GRUUSIAT AVASTAMAS!

ÜHEKSAS PÄEV - 28.06.2018.

Hommikusöök oli meile tellitud kella üheksaks. Ise mõtlesime küll kaheksa ajal süüa, kuid peremees teadis, et Vardzia tehakse lahti alles kell kümme. Seega aega oli. Magasime mõnuga. Hommikusöögi laud kaetud, kutsus peremees meid sööma. Laual olid ka friikartulid. Väidetavalt oma kasvatatud kartulitest tehtud. Igal juhul väga maitsvad! Kõht täis lahkusime toredast kohast. Täna uuesti minu roolis olemise päev. Kella kümne ajal olime Vardzia sissepääsu juures. Ostsime piletid ning lasime ennast bussiga üles sõidutada. Jaa, nii mugavaks ja laisaks olime juba muutunud mõne autoga sõidetud päevaga. Natukene pidi siiski ka jalutama.

Vardzia koobaslinn on rajatud 12.-13. sajandil Kura jõe kaldakaljusse Gruusia kuningriigi kuninga Giorgi III käsul sõjaliseks kompleksiks ja kindluseks. 1185. aastal muudeti see aga usuliseks keskuseks tema tütre Tamarini poolt. Rajati klooster ning koobastest kujunes 50 000 elanikuga suur linn. Mitmesaja ruumi, kambri ja koridoriga iidne linn laius 13 korrusel või tasandil (ulatudes 50 meetri sügavuseni maa alla) ning 900 meetri pikkuselt mööda jõe kallast. Vardzias on kokku umbes 600 erineva otstarbega ruumi: koosolekute ruum, vastuvõtu kamber, kuninganna Tamarini ruumid, apteek, hulgaliselt keldreid, kondiitri- ja pagariäri, surnuaed, kirikud ja kabelid, saunad, raamatukogud ning loomulikult eluruumid. Ei puudunud ka juurdepääsuteed ja veehoidlad. 

Kompleksi keskuseks on tempel, mille seintele olid freskodena jäädvustatud mitmete ajastute valitsejad. Ajaloolaste hinnangul oli siinne klooster ääretult rikas - isegi pannid olid valmistatud kullast ja hõbedast ning ikoonid ja ristid oli kaunistatud kalliskividega. Kõige võimsama mulje jättiski seesama tempel. Katariina muudkui käis ja hädaldas, et kes need rumalad inimesed ehitasid oma majad sellisesse kõrgesse kohta. Ja siis käisid lollikesed jõest vett tassimas iga päev. Vastupidi, väga targad inimesed olid! Vesi oli neil olemas allikate näol mäekülje sees, mille vesi koguti suurtesse basseinidesse. Üks neist asus just templis. Kitsaid ja järske mäkke uuristatud treppe suutsid kaitsta ründava vaenlase eest paar hästi relvastatud meest. Püstloodset mäekülge pidi polnud võimalik ühelgi vaenlasel märkamatult läheneda. Põhimõtteliselt oli taoline kindluslinn vallutamatu. Keskajal oligi Vardzia kindluseks ja varjupaigaks sissetungijate ning rüüstajate eest.

1283. aastal purustas võimas maavärin Vardzia koobaslinna välimuse: seinad, trepid, galeriid. Muistse Vardzia vägevusest ja ilmest ongi ehk seetõttu raske aru saada. Kuid mitte võimatu! Päris võimas tunne oli ronida templist algavaid (või siis lõppevaid) järske ja kitsaid kivisse uuristatud treppe pidi erinevatele tasanditele. Alustasin ühel korruselt ning käikudest välja saades olin mitu korrust kõrgemal võrreldes teistega, kes maha jäid. Vardziat on osatud väga pikka aega vääriliselt hinnata - juba 1983. aastal sai linnast vabaõhumuuseum. Samuti on see rahvuslik kultuurimälestis ja alates 1999. aastast taas tegutsev klooster.

Varsti hakkasime Thbilisi poole sõitma. Maa oli päris pikk, kuid aega meil oli. Evelin oli uurinud natukene teed ning selgus, et teele jäi meile kolm ilusat suurt järve. Mõtlesime nendest mõne juures peatuse teha. Aga kui me siis olime nendest ühe juures peatunud ei jäänud see peatus sugugi pikaks: väljas oli väga kõva ja külm tuul vaatamata muidu ilusale ja soojale ilmale. Olime nüüd Gruusia tasasemas osas, kus mägesid paistmas väga kaugelt eemalt ainult. Tuultel hea puhuda. Gruusia on suhteliselt väike riik, kuid võib uhkeldada meeletu loodusliku mitmekesisusega. Siin on Euroopa kõrgeimad mäed Kaukasuses, on kiviseid ja kuivi poolkõrbe alasid, Euraasiale tüüpilisi metsi ja subtroopilist taimestikku Musta mere rannikul. Taimestik ja linnu- ning loomariik on väga liigirikas ja huvitav. On kirjeldatud 4200 liiki taimi, millest lausa 380 on endeemilised, nendest 10 liiki üliharuldased. Imetajate liigirohkus on hämmastav - erinevaid liike elab siin rohkem kui üheski teises Euroopa riigis - 110. Linnuliike 350. Palju on haruldasi või väljasuremisohus imetajaid. Tõeliseks harulduseks on saanud sellised loomad nagu vöödiline hüaan või kaukaasia leopard, keda siiski võib veel tänapäevalgi kuivades steppides leida.

