Wednesday, December 31, 2014

LUGU SELLEST, KUIDAS MA OSTSIN LENNUKIPILETEID!

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

/Eesti vanasõna/

Ühel ilusal laupäevasel päeval, kui meie järgmise reisi kuupäevad olid paika saanud, otsustasin osta ära lennukipiletid. Ryanair´ist. Meie plaani järgi oli mul vaja osta kahed piletid: Tallinn-Oslo-Tallinn ja Oslo-Dublin-Oslo. Esialgse plaani järgi oli kavas küll külastada ainult minu Iirimaal elavat sõbrannat. Kaasa pidi tulema Eliisabet. Kuid kuna lennukipiletid läbi Oslo on tunduvalt odavamad kui otse Tallinnast Dublinisse, siis tegime sellise otsuse. Seda enam, et me kohe leidsime ka väga hea argumendi Oslo külastamiseks.

Nüüd, kui erinevate lendude kuupäevad olid täpselt paika pandud, asusingi pileteid ostma. Kuna olen vist üks viimaseid inimesi maailmas, kes ei oma krediitkaarti, siis tegin omale pangas jälle virtuaalse krediitkaardi 300 euro peale piletite ostmiseks. Igaks juhuks pean ütlema, et see ei olnud mitte sugugi minu esimene kord osta interneti teel lennukipileteid. Isegi Ryanair´ist pileteid ei ostnud ma esimest korda oma elus. Aga see selleks, ilmselt see väike vahemärkus ei vabanda kuidagi välja kõike järgnevat. Valisin välja lennukuupäevad, inimesed ehk siis ühe täiskasvanu ja ühe lapse koha, kontrollisin kõik veel igaks juhuks vähemalt neli korda üle. Ilmselt oleksin pidanud järgima eesti vanasõna ja tegema seda vähemalt üheksa korda. Äkki siis oleks mulle koitnud mingi aimdus, et olen ikka täiega puusse pannud. Aga mine sa tea! Ennast tundes, ei oleks see üldse pruukinud nii olla. Kui esimese otsa piletid olin ära ostnud ja maksnud ja ka kinnituse saanud umbes 10 minuti pärast, jõudis minuni väike arusaam sellest, mida ma siis tegelikult olin teinud. Olen kuulnud küll tuttavate lugusid sellest, kuidas üks ja sama reisigrupp suudab erinevatel aegadel pileteid ostes, osta neid ka erinevateks kuupäevadeks. Kuigi kõik osalised peaks reisima üheskoos. Aga seda, mida mina nüüd olin teinud, ei ole ilmselt keegi maailmas varem teinud. Mina olin ostnud pileti valele inimesele!

Eliisabeti asemel hoopis Karlile. Samas tagant järele oma tegutsemise peale mõeldes, olin ma täiesti veendunud, et trükkisin lapse nime koha peale selgelt "Eliisabet". Aga kuna maksma asudes selgus, et kaardil olevast 300 eurost ei piisa 80 eurose makse sooritamiseks, siis suurendasin vahepeal pangas oma virtuaalse kaardi limiidi 1000 eurole. Seega ma pidin alustama kõikide nende vajalike väljade täitmist otsast peale. Ja ilmselt sealt see viga tuligi. Sest teise korra puhul ma ei mäleta enam tõesti, mis nime ma sinna trükkisin. Loogiliselt võttes pidi see olema Eliisabet. Aga eks ma siis kuidagi automaatselt panin sinna hoopis Karli. Igal juhul oli viga tehtud. Tunnistades Eliisabetile, mida ma just hetk tagasi olin teinud, muutus vaene laps näost väga valgeks. Kolme minuti pärast küsis ta ahastavalt, kas nüüd saabki Karl reisile tema asemel. Jah, mul käis hetkeks see mõte peast läbi küll. Et sellel mõttel mitte rohkem idaneda lasta, ostsin ma ära ruttu Oslost edasi Dublinisse piletid õigetele isikutele. Nüüd nägi paberi peal meie reis välja selline, et Oslosse pidin lendama ühe lapsega, aga sealt edasi pidin minema teise lapsega.

Asusin uurima, kuidas ma saaksin seda viga parandada. Interneti teel oleks saanud kohe väga lihtsalt ja paari liigutusega muidugi nime muuta. Konks seisis aga selles, et selle muutuse eest oleksin ma maksnud 110 eurot. Piletid maksid aga meile kahe peale kokku ainult 79 eurot. Ilmselgelt pidasin sellist hinda natukene kalliks. Uurisin ja lugesin lennufirma kodulehelt kogu infot igasuguste muudatuste kohta vähemalt tunnikese. Arvatavasti ei ole neid inimesi väga palju, kes on kogu nende kodulehe nii põhjalikult läbi uurinud. Aga see tasus ära! Sest lõpuks leidsin koha, kus oli kirjas, et interneti teel tehtud broneeringuid, mis on seotud alaealistega, saab tasuta muuta 24 tunni jooksul alates broneeringu tegemise hetkest. Aga seda ei saa teha interneti teel! Selleks on vaja neile helistada või kasutada "chat´i". Mina ostsin piletid aga nii hilisel õhtutunnil, et need võimalused olid suletud. Pidin jätma asja järgmiseks päevaks. Järgmine päev oli pühapäev, kuid nende jaoks siiski õnneks tööpäev. Järgmisel päeval ehk pühapäeval siis, üritasin hommikust peale alustuseks chat´i teel saada ühendust. Kuna telefoni levi mul kodus peaaegu puudub, siis pidasin seda parimaks võimaluseks. Aga ei saanud ma kedagi kätte. Kõik teenindajad olid kogu aeg hõivatud. Lõpuks ikkagi pidin helistama. Olles ainult 10 minutit kõne järjekorras oodanud, saingi vestelda meeldiva häälega noormehega, kellel nimeks James. Rääkides ära kogu pika jutu oma eksimusest ja rumalusest, oli noormees varmalt valmis kohe vea parandama. Veerisin talle täht-tähelt ette Eliisabeti nime. Lõpuks sai ta selle ilmselt õigesti kirja. Siis küsis ta minu käest, kuidas ma soovin maksta. Minu vastuse peale, et ma üldse ei soovi maksta, oli ta väga imestunud. Kui ma rõhusin loetud punktile, et 24 tundi ja alaealine, siis ta väitis, et see antud juhul ei kehti, kuna ma tahan muuta kogu eesnime. Kui ma oleksin tahtnud seda ainult korrigeerida, siis oleks saanud tasuta. Ega vaidlemine ei aita. Laususin ainult, et mul ei ole mõtet maksta nime muutmise eest 110 eurot, kui piletid ise maksid ainult 79 eurot. Laususin löödult, et mul on mõistlikum juba uus pilet osta. Vana eest raha muidugi tagasi ei anna mulle keegi. Noormees võttis rõõmsalt sellest kohe kinni ja soovitas osta uue pileti ainult lapsele. Siis läheb see muutus maksma mulle ainult 39 eurot. Hetkeks tekkis mul mure sellega, et siis on ju kaks eraldi broneeringut - mulle üks ja lapsele teine. Aga ma siiski tahaksin saada kohad meile kõrvuti jne. Noormees pakkus abivalmilt lahenduse ka sellele: ostku ma pilet ära ja helistagu tagasi, siis tema saab need broneeringud süsteemis uuesti kokku ühendada.

