka jooksul olnud vaja ületada. Saapad jalast, sandaalid jalga. Läksime Katariinaga koos üle. Jõgi oli sügav ning väga kiirevooluline. Et Katariinat julgestada tegimegi jõeületuse koos. Teisel poole jõge saime õnneks kohe kinnituse, et oleme õigel teel, sest sealt jätkusid rajamärgid.

Edasi saime natukene aega nautida veel head ja lihtsat rada. Simmo lennutas korra drooni. Jõudis veel ilusa ilmaga. Väikese pähkli söömise peatuse tegime ka. Varsti pärast edasi liikumist hakkas vihma tibutama. Korraks oli veel ilus. Siis hakkas päris kõvasti sadama. Olles ületanud mitu üsna libedat ja vastikut lumevaalu, arvasime oma vahel, et kuru peakski olema nüüd seal künka taga. Aga eksisime kõvasti: sealt künka tagant alles algas järsk tõus! Ilm oli külmaks läinud. Tuul oli üsna vastik ja kõva. Vihma sadas kõvemini. Astusime aina mäest üles mööda libedat ja nüüd ka märga rusunõlva. Mingil hetkel muutus vihm raheks. Kui viimase künka tagant välja jõudsime ning avanes tõesti vaade kurule, oli ronida siiski veel üsna jupp maad. Väga meeldiv ei olnud: rahe ja vihm ja lõikavalt külm tuul tekitasid küllaltki ebameeldiva enesetunde.

Ja jõudes lõpuks ometi Atsunta kurule kõrgusega 3413 meetrit, olime kõik teinud läbi päris suure eneseületuse. Katariina jaoks oli tegemist üldse kõige kõrgema punktiga, kus ta elu sees viibinud. Palju õnne! Kaua me muidugi ei suutnud seal üleval viibida. Katariina hakkas kõige varem laskuma. Tegin külmast kangete näppudega siiski mõned pildid kurult. Ühele poole ja teisele ehk siis sinnapoole, kust tulime ja ka sinnapoole, kuhu teel olime. Allaminek läks kiiresti. Kihutasime aina edasi, et sooja saada. Lõunasöök oli meil täna vahele jäänud. Nüüd jõudnud enam-vähem sooja kohta, istusime korraks maha ja sõime näkileibasid, suitsuvorsti ja natukene pähkleid. Piisk vett oli ka igaühel. Jätkasime laskumist. Osad matkajad teevad selle matkaraja teistpidi läbi ehk siis Shatilist Omalosse. Kuid tulles praegu nii pidi nagu meie, ei tahtnud me küll mõeldagi selle peale, et praegust laskumisrada pidi oleks pidanud üles ronima. Ette rutates: see arvamus süvenes järgmisel päeval veelgi kindlamalt. Nii et, kui keegi soovib läbida sama matkarada, siis mina soovitan küll kindlasti alustada seda Omalost.

Jõudes kaardil märgitud Khidotani telkimiskohani olid seal juba rõõmsalt ees meie tuttavad. Mõtlesime minna natukene veel edasi, et oleks homme vähem käimist. Kuid kurb tõsiasi on see, et mägedes (ja üldse matkal) sõltud sa veest. Ning vett eespool ei olnud. Ühed matkajad tulid meile vastu ning kinnitasid seda. Ei jäänud meilgi muud üle kui jalutasime ametlikku telkimiskohta tagasi ja püstitasime oma telgi samasse kohta, kus meie eelmise öö naabridki. Telk üles ja esimese asjana keetsime teed. Sättisime ennast kogu köögiga telgi katuse alla. Väljas oli päris jahe tuul. Seega ei soovinud meist keegi päris väljas istuda. Telgis oli aga äärmiselt mõnus ja hubane. Kuum tee mõjus pärast rasket päeva erakordselt hästi. Väike vedelikupuudus ilmselt oli meil ka kõigil pärast kõva higistamist kurule ronides. Õhtusöögi menüüs olid kartulipüree suitsuvorsti, sibula ja küüslauguga, salatiks konservmais ning magustoiduks Katariina salaküpsised ja tiramisu mandlid. Igal juhul kuulutati tänane õhtusöök vaieldamatult matka parimaks!

Tundsime ennast hästi. Me olime saanud kõik ilusasti hakkama tänase päris raske päevaga. Iga selline väike võit annab teatava rahuldustunde. Eks see ongi üks põhjustest miks kisub inimesi mägedesse. Loomulikult sinna juurde need jumalikud vaated. Vaikus ja rahu. Miks valisime kogu suurest Kaukasusest just Omalo-Shatili matkaraja? Meie valikul sai määravaimaks just see, et siin ei liigu üleliia palju turiste. Tusheti on suhteliselt eraldatud piirkond kõrgete mägede vahel. Telavist Omalosse viib 3000 meetri kõrgusel kulgev tee, mis on läbitav ainult mõned kuud aastas hea maasturiga ning väga hea autojuhi poolt. Ega ilmaasjata pole nimetatud seda Euroopa kõige ohtlikumaks teeks. Olime rahul oma valikuga ning õnnelikud. Ja milline mõnu on pärast sellist rasket ja tõsist füüsilist pingutust nõudnud päeva uinuda, vihm vaikselt krabistamas vastu telki.

Täna käisime maha 17 kilomeetrit. Kilomeetrite arvestuse eest ma väga ei vastuta. Meie raja kirjelduses olevad kilomeetrit erinesid sellest, mis olid kohalikel suunaviitadel. Veel erinevad olid need, mida näitas meile telefonis olev kaart. Kuid kuna vahe polnud kordades, siis ei tekitanud see meile ka väga suurt probleemi. Mõni kilomeeter siia-sinna ei muuda midagi! Ning raha kulus meil 6 lari hobuse transpordi eest. Kui nüüd see naljakas summa (50 türgi liiri) kohalikku rahasse ringi arvestada.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !