KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

KÜMNES PÄEV 22.03.2015.

Täna hommikul sündis ime siin imelisel maal - saime kõik hommikul ilusasti dušši all ära käia. Selleks ajaks kui mina jõudsin ennast teiselt korruselt alla vedada, oli Irena valmistanud meile juba suurepärase hommikusöögi spinatist ja munast. Ma pean ütlema, et selles majas osatakse ikka fantastiliselt hästi süüa teha! Täna oli siis meie viimane päev Iirimaal - homme sõidame meie Eliisabetiga koju tagasi. Plaanis oli täna Newgrange ja Hill of Tara. Newgrange on Iirimaa vanimaid ja kõige kuulsamaid vaatamisväärsusi. See on väga põnev ehitis, mida peetakse ka maailma suurimaks päikesekellaks. See on ehitatud umbes aastal 3200 enne Kristuse sündi. Ehk siis on ta vanem kui Egiptuse püramiidid ja Stonehenge Inglismaal. Kividest ja mullast künka läbimõõt on 85 meetrit ja kõrgus 13,5 meetrit. Künka ümber paikneb praegu püstloodis paigutatud 12 suurt kivimürakat. Arvatakse, et algselt oli neid 38. Enamikele ääriskividele on sisse uuristatud ornament. Kuulsaim neist on sissekäigu juures ning sellel on kujutatud kolmekordset spiraali, mis on ilmselt Iirimaa vanim megaliitne sümbol. Aeg-ajalt on seda ekslikult peetud keltide sümboliks. Nemad saabusid saarele aga alles 2500 aastat hiljem.

Ühest servast läheb künka sisemusse käik, mis viib oletatavasse matmiskambrisse. Kuid ehitise sisemusest on leitud ainult kuue inimese luud. Seega on oletatud ka, et surnud viidi hoone sisemusse ainult mingiks teatud rituaaliks ja maeti hiljem ikkagi kuhugi mujale. Newgrange´i sissepääsu kohal on väike 25 sentimeetrine ava, mis on kavandatud ja ehitatud erakordse täpsusega. Tõusev päike jõuab veidi tõusva, läbi 19 meetrise tunneli, täpselt käigu lõppu hoone sisemuses. Ja paistab sinna täpselt 17 minutit talvisel pööripäeval kell 9 hommikul. Ehk siis aasta lühimal päeval. See sündmus on sedavõrd erakordne, et igal aastal 21. detsembril soovib mitukümmend tuhat inimest seda näha. Soovijate vahel loositakse välja pääse 20-le õnnelikule. Sest just nii vähe inimesi mahub Newgrange´i sisemusse korraga!

Newgrange´i otstarbe üle vaieldakse tegelikult tänapäevani. Kas oli tegemist tõesti rituaalse hauakambriga? Või hoopis pühamuga, kus tähistatigi päevade lühenemise lõppu? Tegemist on igal juhul võimsa ehitisega. Olles seal maa all ja kujutades ette, et Su pea kohal on 3 meetrit kive ja mulda, tekkis väike kõhedus. Seda enam, kui tead, et pea kohal olevad meeletud kivimürakad on paigaldatud ilma mingi sideaineta. Kivide vahed on täidetud peene mereliiva ja põletatud pinnasega. See kaitseb künka sisemust vee ja niiskuse eest. Ning siiani ei ole kuskilt vett läbi tilkunud. Vaatamata sellele, et lae osas ei ole tehtud suuremaid parandustöid. Uuesti on laotud ringmüür ümber ehitise, sissepääsu ümbrus ja on ehitatud trepid üle ukseesise suure kivirahnu. Algselt roniti ilmselt sellest üle. Igal juhul on tegemist Iirimaa kõige populaarsema ja tähendusrikkama arheoloogilise monumendiga.

Iirimaal on veel üks väga huvitav nähtus. Iiri enda põlised puud on saanud lihtsalt nime kõrval endale veel tähestikust ühe tähe. Jalutades Newgrange'i keskuse juures looduslikus pargis lõi minus välja tubli aednik. Jäin lugema puude juures olevaid nimesilte. Siis avastasimegi selle. Igale puu nimele vastab üks täht ning samuti üks ruunimärk. Ning see oli asi, mida ka Irena veel ei teadnud. Kui see, peaaegu et maailmaime staatust vääriv ehitis meil vaadatud oli, hakkasime Hill of Tara poole sõitma. See on Newgrange´i läheduses paiknev, samuti Iirimaa väga vana ja kuulus paik. Legendide järgi elasid seal vanad ja uhked Iiri kuningad. Tara mäega on seotud väga palju iiri legende ja lugusid. Samuti on väga põnev mõelda selle nime levikule: Eestis on oma jumal Taara ning saarlastel Tarapita; Tara mägi on Omski lähedal ja Indias; Taara oli peajumalaks ka polüneesia rahvastel; Peruus on vana linn Taraputo. Üle kogu maailma on see nimi  seotud väga paljude erinevate pühapaikadega. Ning samuti mitmes eri maailmapaigas olnud kohaliku jumala nimetus.Kas see on juhus või neil kõigil on omavaheline seletatav seos?