Selge. Lõpetasin kõne ja asusin ostma Eliisabetile uut piletit Oslosse. Protsessi käigus selgus siiski tõsiasi, et lapsele ei saagi osta eraldi piletit. Ainult koos täiskasvanuga. Õnneks ei tulnud mulle pähe mõtet, osta siis kohe lihtsalt uued piletid mõlemale. Ikkagi odavam kui nime muutmine. Otsustasin, et helistan meeldivale noormehele tagasi ja kurdan oma muret uuesti. Jälle umbes kümme minutit ootamist toru otsas ja saingi kätte meeldiva noormehe. Esimeste lausete peale selgus muidugi, et tegemist on hoopis teise noormehega, kui esimese kõne ajal. Ning temal ei olnud minu juhtumist aimugi. Selgitasin siis oma senist teekonda nende piletitega temalegi põhjalikult. Et Karlist oleks vaja teha nüüd Eliisabet. Selle saaga viimasest osast ei saanud ta aga aru. Et miks ma tahan osta uut piletit lapsele? Miks ma ei taha lihtsalt nime muuta? Selgitasin siis veel kord seda raha asja. Et nii on lihtsalt odavam. Ning et tema kolleeg ka soovitas nii teha, sest maksmisest ikka ei pääse jne... Selle peale küsis ta uuesti üle veel, et ma tahan ju muuta lapse eesnime ainult (jumal tänatud, et mul lapsed on vähemalt kõik ühe perekonnanimega!!!)? Jah. Noormees küsis veel ühe, et broneeringu tegin eelmisel õhtul ehk siis ei ole veel möödas rohkem kui 24 tundi? Jah, nii see on. Selle peale teatas noormees, et tema kolleeg lihtsalt ei teadnud, kuidas tegelikult asjad käivad! Sekundi pärast lausus noormees, kelle nimi nüüd oli Anthony, et muudatus tehtud, kinnitus pidi tulema mulle kohe meili peale. Soovis ilusat päeva ja lõpetas kõne. Olin väga jahmunud. Aga kinnitus tuli tõesti loetud sekundite jooksul mulle meili peale. Ja piletil oli kirjas väga ilusasti "Elizabeth".

No ilmselt sai asi natukene parem kui varem. Sest absoluutselt on "Elizabeth" lähemal "Eliisabetile" võrreldes "Karliga". Mulle tundus asi aga siiski natukene kahtlane. Ehk siis ei olnud ma kindel kas selline asi läbi läheb ja mul näiteks passikontrollis probleeme ei tule sellise nimekujuga. Helistada ma enam ei tahtnud, sest ka helistamine Iirimaale ei ole just kõige odavam. Üritasin saada kätte chat´i teel kedagi. Siis saaks ju kohe kirjutada nime õigesti ja probleeme lihtsalt ei saa tulla enam. Ei läinud kahte tundigi ja ma sain omale arvuti teisele poole noormehe nimega Charles. Kirjutades ei viitsinud enam nii põhjalikult selgitada oma muret. Ütlesin lühidalt, et muutsin telefoni teel hommikul broneeringut, aga nime oleks vaja veel natukene korrigeerida. Kas tema saaks seda teha? Jah, saab küll. Kirjutasin talle trükitähtedega ilusasti eraldi reale "ELIISABET". Noormees teatas, et muudatus tehtud, soovis väga paljusõnaliselt mulle ilusat päeva ja palju teisi ilusaid asju. Lõpetasime äärmiselt meeldiva vestluse. Kümne sekundi pärast oli mul meilil järjekordne kinnitus lennufirmalt, siis juba kolmas. Sellel lapse nime järel must-valgelt kirjas "Eliisabeti". No ma ei või!

Igal juhul otsustasin selle saaga lõpetada nüüd ja kohe. Ning jääda lootma, et sellest ühest liigsest tähest ei tehta probleemi edaspidi. Sest vääramatu jõuga võidelda lihtsalt ei saa! Olin õnnelik sellegi üle, et sain ilma midagi juurde maksmata nii lähedalegi sellele õigele nimele. Ja tänasin oma kunagist tarkust, et mul on lastel ainult üks nimi (aga mitte näiteks Eliisabet Margaret Aleksandra!). Seegi hea! Loodetavasti veedame Eliisabetiga kevadisel koolivaheajal Oslos ja Iirimaal meeldivalt aega.

Tuesday, December 9, 2014

KARLIGA LONDONIS!

VIIES PÄEV - 30.11.2014.

Hommikul, õigemini öösel, ärkasime kell 2.00. Söömise peale ei hakanud aega raiskama. Asjad olid meil enne magamaminekut juba pakitud. Pesime hambad, panime riidesse, viimased asjad veel kotti ja läksimegi. Söök oli meil kaasas. Selle peale ei tahtnud kallist uneaega raisata. Otsustasime süüa lennujaama bussis lennujaama sõites. Plaan oli minna lennujaama bussi peatusesse jala, sest metroo, millega oleksime kõige lihtsamalt saanud, öösel ei sõida. Meie ööbisime Queensway metroojaama kõrval kohe. Buss väljus meil Victoria jaamast. Otsustasimegi, et igasuguste sekelduste ja eksimiste vältimiseks on kõige mõistlikum minna sinna jala. Seda enam, et öösel linn tühi (tegelikult oleks õige mõte olnud, et tühjem!). Jalutada oli meie sihtkohta umbes 4,5 kilomeetrit. Ajaliselt siis tunnikene.

Minema hakates tuli mul aga mõte, et tegelikult saame poole tee peale ka bussiga, sest bussid sõitsid väga tihedalt ööselgi. Ootasime kaks minutit bussi ning saime sellega edasi Marble Arch´i metroojaama läheduses olevasse Park Lane´i bussipeatusesse. Siit oli nüüd edasi jalutada ainult otse. Karl vaatas kogu meie reisi jooksul väga suure huviga kaarti. Nii nüüdki. Süvenes sellesse põhjalikult. Ja siis teatas mulle:"Emme, kui me siit nüüd ilusasti otse saame minna, siis on meil kõik väga hästi!" No jah, eks sellisel tuulepeast emmel, nagu Karlil on, peab ikka silma peal hoidma. Aga arvasin siiski, et kõik on kogu aeg hästi. Isegi siis, kui me mõnest kohast ei saa otse. Ja mõnes kohas ära eksime. Ja mõnes kohas võib-olla mõni ootamatu äpardus tekib. Kõik on ikka väga hästi!