Meie tegime aga järvest mõned pildid ning sõitsime edasi. Külad, millest läbi sõitsime olid suhteliselt sarnased. Täpselt ühesugused hallid majad, varieerus vaid suurus ja korruste arv. Kõik oligi siin nii ühetaoline, et ei tulnud pähegi mõnest külast ja selle olustikust paar pilti teha. Alles hiljem jäin mõtlema, et see osa Gruusiat pole nüüd üldse mujal tallel kui mälus. Hea kindel koht küll!

Ühes sellises külakeses tegime lõunasöögi peatuse. Mind paneb ikka ja jälle imestama igal pool maailmas lokkav rullnoklus. Kaks suurt mersut olid sõitnud lausa söögikoha laudade vahele oma masinatega. Oleksid natukene laiemad uksed olnud oleks ilmselt sissegi sõitnud. Restorani teenindaja oli väga sõbralik ja abivalmis vaatamata meie kriitilisele meelele. Lugedes menüüd leti ääres saime kõvasti naerda. Pidasin viisakaks ka teenindajale seletada, mille üle me naerame, et ei jääks tal vale muljet. Näiteks, et me tema üle oleksime naernud. Meie olime leidnud aga menüüst roa "hautatud laps kastmes". Naisterahvas sai ka ise kõvasti naerda ja lubas ülemusele teada anda eksitusest, et too siis parandaks vea.

Tema soovitusel tellisime Gruusia rahvusroa hatśapuri ehk siis juustupiruka nelja peale. Neid on mitmeid erinevaid sorte. Tomatiga, munaga jne. Kõigil on omad nimed. Võtsime kõige tavalisema ja ühtlasi traditsioonilisema ehk Imeruli hatśapuri. See viis lausa keele alla! Imeliselt krõbe ja kuldpruuniks küpsetatud, sulajuust sees. Maitses kordades paremini kui pizza! Olime ju Telavis söönud sama asja varem, kui Gigla meile seda ostis. Kuid nüüd oli tegemist otse ahjust kuumana tulnud pirukaga. Ja maitse veel kordades parem. Ka śaślõkk oli hea. Salatist ma ei räägigi. Gruusias puudub selline vahe tegemine nagu poetomat ja kodutomat. Siin on kõik kodutomatid. Ehk siis isekasvatatud tomatid, millel tomati maitse ja lõhn ja värv. Kurgiga sama asi. Kõht täis sõitsime edasi ja meie järgmine peatus oligi Thbilisi. Kui enne linna tankimine välja arvata.

Evelin oli otsinud välja ühe hosteli aadressi. Kartes sarnast kogemust Mtshethaga (kus meil jäi broneeritud hotell lihtsalt leidmata!) ei broneerinud me seda ära, vaid vaatasime ainult asukoha välja. Õnneks leidsime autole parkimiskoha sellest mitte väga kaugel. Evelin ja Simmo läksid hotelli otsima. Meie Katariinaga jäime auto juurde. Me polnud kindlad kuidas siin parkimisega lood on. Äkki olime parkinud tasulisele alale, mis on üsna tõenäoline Thbilisi kesklinna kohta. Seega jäi osa meist igaks juhuks auto juurde. Teised tulid peagi tubade võtmetega tagasi. Nüüd tegime vahetust: auto juurde jäi Simmo ja ülejäänud rahvas läks hotelli asju ära viima. Kuna me olime nüüd jõudnud Thbilisi natukene varem ja otsustanud ööbida ikkagi linnas, mitte kuskil linna ääres, nagu oli esialgne plaan, siis pidime ka auto andma tagasi varem. Homme hommiku asemel juba täna õhtul. Rendifirma esindaja oli nõus tulema autole järele ise.

Viisime asjad hotelli ära ja läksime auto juurde tagasi. Ootasime ära kuni saime auto üle anda. Siis viisime Simmo asjad hotelli ja suundusime linna peale. Jalutasime Thbilisi vanalinna, mis on äärmiselt ilus, armas, sõbralik, mõnus ja meeldiv paik üheks õhtuseks jalutuskäiguks. Käisime päris suure tiiru ära ning kohtasime eestlasigi. Korraks otsisime söögikohta, kus õhtust süüa, aga kuna tegelikult olime kõik pikast päevast väga väsinud, ostsime hoopis ühest putkast kaasa hotelli mõned tśeburekid ja juua. Ja sellega oligi meil õhtusöök olemas. Päevast oli meil Katariinaga jäänud järgi samuti natukene puuvilja. Läksime hotelli tagasi ja sõime seal igaüks oma toas õhtust. Ja mina jäin igal juhul üsna varsti magama. Heale unele aitas kaasa ilmselt see, et meie toa aken nägi seestpoolt vaadates välja küll väga ilus ja romantiline, aga kui kardin eest ära tõmmata, oli selle taga kinnimüüritud sein. Mille tõttu oligi meie toas väga vaikne ja rahulik!

Raha kulus täna lõuna 12,0 lari, õhtusöök 3,5 lari, Vardzia piletid 5,0 lari, tee äärest ostetud puuvili ja jäätis 3,0 lari, bensiin 18 lari ja hotell 14,0 lari inimese kohta. Kõik kokku 55,5 lari inimese kohta. Ja uskumatult odava hotelli leidsime kesklinnas! Kahene tuba maksis ainult 10 eurot. Hotell oli päris mõnus ja ilus. Ning puhas. Ikka imestan veel, et kuidas on võimalik nii odavalt neid tube väljas pool Eestit müüa. Mingi super-luks see muidugi ei olnud. Näiteks oli kolmandiku meie toa akna ette millegipärast tellissein ehitatud. Aga puhas ja korralik ja kõik mis vaja oli olemas.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !