ETIOOPIA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 27. november 2023

Täna hommikuks olin pannud endale äratuse kell 5.50. Kell kuus tõuseb päike ja see pidi olema siin järve ääres imeline vaatepilt. Loomulikult tahtsin seda näha! Õues oli ootamatult jahe, toppisin kampsuni selga ja salli kaela ning jalutasin treppe mööda alla järve äärde. Päikesetõusus küll midagi erilist ei olnud: sellepoolest oleks võinud täiesti rahulikult edasi magada. Aga järve ääres avastasin päris palju erinevaid linde toimetamas. Neid oli tore jälgida ja nii mõnigi neist õnnestus ka kaameraga kinni püüda. Kuigi jah, selle jaoks, et neist ka tõeliselt ilusaid pilte teha, läheks vaja palju paremat ja võimsamat aparaati.

Jalutasin natukene aega veel järve ääres ja ronisin siis üles hotelli juurde tagasi. Kohe hakati hommikusööki pakkuma. Jälle meeletus koguses saia. Aga kohv oli siin erinevalt eilsest hotellist Addis Abebas väga hea. Küll kange, aga maitses fantastiliselt hästi! Etioopias tegelikult ei ootakski halba kohvi. Kohvitaim on ju siit aladelt pärit. Kohvi joomise tava sai küll alguse araablastelt, kuid kohvitaim on pärit just Etioopiast. 8.00 startisime. Sõitsime mööda imelist maastikku. Aeg-ajalt maalilised külakesed. See lõputu ja nii maaliline savann! Inimesi kohtab siiski esmaspilgul ka suhteliselt üksikuna tunduvais paigus. Etiooplasi lihtsalt on nii palju - üle 130 miljoni! Sellist rahvahulka ongi kindlasti keeruline juhtida, kuid Etioopia valitsus on nii mõnegi asjaga inimeste kontrollimise puhul üle piiri läinud. Kui valitsusele tundub näiteks, et mingite küsimuste või asjade suhtes on inimesed hakanud liiga palju huvi üles näitama, siis lülitatakse kogu riigis internet ja/või mobiililevi lihtsalt välja.

Ja valitsus kontrollib siin põhimõtteliselt kõike: inimeste meelsust, nende kuulekust, nende haridust jne-jne. Näiteks ülikooliharidus on Etioopias küll tasuta, lisaks ka söök ja elamine õppimise ajal (need kaks viimast tuleb küll pärast lõpetamist tagasi maksta), kuid ülikooli saab ainult riikliku suunamise alusel ja riigi poolt valitud/ette öeldud erialale. Ja see ei pruugi juhtuda üldse mitte sinu soovitud erialale. Riik teab siin ilmselgelt paremini, mis inimestele hea ja vajalik! Kedagi muidugi ei sunnita õppima minema vastavalt suunamisele, aga see tähendab ikkagi, et ei saa ise vabalt valida. Ülikooli pääsemise nimel ollakse õnnelik muidugi igasuguse suunamise ehk võimaluse eest. Kogu Etioopia peale on umbes 30 ülikooli. Kui tuletame meelde nende rahvaarvu, 130 miljonit, siis on selge, et väga vähestel on üldse võimalus. Eestis on umbes 20 ülikooli. Ja meie rahvarv on 1,3 miljonit.

Korruptsioon lokkab kõikjal! Arvatavalt pole olnud Etioopias mitte kunagi ka päriselt ausaid valimisi. Tegemist on küll Etioopia Demokraatliku Liitvabariigiga, kuid demokraatiat leidub siin ikkagi vähevõitu. Meie sõitsime nüüd aga Shashemenesse. Shashemene asub kogu Aafrika ühel tähtsaimal magistraalil, mida mööda me sõitsimegi - Trans Aafrika maanteel, mis ühendab omavahel Kairot ja Kaplinna ehk siis kogu mandrit. Shashemene linn tekkis siia 1966. aastal pärast tollase Etioopia  keiser Haile Selassie I külaskäiku Jamaikale, millest sai alguse rastafari ehk rasta liikumine. Tegemist on usulis-ühiskondliku liikumisega, mille keskmeks ongi Selassie austamine jumala ja messiana, mustanahaliste orjastamiseelse vaimse pärandi ja vabaduse väärtustamine ning ühtne vastandumine läänemaailmale.

Rastafari nimetus tuleb Haile Selassie I kroonimiseelsest nimest ras Tafari Makonnen, milles ras on lihtsalt amharakeelne kõrgema seisuse tiitel. Näiteks nagu Euroopas von. Rastafari liikumist on nimetatud pseudo- ja kvaasikristluseks. See vähese organiseeritusega, tugevate müstitsismi sugemetega vaimne liikumine toetub vabalt tõlgendatud lõikudele Piiblist, seoseid on nii judaismi kui afrokariibi loodususunditega. Siiski pole välja arenenud usulist dogmaatikat, formaalse õpetuse asemel väärtustatakse isiklikku usulist kogemust ja karismat. Mõned rastafarid (rastad) rõhutavad küll oma seost Etioopia õigeusuga. Teised jälle liigitavad selle protestantismi või judaistliku sektina. Poliitikas nad eriti ei osale. Endi sõnul on nad üle kõikvõimalikest ismidest. Isegi kommunismist ja kapitalismist! Varasemalt keeldusid nad põhimõtteliselt ka valima minemast. Kõige kuulsam rasta kogu maailmas on olnud ilmselt Bob Marley!

Etioopia suuremeelne keiser Haile Selassie I kutsus Jamaikal tagakiusatud mustanahalisi, kes pidasid Jamaikat maapealseks põrguks, Etioopiasse. Ja just siia, Shashemenesse, eraldas ta neile maad. Rastade väike kogukond elab siin tänase päevani. Suurem osa on neist segunenud kohalikega. Palju on kunstnikke. Kuulsad on nende kuivatatud banaanilehtedest kompositsioonid. Ja ühe sellise rastast kunstniku koju me nüüd külla läksimegi! Kunstniku assistent selgitas meile nende piltide tegemise tehnikat natukene. Suur kunstnik ise muidugi meid oma kohalolekuga ei austanud. Kuid ausalt öelda mina isiklikult väga sellist kunsti kunstiks ei pea ega oska seda ka hinnata. Vaatasime pigem aeda, kust leidsime väga suure jõulutähe. No sellise meie sireli mõõdus. Esimest korda Aafrikas olles, Keenias ja Tansaanias, läks mul tükk aega taipamiseks, millega tegemist. Nüüd läks kiiresti!

Etioopia mõistes oli tegemist äärmiselt jõuka perega, kellel linnas suhteliselt suur aed ja maja. Võrreldes näiteks tavaetiooplaste savist ja vitstest onnidega. Või linnaelanike plekist, kilest ja muudest käepärastest materjalidest kuutidega. Etioopia on jätkuvalt üks maailma vaesemaid riike ning näiteks ülemaailmset toiduabi saab see riik kõige rohkem maailmas. Ja seda vaatamata faktile, et Etioopias leidub tegelikult väga palju maavarasid. Kahjuks nendegi kasutamises lokkab meeletu korruptsioon ning tegelikku kasumit teenivad tihtipeale hoopis välismaised suurkorporatsioonid ja siinsed kõrged poliitikud. Mitte tavalised etiooplased. Need viimased on tihtipeale sunnitud vaid orjatööd tegema rikaste suurfirmade heaks.

Siinses Etioopia piirkonnas leidub aga palju järvi ning ühel sellisel tegime meiegi väikese paadisõidu. Lisaks ilusate vaadete nautimisele oli eesmärgiks näha jõehobusid, kes pidavat järves elama. Kuigi see tundus alguses natukene uskumatuna, sest järv oli kärarikka linna ääres, selle kitsamaist kohast läks üle autosild. Aga no ega meil polnud põhjust kahelda! Sättisime endid paati. Kusjuures isegi päästevestid anti selga. Järvel oli väga vaikne ja rahulik erinevalt kaldal valitsevast linnamelust - täiesti teine maailm. Mõnus päikesepaiste, mõni üksik kalamees paadiga, vesiroosid, linnud (marabud, pelikanid, raisakotkad, iibised ja veel mõned mulle tundmatud väiksemad liigid)... ja jõehobud. Ja olidki tõesti siin jõehobud, kes näitasid end meile päris julgelt!

Raisakotkad ja marabud on siin kusjuures veel eriti julged: elavad keset linna pelgamata inimesi või liigset kära. Ning marabuid võib aeg-ajalt kohata ka linna peal ringi jalutamas. Raisakotkad eelistavad siiski kõrgemaid puid maa peale laskumata. Pärast toredat vaheldust paadisõidu näol palusime kohalikku giidi, et kas oleks võimalik mõnes teeäärses külas peatuda ja paluda mõne pere käest, kas võiksime natukene nende elamisega tutvuda? Giid lubas meie palve täita. Meid ootasid järgnevate päevade jooksul küll ees mitmed külastused kohalike hõimude juurde, aga see oli ikkagi veidi teistsugune. Nemad hoiavadki teadlikult alles oma vana traditsioonilist eluviisi, olles jõudnud arusaamisele, et sellega võib raha teenida. Kuid hetkel oli meie mõte selles, et näha ikkagi ka seda päris-päris tavalist tänapäeva inimese kodu ja elu.

Esimeses külas, mille ääres oma bussi kinni pidasime, meie soov ei õnnestunud. Ja seda mitte sellepärast, et külaelanikud oleksid vastu olnud, vaid meie giid ei saanud nende jutust lihtsalt aru. Ja vastupidi! Etioopias on üle 80 erineva hõimu ning need ei räägi sugugi kõik ühte keelt. On küll tõesti üks ja ametlik riigikeel ning see on amhara, kui ühe suurima hõimu keel. Aga loomulikult ei valda seda keelt suur osa muudest hõimudest. Tuli edasi sõita. Natukese aja pärast leidsime sellise küla ja majapidamise, kus peremees rääkis meie giidile arusaadavas keeles. Lahkelt lubas ta meil oma kodu ja perega tutvuda. Mees rääkis, et tal on 5 last, kelledest 2 vanimat olid parasjagu koolis. Lapsi oli aga hoovile bussi peatudes jooksnud kokku vähemalt 15. Sellega peab Etioopias ringi liikudes harjuma: kohe kui valget inimest märgatakse on tema ümber ootamatult 15-20 lapsest koosnev seltskond, kes kõik ootavad ja loodavad midagi saada.

Tavaliselt rõõmustatakse kõige rohkem muidugi raha üle. Aga sobivad ka pliiatsid, maiustused, sallid jne-jne. Maiustusi võib tabada muidugi õnnetu saatus selle näol, et need ei pruugi pisikesele saajale sugugi meele järgi olla. Sellisel juhul ei peideta neid delikaatselt silma alt ära (meile harjumuspärasel viisil) vaid visatakse suhteliselt samasse kohta maha, kus saadi. Meil oli muidugi lepitud kokku, et üle-üldse kõik andmised kohtades, mida külastame, korraldab ära meie giid. Aga mõned kommid ja šokolaadid said lapsed lisaks ikka. Antud pere puhul oli tegemist suhteliselt jõukal järjel oleva majapidamisega. Majaks oli suur ümmargune roigastest õlgkatusega onn. Sees oli kottpime lõkkeasemega suur ruum, kus elatakse tavaliselt koos loomadega. Just loomad annavad öösel sooja inimestele. Aknaid ei tehta. On ainult ukseava. Mõnede hõimude majadel on lisaks paar valgusava katuses. Magatakse üldjuhul muldpõrandal loomanahkade peal.

Ilmselt kõige lihtsam viis hindamaks perekonna jõukust on laste kooliskäimine. Kui lapsed (või vähemalt osad pere lapsed) koolis käivad, siis on järelikult tegemist paremal järjel oleva perekonnaga. Lapsi on peredes palju. Linnades keskmiselt 5 ja maapiirkondades 10 last. Väga suur osa nendest lastest ei pääse aga mitte kunagi kooli kahjuks! Haridus on küll tasuta, kuid ometi kaasneb koolis käimisega palju muid kulusid: koolivorm, õpikud, vihikud, kirjutusvahendid, söök kooli kaasa jne-jne. Ja väga suur argument vanematel laste kooli mitte saatmise poolt on asjaolu, et suur osa kodustest töödest jääb siis ju tegemata. Lapsed on vägagi arvestatav tööjõud koduses majapidamises. Näiteks on üldiselt laste töö, seda mudilasest peale, vee tassimine. Üldjuhul tuleb seda tuua päris kaugelt. Mõnikord mitme kilomeetri kauguselt.

Rikkamatel peredel on selle jaoks lastele anda abiks eesel. Veelgi rikkamad lasevad veega kauplejatel vee koju kätte tuua. Kuid kõige vaesematel on kasutada vaid oma lihaste jõud. Õigemini laste oma! Väga tavaline oli kohata tee ääres mõnd vaevu viieaastast tüdrukutirtsu, kes vedas seljas suurt ja rasket veekanistrit. Ja ilmselt tuli nii mõnigi päev see teekond võtta ette rohkem kui kord. Veel üks asi, millega Aafrika südames (samuti tegelikult ka Aasias mõnes piirkonnas) käies harjuma peab on see, et kohalikud (üldse mitte alati lapsed!) tutvuvad enda jaoks võõra ja harjumatu asjaga pea alati kätega. Kui ikka pole valget nahka enne näinud, siis tuleb seda katsuda! Sama on juustega, riietega, fotoaparaatidega... kõigel ollakse kallal kättpidi uudistamas!

Sõitsime täna päris pikalt alla lõuna poole. Enamuse päevast veetsimegi oma bussiaknast ümbritsevat imetledes. Õhtuks jõudsime Addis Abebast umbes 500 kilomeetri kaugusel asuvasse Arba Minchi. Arba Minch on juba Etioopia lõunaosa rahvaste piirkond. Linna nimi tähendab 40 allikat ja asub rifioru lääneserval Abaya ja Chamo kaksikjärvede kohal. Linnas võib kohata kümnete erinevate ümbruskonnas elavate hõimude esindajad. Arba Minch on tuntud ka oma rikkalike puuviljaaedade, kireva turu, ülikooli ja ümberkaudsete rahvusparkide poolest. Arba Minch on rajatud samuti 1960ndatel aastatel. Meie veedame siin nüüd kaks järgmist ööd. Kui jõudsime hotelli ja olime bussi katuselt oma kohvrid kätte saanud, jäime tõesti suu ammuli vahtima hotelli vastuvõtu lahtiselt verandalt avanevat vaatepilti.

Ja kui me oma majakesed olime kõik kätte saanud ja nendesse jõudnud ning astunud maja taha avanevale terrassile võisime näha veelgi vaimustavamat vaatepilti! Sellist vaadet polnud ma ammu näinud! Jõudsime hotelli natukene enne kella poolt kuut. Natukene aega oli veel valge. Seega sain istuda terrassil ja vaadet imetleda kuni veel midagigi näha oli. Selle tarbeks oli siia lausa voodi toodud, et valge turist saaks võimalikult mugavalt ennast tunda. Ma tavaliselt sellistest mugavusest ega luksusest eriti ei hooli, imetlen rohkem maad, rahvast, kultuuri jmt kui hotelli mugavusi. Öö võin veeta väga tagasihoidlikes tingimustes. Aga siin täitsa nautisin seda õues asuvat voodit. Toas loomulikult oli ka voodi. Hotell õigustas täielikult oma nime. Paradiis. Vähemalt looduse poolest, mis meid ümbritses.

Kahjuks läks liiga kiiresti pimedaks! Ma oleks istunud veel näiteks tunnikese koos raamatuga terrassil. Lugenud ja kuulanud linnulaulu. Aga samas: kõht oli ka päris tühi juba! Lõunat ei söönud me ka täna. Kui Siret uuris eile, et kuidas meil sellega on, kas peame iga päev lõunat kuskil korralikult sööma, siis olid kõik minu õnneks seda meelt, et pigem mitte. Ma ei jaksa kunagi nii palju süüa nagu reisidel võimalusi tekib. Seega oli mul hea meel, et nüüd vähemalt üks võimalus/kohustus vähemaks jäi. Eile ostsime suure kotitäie banaane bussi. Mulle ühest täiesti piisas. Kell seitse oligi aga õhtusöök. Võtsime veiniklubi seltskonnaga taas ühe kohaliku rifi oru punase veini, mis maitses endiselt hea. Hind varieerus aga erinevates kohtades küllaltki suurtes piirides. Maksime igaüks küll täna sama hinna mis eilegi, aga osalejaid oli üks vähem, seega saime igaüks natukene suurema koguse. Hiljem tegime kokkuvõtte, et kõige kallim oli kõige esimeses kohas.

Kui pärast sööki oma tuppa tagasi jõudsin avastasin sealt ühe tüütu kärbse. Kuna ta väga aktiivselt kogu aeg ringi lendas ja ühelegi horisontaalsele pinnale hetkekski ei laskunud, kus oleksin ta saanud näiteks joogiklaasi alla panna, pidin midagi muud välja mõtlema. Silma alla sattus Sireti soovitusel Tallinna lennujaamast kaasa ostetud sääsetõrjevahend. Et sääski võib olla siin päris palju, siis valisin mingi purgi sealt välja ja ostsin ära. Nüüd mõtlesin, et kui sellega kärbse märjaks lasen, siis ta püsib vähemalt hetke paigal ja saan klaasi alla panna lõpuks. Mõeldud-tehtud! Selle peale kukkus see tüütus seinalt maha küll. Aga täiesti surnuna! Vaatasin ja vaatasin seda pudelit! Oli küll sääsetõrjevahend. Mitte putukamürk. Inimestel kasutamiseks nii riietel kui nahal. Ma sellist kiiretoimelist mürki ei taha siiski endale peale lasta. Isegi riietele mitte.

Aga raha kulus tänagi ainult 300 birri veini peale. 

ETIOOPIA - ESIMENE, TEINE JA KOLMAS PÄEV!

ESIMENE, TEINE JA KOLMAS PÄEV - 24.-26. november 2023

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen ma üritanud juba peaaegu neli aastat sõita hoopis Germaloga Iisraeli avastama! Alguses tuli koroona ja kõik reisid jäeti ära. Ning nüüd paar päeva enne kaua oodatud reisi algust puhkes Iisraelis sõda ning kõik reisid sinna jäeti täiesti arusaadavatel põhjustel jällegi ära. Siis tuli kiiresti otsustada ja nii ma sattusin endalegi ootamatult hoopis taas Aafrikasse! Etioopia on siiski riik, kuhu reisimise peale olen vähemalt paar korda mõelnud. Ilmselt seetõttu tuligi selline valik. Vägisi tuli meelde meie kunagine plaan sõita lastega autoreisile Musta mere äärde Krimmi, mis lükkus mitmeid aastaid edasi: esimese äpardusena sain endale kargud ja kipsis jalaga ikka autoreisile ei lähe. Järgmisel suvel ründas Venemaa Ukrainat tungides Krimmi ning pidime taas oma plaane muutma. Aga loo moraal on see, et tuleb olla järjekindel ning trotsida kõiki takistusi ja lõpuks päädib see fantastilise reisielamusega, mida oligi meie reis Musta mere äärde aastal 2017.

Nii olingi jälle Tallinna lennujaamas alustamas suure põnevusega uut seiklust Aafrikasse! Meie grupp koosnes koos giidiga vaid kümnest inimesest. Esimese hooga lendasime Istanbuli. Juba Tallinnast väljalend hilines üle 40 minuti. Mistõttu hakkas tunduma järjest tõenäosem, et meid ähvardab oht jääda maha järgmisest ehk Addis Abeba lennust. Meie giid Siret üritas küll Istanbuli lennukis saada pardameeskonna  nii kaugele, et nad annaksid teada Istanbuli, et üks grupp peab jõudma järgmisele lennule, aga asjatult. Jooksime küll ühelt lennult teisele, aga kui lõpuks väravasse jõudsime, oli see juba suletud! Ja nii ma jäingi esimest korda elus lennukist maha!!! Kõige kurvem selle juures oli asjaolu, et Tyrkish Airlines polnud nõus meid panema järgmise lennu peale Addis Abebasse vaid otsustas, et me saame lahkuda alles järgmisel õhtul sama lennuga. Mingi rääkimine ei aidanud!