Hakates aga lähenema sellele kuulsale paigale tabas meid äkki ootamatu tagasilöök. Nimelt ei mahtunud meie sinna enam. Tundus, et kogu Iirimaa oli kogunenud sellel ilusal pühapäevasel päeval Tara mäele päikselist ilma nautima. Pöörasime pika autode järjekorra lõpus ringi ning sõitsime koju tagasi. Seal tegime kiires söögi ja siis suundusime hoopis Skerries asuvat Ardgillani lossi vaatama. Kuid vist olime oma päevaga väga hilja peale jäänud - sisse ei saanud enam sinna. Oleksime pidanud söögi vahele jätma ja kohe otse minema. Aga nii palju pean ikkagi ültema, et kui me oleks sisse saanud, oleks see olnud tasuta. Iirimaal on enamus selliseid kohtasid tasuta. Saime aga ruttu jalutada ringikese ümber lossi, imetleda kaugusest paistvat uhket merevaadet ja sama targalt tagasi jalutada. Loss oli siiski väga ilus. Arvan, et midagi peab ka järgmiseks korraks jääma. Ongi põhjust sellele väga sõbralikule ja salapärasele maale tagasi tulla.

Kui kodu poole tagasi sõitsime, olles jõudnud peaaegu oma reisi lõppu, küsisin Eliisabetilt, mis temale kõige rohkem on siis meeldinud meie nüüd lõppeva hakkava reisi juures. Väga kiiresti sain vastuseks kolm asja: chai latte Brey´s mereäärses kohvikus peale pikka matka, Erikaga mängimine esimestel Iirimaal oleku päevadel ja maa-alune koobas. Hetkeks tekkis meil Irenaga muidugi segadus koopa koha pealt: et kus koopas me käisimine ja millal? Newgrange!!! See oligi maa-alune koobas. Enne koju sõitmist käisime korraks poest läbi. Ostsime ainult väga häid asju täna. Peamiselt juustu. Asjad tuli ka kokku pakkida. Saime võõrustajatelt juhised, kuidas jõuda järgmisel päeval kõige paremini lennujaama liinibussiga. Kuna nemad pidid hommikul jälle väga vara tööle minema, aga meie võisime rahulikult kauem magada, siis jätsime õhtul ka hüvasti. Newgrange´i piletitele kulus täna 21,0 eurot. Natukene ka poes, aga kes seda enam mäletab. Tegemist oli ühe tõeliselt toreda reisiga. Ning kõige suurem tänu selle eest loomulikult läheb Irenale ja Tiinale Oslosse.

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

ÜHEKSAS PÄEV 21.03.2015.

Täna oli jälle laupäev! Seega olid meie päralt uuesti terve päeva meie kallid võõrustajad Irena ja Michelangelo. Plaangi, mida turistidele näidata, oli paigas - pidime sõitma täna Wicklow mägedesse. Need on sellised imeilusad ja müstilised mäed Dublinist natukene maad alla poole ehk siis lõuna poole sõita. Ilmaga oli meil jälle suurepäraselt vedanud. Päike säras suurepärases kevadisel taevas tohutu rõõmuga ja õues läks järjest soojemaks! Alustasime meiegi oma tänast päeva rõõmsa ootusega. Sõime hommikust, panime päevaks oodatavalt vajaminevad asjad kokku ja plaanisime just dušši alla minna. Meil Eliisabetiga oli suure luksusena täiesti oma vannituba kasutada. Täna selgus siiski kurb tõsiasi, et kasu meil sellest ei olnud.

