Thursday, April 25, 2019

EGIPTUSE AARDED!

SEITSMES PÄEV - 27.03.2019.

Täna saime magada lausa kella kuueni. Milline luksus! Ja päris hommikusöögi kohe hommikul. Nüüd pidime kogu oma koli laevast kokku korjama ja bussi peale kaasa vedama, sest laevas olemine sai läbi. Päeva alustasime Mnemnomi kolosside juurest. 1350. aastal eKr rajatud 18 meetri kõrgused hiiglaslikud istuvad Amenhotep III kujud on ainus, mis on jäänud järgi tema hauatemplist, mida peetakse suurimaks, mis iial Egiptuses ehitatud. Kujud istuvad äärmiselt majesteetlikus poosis - käed põlvedel, pilgus kõigutamatu rahu, pilk suunatud kaugusse. Ülejäänud templist on tänaseks päevaks väljakaevamiste käigus suudetud tuvastada vaid selle põhiplaan. Templi materjal on kasutatud ära hilisemate ehitustegevuste juures.

Kolossid on rooma ajast peale olnud kuulus turismiatraktsioon, kui kujudest põhjapoolsem sai tuntuks "laulva kujuna". Kuju kuuldi laulmas päikesetõusu ajal ning seda sattusid kuulma paljud tolle aja kuulsad tegelased. Näiteks Hadrianus. Kolossi on maininud ka paljud tolle aja klassikalised autorid. Näiteks Strabo ja Plinius. Kreeklased arvasid, et legendaarne kuju tervitab sel viisil oma ema - koidujumalannat. 27. aastal eKr said kujud kõvasti kannatada maavärinas ning arvatakse, et kummaline laulev hääl võis olla seotud kuidagi maavärina järgsete kahjustustega. Igal juhul, kui 199. aastal Rooma keiser Septimius Severus lasi kuju parandada, lõppes ka laulmine.

Kui meie Mnemnomi kolossi imetlema jõudsime oli kohalikel muidugi kibekiire töö aeg: mitu meest ronis ühe kuju otsas ning eemaldas sealt lindude tegevuse jääke. Mitte mingi nurga alt ei õnnestunud kuju imetleda ilma nende meesteta. Rääkimata pildistamisest. Aga ega egiptlased väga pikalt ei viitsi tööd teha, varsti roniti ohates alla ja mina sain mõned ilusad fotod teha. Ja sama varsti kamandati meid bussi peale tagasi. Edasi sõitsime Hatśepsuti kaljutemplisse, mida on ka tunnustatud peaaegu, et maailmaimena.

Hatśepsut (1504-1458 eKr) oli naisvaarao 18. dünastiast. Valitses aastatel 1473-1548. Hatśepsuti nimi tähendab "esimene suursugustest naistest". Hatśepsut oli Thutmosis I ja tema poolõe kuninganna Ahmose tütar. Nagu vaaraoperekondades tavaks, abiellus ta oma poolvenna (ainsa venna), liignaisest sündinud Thutmosis II-ga. Kui isa suri, tõusis troonile viimane. Kuid kuningas oli valitsema asudes noor, ilmselt Hatśepsutist noorem. Vana-Egiptuses pidid vaaraod olema abielus ainult kuninglikust soos naisega, mistõttu Thutmosis II abielluski Hatśepsutiga. Nind seda sellepärast, et kuninglikku verd ei kandnud edasi mitte mehed vaid naised. Vaaraoks saamiseks pidi mees abielluma kuninglikust soost naisega. Tihti juhtus selleks olema õde, poolõde, või mõni muu lähedane sugulane. Tavaliselt oli selleks eelmise vaarao vanim tütar. Kui Thutmosis II, Hatśepsuti abikaasa, 1479. aastal noores eas suri, määrati pärijaks Thutmosis II poeg Thutmosis III (Hatśepsutil ja Thutmosis II oli tütar; poeg oli Thutmosis II liignaise Isetiga). Oeh, nende abiellumised absoluutselt kõikide perekonnaliikmetega teevad järje pidamise väga keeruliseks.

Et poiss oli alles laps, sai Hatśepsut regendiks, kuid tuli järk-järgult ise võimule ja kuulutas end vaaraoks 1473.aastal eKr. Hatśepsut hakkas kandma mehe võimutunnuseid, tiitleid, riideid ja vaaraode valehabet. Kuigi Egiptuse naistel oli võrreldes teiste tolle ajastu kultuuridega uskumatult kõrge staatus, oli selline asi siiski ennekuulmatu. Naistel oli õigus omada maad ja perekonnaliikmetelt pärida ning nad said kohtus oma õigusi kaitsta. Enne Hatśepsuti olid kuningannad ennegi riiki valitsenud. Kuid naisvaarao oli midagi uut! Hatśepsut valitses Egiptust Amoni ülempreestri ja teiste ametnike täiel toetusel. Kui ta lasi rajada oma kuulsa templi, milles just viibisime, Deir el Bahari (selle nime sai tempel araablaste käest hiljem) Teebas, kuulutati ta Amoni tütreks. Samuti kuulutas ta ennast ise Amoni jumalikuks abikaasaks.