Ja ei tulnud meil ootamatuid sekeldusi õnneks! Saime jalutada ilusasti otse Victoria jaama juurde. Ööselgi on Londonis väga palju vaadata. Linn on öösel hoopis teist nägu kui päeval. Aga see on üldiselt iga linnaga nii. Öösel on ta täis esiteks pidutsevaid inimesi. Ning teiseks magavaid inimesi. Kodutuid siis. Ma ei oska öelda, kas kõik need kümned ja kümned inimesed, kes omale mõnusa küljealuse otse tänavale on teinud, on kodutud. Välimuse järgi ei näinud nad sugugi mitte kõik sellised välja. Väga hästi võisid nad olla ka hotelli pealt kokku hoidvad mitte väga jõukad turistid näiteks. Londonis on novembri viimastel päevadel ööselgi mõnusalt soe võrreldes meie kliimaga. Meie nägime üldse Londoni ilusamat poolt ilma suhtes. Iga päev oli meil vähemalt osa päevast mõnus sügisene päike. Olid sellised meie mõnusad septembri lõpu ilmad. Et ei ole enam liiga palav. Kuid on ikkagi veel piisavalt mõnusalt soe. Iga päev oli meil sooja kuskil 13-15 kraadi ringis. Nii, et ei mingit lõputus udus ja vihmas vaevlevat Londonit nagu Karl oli unistanud ja oodanud. Et ikka seda tõelist ja päris Inglismaad näha! Nagu varasemalt ka mainisin, siis sellepärast oligi Karlil väga kindel ettekujutus, et Inglismaale tuleb tulla talvel mitte suvisel ajal.

Jõudes lõpuks Victoria jaama kohale, otsisime natukene seda õiget kohta, kus meie buss peaks väljuma. Õnneks on Londoni inimesed ja teenindajad ka keset ööd väga abivalmid ja sõbralikud. Meie buss väljus 3.30. Istusime bussi ja asusime oma hommikusöögi kallale. Lennujaama poole sõites möödusime veel mõnest juba tuttavast ja külastatud objektist. Natukene saime ka magada bussis. Lennujaama passikontrolli läbides otsiti Karl väga põhjalikult läbi. Tema jaoks oli seegi jälle tohutu elamus! Kui väravas oma lennule pääsu ootasime, jäi kõrval väravas just üks inimene lennult maha. Palus, mis ta palus jumala- ja linnukeeli, lennukile teda enam ei lastud. Kuigi tõesti nagu ta ka ütles, lennuk ju oli veel värava juures. Kord on kord.

Meie aga maha ei jäänud, ja õige pea olime lennukis. Selle sõidu magasin mina jälle maha. Ööd ju nagu ei olnudki päriselt. Tallinnasse jõudes võtsime takso, et jõuda vanaema-vanaisa juurde oma autole järele. Ning siis saime äsja lennukilt maha astunud ja välismaalt tulnutena nagu külma joana selga meie teenindajate suhtumise klientidesse. Meil olid seljas seljakotid, mitte küll väga suured, aga siiski piisavalt suured selleks, et nendega oli väga ebamugav, tüütu ja aeganõudev ronida auto tahaistmele. Jäin hetkeks avatud ukse juurde ootama, et kas taksojuht äkki tuleb autost välja ja paneb meie kotid taha pagasiluuki. Aga ei mingit reaktsiooni. Täielik ükskõiksus! Ronisime siis vaevaliselt kahekesi sinna autosse oma kottidega. Kuidagi mahtusime ära. Taksost lahkudes tänasin juhti nagu alati ja soovisin ilusat päeva. Ka sellele ei tulnud mingit reageeringut. Mitte ühtegi viisakat sõna. Üldse ainukesed sõnad, mis me tema suust kuulsime, olid:"Tšekki on vaja?".

Kui takso ära sõitis arvas Karl ohates, et Londonis olid palju sõbralikumad inimesed. Isegi laps paneb tähele. Kurb. Võib ju arvata, et see on see välismaalaste tobe võlts viisakus. Ei ole asjad nii tegelikult. Nad on viisakad ja sõbralikud mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nad ongi sellised. Kui istusime Karliga Londonis Belfasti laevakohvikus ja jõime oma teed ja sõime saiakest, küsisin Karli käest, mis talle selle päeva juures kõige rohkem meeldinud on. Karl vastas, et see teenindaja siin kohvikus. Ta oli tõesti tore tütarlaps. Seda enam, et meie käitusime valesti teadmatusest. Kuna Londonis joovad kõik teed piimaga, siis pannes meile valmis tee, tõstis ta letile ka piimakannu. Karl arvas automaatselt, et kogu kann piimaga on mõeldud meile ja viis selle lauale. Müüja siis vabandas ja selgitas, et see on siiski kõikidele kasutada ja palus selle tagasi tuua letile. Nähes, et Karl natukene ära ehmatas, kui tõlkisin talle teenindaja jutu, tõi ta tagant ruumist uue kannu, valas meile sinna uue piima ja ütles, et kui Karl soovib omale lauale päris oma piimakannu, siis ta võib nüüd selle võtta. Karl võttiski. Tundub väga väike asi, aga väikesed asjad ongi need, mis loevad.

Kokkuvõttes oli aga tegu jälle väga toreda ja meeldejääva reisiga. London on suurlinn. Seda suurust näitas ta meile igal hetkel. Suurus, võimsust. Ning ajalugu. Sellel linnal on lugu. Ning see kõnetab inimesi. Kui vähegi kuulata. Meie saime selle osaliseks. Tavaliselt on pärast igat reisi soov minna kunagi tagasi äsja külastatud paikadesse. London ei tekita ainult soovi tagasi minna. London annab teadmise, et kunagi kohtutakse taas. Meie reisi jooksul kulus aga kokku raha Londonis viibides 200,74 naela ehk 281,0 eurot. Pannes sinna juurde lennukipiletid (134,0 eurot) ja hotelli (280,0 eurot), siis saame kokku 695,0 eurot. Ehk siis 347,5 eurot inimese peale. Suhteliselt odav reis. Ning selle raha eest saime me kõike kuhjaga! Nii muljeid, kultuuri, kunsti kui toredaid kohtumisi nii toredate inimeste kui  ka toredate olukordade ja situatsioonidega. Kui nüüd rääkida meie järgmistest plaanidest, siis needki on olemas. Mitte küll veel sada protsenti kindlad (sest ei ole veel ostetud lennukipileteid), aga loodetavasti siiski teostuvad. Plaanis on minna siis kevadisel koolivaheajal Eliisabetiga kümneks päevaks Iirimaale külla minu sõbrannale, kes seal juba pikalt elab. Läbi Oslo. Saaksimegi Oslos kõik kokku ja veedaksime seal ka mõne päeva.

Thursday, December 4, 2014

KARLIGA LONDONIS!

NELJAS PÄEV - 29.11.2014.

Täna hommikul pidin Karli koguni üles ajama. Nii kõvasti on meie tihe reisiprogramm vaest meest väsitanud ilmselt! Et jõuaks sööma ruttu ja meie viimast päeva Londonis hästi ära kasutada. Karl on endiselt vaimustuses hotelli kehvakesest hommikusöögist. Minu jaoks on see hämmastav! Aga samas on kõik väga hästi: kui laps naudib söömist, siis on tal kõht täis ja kui kõht täis, siis on meel rõõmus. Kohvi aga inglased küll keeta ei oska. Siinse jubeda kohvi pärast läksin minagi juba teisel hommikul tee peale üle. See on siin erinevalt kohvist tõeline maailmaklass! Karl naudib piimaga tee joomist. Mulle istub rohkem piimata tee. Lihtsalt imeväikese koguse suhkruga. Saiakesed jälle söödud, asusime kohe hommikul metroojaama poole teele. Esiteks selleks, et ainult sealt saab osta pileteid, nagu selgus eile. Ostsin siis sõidukaardi endale ainult (lapsed saavad tasuta!) üheks päevaks, kuna algselt oli plaan täna käia jälle jala ringi. Natukene poodides ja jalutada Kensingtonis ja Hyde Parkis. Aga eilsete viperuste tõttu pidime ju tänagi minema Londoni Tower´i kindlusesse. Nüüd tuligi siis tänaseks uus pilet mul osta. 