Millega ei vedanud oligi hommikune soe vesi. Sooja vett lihtsalt ei olnud. Ja kui natukene aega edasi läks, kadus üldse vesi ära. See ongi selle Iirimaa ime ehk tasuta vee tulemus. Vett on siis kui on. Kui aga ei ole, siis teda lihtsalt pole. Sellises olukorras saan täitsa aru iirlaste protestist valitsuse plaani vastu kehtestada veemaks. Iirlaste jaoks on see täiesti mõistematu asi! Mitte kunagi varem pole tulnud kellelegi pähe vee eest raha küsida! Nüüd aga mõtles eelmisel aastal Iirimaa valitsus välja kavala plaani tulude tõstmiseks, et maksustavad vee tarbimise. Plaan oli paigaldada kõikidesse majapidamistesse veemõõtjad, et siis esimesest jaanuarist hakata saama suuri summasid tarbitava vee eest. Loomulikult ei ole neid veemõõtjaid veel paigaldatud. Ja kui mõned ongi, siis arveid pole ikkagi esitatud. Sest iirlased lihtsalt ei taha vee eest maksta! Ja kui iirlased midagi ei taha, siis nad loomulikult seda ka ei tee. Sest nad on tõelised iirlased - kangekaelsuse ja jonnakuse maailmameistrid.

Meie aga sõitsime hommikul alustuseks hoopis Swords´i. See on Lusk´ist põhja poole jääv väike linnakene. Seal käis Michelangelo autoga remondis, meie käisime vaatamas selleski linnakeses asuvat vana linnust. Tõesti, ei ole liialdus, kui varasemalt ültesin, et neid on Iirimaal igas külakeses. Kohe päriselt on ka! Kuna linnusesse sisse veel ei saanud liig varase kellaaja tõttu, siis läksime hoopis poodi. Igas külakeses on ka teine iirlaste ime - Pennie´s. No ja sinna ei saa muidugi minna ilma midagi ostmata. Meie ostsime sealt kaasa ilusaid värvilisi ja pakse vastupidavaid sukkpükse olematu hinnaga. Neid samu, mida Irena on meile ikka kingituseks toonud kui Eestit külastab.

Järgmine peatus oli meil taluturg. Selline suur ja tõeliselt uhke, kus iiri talunikud oma toodangut müüvad. Otse ja ilma vahendajateta. Kaup oli hea, kõike lubati maitsta. Peaaegu saime kõhu täis. Ostsime ära asjad, mis vaja ja liikusime edasi. Nüüd siis juba tõesti lõunasse Wicklow mägede suunas. Suurejooneliste mägede vahelt viib läbi väike ja kitsas tee. Tegime mõned peatused paaris eriti ilusas kohas. Iirimaa loodus on natukene naljakas. Näiteks võib leida kõrgelt mäe otsast soo. Eks seetõttu ongi Iirimaa natukene müstiline paik. Ja metsad siin Iirimaal on tõesti kõik muinasjutumetsad. Ja valgus! Sellist valgust nagu Iirimaal ei ole mina varem mitte kunagi kohanud. Esiteks on see parim pildistamise jaoks. Ja teiseks on see nii salapärane ja ilus, et teebki Iirimaa looduse selliseks imede paigaks. Mägedest läbi sõitnud jõudsime Glendalough´i. Seal ootas meid kohvikus juba Lou´i, kes kostitas meid lahkelt kohvi, kuuma šokolaadi ja koogiga. Lou´i on tõeline iiri härrasmees, kes ametilt arhitekt, hingelt aga maailmarändur. Temagi on üks osa Iirimaa müstikast. Meie Iirimaal oleku ajal kohtume temaga juba teist korda kahes täiesti erinevas saare otsas. Samuti oskab ta nautida head sööki ja sellest võib ta vesteldagi tunde. 

Jätsime ta vestlema teise toidueksperdi ehk Michelangelo´ga ja läksime ise kolmekesi, siis mina, Eliisabet ja Irena, matkama. Glendalough on väga vana ja juba iidsel ajal asustatud paik Iirimaal. Aegamööda on kujunenud sellest suur ja armastatud vaatamisväärsus eelkõige just iirlaste enda hulgas. Nädalavahetustel veedab seal aega tohutu hulk inimesi. Tegemist on järve ääres asuva umbes kümne kilomeetri pikkuse matkarajaga. Järve ääres on asunud kunagi klooster. Praeguseni on säilinud veel vana kiriku varemed. Müstiline on seegi paik. Kui kogu järve ümbrus on täis suurtes hulkades inimesi, siis siin valitses vaikus. Olime tabanud hetke, kus vaikses hämaruses polnud vana kiriku varemete vahel mitte ühtegi hinge peale meie. Kuigi selles ei või kunagi kindel olla. Iirimaa on täis haldjaid ja muid salapäraseid olevusi.