Hatśepsut oli praktiline valitseja. Ta juhtis edukat sõjakäiku Nuubiasse ja kuulsat ekspeditsiooni Puntimaale. Hatśepsutil oli kaks tütart - Nerefu-Ra Thutmosis II-ga ja Merira-Hatśepset Thutmosis III-ga. Esimene tütar suri noorelt. Teine tütar abiellus Thutmosis III-ga. 1458. aastal eKr oli Thutmosis III mässu eestvedajaks, mille eesmärk oli troon tagasi võita. Hatśepsut kadus jäljetult. Thutmosis lasi tema pühamud, raidkujud ja reljeefid vigastada. Kuid hiljuti ilmus Hatśepsut uuesti välja - arheoloogide sõnul on nad tuvastanud hiljuti Kairos Egiptuse muuseumis seisva tundmatu muumia Hatśepsutina. Hatśepsuti tempel on rajatud mäeküljele olles osaliselt raiutud kalju sisse. Hiiglaslik hoone laskub terrassidena Niiluse poole. Kunagi viis templi eest jõeni uhke allee. Hetkel on sellest jäänud alles ainult üks vana känd. Kuid vaadates jõe poole (mida tegelikkuses praegu siiski näha ei olnud) võib tajuda praegugi veel mitme tuhande aasta tagust vägevust ja võimsust. Tempel, oma sümmeetrilisuses, jättis natukene isegi igava ja kuiva mulje. Kuid seda ainult hetkeni, kui sisenesid sellesse. Milline rahu ja harmoonia! Ja jälle liiga vähe aega selle imetlemiseks! Ja siis me sõitsime mingi imeliku Tomi rongikesega, oodates seda veel enne veerand tundi. Selle asemel, et jalutada 5 minutit jalgsi väljapääsu juurde. Eks sama asi oli ka templisse tulles.

Nüüd läksime lõunat sööma Niiluse kaldale. Sain oma kõhu suhteliselt ruttu täis ning ootasin grupikaaslasi õues restorani. Seal oli ilus aiakene ning lauad väljas söömiseks. Seisin seal väikeses varjus umbes põlvekõrguse heki kõrval. Ja muudkui imestasin - mingi väga tuttav lõhn, mida ma ei suutnud alguses kuidagi tuvastada. Mõtlesin ja mõtlesin ja pingutasin ajusid. Ma ju teadsin seda lõhna! Aga välja ei saanud öelda. Lõpuks tuvastasin, et tegemist on basiilikuga. Hakkasin otsima kohta, kust nii tugev lõhn võiks tulla? Ei leidnud midagi. Alles pika ringi vaatamise ja juurdlemise peale avastasin, et see sama hekk ongi lõhnaallikas. Oi, miks meil Eestis ei kasva basiilik selliseks!!!

Kui kõik olid lõunasöögiga lõpetanud sõitsime jõebussiga Niiluse teisele kaldale. Laevajuht oli võtnud lisaks endale kodunt kaasa veel ühe tegelase raha teenima. Oma väikese poja. Kui laev liikuma hakkas, pandi muusika mängima ja umbes 4-5 aastane poiss demonstreeris oma tantsuoskuseid ja -liigutusi. Mina ei tea, ma olen vist imelik, kõigile meeldis ja maksti raha kõvasti ja aplaus oli suur. Kuid mulle sellised asjad ei meeldi! Mulle ei meeldi, kui kasutatakse lapsi ära, sest just sellega oli siin tegemist. Kui neile õpetatakse maast-madalast, ükskõik mis hinnaga, kuidas teise inimese raha endale saada. Miks peaks väike laps tantsima täiskasvanud inimeste ees kui täiskasvanu? Miks inimesed vaatavad sellist asja ja neile ei tule kordagi pähe, et see tegelikult on vale? Minul hakkas igal juhul kurb! Minus tekitavad sellised asjad tohutut piinlikkust, et täiskasvanud ei anna endale aru, milleni nad on nõus enda meelelahutuse pärast lubama lastel minna. Kurb! Miks inimesed nii vähe juurdlevad erinevate situatsioonide puhul selle üle, et  mis on pildil valesti?

Buss tuli meile nüüd teisele poole Niilust vastu ja edasi suundusime Kuningate orgu. Seda sündmust olen ma oodanud pool oma elu! Unistanud ja lootnud, et kunagi õnnestub mul jalg Kuningate oru, minu jaoks pühale pinnasele, tõsta. Jälle pidime sõitma rongiga - nüüd oli see vähemalt õigustatud, sest sõitsime päris pikalt oru kõrgete kiviste küngaste vahel kõrvetava päikese käes. Kuningate orgu jõudes tegi meie giid meile väikese tiiru näidates ära põhilised hauakambrid. Pileti hinna sees oli kogu territooriumi külastus ning sisenemine kolme hauakambrisse. Lisaks ostsime enamus juurde veel Tutanhamoni hauakambri pileti eraldi.

Kuningate org oli Uue riigi vaaraode matmispaigaks ligi 500 aasta vältel 16.-11. sajandil eKr. Peites hauakambrid sügavale Teeba mäe sisemusse, loodeti takistada hauaröövlite tegutsemist. Seda eesmärki muidugi ei saavutatud - hauaröövlid olid alati sammukese ees. Seega ongi ainukene peaaegu puutumatu haud siit orust viimasena leitud Tutanhamoni oma, mis avastatud 1922. aastal Howard Garteri poolt. Nimetatud hauda otsiti pikalt. Ka Garter pidi juba raha puudumisel korduvalt loobuma. Tegi aga siiski veel ühe katse! Tutanhamoni hauda oli nii keeruline leida, kuna haud on kaevatud teise hauakambri alla. Tutanhamon on ainukene seni avastatud vaarao, kes endiselt lebab oma algses matmiskohas hauakambris nr 62. Ülejäänud muumiad on kõik muuseumides, enamus neist Egiptuse muuseumis. Kuningate orus on kõik hauakambrid nummerdatud nende avastamise järjekorras. Kokku siis 62. Kõik hauakambrid, välja arvatud mõni üksik, on külastajatele avatud. Ehk, et uudistamist on siin meeletult! Kui giid meid vabaks lasi saime omal käel haudu külastama hakata. Käisime läbi Ramses IV (nr 2), Ramses IX (nr 6), Merneptahi (nr 8), Tutanhamoni (nr 62) ja Ramses VII (nr 1) hauakambrid.