Nii tuligi meil äärmiselt tobe ja mõttetu passimine kuskil hotellis Istanbuli tühermaal terve ööpäeva! Eriti nõme tundus see selle tunde kõrval, et see mõttetu passimine oli ühe päeva arvelt Etioopiast! Hotell oli küll mugav, aga nagu öeldud - täiesti mõttetu koha peal keset tööstusmaastikku. Umbes 5 kilomeetri kaugusel paistis küll Marmara meri ning mõtlesingi hommikul teha sinna ühe jalutuskäigu, aga just siis, kui oli aeg minema hakata, hakkas vihma sadama. Nüüd ei ahvatlenud jalutamine enam sugugi. Kella kolmeks aga tuli meile lennujaama buss järele ja asusime järgmisele katsele jõuda Etioopia pealinna Addis Abebasse. Siret oli võtnud eile kohe ühendust meie kohaliku giidiga Etioopias, kes oli plaaninud juba meie asjad kõik selliselt ringi, et ilma ei pidanud me millestki jääma.

Addis Abebasse jõudsime südaööl. Siis oli ainult võtta pagas ja lühikene sõit hotelli magama. Lõpuks ometi sain enne magamaminekut pesta puhtaks hambad! Istanbulis eile õhtul me pagasit välja ei võtnud, sest väidetavalt oleksime pidanud seda veel mitu tundi ootama. Tänaseks olime saanud aga Siretilt väga tõsise hoiatuse, et kraaniveega ei tohi isegi hambaid pesta ja dušši all käies tuleb meeles pidada, et piiskagi vett ei tohi suhu sattuda. See läks mul muidugi meelest juba esimesel pesus käimisel. Jessas, ma pole veel ühelgi reisil nii tõsiselt nende asjade peale mõelnud! Ja hambaid polnud ka varem stabiilselt pudeliveega pesnud. Mõned korrad vaid kui see on osutunud ainsaks olemasolevaks veeks. Aga no oleks ikka jama ka, kui keegi meist peaks mingi väga ägeda kõhutõve saama. Siis oleks probleem kogu grupil.

Ärkasin järgmisel hommikul kell kaheksa. Ajavahet Eestiga eriti ei olegi: vaid tühine tunnikene. Hommikusöögi lauas midagi väga eestlaste maitsele polnud - valikus sai saia ja saiaga! Aga see oligi nüüd see, millega pidime järgmiste päevade jooksul harjuma. Startisime hotellist oma ringsõidule kell 10.00. Olime tellinud ette summa, mille soovisime vahetada kohaliku raha vastu. Mina sain oma soovitud 150 euro vastu üle 9000 kohaliku raha ehk etioopia birri. Olime saanud soovituse võtta kaasa umbes 300-400 eurot või dollarit sularaha vahetamiseks kohaliku raha vastu. Õnneks soovitas meie giid vahetada siiski natukene vähem ja vähendasin ise seda summat veelgi ja nii vahetasingi mina 150 eurot. Hiljem osutus keeruliseks isegi nii väikesele summale rakenduse leidmine.

Addis Abeba rajas 1886. aastal Etioopia kuningas Menelik II paika, kus juba oli pikalt olnud asustus ning linna nimi tähendab tõlkes uut lille. Addis Abeba asub Entonto mäe jalamil umbes 2500 meetri kõrgusel platool, mis teeb linnast kõrguselt neljanda pealinna maailmas. Linnas elab umbes 3,9 miljonit inimest. Pealinna puhul on tegemist igas valdkonnas Etioopia kõige kõrgemalt arenenud keskusega. Addis Abebat ei saa seetõttu võrrelda ülejäänud maaga - linn on totaalselt erinev kogu muu Etioopia elu-olu taustal!  Kõige rohkem paistab see silma muidugi inimeste elatustaseme ja võimaluste poolest. Kui Addis Abebat võib võrrelda suhteliselt suvalise suurlinnaga, siis Etioopia maapiirkondades kannatavad inimesed igapäevaselt tühja kõhtu ning peavad karmi olelusvõitlust puhtalt oma eksistentsi eest. Esimese asjana sõitsime aga veelgi kõrgemale ehk mäe tippu, kus asub Menelik II palee ja samuti tema rajatud kirik ja muidugi imeline vaade all laiuvale Addis Abebale.