Ostsime pileti ära, läksime jälle maa alla ja rongile. Uurides metrookaarti, jäi mu pilk korraks peatuma nendele peatustele, kust läbi sõidame. Järgmine oli St. Pauli katedraal. Mõtlesin kaks sekundit ja siis teatasin Karlile, et läheme hoopis järgmises peatuses korraks maha. Tema muidugi imestas, et miks? Plaan oli minna ju Tower´isse. Jah, oli küll. Keegi kunagi ütles mulle, et plaanid ongi selleks, et neid muuta. Londonis olles oleme me kindlalt seda reeglit ka järginud. No tegelikkuses on need plaanid muutunud muidugi mitte meist olenevatest põhjustest tingituna. Mitte et me ise oleksime neid kippunud muutma! Kokkuvõttes pole muidugi vahet. Ja võin kindlalt väita, et eks reisimine juures näiteks jäävadki igast reisist meelde need seigad ja asjad, mis juhtuvad ootamatult ning plaaniväliselt. Kui reis läheb täpselt selliselt igas asjas nagu plaanitud, siis olekski liiga igav!

Aga läksime varem maha selleks, et eile nägime St. Pauli katedraali ainult pimedas. Mina tahtsin siiski vaadata selle maailmaime ära ka päevavalges. Pealegi oli metroojaam praktiliselt kiriku kõrval. Me ei pidanud isegi eriti käima. Käia väga palju ei tahtnud, sest jalad olid ikka veel valusad meie kahe esimese päeva suurest käimisest. Teha väike vahepeatus oli täiesti geniaalne mõte mul! Olen iseendale selle eest väga tänulik. Sest see hoone vääris väikest täiesti omaette peatust. Mõistsin siis, et eile õhtul pimedas ei saanud ma St. Pauli katedraalist mitte mingisugust ettekujutust. Nüüd tundus hoone veel vähemalt viis korda suurem, võimsam, ilusam ja uhkem. Tegime tiiru ümber kiriku. Väga raske oli hoonet üldse korraga pildile mahutada. Ei jätkunud lihtsalt ruumi. Õnnestus see lõpuks ainult ühest küljest. Ma täiesti mõistan keskaja inimese suurt ja kindlat usku jumalasse. Sellisesse hoonesse sisse astudes tunneb inimene ennast ikka väikesena. Kogu kiriku all on täismõõdus kelder. Asuvad selles pood, kohvik ja restoran. Poest käisime meiegi läbi. Ostsime sealt Eliisabetile kingituse kaasa.

Järgmine peatus oli siis tõesti Tower. Ostsime piletid ja läksime sisse. Kõikide meie külastatud kohtade seas olid need piletid kõige kallimad. Ning see oli ka ainukene koht, kus Karli eestki piletit nõuti. Ilmselt on siis tegemist Londoni kõige populaarsema kohaga. Ning ajalugu on siin tõesti võimsalt. Igast müürist õhkub seda kuhjaga. Mõeldes kõigile nendele kuningatele ja kuningannadele, kes siin elanud on. Printsidele ja printsessidele. Mitte ainult elanud. Eks neid on siin ka surnud. Eriti kurvalt on läinud kahe printsiga, kes tapeti lapsena pärast oma päris isa surma onu poolt. Et likvideerida troonipärijaid. Nüüdseks on vendade luud leidnud viimase puhkepaiga Westminster Abbey´is.

Londoni Tower´is on mõned väga tähtsad asjad, mille puudumisel poleks kohal enam sama väärtust mis hetkel. Beefeater´id on kindluse valvurid, endised kõige tublimad sõjaväelased, kes elavadki Tower´is. Nende nimi ehk liha sööjad on tulnud sellest, et just moodustasid kunagi kuninga isikliku ihukaitse, siis pidid nad olema väga heas vormis ja hästi toidetud. Ehk neile oli ette nähtud isegi liha söömine. Et ikka jaksata kuninga elu kaitsta! Rongad on siin elanud nii kaua kui vähegi mäletatakse. Hetkel elab Tower´is vähemalt neli ronka, kelle toitmiseks lausa kogutakse eraldi raha. Ning ronkade eest hoolitsemiseks ja nende toitmise jaoks on palgatud täiesti eraldi isik. Müüt väidab, et kui kindlusest kunagi peaks lahkuma viimane lind, siis langeb ka kindlus. Sellepärast võib täitsa aru saada, miks neid selliselt hellitatakse siin. Siis veel kroonijuveelid. Need, on suures osas need, mis rahva toovad siia. Ehk reklaam. Vaadata on muidugi ka ilus. Ma usun, et enamus inimesi ei ole elus nii palju kulda ja kalliskive näinud oma silmaga. Muljetavaldavad olid ka need meetripaksused terasest seinad ja uksed. Ning kroone sai vaadata vaid liikuval lindil neist möödudes. Et keegi liiga kauaks silmitsema ei jääks seda rikkust. Rikkust aga jagub. Ühes kroonis on näiteks üks maailma kuulsaim teemant Koh-i-Noor. Karlile avaldasid muljet muidugi juveelisaalis seisvad püssimehed. Või siis pigem aukartust.

Tower vaadatud läksime me uuesti üle Tower Bridge´i teisele poole jõge. Tänu sellele, et me eile ei saanud kindlusesse sisse enam, sai Karl võimaluse minna "Belfasti" peale ringi vaatama. Kui oleksime selles linnaosas oma käigud saanud eile kõik käidud, ei oleks me tulnud selle pärast tagasi siia. Kuid nüüd olime juba siin. Karl arvas ise, et küll temal ikka veab elus! Võib-olla tõesti. Ma pean ütlema aga, et laev oligi täitsa tore, mulle meeldis. Pärast ringkäiku istusime laevas veel kohvikus. Jõime teed ja sõime saiakesi. Kohvikus oli müüjaks väga kena noor tütarlaps. Kui teed tellisime, küsisin ka piima tee juurde, sest Karlile on hakanud meeldima just piimaga tee. Ettekandja pani letile piimakannu, mille Karl suure heameelega meie lauale viis kohe. Olles ise väga õnnelik selle üle, et me saime kohe oma piimakannu. Ettekandja siiski ei mõelnud seda selliselt. Palusin Karlil kannu tagasi tuua. Kui ettekandja, nähes Karli pettumust, tõi selle peale tagant ruumist uue, natukene väiksema kannu, valas sellesse piima ja andis Karlile. Äärmiselt armas žest. Londonis ei ole väga suurt hinnavahet erinevate linnaosade ja kohtade vahel. Näiteks seal laevas keset Thames´i ei olnud söömine sugugi kallim võrreldes mõne kõrvalisema kohaga. Võiks ju oletada, et sellises turistilõksus on hinnad täiesti pöörased. Näiteks nagu Tallinnas Raekoja platsil.