Tegelikkuses oleks me pidanud saama käia läbi 4 hauda - 3 pileti hinna sees ja lisaks Tutanhamoni haud, mille jaoks ostsime eraldi pileti. Kuid kui olime kõik ette nähtud hauad läbi käinud, avastas Kersti, et temal on piletile jäänud üks auk tegemata, ehk tema saaks veel minna ühte. Otsustasime siis, et läheme proovime koos. Õnnestuski! Ajaga oli ainult kitsas meil. Oi, kuidas oleks tahtnud Kuningate orus terve päeva veeta ja rahulikult ja põhjalikult neid hauakambreid uurida. Üritasime kõikidest erinevatest kildudest pilti kokku panna - kõik need jumalad taevas ja all-maailmas ja jumala-asemikud maa peal. Kõik need erinevad müüdid. Kuidas need kõik on omavahel seotud, kuidas sinna on põimitud hilisemast ajast veel Vana-Kreeka ja Rooma jumalate lood. Isegi hetkel, nüüd tagasi mõeldes ja kirjutades, tahaks sinna kohutavalt uuesti, et uurida veel ja veel neid seinu, ja steele ja lugusid. Mis mulle kõige rohkem meeldis oli see, et nende ühtede maailma kõige suurepärastema atraktsioonide juures ei ole meeletutes hulkades rahvast. Inimesi on muidugi palju, kuid see on kuidagi kontrolli all. Või olen ma lihtsalt ära harjunud!

Kuningate org läbi joostud ja kõigist nähtust imedest jälle natukene oimetuna jõudsime bussi tagasi. Meil oli ees ootamas veel üks suurejooneline vaatamisväärsus: Karnaki tempel! Aga enne, kui saime templi juurde sõita oli meie giidi arvates hädavajalik teha peatus veel mingis kivitehases. Issand, kuidas ma ei salli neid turistipoode, kus aetakse Sulle täiesti jaburat juttu ja siis veel eeldatatakse, et kõik rumalad turistid seda usuvad. Olime seda juba kogenud mõni päev tagasi õlidega. Õnneks pakuti külma hibiskuse teed, mis on kuuma ilmaga väga hea jahutav jook. Jõin paar pokaali teed ja jalutasin natukene väljas, et mõned fotod teha. Kohutava kisa ja kolinaga sõitis külatänavat mööda gaasiauto. Sellise kära peale peaks siis kõik, kellel gaasiballoon tühjaks saanud, välja tänavale jooksma ja uue endale soetama. Sarnaselt müüakse siin kõike: küüslauku ja sibulaid, riideid, puuvilju jne. Ilmselt pole asja, mida egiptlane ei suudaks maha müüa! Kui tal ainult piisavalt tahtmist oleks.

Karnaki tempel on pühendatud Amonile. Templi ehitamist alustati Senusret I valitsemisajal 20. sajandil eKr. Suur osa tänapäevani säilinud ehitustest pärineb Uue riigi ajast. Karnaki piirkond oli Vana-Egiptuses üks tähtsamaid tseremooniate korraldamise ja jumalate austamise kohti. Just Karnaki ja Luxori templite vahel toimusid ju ka iga-aastased uusaasta pidustused ehk Opet festival. Karnaki tempel on nii hiiglaslikult kolossaalne, et ma olin kohe täiesti sõnatu. Jalutasin seal natukene totakalt ringi. Jäin mõtisklema selle üle, et ilmselt olid maalitud üle Egiptuse templites liivakivist osad. Graniidist osadele olid ilmselt lihtsalt raidkirjad tehtud. Suutsin isegi täiesti adekvaatse põhjenduse välja mõelda (enda arust), et liivakivi on ühtlaselt hele, kuhu hea värvi peale kanda, graniit aga juba loomulikult kirju. Pealegi polnud ma ühegi graniidist steeli peal kohanud värvi jälgi. Kuni kuskil kõrvalise seina ääres, kus kõrvuti mõlemast kivist seinad, jooksime kokku Margega. Samal hetkel kui olin oma mõtte Margelegi kõva häälega välja öelnud, avastas Marge üleval lae all tuhmunud, aga väga selged värvijäljed. Graniidist seinal.

Ning pärast Karnaki templit pandi meie kannatus veelgi proovile papüüruse poes. Demonstratsioon päris papüüruse valmistamisest oli muidugi tore. Ja jahutav tee jälle omal kohal. Kui tänased kaks poodi oleks jätnud külastamata oleks näiteks saanud 1,5 tundi kauem tutvuda Kuningate oruga!!! Nüüd võis aga küll öelda, et meie ringkäik Egiptuses oli läbi saanud. Kobisime bussi tagasi ja alustasime sõitu Hurghadasse. Sõit kestis umbes 3-4 tundi. Tee ääres oli palju imeilusaid väikeseid külasid. Ja külade vahed täidetud põldudega. Enne hotelli minekut käisime läbi kommipoest. Isegi mina ostsin sealt kaasa natukene vastikuid komme, mis on tulimagusad ja väga süüa ei kõlba. Need Türgi maiustused - lukum.

Hotelli jõudes (ööbisime samas hotellis kus Egiptusesse saabudeski) läksime kohe õhtust sööma. Siis saime toad kätte. Sellel korral sain nii suure toa, et oli oht sinna ära eksida. Käisime Kersti ja Toomasega läbi juba traditsiooniliselt hotelli baarist. Ostsime mingid kokteilid. Kuna siin oli tegemist nüüd sellise odavama hotelliga, siis alkohol oli põhimõtteliselt kohalik puskar. Kui minu kokteil oli veidigi joomiskõlbulik, siis Kersti oma seda ei olnud. Sama targalt see meist sinna lauale jäi. Varsti läksime magama. Ees ootas täiesti ainulaadne hommik kogu reisi jooksul, kus ei pidanud äratuskella helisema panema ega ärkama näiteks kell kaks öösel. Raha kulutasin täna lõunale 120 naela (tänane lõuna üllatavalt ei olnudki hinna sees), fotopilet Kuningate orus 300 naela, Tutanhamoni hauakamber 250 naela ning kommipoes 17 dollarit. Kokku 970 egiptuse naela.