Etioopia puhul on erakordne, et see riik on suutnud läbi terve ajaloo säilitada oma iseseisvuse - riik pole mitte kunagi allunud ühelegi võõrvõimule välja arvatud mõned aastad fašistliku Itaalia okupatsiooni aastatel 1936 kuni 1941! Enamusel maailma riikidel pole siia kõrvale midagi panna. Meie ajaarvamise alguses kujunes Etioopia aladel kuulus orjanduslik Aksumi riik. 13.-14. sajandil kujunenud Etioopia ehk Abessiinia feodaalriik osutus hiljem killustatuteks iseseisvateks vürtskondadeks. Keisrivõim nõrgenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid oma võimu uuesti suurendama. Keisri tiitel muutus formaalsuseks. Tõeline oht Etioopiale tulenes aga hoopis moslemitest, kes üritasid saada Etioopia alasid oma kontrolli alla. Selles võitluses saadi lõpuks abi Portugalilt, kelle huvideks polnud siiski mitte niivõrd iseseisev Etioopia vaid katoliku usu ja oma koloniaalimpeeriumi piirkonna laiendamine. 30 aastat kestnud sõda põhjustas Etioopiale suuri kaotusi nii inimeste kui kloostrite, linnade ja paleede osas. Lõpuks saavutasid etiooplased aga võidu moslemite üle Portugali abiga.

Etioopia on ka üks maailma vanimaid kristlikke riike. Kiriku pärimuse järgi kolis Iisraeli kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna ühine poeg Menelik 4. sajandi alguses Etioopiasse pannes aluse valitsejate põlvkonnale kuni 20. sajandil sündinud Haile Selassie I välja. Veel räägib kiriku pärimus, et Saalomoni poeg tõi endaga kaasa ka ristiusu kõige pühama seaduselaeka ning see paiknevat siiani Etioopia territooriumil. Etioopia kristlik kirik ehk Etioopia õigeusk on aga täiesti omapärane nähtus. Arenenud suhteliselt suletud piirkonnas eraldi ülejäänud kristlikest maadest jääb esmapilgul mulje, et meile harjumuspärase usuga pole siin mingit seost. Päris nii see siiski pole ja näiteks 18. ja 19. sajandil Aafrikat ristiusustama tulnud misjonäridele anti suhteliselt kiirelt mõista, et kuulge, mida te meile pakute, meil on siin ristiusk juba ammu enne seda kui teil!!! Kahjuks aga Etioopia kirikutesse ei lubata eriti sisse niisama huvilisi uudistama. Seega saime meiegi tutvuda Entonto mäel asuva Menelik II rajatud kirikuga vaid väljastpoolt. Küll saime aga toreda ekskursiooni kiriku kõrval asuvas väikeses muuseumis, kus eksponeeritud 19. sajandi mööbel, relvad, keiserlikud rõivad ning hinnalised vääriskividega kaunistatud sakraalesemed. Enamus eksponaate on seotud just Etioopia kuulsaima keisri Menelik II (valitses aastatel 1889 kuni 1913), kelle ajal sai Etioopiast moderne keisririik. Otse kiriku kõrval asub ka keiser Meneliku paleekompleks. Paleeks on meie mõistes seda keeruline nimetada kuna tegemist paari suurema õlgkatusega savionniga.

Kuid tolle aja tavalise etiooplase eluasemega võrreldes oli tegemist kindlasti tõelise lossiga. Kiriku ja palee vahel on kohalik surnuaed, mis tegelikkuses koosneb vaid seinaorvadest, kuhu saab asetada urni kadunu tuhaga. Edasi sõitsime siit mäelt jälle alla linna tagasi ning Etioopia Rahvusmuuseumi, mis asub Etioopia viimase keisri Haile Selassie palee ruumides. Ekskursiooni tegi meile väga värvikas giid! Antud muuseumi kõige olulisem eksponaat on loomulikult Lucy!!! Ega asjata ei öelda, et reisides Etioopiasse, naaseme kõik oma juurte juurde. Just Lucy on meie, kõigi inimeste, ühine ja ürgne esiema. Lucy vanuseks hinnatakse teadlaste sõnul 3,2 miljonit aastat ning kuulub ta australopiteekuste ehk esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonna väljasurnud perekonda, millest põlvnebki tänapäevane inimene.