Pärast laeval käiku sõitsime uuesti Loodusmuuseumi juurde. Et seda natukene korralikumalt vaadata. Tahtsime näha veel dinosauruseid. Lõpetades seal ringkäigu jäi meil veel täpselt pool tundi, et tormata kõrval asuvasse Teadusmuuseumisse enne sulgemist ja vaadata seal Apollo 10 juhtimismoodulit. Sest see oli Karli jaoks kõige põnevam asi. Kohal olles leidis ta muidugi veel mõne eksponaadi, mis huvi pakkus. Lahkusimegi ühtede viimaste külastajatena. Natukene enne välja viskamist. Metroojaama poole jalutades tuli Karlil mõte, et võiks täna õhtul käia ka läbi korra Hyde Parkis olevalt jõuluturult. Et siis ostaksime sealt kaasa mõned kingitused ja Karl tahtis endale osta Londoni takso mudelit. Kuna sinna ei olnud jala väga pikk tee, siis mõtlesimegi jalutada sinna. Jõudes aga sinna pargi nurgale juba lähemale, avastasime, et see vist ei ole laupäeva õhtul hea mõte. Sinna suubus nii palju rahvast, et me loobusime oma mõttest suhteliselt kiiresti. Liikusime metroojaama poole edasi, et hotelli juurde kohe sõita. Kuid ei olnudki see nii lihtne. Rahvast oli tänavatel nii palju, et me pidime lõpuks endale jõuga teed rajama, et üldse edasi liikuda. Vedasin Karli kõvasti kättpidi järele, et last mitte ära kaotada. Sest sealt rahvamassist oleks tema leidmine olnud väga keeruline. Ja metroosse me ei mahtunudki sisse. Ka sellest loobusime. Läksime jala edasi sinna maale, kust bussid hakkasid meile soovitud suunas sõitma ja läksime lihtsalt bussi peale.

Meie hotelli kvartalis oli aga endiselt kõik mõnus ja rahulik. Käisime läbi siis sellest kõige tavalisemast turistipoest. Karl saigi soovitud taksomudeli pika kauplemise peale. Kauplema pidi aga sellepärast, et ta saaks akna peal näidiseks oleva mudeli. Sest see oli ainukene, mis oli täpselt selline, nagu laps soovis. Ehk siis selline eksemplar, millel käisid kõik uksed ja luugid ja kapotid lahti. Enamusel, mis müüdi, avanesid ainult esiuksed. Müüja väitis küll, et kõigil karpides olevatel käivad ka. Mina, heauskne ja lihtsameelne, oleksingi seda uskuma jäänud. Kuid mitte Karl! Tema katkus pärast ostmist karbi lahti kohe poes ja kontrollis järgi. Loomulikult ei olnud see õige asi. Nii me siis kauplesime endale aknalt näidise. Onu leebus lõpuks ja pühkis isegi suurema tolmu taksolt maha. Vahetasime siis ringi. Katariinale ostsime samuti väikese kingituse.

Siis käisime veel ruttu läbi toidupoest. Ostsime õhtusöögi seekord poest. Ning ka šokolaadikooki meie reisi viimase õhtu puhul. Hommikul lahkume väga vara (õigemini juba poolest ööst). Seega vajasime ka hommikusööki. Mõned võileivad ja kimp banaane tundus selleks olevat väga sobilik. Siis läksimegi ruttu hotelli tagasi. Minul oli vaja veel adapterit oma telefoni laadimiseks. Siin Inglismaal on ju mingid imelikud pistikud! Olin seda hotelli administraatorilt juba kaks õhtut üritanud laenata. Alati oli keegi ette jõudnud. Nüüd teatas noormees aga, et üldse ei ole enam... vaatasin talle vist ikka väga õnnetult otsa. Mul oli vaja kindlasti telefoni laadida. Küsisin siis lootusrikkalt, et äkki tal on lihtsalt anda mulle laadijat. Ning seda tal oli tõesti anda. Võtsin siis sellegi.

Toas sõime oma õhtusöögi ära. Jõime veel teed. Nagu igal õhtul siin. Kui telefon laetud sai, viis Karl laadija tagasi. Ja siis magama. Pidime öösel tõusma kell kaks ning hakkama lennujaama minema. Karl ei suutnud aga kuidagi magama jääda. Kell ei olnud küll palju. Alles kümme. Kuid arvestades seda, millal peame tõusma, oleks pidanud isegi varem magama jääma. Lõpuks jäingi mina ilmselt enne magama. Karlil ilmselt tekkis väike reisipalavik. Kui ta päris väike oli, juhtus see tal iga kord, kui kuskile reisile pidime minema. Mäletan, et Soomes Muumimaal lastega käies, ootasime keel kuus hommikul Turus apteegiukse taga selle avamist, et Karlile tema 39 kraadises palavikus rohtu saaks osta. Tavaliselt see tekkiski kas enne reisi või reisil olles esimesel-teisel päeval. Nüüd oli tal siis väike ärevus sees hoopis koju reisimise pärast!

Raha kulus järgmiselt täna: rongikaart 8,9 naela; Eliisabeti kingitus 4,5 naela; Tower´i kindlusloss 33 naela; Belfasti laev 15,5 naela; laeva kohvik 7,5 naela; toidupoes 21,44 naela; Katariina kingitus 2 naela. Kokku siis 92,84 inglise naela. Kõige suuremad väljaminekud siis ongi täna olnud. Homme selle eest ei kulu raha. Kui me just lennujaamas ei otsusta midagi osta. Bussipilet lennujaama on olemas. Lennukipilet loomulikult ka. Hotell on makstud.




Tuesday, December 2, 2014

KARLIGA LONDONIS!

KOLMAS PÄEV - 28.11.2014.

Täna hommikul ärkasin mina isegi enne Karli üles. Lugesin natukene ja varsti oli Karlgi üleval. Käisime söömas ja asutasime ennast linna peale minema. Täna oli meil plaanis sõita bussi, metroo, rongi või millega iganes. Peaasi, et vähem käima peaks. Kaks eelmist päeva oma kümnete kilomeetritega on jätnud tuntavad jäljed meie jalgadele. Jalad olid hommikul päris valusad! Pannes päevaks plaane paika, oli Karlil kindel soov sõita just bussiga. Loomulikult tasub Londonis bussidega sõita. Ilusad, punased, kahekordsed. Suundusime siis oma täis joonistatud kaardiga hotelli administraatori poole sooviga saada juhiseid Londonis bussiga liiklemise kohta. Meie soov oli sõita hotellist ehk siis Queensway´st London Tower´isse. Aga kui me seda noormehe käest küsisime ütles ta kõigepealt, et bussiga ei saa sinna. Minu suure imestuse ja küsivate pilkude ja veel mitme kordse küsimise peale arvas ta häbelikult, et tegelikult siiski ilmselt saab kuidagi, aga tema ei oska bussiga sõita. Sest ta ei ole kunagi bussiga sõitnud. Nii palju siis loodetud abist! Aga me ei jätnud jonni. Kui meil oli plaan bussiga sõita, siis seda me saama peame.