Friday, April 19, 2019

EGIPTUSE AARDED!

KUUES PÄEV - 26.03.2019.

Täna hommikul oli äratus 5.00. Kuidagi väga varased ärkamised! Ei tundu üldse puhkuse moodi olevat see asi. Jõime oma hommikuse kohvi laeva baaris ning suundusime kuivale maale. Seal pidid aga hobused meid jalust rabama. Meil oli vaja sõita Edfu templisse. See ei olnud enam nii lähedal sadamale nagu eilne Kom Ombo oma. Seega sõitsimegi hobukaarikuga. Pakkujaid jooksis (või siiski kappas!) aga meeletult iga laevaukse praotudes kokku kümneid. Meie kohalik giid Valid oli meie grupi jaoks juba kohalikega asjad korda ajanud ning meil ei olnud vaja muud teha, kui istuda sisse õige numbriga kaarikusse. Naisterahvas, kellega ühes kaarikus olin, palus meie kaarikujuhil teha meist ilusa foto oma aparaadiga. Lahkelt pakkus ta talle ka raha selle eest (siin ei tunta sellist asja nagu "aitäh!", selle eest ei tee keegi mitte midagi vaatamata sellele, et see euroopas meil nii levinud on). Ja üldse mitte mingeid sente, vaid 5 eurot!!! Meesterahvas küsis ülbe näoga kusjuures 10!!! Mina selle peale muidugi minestasin ja minu kaarikukaaslasel jätkus loomulikult taiplikkust ta sellise jutu peale Kuu peale saata.

Kaarikud on neil siin aga uhked! Iga juht kaunistab oma sõiduriista (hobust ka kusjuures!) nii kuidas oskab. Kulda ja karda jätkub kõvasti. Ja kui kõik muu siin Egiptuses hiilgab oma tohutu räpasusega, siis kaarikud käidi igal vabal hetkel valge lapikesega üle. Sõit Edfu templisse läbi varahommikuse, alles ärkava linna, oli kena elamus. Päris jahe oli. Olin suhteliselt õhukeste riietega tulnud. Nüüd pidingi külmetama. Hea, et kampsunigi taipasin selga panna. Edfu tempel on Vana-Egiptuse mõistes suhteliselt uus - ehitatud aastatel 237-57 eKr ja oli üks mitmest Ptolemaioste kuningriigi ajal ehitatud templitest Dendera, Esna, Kom Ombo ja Philae templi kõrval. Samal kohal paiknes varasemaltki tempel. Edfu on pühendatud Horosele (Rooma perioodil siis Apollole). Edfu tempel on üks paremini säilinud ja suuremaid templeid Egiptuses peegeldades ajastu suhtelist jõukust. Tekstid templi seintel annavad väärtuslikku infot templi ehituse ja konstruktsiooni kohta, samuti egiptuse keele ja kirja kohta. Üles on tähendatud ka vana konflikt Horose ja Seti vahel. Tekstid on tõlgitud Saksamaa Edfu-projekti kaudu.

Edfu templis on säilinud ühel püloonil trepid, mis viivad pülooni ja varasemalt templi katusele kui see veel olemas oli, kust avaneb hingematvalt ilus vaade Niilusele ja ümberkaudsetele põldudele. Trepikäigu seinad on meisterlikult kaunistatud stseenidega uue aasta festivalist, mida rituaalselt tähistati templites üle Vana-Egiptuse. Aasta esimesel päeval, kandis igas templis protsessioon templi peajumala kuju üles katusele päikese kätte taaselustumiseks. Edfu templi laed oli enamuses ruumides süsimustad. Selgus, et selleski süüdi kopti kristlased, kes hilisemal ajal elasid templis ning tegid lõkkeid seal.

Edfu tempel üle vaadatud sõitsime oma kaarikuga laevale tagasi. Kell kaheksa sõime hommikust. Nüüd saime vaba aja päikesetekil vedelemiseks. Suundusin minagi siis sinna. Lootsin, et on soe ja mõnus ja saan lugeda ja päikese käes natukene mõnuleda. Kusjuures, ei olnud soe. Laeval oli meeletu tuul ja istusin ikkagi kampsunisse, tekki ja pikkadesse pükstesse mässituna lamamistoolil. Kuigi päike oli väga ere ja tugev! Paljaks suutsin võtta vaid varbad. Ja needki külmetasid kohutavalt! Aga mõned vaprad grupikaaslased kannatasid külma tuult päevitusriietega. On ikka kangelased! Korralikult sissepakituna oli siiski päris talutav olla. Nautisime kõik imelisi vaateid Niilusele. Kell üks saime lõunat süüa. Siis jälle päikesetekile tagasi. Ausalt öelda pean tunnistama, et sellist korralikku kruiisituristi minust ei saaks mitte kunagi. Nagu pole terve elu jooksul minust korralikku rannas lesijat saanud. Lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama! No ei suuda ma niiviisi tundide viisi mitte midagi teha. Ainukene tegevus oleks söömine. Aga: hea raamat päästab ka halvimast olukorrast!

