Wednesday, July 4, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

KOLMAS PÄEV - 22.06.2018.

Olime kokku leppinud, et täna hommikuks me äratuskella ei pane. Uni oli kõigil uskumatult hea ning avasin silmad alles kell 9.00. Siis oligi paras aeg tõusta ning hakata hommikusööki valmistama. Kohvi-, tee- ja pudruvesi keema ning siis sööma. Mina ei ole üldse eriline hommikune sööja, kuid matkal olen väga korralik ja tean, et ilma hommikusöögita eriti ei liigu. Kõht täis pakkisime telgi ja seljakotid kokku ning hakkasime liikuma. Esimese maja juures askeldas üks meesterahvas. Vahetasime mõned laused. Küsis kuhu läheme ja kas meil luba on? Rääkisin ära kuhu läheme. Minu aeglase reageerimise juures, jõudis mulle kohale meesterahva teine osa küsimusest, ehk siis see kuidas meil loaga on, järgmise maja juures. Järgmine maja oli hotell, kust eile hindu olime uurinud. Küsisin siis sealse perenaise käest, et kust võiks selle loa saada? Näitas käega alla jõe äärde. Ja alles nüüd taipasime, et eile vaadeldud lippudega hoone on piirivalvekordon!

Tegelikult me muidugi teadsime, et siinsel matkarajal liikudes on vaja eriluba kuna tegemist on piiritsooniga. Gruusia-Venemaa piiriga. Polnud me aga eile suutnud taibata ja otsi kokku viia, et siin, Girevis, ongi see koht. Jalutasime siis alla jõe äärde. Piirivalvurid olid väga sõbralikud. Andsime neile passid, nemad vormistasid meile loa. Ja tegid meist mõned fotod veel pealekauba. Lootsime täna hommikul võrreldes eilse kella veerand kaheteistkümnega varem liikuma saada. Aga ei õnnestunud! Piirivalvurite juures läks meil oma pool tundi kindlasti ära. Võib-olla isegi rohkem. Igal juhul liikuma saime alles 11.30. Aga polnud viga. Rada oli väga hea. Alustuseks pidime ronima natukene mäest üles õigele rajaotsale. Ja täna oli meil kokkuvõttes tunduvalt vähem kilomeetreid vaja läbida eilsega võrreldes.

Meie valitud Omalo-Shatili matkarada asub Kaukasuse Tusheti piirkonnas. Siin on igal mäeküljel mõne vana linna või kindlustatud elamute varemed. Mõnikord koosnedes ainult paarist majast või siis hoopiski üksikust tornkindlusest. Mõnikord on aga tõesti tegemist terve küla või linnaga. Igal juhul on need vaated muinasjutuliselt kaunid. Hooned on ehitatud käepärasest materjalist ehk siis mägedes mõistagi kivist. Kasutatud on kunagi kindlasti osaliselt puitu (aknad-uksed, siseviimistlus jne), kuid need ei ole suures enamuses ajahambale vastu pidanud. Tänase esimese peatuse tegime, Chontio küla, ühe sellise eriti kauni varemetes hoonetekompleksi juures. Koti seljast võtnud jalutasin seal majade vahel natukene ringi. Ronisin ühe maja trepist üles, et hoonet ka seestpoolt uudistada. Jõudnud trepi viimasele astmele köhatati hoone sees delikaatselt. Ilmselt olin püüdnud tungida kellegi rahu rikkuma. Elama vast polnud sellisesse katuse ning uste-akendeta hoonesse asunud siiski keegi. Vast oli tegemist teelisega, kes soovis rahulikult lõunauinakut teha.

Kui olime natukene aega istunud ja puhanud, tuli rada mööda üks vana mees hobuse seljas. Silmanud meid tuli ta hobuse seljast maha. Jõudnud kohakuti rääkisime natukene juttu. Nagu ikka, kui liigud piirkonnas, kus inimesi vähe. Siis on iga tee peal nähtud inimene palju olulisem. Mind aga hämmastas just see millise aupaklikkuse ja viisakusega koheldaks siin, Gruusias, iga inimest. Nii oma kui võõrast. Ma pole varem näinud kuskil mägedes, et karjus või niisama ratsanik, tuleks hobuse seljast maha mõnda inimest kohates. Ja jutud räägitud ning meist möödunud, ronis vana mees jälle hobuse selga tagasi ja jätkas rahuga oma teed.

Meie kosutasime end natukene pähklitega ning tarisime varsti jälle kotid selga ja sammusime edasi. Varsti viis meid rada otse läbi kellegi hoovi. Peremees oli peenramaal ja kõplas hoolega. Meie hoovini jõudes olid meid aga silmanud juba kohalikud väga tigedad karjakoerad. Kohutava lõrinaga tormasid nad meile vastu kõik kambakesi. Ei teagi, mis neid nii ärritas, kas võõrad inimesed või koer, kes meiega oli piirivalvekordonist saadik kaasa vantsinud. Õnneks oli inimene lähedal, kes koerad korrale kutsus. Korraks see isegi õnnestus tal. Kuid need koerad olid nii vihased meid saatva peni peale, et ikka tükk maad jälitasid meid veel urisedes ja lõrisedes. Ausalt öelda olen mina kogu elu suuri koeri kartnud. Aga seal ei saanud seda kuidagi välja näidata. See oleks kindlasti asja hullemaks teinud. Ja edasi pidime me minema. Olime nüüd kogenud ka omal nahal neid kaukaasia lambakoeri, kelle eest igat matkajat hoiatatakse Gruusias. Samas kõik kohalikud ju teavad, et matkajad käivad iga päev seda rada mööda. Ohutum oleks kui need loomad poleks nii tigedad.