Jalutasime esimesse bussipeatusesse. Londonis peab muidugi meelest pidama, et liiklus on tagurpidi. Ehk siis meie loogika vastaselt tuleb bussi oodata õigele poole sõites valel pool teel. Peatusesse jõudes avastasime, et tegelikult on posti peal kirjas kõik info mis vaja. Bussinumbrid kirjas, selle all kõik peatused kust buss läbi sõidab, kellaajad millal väljub. Muide, Londonis sõidavad bussid öö läbi. Kogu aeg. Öösel lihtsalt natukene harvemini. Uurides nüüd seda meie jaoks väga huvitavat infot posti pealt, avastasime, et meil on mõistlik natukene ümber teha oma tänane plaan. Otse meie hotelli juurest bussi Tower´isse ei lähe. Aga läheb meie järgmise külastatava objekti ehk Impeeriumi Sõjamuuseumi juurde. Natukene mõtlemist ja tegime plaani kohe ringi. Siis alustame oma tänast ringi lihtsalt teist pidi. Busse tuleb siin kusjuures ise peatada. Nagu meil marsruuttaksosid. Kui keegi maha tulla ei taha ja keegi peatuses ootajatest kätt ei tõsta, siis buss ei peatugi. Iseenesest mõistlik ja säästev.

Kui tuli õige buss käitusime juba nagu kogenud londonlased. Veendusime, et meile sobiv number, tõstsime käe, astusime bussi ja soovisin piletit osta. Siis selgus aga, et bussist ei saagi piletit osta! No meil on ikka veel ja veel arenguruumi. Bussijuht seletas ilusasti, et pileteid saab osta ainult metroojaamadest. Ütles ka, kus asub hetkel meile lähim. Jalutasime siis sinna, ostsime piletid, ja läksime jällegi uuele üritusele. Seekord õnnestunult. Sõitsime Sõjamuuseumi juurde. Eelmised päevad olime liikunud jalgsi ning see oli muidugi lihtsam. Ning siis paiknesidki need kohad, mida tahtsime külastada rohkem ühes piirkonnas koos. Aga täna tuli meil läbida juba palju suuremaid vahemaid.

Seegi muuseum on külalistele tasuta. Ma pean ütlema, et see koht oli nüüd rohkem Karlile meele järele. Mina väga midagi endale sealt ei leidnud. Aga mitu korda pidin endale tuletama meelde kannatlikkust. Erinevalt Karlist, kelle suust ei tulnud eile kunstimuuseumis mitte ühtegi kannatamatut piuksu. Jõudes oma järjega holokausti saali juurde, oli seal kohe valvur ukse peal ees, ja uuris kas Karl on ikka 14 aastat vana. Pean nüüd ausalt üles tunnistama, et valetasin Karli vanuse kohta tänasel päeval juba teist korda. Sõidukaarti ostes oli tal vanust 10 aastat. Nüüd 13 aastat. Selgitasin, et Karl on kursis sellega, mis on holokaust. Ja mida see endast üldjoontes kujutab. Lasti selle peale õnneks ikka ilusasti sisse. Sellist sissejuhatust kohates, oleks oodanud võib olla isegi jubedamat väljapanekut. Kuid midagi väga võikat ja jubedat meie ei näinud seal. Oma osa on ilmselt ka selles, et ajaloos on Karl suhteliselt tugev, see huvitab teda ja ta isegi aeg-ajalt üllatab mind oma teadmistega. Tihti tuleb ja küsib ta mu käest, et emme, kas teadsid, et... Päris mitmel korral olen pidanud tunnistama, et ei teadnud. Kui uurisin ta käest, et kust ta neid fakte võtab, selgus, et laste teadus- ja ajaloo entsoklüpeediast, mille ta kunagi oma raha eest ostis.

Kui ringkäik tehtud ja kõik vaadatud, istusime natukene muuseumi eest pargis ja sõime ära hotelli hommikusöögilauast kaasa võetud saiakesed. Ilm oli väga mõnus ja suhteliselt soe. Päike paistis. Üldse on meil ilmaga vedanud. Kuigi Karl tahtis näha just seda talvist ja nii tüüpiliselt udust ja vihmast Inglismaad, siis seda polegi meil õnnestunud näha. Siis jalutasime üle Westminster´i silla Parlamendihoone juurde uuesti, et päevavalges samuti mõned pildid seal teha. Möödusime ka kuulsast Londoni vaaterattast, aga lähemalt vaatama ei läinud. Parlamendihoonest ja Westminster Abbey´ist pildid tehtud, suundusime metroojaama ja sõitsime lõpuks Toweri lossi või õigemini kindluse juurde. Jalutasime kõige pealt teisel pool Thames´i jõge, et pildistada nii lossi, kui ka Tower Bridge´i üle jõe. Siis avastas Karl laeva jõelt. Sõjalaeva. Tegemist II maailmasõjas väga edukalt tegutsenud Briti sõjalaeva "Belfastiga". Karl arvas muidugi, et ta tahab kohe sinna laeva peale minna. Mina tuletasin talle meelde, et paar päeva enne reisi rääkisin talle just nimetatud laevast ja küsisin, kas see huvitaks teda. Siis arvas Karl küll, et sinna ta ei taha minna. Hetkel ei mäletanud ta sellest aga loomulikult enam mitte midagi. No näed siis, kuidas asjad mõnikord meelest ära lähevad.

Kuna kõht hakkas tühjaks minema, siis astusime vähemalt sinna laeva kohvikusse, mis kai ääres asus, sisse. Seal pakuti täitsa normaalse hinna eest suppi. Sõime siis suppi seal ja mõtlesime, mis nüüd edasi teha. Karl ikka nii väga tahtis laeva peale minna. Aega ainult ei olnud meil. Pidime ruttu minema Tower´isse, et jõuda ka midagi vaadata, enne kui kinni pannakse. Midagi ei jäänud üle, kuna Karl alguses ei olnud huvitatud laevast, siis nüüd enam ei olnud aega selle jaoks. Kiirustasime ruttu üle silla ja läksime pileteid ostma kindlusesse pääsemiseks. Tänasel päeval aga tundus, et asjad ei suju meil. Tower´isse ei lastud enam. Üks asi, mis mulle siin väga meeldinud ei ole, on see, et kõik kohad nii vara kinni pannakse. Muuseumid ainult maksimum kella kuueni lahti ning tund aega varem lõpetatakse sisse laskmine. Ega minu vihastamine muidugi asja paremaks ei teinud. Kui ei saa, siis ei saa! Tuleb tulla homme uuesti, sest see on see koht, kuhu ma kindlasti tahtsin minna. Enam ei oleks me laeva peale ka jõudnud, sest seegi pandi kell viis kinni. Aga pole halba ilma heata! Kuna pidime homme tulema siia kanti tagasi, siis saab Karl ikkagi oma tahtmise ja saame käia ka laeva peal ära.

Ning nüüd avanes meil jälle hea võimalus minna kella viiesele jumalateenistusele, seekod St. Pauli katedraali. Läksime maa-alla ja sõitsime katedraali juurde. See oli veel uhkem, suurem, võimsam, ilusam, suurejoonelisem ja majesteetlikum kui Westminster Abey. Karlilegi meeldis see palju rohkem. Igal juhul seal kirikus istudes oli ta sellest vaimustuses. Kõik need kujud, nikerdused, vitraažid, maalid, sambad, mosaiigid, kaared ja muud kaunistused jätsid talle kustumatu mulje. Järjekordne ehituskunsti ime! Maetud on siia näiteks admiral Nelson. Mälestumärk on Winston Churchill'ilile, kes ütles Londoni pommitamisel II maailmasõja ajal, et St. Pauli katedraal tuleb iga hinnaga päästa. Katedraal on kuulus oma kontsertide poolest, mille lauljad tulevad samuti kirikukoori koolist. Kuid lauljaid ei õnnestunud meil kahjuks täna kuulda. Tänane teenistus oli ilma nendeta. Kirikust välja tulles proovisin uhkest hoonest mõned pildid teha, aga pimedas ei õnnestunud see kuidagi.