Paari tunni pärast jõudsime lüüsini. Niilus oli kunagi kohati päris kärestikuline jõgi. Need ajad olid enne tammi ehitamist. Vett on nüüd jõele napilt jäänud ning üleujutusi ei toimu enam üldse. Need reguleerib tamm ära. Kuid nüüd on jõutud seedida ja mõtiskleda natukene tammi ehitamise tagajärgedele. Nendele, mis natukene hiljem ja pikkamööda avalduvad. Niiluse delta alad on hakanud soolduma mere pealetungi tõttu. Varasemalt polnud see nii suur probleem, sest selle tasakaalustas Niiluse iga-aastane ülestõus. Kuid pärast teise Assuani tammi ehitamist on mure järjest suurenenud. Ning iga väiksemgi merevee tõus ületab soolase veega üle Niiluse delta põllualad. Varasemalt voolas mööda Niilust alla 120 miljonit tonni toitaineterikast muda aastas, mis enamikus kuhjus deltaaladele ning maapind deltas vaikselt tõusis tasakaalustades sellega merepinna tõusu. Nüüd jääb muda aga enamasti pidama tammi taha. Ja maapind ei kerki enam rannikul, vaid ainult vajub. Rannajoon taandub mõnes kohas isegi kuni 175 meetrit aastas!

Aga jah, lüüsid! Need on ehitatud nende kärestikuliste kohtade peale, kus jõe kõrguste vahe kõvasti kõigub, et ka suured laevad saaksid neid ilusasti ületada. Ma ilmselt ei pea hakkama selgitama lüüsi töö põhimõtet, aga rajatud on need selleks, et laevad saaks ületada eritasandilisi kohti jõgedel. Enne lüüsi, kui pidime ootama natukene luba sellesse siseneda ehk hetke, kus oli meie poolses lüüsi otsas ühtlustatud veetase jõe tasemega üleval pool lüüsi, kogunesid äkki kobaras väikeste kaluripaatidega müügimehed laeva ümber. Pakuti suuri rätikuid ja salle müügiks. Laeva ümbrus kihas väikestest paatidest. Asju loobiti laevale lootuses, et me neist midagi ära ostame. Mismoodi see raha pidi nendeni jõudma meile küll selgeks ei saanud. Ilmselgelt poleks meie nii osavad viskeharjutuste sooritajad olnud ja enamus rahast oleks jõkke maandunud. Huvitav, kas nad oleksid siis sellele järele läinud? Jõudes lähemale lüüsiäärsele kaile oli seal juba järgmine parv müüjaid ringi jooksmas. Meie laeval olid siiski kehvad reisijad - kaubaks ei läinud mitte midagi! Aga nüüd oli ilm soojemaks läinud, tuul kadunud ja isegi minagi julgesin tunnikese päevitusriietega lamamistoolis lugeda.

Lüüsist läbi jõudes pakuti meile kella viie teed. Või siis kohvi. Ja keeksi. Pärast seda ootas meid ees uuesti maale minek. Olime jõudnud Luxorisse. Luxori nimi on tulnud araabia keelest ja tähendab paleed. Kuna me ei saanud kohe kesklinna oma laevale kai äärset kohta ja jalutamine Luxori templisse ei tulnud kõne alla, siis ootaski meid taas buss laevalt maha astudes. Istusime bussi ja sõitsime Luxori kesklinna poole. Luxor (kunagine Teeba!) paikneb Niiluse mõlemal kaldal - idakaldal asuvad Luxori ja Karnaki templid (tegelikult on vanadel Teeba aladel templeid mõõtmatult rohkem!) ja tänapäevane linn ehk elavate linn ning läänekaldal on Kuningate org ehk surnute linn. Luxori tempel on ehitatud Nuubia liivakivist umbes aastal 1400 eKr ja pühendatud kolmele jumalale - Amunile (päikese ja õhu jumal), Mutile (Amuni naine, raisakotkas-jumalanna, valitseva vaarao jumalik ema) ja Khonsule (Kuu jumal, Amuni ja Muti poeg).

Kahe, Luxoris asuva, äärmiselt tähtsa templi - Luxori ja Karnaki templite vahelisel sirgel teelõigul toimusid kunagi suured protsessioonid ja pidustused, mille käigus kanti templites asuvaid jumalakujusid ühest templist teise ja siis jälle tagasi. Kahe templi vahele püstitati kuus vahejaama, kus olid erinevate rituaalide tarbeks peatused. Igal jaamal oli oma otstarve. Kõige tavalisem püha, mille käigus taoline protessioon toimus oli uus aasta ehk Opeti festival. Arvatakse, et kogu see kahe kilomeetri pikkune tee oli ääristatud sfinksidega. Egiptuse muinsuskaitsel on kusjuures plaan nüüd see tee taastada ning kõikidest Egiptuse templitest leitavad sfinksid, mida ei saa või pole mõtekas leiukohas eksponeerida, tuuakse üle riigi kokku Luxorisse. Praegugi on sfinkside rivi juba aukartustäratav! Templi ees paiknes algselt kaks hiiglaslikku Ramses II kuju (hilisematest ehitusjärkudest) ja kaks roosast graniidist 25 meetri kõrgust obeliski. Nüüdseks on obeliske jäänud järgi ainult üks! Teine viidi Pariisi Egiptuse valitseja Mohammed Ali poolt prantuse rahvale kingituseks 19. sajandi alguses.

Luxori templi erinevad osad on ehitatud eri aegadel. Oma panuse on andnud Tutanhamon, Ramses II, Amenhotep III ja isegi Aleksander Suur. Iga uus kuningas ehitas taas uue pülooni templi ette. Püloon on Egitpuse templites natukene nagu võidukaare või väravate rollis. Püloonid ehitatakse tavaliselt viimasena, kui tempel on juba valmis. Läbi nende käib sissepääs templisse. Siinse templi puhul on ehitatud püloone üksteise järel hulgaliselt. Kuigi tava järgi piirduti ikka ühega. Luxori tempel okupeeriti 3. sajandil Rooma vägede poolt. Hiljem mattusid templid liiva ja sodi alla ning kohalik küla kasvas ja laienes templi müüridele kuni 1881 arheoloog Gaston Maspero selle uuesti avastas. Hakates templit välja kaevama, selgus alles selle tohutu mastaapsus. Algasid läbirääkimised linnaga templi müüridele ja templi peale ehitatud hilisemate hoonete lammutamiseks. Ette jäid elumajad, poed, majutuskohad ja kasarmud. Hoonete omanikud said riigi poolt hüvitust ning hooned lammutati. Ainuke hoone, mis hilisemast ajast säilitati, on templi kompleksi ühele osale 13. sajandil ehitatud Abu al-Haggag mośee, mille puhul on samuti tegemist arhitektuurimälestisega.