Ega neid luid eriti palju säilinud ei ole, aga olemasolevategi abil on teadlased siiski jõudnud järeldusele, et just Lucy skelett tõendab esmasena inimese püstist ehk kahel jalal käimist! Lucy leiti 1974. aastal Addis Abeba lähedalt ja kuulub varajasse inimliiki, kes elas Ida-Aafrikas enam kui 3 miljonit aastat tagasi. Ta oli meist lühem (pikkus veidi üle meetri ja kaal 29 kilogrammi), ahvi sarnane ja väiksema ajuga, kuid nagu öeldud, suutis siiski seista täiesti sirgelt ning kõndida kahel jalal. Seetõttu olid nad võimelised elama nii puu otsas kui ka savannis, mis kindlasti aitas kaasa faktile, et see liik suutis pea miljon aastat elus püsida. Rohkem siin muuseumis eriti midagi vaadata ei olnud ja õige varsti jätsime meie värvika giidiga hüvasti ning alustasime Addis Abebast sõitu mööda Oromia orgu alla lõunasse.

Etioopias elab üle 80 erineva hõimu. Meie eesmärk lähimate päevade jooksul ongi just tutvuda osaga neist. Hetkel sõitsime arvuliselt suurima ehk oromode territooriumi mööda. Oromod on ajalooliselt olnud peamiselt karjakasvatajad ja erinevad oma elulaadi poolest põhjapoolsematest semiidirahvastest amharatest ja tigredest, kes on olnud peamiselt teraviljakasvatajad. Meie tee kulges mööda kuulsat Aafrika rifiorgu ehk Ida-Aafrika alangut, mis on mandrilaamade vaheline lõhe, mis tuleb Punasest merest diagonaalis alla läbi Etioopia kuni Mosambiigini ning on kuulus oma looduslike vaatamisväärsuste, eksootiliste lindude ja sügavate rifioru järvede poolest. Teel tegime ühe järve ääres ka peatuse lindude vaatamiseks... kuigi palju me neid ei näinud... paari iibist vaid.

Tee äärest avanesid imelised vaated Etioopia maastikule: savann oma täiuslikus ilus! Tundsin ennast äärmiselt õnnelikuna olles taas selles päris Aafrika südames! Ööbima sõitsime Langano järve äärde. Tükk aega pidime otsima seda hotelli. Maantee kõrval mängisid lapsed jalgpalli. Nendest mõne meetri kaugusel lebas kitsekorjus, mille kallal maiustasid kohalikud koerad. Tee kadus aga üldse ära. Ületasime kuskilt kohalike näidatud kohas maanteekraavi ning sõitsime sissesõidetud savannirada mööda järve äärde, kust siiski leidsime meid ees ootamas hotelli. Toad kätte saanud jalutasime natukene järve ääres. Päris ilus koht tõesti. Pimeduse saabudes ootas meid imehea õhtusöök. Aga enne, kui sööma hakkasin, helistasin Eestisse Karlile, kellel täna sünnipäev. Lapsed tähistasid seda kõik kolmekesi koos restoranis.

Meie õhtusöök koosnes etioopia rahvusköögi ühest põhilisemast roast tibbsist ja injerast. Tibbs on pisikesed grillitud lihatükid (vahet pole millisest lihast... siga nad siin siiski ei söö) ja injera hapu kohalik pannkoogitaoline leib, mis võetakse näpu vahele ja millega süüakse tibbsi. Liha maitses meile hästi vaatamata sellele, et see oli veidikene vintske. Kuid reisi edenedes selgus, et see ongi neil siin stabiilselt selline vastupidav hamba all. Injera söömise jätsime siiski edaspidi vahele - eestlase maitsemeelt see ei hellita just. Söögi juurde tellisime nelja peale pudeli kohalikku punast veini, millele kulutasin reisi esimesed 300 birri. Pärast õhtusööki tehti meile veel lõke, aga väga pikalt selle ääres ei jaksanudki istuda - päev oli olnud pikk ja pehme voodi tundus ahvatlevam! Natukene lugesin, tegin tööd ja kirjutasin siiski veel enne uinumist.