Edasi läksime me veel ühte kunstimuuseumisse - Tate Modern´isse. Moodsa kunsti muuseum siis. See muuseum on neljapäeva ja reede õhtuti lahti kella kümneni. Ikka tasuta. Karl oli juba natukene väsinud, tema võttis endale ringkäigule kaasa väikese tooli, mida sai laenata. Käis siis saalist saali ja istus aeg-ajalt kui ära väsis. Tate Modern ei ole väga suur ega keeruline muuseum, lasin seal Karlil oma pead ringi käia. Pealegi on ta väga hea orienteeruja. Ühel hetkel järgmisesse saali sisenedes leidsin eest kunsti imetleva poja. Väga süvenenud taiesesse. Küsisin, miks ta valis just selle töö, ta siis põhjendas seda päris pikalt. Et miks just see töö tema jaoks oli huvitav olnud. Igal juhul avastasin, et saan oma pojaga pidada pikki vestlusi moodsa kunsti teemadel. See on nii tore!

Moodne kunst vaadatud ja arvustatud käisime natukene ringi muuseumi ja jõe vahelisel alal oleval jõuluturul. Neid on ilmselt enne jõule Londonis väga palju. Turult ostsime topsitäie küpsetatud kastaneid. Olen neid maailmas ringi käies kogu aeg soovinud proovida, kuid millegipärast ei ole seda kunagi teinud. Nüüd ostis Karl prooviks. Lasin tal ise seda teha. Et harjutada natukene võõras linnas võõra keelega hakkama saamist. Sai hakkama küll. Ning kastanid olid päris head, mulle meeldisid. Magusad sellised. Siis jälle maa alla ja metrooga hotelli juurde. Täna õhtul käisime söömas hiina nuudlirestoranis. Nuudlid oli tõesti väga head. Kõht täis ja meel hea suundusime oma hotelli tagasi. Toas veel õhtune tee piimaga ja siis magus uni.

Raha kulus täna järgmiselt: sõidukaart 8,9 eurot (sellega saab sõita kõigega); raamat Karlile sõjamuuseumis 5 naela; lõunane supp 7,5 naela; kastanid 3,5 naela; õhtused nuudlid 14 naela. Kokku siis 38,9 naela. 








Monday, December 1, 2014

KARLIGA LONDONIS!

TEINE PÄEV- 27.11.2014.

Ilmselt tänu õhtusele varakule magamaminemisele oli Karl hommikul 7.15 juba üleval. Natukene võis muidugi kaasa aidata ajavahe. Eestis oli kell sellel hetkel juba 9.15. Kuna kauem magamisest ei tulnud ka minul enam midagi välja, siis tõusimegi üles ja läksime sööma. Söök oli tavaline odava hotelli hommikusöök. Kuklikesed ja marmelaad ja või. Kohv, tee, apelsinimahl. Boonusena olid juures isegi maisihelbed ja piim. Kõhu sai igal juhul täis. Kui õhtul lugesin Karli kokkuvõtet päevast (kui laps koolist puudub reisi tõttu, siis peab ta meie koolis kirjutama reisipäevikut lihtsalt järgi õppimise asemel), siis seal oli mainitud hommikust väga head sööki! Vaatenurgad on lihtsalt nii erinevad! Ja alati tasub olla rahul sellega, mis on olemas, siis on elu õnnelikum.

Pärast sööki ootas meid ees pikk päev. Täna olime otsustanud liikuda jalgsi ringi. Esimene asi, kuhu suundusime oli Briti muuseum. See on kõigile turistidele kohustuslik. Mulle meeldib Londoni puhul see, et siin on enamus muuseume külalistele tasuta. Kui nüüd mõelda nendes muuseumides peituvate rikkuste ja hindamatu väärtusega aarete Inglismaale jõudmise viisile, siis ma saan isegi aru sellest. Rahvuslik süütunne kõigi nende avastamiste nime all kokku riisutud asjade pärast. Külastus on küll tasuta, samas küsiti raha näiteks igas muuseumis kaardi eest. Mitte küll palju. Üks nael. Jalutasime kilomeetrikest viis ja kohal me olimegi. Londonis on iga maja omaette kunstiteos. Muuseumisse minnes ei imetle mitte ainult muuseumi väljapanekut vaid ka igat hoonet ennast. Aastal 2000 avati Briti muuseumi siseõuele peale ehitatud klaaskatus. Ma pean ütlema, et brittidel on väga hästi õnnestunud arhitektuuris ühendada uus ja vana. Mulle väga meeldis selle vana ja väärika hoone peal asuv klaaskuppel.

Muuseumi väljapanekutest meeldis Karlile kõige rohkem Rosette´i kivi. Isegi rohkem kui muumiad. Kuigi tegelikult alguses arvas ta, et need on ainukesed vaatamist väärivad asjad seal. Rõõmus oli ta ka selle üle, et ometi olid siin väljas originaalsed esemed. Nii muumiad kui nimetatud Rosette´i kivi. Tõdes ainult väikese kurbusega, et Tutanhamonit siin ei olnud (ega britid ka kõiki väärisesemeid Egiptusest ära tassida ei jõudnud). Käisime Tallinnas vaatamas kunagi Tutanhamoni näitust Rahvusraamatukogus. See oli tema jaoks tohutu pettumus kuna ühtki originaalset asja seal ei olnud. Nüüd sai laps ometi rõõmustada. Pean muidugi häbiga tunnistama, et kõiki saale ja kõiki esemeid viimaseni me üle siiski ei vaadanud. Tegemist on ikkagi tohutult suurte ja mahukate kollektsioonidega. Vaatasime ära need asjad, mis meid rohkem huvitasid. Ja muidugi need kõige kuulsamad esemed. Minule aga meeldisid kõige rohkem mumifitseeritud kassid. Väga palju tobedamaid asju ma ei ole üheski muuseumis näinud. Ja muistses Egiptuses mumifitseeriti neid tuhandete kaupa. 

Briti muuseumist edasi jalutasime Covent Gardenisse. Tee pealt käisime läbi ühest imepisikesest kohvikust. Kuna sinna sisse ei mahtunud, siis ostsime kaasa võileivad. Jalutasime Kunigliku ooperiteatri juurde. Selle vastas oli ilus väike purskkaev. Istusime selle ääre peal natukene ja sõime oma võileibu. Õues oli mõnusalt soe ja isegi päike näitas ennast aeg-ajalt. Jalutasime seal ümbruskonnas veel veidikene ringi. Kuna tegemist Londoni ühe rahvarohkema ja käidavama kohaga, siis oli seal igasuguseid veiderdajaid ja rahateenijaid kõvasti. Karlile pakkusid kõige rohkem huvi nn "õhus seisjad". Meie tee viis meid aga edasi Somerset´i maja juurde. Käisime korra ka Waterloo sillal imetlemas vaadet Thames´ile. Pidime aga pettuma: sellelt sillalt ei olnud mingit eriti ilusat vaadet. Sealt edasi tuli Trafalgari väljak. Koos purskkaevude, admiral Nelsoni kuju ja potisinise kukega. Kuid meie tegelik eesmärk viimati nimetatud kohas oli Rahvusgalerii. See oli nüüd see koht, mille tarbeks Karlil oli kõvasti kannatust ja pikka meelt varutud. Ka see muuseum on tasuta. Ostsin kaardi ja hakkasime siis peale. See oli nüüd see koht, kus ma ei tahtunud vastupidiselt Briti muuseumile, mitte ühtegi nurgatagust vahele jätta.