Luxorist on räägitud kui maailma kõige suuremast vabaõhumuuseumist. Siin on lõpmatult templite varemeid - Luxori ja Karnaki templid, Niiluse teisel kaldal on monumendid, templid ja hauakambrid nii Kuningate kui Kuningannade orus. Ning tuhanded turistid kogu maailmast tulevad seda siia avastama. Pean ütlema, et ootasin palju suuremaid rahvamasse, kes tekitavad igal pool lärmi ja müra  ja läbi kellede peab endale küünarnukkidega teed rajama. Tegelikkus oli aga üsna talutav. Oli õhku hingata ja ruumi vaadata. Saime taas veidikene aega ka iseseisvalt templis ringi vaadata. No see aeg oli küll napp!

Luxori templi vahetuses läheduses (vähemalt kaardi järgi!) pidi paiknema Palsameerimise muuseum. Otsustasime Margega, et turul kondamise asemel, uudistaks pigem muuseumi. Kaardi järgi oli jalutada umbes 300 meetrit...aga siin kohal tulid mängu sfinksid! Just need samad, kelledega üritatakse taastada jälle kahe templi vahelist protsessioonide alleed. Kogu suurejoonelise plaani alustuseks oli kaevatud tänav umbes kolme meetri sügavuses lahti, ehitatud ümber kõrge ja paks betoonmüür kogu tulevase sfinkside allee pikkuses. Ja nüüd oleks me pidanud jalutama ringi mitu kilomeetrit. Üle aia ja üle sfinkside ei tihanud ka ronima hakata - see poleks ilmselt hästi lõppenud. Google Maps´il polnud aga asjast aimugi!

Nii ei jäänud meil muud üle, kui jalutada lihtsalt tagasi. Natukene küll pettunult ja tigedalt. Et sellise muuseumi jaoks aega ei jätkunud. Tagasi jalutades oli ühe kaarikujuhi hobune aiste vahele ära surnud. Keset tänavat pikali maas õnnetukene. Hunnik mehi uudishimulikult ümber. Surnud hobusele vaatamata pakkus kaarikujuht meile toredasti oma kaarikuga küüti. Ei tea, kas ta oleks ise aiste vahele roninud? Kahju on neist hobustest! Eriti armu neile ei anta, ilmselt saavad ikka piitsa rohkem. Kairos on vabatahtlike initsiatiivil loodud lausa taastuskeskus Kairo kaarikuhobustele. Kuna omanikud neid ise ei ravi, siis pakutakse seal loomadele tasuta ravi, et neid üldse veterinaari juurde toodaks.

Jalutasime lihtsalt natukene ringi. Bussi tagasi jõudes suundusime laevale. Meie viimane öö laevas. Edasi küll enam ei sõitnud, aga magasime veel ühe öö laevas, mis oli väga mõnus! Peaaegu kohe saimegi õhtusöögile minna. Korraks käisime ka baarist läbi, kuid midagi põnevat seal ei toimunud. Raha kulutasin täna õhtusöögi juurde vein 100 naela, üks jook baaris 75 naela ning kingitused endale ja lastele 800 naela. Kingituseks olid siis ripatsid (väidetavalt hõbedast, aga kui see on hõbe, siis mina olen USA president!), kuhu peale kirjutatakse igaühe nimi egiptuse hieroglüüfides. Täna tellisime bussis ära ja homme peaksime kätte saama. Aga välja nägid päris ilusad ja mõte on tore ning ma pole eriti agar mööda poode ja turge rallitaja - nii sai asi lihtsalt aetud!

Wednesday, April 10, 2019

EGIPTUSE AARDED!

VIIES PÄEV - 25.03.2019.

Äratus 3.15. Väike kohv laeval, kaasa hommikusöögi pakk. Taas saia kõvasti. Ja siis bussi peale. Alustasime sõitu Abu Simbeli templi poole. Egiptuses on turvalisuse huvides enamus suuri maanteid politsei valve all. See tähendab, et teedel on kontrollpunktid ning kõik teele sisenevad ja seal lahkuvad sõidukid peetakse kinni ja kontrollitakse reisijate dokumente. Keegi küll ei küsi kõigilt passe. Selle jaoks on gruppide ühised dokumendid ette valmistatud. Kuid aeg-ajalt pidid nad bussis tiiru küll tegema. Kõik nad on relvastatud. Kuigi vaadates nende relvade käsitlemist võib ainult kahe käega peast kinni hoida või siis loota, et need siiski laetud ei ole. Vastasel juhul laseks pool Egiptuse politseist ennast maha igasuguse elementaarse turvalisuse eiramise tõttu. Bussis sai muidugi edasi magada peaaegu kohale jõudmiseni. Niiluse kaldale kaljusse uuristatud monumentaalne ehitis koosneb tegelikult kahest templist - esimene templi rajajale Ramses II endale ja teine tema palavalt armastatud naisele Nefertarile pühendatud. Assuani tammi ehitamisega oleks aga templid jäänud üleni tekkiva Nasseri tehisjärve põhja. Kogu maailma ajaloolased ja arheoloogid olid vapustatud, kui kuulsid Egiptuse plaanist. Paljude arheoloogide arvates on Abu Simbeli templite puhul tegemist suurema insenerisaavutusega kui näiteks püramiidid.