Rada oli täna imehea ja üle-üldse oli eilsega võrreldes tänane päev kui lill. Astuda oli mõnus, ilm oli ilus ja vaated imelised! Kurjad koerad läksid ka varsti meelest. Kell kolm jõe äärde jõudes, kust enam ei oleks saanud kuiva saapaga üle, tuli need jalast võtta, sandaalid välja otsida ja jalga panna. Paljajalu oleks olnud väga ebamugav ja ka ohtlik jõge ületada. Selleks siis sandaalid. Ja saapaid ei maksa matkal kunagi väga kergekäeliselt lasta märjaks saada. Pärast jõe ületamist oli paras aeg lõuna teha. Keetsime pakisupi kiirnuudlite ja suitsuvorstiga. Katariina oli eile käies saanud oma jalgadele villid. Nüüd sai ta igas peatuses jälle oma jalgu plaasterdada. Saime lõunasupi ilusasti söödud ja kotid jälle kokku pakitud, kui hakkas vihma tibutama. Tuli vihmajoped ja kiled välja otsida. Õnneks ei tulnud mingit väga suurt padukat. Vihm oli selline mõõdukas.

Nüüd hakkas teele jääma juba rohkem lehmakarjasid. Kui lambad on alati koos karjuse ja kindlasti mõne tigeda koeraga, siis lehmad uitavad siin kõik päris omapäi ringi. Samuti ei eraldata siin kuidagi lehmi ega pulle. Kõik on koos. Korraks pelgasime ka tigedaid pulle. Ilmselt eriliselt just mina oma väga ebameeldiva kogemuse pärast Norra mägedes, kus ründava pullikarja eest päästsid vaid ülikiired jalad ja jõe ületamine. Meiega kaasas lontsiv koer tundus neidki ärritavat sarnaselt koertele. Peagi saime aga aru, et inimesi nad kardavad. Ja kui natukene kätega vehkida ja kõva häält teha lähevad kuulekalt ja vaguralt tee pealt eest. Igaks juhuks laenasin Evelinilt ees liikudes ka ühe matkakepi.

Inimesi enam väga liikumas näha ei olnud. Õhtupoole olid ainukesed, kes meile veel vastu tulid, piirivalvurid. Rääkisime paar sõna. Selgus, et husky, kes meid päeva läbi saatnud, ongi nende koer. Vabatahtlikult (kutsumise peale) ei olnud ta aga nõus nendega kaasa minema. Mehed sidusid koerale siis nööri kaela ja sundisid ta nõndaviisi endile järgnema. Meil ei olnud ka enam õhtuse laagrikohani väga palju jäänud kõndida. Paar kilomeetrit. Vihmasadu jäi samuti järgi varsti. Külasid enne kuruületamist meile enam tee peale ei ole jäämas. Tänane öö oli plaanitud lihtsalt Kvakhidi telkimise kohas. Kella seitsme ajal olimegi seal. Samas elasid ajutistes kileonnides paar kohalikku karjust. Ning väikese lisateenistusena müüsid õlut, juustu ja leiba. Arvasime alguses, et nad on ka kuidagi piirivalvuritega seotud ja pakkusime neile isegi uhkelt oma luba vaadata, aga nad ei soovinud seda.

Panime telgi ruttu üles, sest taevasse vaadates tundus sealt kohe tulevat jälle vihma. Nii oligi! Kui olime telgiga ühele poole saanud ja asjadki telgi alla varju, tuli päris korralik vihmasadu. Õnneks oli meie telgikoha juures laua ja pinkidega katusealune, kus saime mugavalt valmistada kuivas õhtusöögi ning süüa. Jõe äärde vett tooma minnes karjusid väga vihaselt ka siinsed koerad. Kuid jõge nad ületama õnneks ei hakanud. Keetsime kõigepealt ühe potitäie teed, siis õhtusöögi ja siis veel teise potitäie teed. Kuum tee maitses ikka hästi! Kui Vana-Kreekas peeti jumalate joogiks veini, siis matkajate arvates (vähemalt meie seltskonna) on see kuum tee! Üks karjustest tõi meile karja juurde lehmi lüpsma minnes tüki juustu. Pakkusime talle vastu meie õhtusööki, mida oli saanud kogemata kombel natukene liiga palju ja mida me ei suutnud kõike ise ära süüa. Aga sellest ta väga viisakalt keeldus. Seega jäi natukene väga maitsvat riisipada veel hommikukski.

Peale meie oli siin ööbimas veel kaks matkajat. Nemad olid samuti hommikul alustanud Girevist, nagu meiegi, kuid kõvasti varem. Eelmise öö veetsid nad hotellis mida meie kalliks pidasime. Nüüd polnud aga enam hotellivõimalust ja tuli neilgi telgis magada. Vihm jäi ka mingi aja pärast järgi. Mis oli väga hea, sest suure vihma korral, kui telgi alla hakkavad veelombid kogunema, hakkab minu telgi põhi läbi laskma. Nüüd oli lootust, et seda ei juhtu. Pesime hambad, käisime WC-s ning pugesime telki ja magamiskottidesse. Kella üheksa ajal magasime juba. Öösel tulid siiski aeg-ajalt mõned vihmasabinad veel. Kuid need ei kestnud kaua.

Maha kõndisime umbes 14 kilomeetrit. Raha ei kulutanud me keegi täna mitte sentigi.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

No comments:

Post a Comment