Edasi ronisime mäkke. Enne korralikku palkidest laotud teed oli raja otsas hoiatus. Et kõik rajale minejad veenduksid, kas neil on jalas korralikud kõrged matkasaapad. Kaasas kaart ja kompass. Kolm hädavajalikku eset oli veel, aga need ei püsinud mul meeles. Ning siis hoiatus, et ilma nende viie asjata, on rajale minek keelatud! Mina olin muidugi väikeses hämmingus ja uurisin Irena käest, et kui hulluks see rada siis läheb. Meil ju kaasas ikkagi kümneaastane laps. Ning puudusid sootuks need päris matkasaapad, kompass ja kaart. Irena väitis naerdes, et terve see rada on selline korralik palkidest tee üle mägede. Raja viimases osas on lihtsalt tee. Suur ja lai. Seal asus ka vana kaevurite külakene. Ilmselt on tegemist isegi autoga sõidetava teega.

Nendest kurjadest hoiatatutest hoolimata läksime me siis rajale. Me küll ei teinud läbi kogu rada. Aega jäi väheks, rajale asudes oli kell juba pool viis. Jalutasime umbes veerandi peale ja siis pöörasime tagasi. Vaated all asuvale järvele olid aga imelised sealt mäe otsast vaadatuna. Tasus igal juhul ronimist. Ning kõikide nende rajal liikuvate inimeste hulgas ei näinud ma ühtegi, kes oleks olnud nõuete kohaselt varustatud. Matkalt tagasi jõudes soovisime jalutada natukene eemal asuva ringtorni juurde. Seal pidime saama kokku Michelangeloga. Järgisime korralikult viitasid, need viisid meid alguses näiliselt küll nagu õiges suunas. Aga just siis, kui tekkis tunne, et kohe hakkad kohale jõudma, keeras rada täiesti vastupidises suunas. Ja loomulikult ei olnud rohkem mitte ühtegi viita. Ka vahepeal ei olnud. Saa siis aru! See Iirimaa viitade süsteem on ka Irena jaoks suur müstika ikka veel.

Kohati jääb tunne, et neid paigaldatakse lihtsalt nii sama. Et polegi oluline, et need kuhugi välja juhataks. Lihtsalt niisama, on ju ilusad vaadata. Keegi on kenasti tööd teinud, ilusasti palka saanud selle eest ning kõigil pärast tore vaadata. Rajalt ära keerata ei olnud ka võimalik, see oli ümbritsetud traataedadega, mis eraldas erinevaid karjamaid. Seega ei jäänud meil muud üle, kui ronida lihtsalt mööda müüri üles, mis eraldas maanteed matkarajast. Saime küll täiesti aru, et tegelikult iirlased ise ei teeks mitte kunagi nii. Aga meil oligi vaid üks vabandus - meie ei olnud iirlased. Maanteed mööda jõudsime lõpuks soovitud kohta. Ehk surnuaeda. Oi, kuidas mulle meeldivad surnuaiad! See oli nüüd jälle selline nii tavaline, aga samas täiesti imeline Iirimaa surnuaed. Alguses oli ringtorn, siis tekkis sinna kõrvale kirik, mõned kabelid ja surnuaed. Need kiviristid on juba igaüks omaette väike ime. Aga neid oli siin sadu! Veetsime õhtuses pikaks veninud varjudega seal varemete vahel ühe tunnikese. Siis tuligi kätte aeg hakata kodu poole tagasi sõitma.

Autos raadiot kuulates räägiti seal uudistes päeval Dublinis toimunud meeleavaldusest, kus väga suur hulk inimesi protestis vee maksustamise vastu. Iirlased võtavad ikka tõsiselt seda vastuseisu valitsusele. Ma täitsa usun, et lõpuks võibki see plaan soiku jääda. Läheb nagu paljude muude asjadega Iirimaal. Me proovisime küll ja üritasime parimat, aga millegipärast läks ikka nagu tavaliselt. Ehk siis vist jääb puudu järjekindlusest. Iirlased ise on muidugi harjunud selliste asjade käiguga. Koju jõudes küpsetas Irena meile imehea prae. Ja Eliisabet on olnud kõigi nende päevade jooksul võlutud Michelangelo salatitest! Ning viimane omakorda meelitatud sellest, et üks laps on vaimustuses tema söögitegemise oskustest. Nemad leidsid samuti ühise keele kohe esimesest salati valmistamisest alates. Need salatid on tõesti kõik lihtsalt suurepärased olnud! Ja etteruttavalt võin öelda, et ühe Michelangelo salati retsepti võttis Eliisabet koju kaasa ja seda me teeme päris tihti.

Täna kulutasime poes hommikul 55,0 eurot. Bensiini raha maksin 30,0 eurot.