Nende rajaja Ramses II oli kõige võimsam ja kuulsam vaarao Vanas-Egiptuses ning umbes aastast 1265 eKr pärinevad templid peegeldavad tema suurust. Templid ei ole ehitatud plokkidest nagu püramiidid, vaid on sammas samba ja kuju kuju haaval otse kaljusse, pehmesse liivakivisse, uuristatud. Suure templi ees kõrguvad neli 20 meetrist Ramsese kuju ja tempel ulatus 64 meetri sügavuselt kalju sisse, kus asuvad kolme peajumala, Ptah,  Ra-Harahte, ja Amon-Ra ning Ramses II enda (vaarao oli ülendatud elava jumala seisusse) kujud. Tempel on kavandatud muljet avaldava täpsusega. Kaks korda aastas - 22. veebruaril ja 22. oktoobril, mis väidetavalt olid Ramses II sünnipäev ja troonile astumise päev - tungivad hommikupäikese kiired templi kõige pühamasse paika läbi avatud ukseava ning mitme ruumi, valgustades neljast jumalast kolme. Ainult Ptah, kes istub kõige vasakul pool ja valitseb allmaailma, on määratud igavesse pimedusse.

Teise, väiksema ja vähem suurejoonelisema templi ees, ehitatud Ramsese naisele Nefertarile, mis asub umbes 100 meetri kaugusel suurest templist, seisavad neli 10 meetri kõrgust Ramses II ja kaks kuninganna Nefertari kuju. Ramses II on vaaraode hulgas harukordne - alati on kujutanud valitsejad oma abikaasasid tunduvalt väiksematena võrreldes enda kujude või kujutistega (tavalised olid sellised põlvepikkused), kuid tema on lasknud teha Nefertari endaga ühesuurusena. Selle tõttu ongi arvatud, et ta pidi oma naist ikka väga palavalt armastama!

Egiptuse valitsuse otsus uue tammi ehitamise kohta tõi kaasa endaga 100-120 000 elaniku ümber kolimise ning rohkem kui 20 iidse templi üleujutamise. Egiptus kutsus appi UNESCO liikmeid lahendust leidma Abu Simbeli templite edasise saatuse osas. Ettepanekuid tuli igasuguseid, kuid valik langes Rootsi firmale, kes pani ette templite liigutamise 65 meetrit kõrgemale ja 208 meetrit kaugemale sisemaale, kus need oleksid tõusva vee eest kaitstud. Inseneride geniaalsus seisnes templite päästmises koos kujude, reljeefide ja seinamaalingutega suurte plokkidena, mis tuli lahti lõigata kaljust ja vedada suurte veokitega uude kohta ja taas kokku panna. Selleks tuli aga eemaldada kõigepealt 130 000 tonni mäge templi kohalt. Kõige keerulisem oli teisaldada nelja suure Ramses II kujude nägusid, mis on just kogu templi sümboliks. Kui nendega oleks midagi teisaldamise käigus juhtunud, oleks sellest ilmselt saanud rahvusvaheline katastroof.

Olles viimased osad teisaldanud, kulus kõigest neli kuud, mil tõusev vesi purskas üle ajutiselt teisaldustöödeks ehitatud tammi ning ujutas üle kaljupaljandi, kus templid olid olnud rohkem kui viimased kolm tuhat aastat. Ning siis tuli veel tempel uuesti üles ehitada! Inseneritehnoloogia tippsaavutuseks peetud projekt õnnestus igas osas täiuslikult! Mida tõestab kasvõi fakt, et päike valgustab suurt templit endiselt kaks korda aastas ning ainult kolme jumala kuju. Ning endiselt on all-ilma jumal mõistetud igavesse pimedusse. Kogu projekt kestis neli aastat ning läks maksma praeguses vääringus 267 miljonit eurot. Sarnasel moel teisaldati veel Philae tempel. Osad väikesed templid kinkis Egiptuse riik teistele riikidele abi eest Abu Simbeli templi teisaldamise eest. Ülejäänuid jõuti ainult uurida, dokumenteerida ning leppida teadmisega, et edasi on nad hävingule määratud.

Abu Simbeli templite puhul koged tõesti, et tegemist on imega. Kogu see võimsus ja mastaapsus. Ma ikka imestan, kuidas nad oskasid kõikidele nendele nägudele anda nii väljendusrikkad ilmed? Jalutasin natukene eemale ja vaatasin neid nelja põhihiiglast. Täiesti uskumatu! Nemad on vaadelnud ja tunnistanud maailma üle kolme tuhande aasta!!! Mida nad kõike selle aja jooksul on näinud? Oh kui kahju, et ma seda kunagi teada ei saa! Korraldatud reiside puhul on see halb asi, et alati peab arvestama grupiga - aga mina oleksin soovinud nüüd siin Nasseri järve kaldal nelja gigantse Ramses II kuju ees palju pikemalt istuda ja mõtiskleda. Aga pidin bussi juurde tagasi minema.

Hakkasime Assuani oma laeva peale tagasi sõitma. Lõuna-Egiptus on ikka täiesti maapiirkond. Siin on inimesed palju konservatiivsemad võrreldes näiteks Punase mere äärsete kuurortlinnadega, kus liigub palju turiste. Selline lühiajaline turist, nagu meie, ei taju seda vahet. Kuid välismaalane, kes elab Egiptuses, tunnetab selle kohe ära. Kuidas suhtutakse temasse näiteks vabamas Hurghadas või Assuanis? Egiptuses on imearmsad tuvimajad. Alguses ei saanudki aru, millega on tegemist. Küsides saime aga giidilt ka vastuse: tuvimajad. Ning tõesti ehitavad egiptlased need tuvidele. Tuvid käivad nendes söömas ja munemas. Mune egiptlased ei tarvita, neid ostetakse ikka poest ja kanade omasid, kuid kui tuleb isu hõrgu tuviprae järgi, siis on koht, kust võtta. Tuvidele jälle hea, mugav ja turvaline pesitsemise koht.