Seetõttu otsisin kotist välja pastaka ja hakkasin plaani järgi ringe ümber vedama juba käidud saalidele. Mulle täitsa meeldis nende süsteem: kõik saalid olid nummerdatud, igas saalis oli seina peal number ka kirjas. Väga lihtne ja loogiline. Karl jalutas minuga kannatlikult kaasa, igas saalis istus uhketel nahkdiivanitel. Järgmisesse saali minnes võtsin ta jälle kaasa. Kõik toimis väga hästi! Kuni selle hetkeni, mil mina olin täielikus vaimustuses kunstist, mida vaatasin ja Karl läks mul täiesti meelest. Jalutasin siiras õnnes ja vaimustuses saalist saali. Iga järgmine oli veel parem, veel ilusam, veel uhkem, veel rohkem minu lemmik jne. Olles juba ennast unustavalt jõudnud muuseumile pool tiiru peale teha ning veetnud seda viisi umbes tunnikese, tuli mulle lõpuks meelde, et mul oli laps ka kaasas tegelikult. Aga kes see oleks osanud nüüd öelda millisesse neist kümnetest saalidest see laps jäi? Hakkasin otsima teda siis. Õnneks ei olnud ta eriti liikunud ja istus korralikult samas kohas. Natukene hädas oli ta olnud ainult ülihoolitsevate ja murelike valvurite pärast, kes olid käinud pidevalt uurimas, kas tal kõik korras on. Karl oli põgenenud nende eest teise saali, kus polnud mugavaid diivaneid. Siis oli valvur mures selle pärast, et oli Karli ära ehmatanud ja viis ta sõbralikult õlgade ümbert kinni võttes tagasi diivanile istuma. Edaspidi olin aga targem ja märkisin muuseumiplaanil ära ka selle saali kuhu Karli jätsin. Süsteem toimis perfektselt!

Rahvusgaleriist lõpuks lahkudes jalutasime selle vaatamisväärsuse juurde, mille pärast Karl Londonisse tuligi - Churchill´ili sõjakabineti juurde. Tee peal jalutasime mööda Downing Street´i otsast. Seal elab Suurbritannia peaminister. Majas number kümme! See on ilmselt kogu maailmas kõige tuntum aadress! Veel tuntum on võib-olla ainult veel aadress 56B Whitehaven Mansions, Sandhurst Square. Kellele see kuulub tuleb igal ühel endal järgi uurida! Peaministri kodutänav ise on turvalisuse kaalutlustel siiski suletud. Sõjakabinet oli esimene muuseum, mille eest pidime maksma. Karl sai muidugi tasuta. Muuseum on tehtud II maailmasõja ajal toiminud sõjakabineti ruumidesse, mida juhtiski Churchill. Väidetavalt on seal säilinud kõik täpselt sellises seisus nagu sõja lõppedes jäi - kui sõda lõppes lahkus Inglismaa sõjaaja valitsus maa alt ning iga pliiats ja dokument on täpselt selles asendis nagu siis jäi. Kas see nüüd täpselt kõik tõsi on me muidugi ei tea. Minule meeldis seal suurtele kaartidele rindejoonte märkimise süsteem. Et reaalselt olidki nööpnõelad ja värvilised lõngakerad. Märgiti punktid nõeltega ära ja siis veeti värvilisi lõngasid nende vahel. Igal riigil oma värv. Ning igaks juhuks tabel värvide ja riikide nimedega kõrval. Nagu seletuskiri. Koos oli seal kaks erinevat osa: sõjakabinet ja Churchill´i muuseum. Viimasesse me kuidagi ei sattunud, mingil hetkel avastasime lihtsalt, et oleme ringi peale teinud juba ja muuseumist väljast. Ja nõnda siis jäigi see meil nägemata.

Aga tänu sellele jõudsime me ilusasti nagu plaanitud kella viieks Westminster Abbey´sse õhtusele teenistusele. Vastupidiselt enamusele Londoni muuseumitele on kirikute külastamine siin tasuline. Seetõttu otsustasingi, et me ei lähe lihtsalt niisama kirikut vaatama vaid läheme õhtusele teenistusele. Need toimuvad suuremates kirikutes iga päev. Ja kui veab, võib kuulda nendes laulmas ka kiriku juures tegutsevat poistekoori. Täna õhtul meil vedas! Westminsteri poistekoor pidavat olema väga kõrge tasemega. Poisse valitakse sinna igal juhul väga hoolikalt. Ja laulmisega tegelevad nad suure osa oma päevast. Koolis käivad nad kiriku kõrval asuvas Westminster´i kirikukoori koolis. Kirikust tulles sattusime juhuslikult ka sinna kooli hoovile. Tegelikult me ei pidanud sinna sattuma, sest tegemist vist suletud alaga, kus oli valvur ees. Aga meie muidugi ei pannud seda tähele. Ja meidki ei pandud tähele. Ilmselt jalutasime nii enesestmõistetavate nägudega sealt väravast läbi. Ah jaa, kirik muidu oli väga ilus. Ja poisid laulsid kui inglid. Natukene ekslesime seal kiriku taga pimedates väikestes tänavates, kaarti ei näinud ju. Aga selle eest olid seal väga lahedad tänavanimed: Suur Peeter, Suur Smith, Väike Smith jne. Väikest Peetrit ei leidnud ainult. Hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Tee peale jäi meile kuninganna kodu ehk siis Buckingham´i palee. Külla ei saanud aga minna - kuningannat polnud kodus kahjuks. Pidime siis leppima teise kuningannaga. Palee ees väljakul on kuninganna Viktoria memoriaal. Tema oli kohal.

Hyde Park´i jõudes leidsime sealt jõuluturu ja lõbustuspargi. Ning loomulikult ei saanud me siis sealt lihtsalt mööda minna. Käisime nii turul kui lõbustuspargis. Kõige hullemate atraktsioonide peale ei julgenud siiski minna. Valisime selliseid tagasihoidlikumad. Täitsa tore oli! Ma ei mäletagi millal viimati lõbustuspargis käisin. Enne hotelli minekut käisime läbi veel Burger King´ist. Karlile oli lubatud ka üks hamburgeri restorani külastus reisi jooksul. Kahjuks või õnneks, kes seda täpselt teab, pidime oma söögi kaasa võtma, sest nad hakkasid juba sulgema. Kuna hotell oli lähedal, kohe ülejärgmisel tänaval, siis polnud see probleem. Läksime hotelli, sõime hamburgerit ja jõime teed. Ja olime õnnelikud ja tänulikud ühe tõeliselt toreda ja laheda päeva eest!Raha kulutasime järgmiselt: sõjakabinetis minu pilet 15,50; lõunased võileivad 5,0; õhtused burgerid 7,50. Kokku siis 28,0 naela.