Laevale jõudes käisime kõigepealt lõunat söömas ja siis hakkas meie laev lõpuks edasi sõitma. Mööda Niilust mere poole. Uskumatu, kui ilus siin Niilusel ikka on. Aga kui mõelda selle peale, kui tohutult suur on Egiptuse territoorium ja elamiskõlblik on sellest vaid 5,5 % (ainus viljakandev ala on Niiluse kallastel kitsas riba mõlemal pool ja mereäärsed alad), siis tuleb ikka masendus peale. Kahju hakkab neist inimestest - peavad ikka tugevad olema elades nii keerulistes ja rasketes oludes. Ja millises hinnas on siin iga viimane kui taimeräbalake. Kallim kui kuld! Teda toestatakse, kastetakse, kaetakse ja varjutatakse. Et ta ainult kasvaks ja ellu jääks. Veega, eriti puhta veega, on Egiptuses muidugi problemaatiline. Kraanivett juua ei tohi. Isegi hambaid soovitatakse pesta pudeliveega. Kohalikud on muidugi tugevamad võrreldes turistide hella seedesüsteemiga.

Pärast sööki saime natukene veel päikest nautida - vedelesin raamatuga päikesetekil. Ka see on vahelduseks päris mõnus. Lõpetatud meie päev, täis kultuuri ja kunsti ja ajalugu, tänaseks siiski ei olnud veel - külastamist ootas Kom Ombo tempel. Keset suhkrurooväljasid on Kom Ombo pisikene põllumajanduslinnake, kus elab palju tammi ehitamise käigus ümber asustatud nuubialasi. Kreeka-Rooma perioodi tempel on ehitatud aastatel 180-47 eKr Ptolemaioste valitsemisajal. Egiptuse templite mõistes on tegemist harukordse sümmeetrilise templiga. Kom Ombo templil on kaks sissepääsu, kaks saali, kaks pühamut ning tempel on pühendatud kahele jumalale - Horosele (See Gebi ja Nuti poeg) ja Sobekile (krokodilli peaga vetevalitseja ja viljakuse jumal).

Tempel on saanud kannatada Niiluse üleujutuste tõttu, maavärinates, hilisemate ehitustööde tõttu, mille käigus on templi materjale kasutatud. Samuti kopti kristlaste käe läbi, kes kasutasid seda kirikuna. Kuid 1893. aastal puhastati tempel kogu sodist ning restaureeriti. Restaureerimine on Egiptuses praegusel ajal muidugi väga kõva riikliku kontrolli all. Näiteks ei tohi taastada kunagi kõike olnut. Rõhutakse põhiliselt säilitamisele ning ainult 10% ulatuses tohib olukorda parandada või uuendada. Ning seda ainult siis, kui see on hädavajalik kogu muistise säilimisele. Sellepärast ei ole ka mitte ühegi Egiptuse templi (ega ka hauakambri) värvilisi maalinguid taastatud. Kuid selle vähesegi säilinu põhjal võib ette kujutada seda imelist effekti! Kom Ombo tempel on ainulaadne selle poolest, et ainukese Egiptuse templina on siin ühel seinal kujutatud tolle aja arstiriistade komplekti. Loomulikult tungles just selle seina ees kõige suurem turistide hulk. Pidime seisma lausa järjekorras, et seda vaatamisväärsust oma silmaga kaeda! Kuigi üldiselt pean nentima, ei ole olnud kohtades, kus käime, tegemist üleliia suurte rahvamassidega.

Vana-Egiptuse kunsti puhul ei saa ma üle ega ümber selle maitsekusest ning minimalistlikkusest. Mitte millegagi ei ole üle pingutatud. Kõik on nii harmooniline, et enam rohkem ei saakski olla! Ning pärast mitut tuhandet aastat on templites säilinud veel värve. Ma muudkui imestan ja imestan ja ikka veel pärast kõiki seda uuritud ajalugu ja kunsti olen vaimustuses. Kohe templi kõrval on krokodillimuumiate muuseum. See oli päris naljakas muuseum - koosnebki ainult krokodillimuumiatest, mis leitud siit samast templist. Ka krokodillid olid egiptlastele pühad loomad, keda austati selliselt, et neid peeti kalli mumifitseerimisprotsessi väärilisteks, kindlustades neile sellega õndsa hauataguse elu. Kuid pean ütlema, et Kairos Egiptuse muuseumis olevas loomamuumiate väljapanekus olid hoopis suuremad krokodillid. Pikemad siis. Peale krokodillide pidasid egitlased mumifitseerimise vääriliseks veel kasse, skarabeuse, härgi, jõehobusid, koeri ja ahve. Lemmikloomade muumiad maeti tavaliselt kas omaniku kirstus või kasutati eraldi kirstu.

Kom Ombo tempel asub otse Niiluse kaldal. Laevalt oli meil selleni umbes viis minutit jalutada. Nüüd, templist lahkudes, avanes meile imeline päikeseloojang. Jalutasime laevale tagasi. Õhtusöögini oli veel tunnikene aega. Sain oma kajutis lugeda. Õhtusöögid on siin laeval väga head, üldse söögid ning üle-üldse on Egiptuses olnud kõik söögid väga maitsvad. Me siin suure osa ajast olemegi tegelenud söömisega. Võtsime kolme peale pudeli veini, mis maitses endiselt hästi. Käisime korra läbi laevabaarist, kus pidi olema tore meelelahutus, kuid meile see peale ei läinud. Samas tundus see meeldivat leedukatele, kelledega olime ühel laeval ja samal marsruudil. Tundus, et nemad käivituvad nipsu peale. Õige varsti läksime igaüks oma kajutisse magama.

Raha kulutasin täna krokodillimuuseumi poes 60 naela postkaartide ja markide peale, 100 naela veini peale õhtusöögi kõrvale ning fotopilet Abu Simbelis 100 naela. Kokku 260 egiptuse naela.