Tuesday, August 14, 2018


LINNAPUHKUS LISSABONIS!

VIIES PÄEV - 07.08.2018.

Täna oli meie viimane päev Lissabonis - homme hommikul vara läheme lennukile. Oleme kodust ära küll täpselt nädala, kuid lennuajad klappisid meil nii halvasti, et praktiliselt kaks päeva kulus sõidu peale ja enamuse sellest ajast saime veeta Helsingi lennujaamas. Seega pidime täna külastama veel paiku, mis seni käimata. Esimesena läksime Igreja do Carmo muuseumi, mis üleeile suletud oli. Igreja do Carmo karmeliitide gooti kirik hävis suures osas 1755. aastal Lissaboni tabanud suures maavärinas. Kogudus oli maavärina ajal missal, mistõttu lööklainete mõjul kokku varisenud kirik mattis inimesed müüritisekivide tonnide alla. Rusudeks muutus rohkem kui pool linnast. Üle 20 kiriku varises kokku, jättes rusude alla kõigi pühakute päeva missale kogunenud inimesed. Maavärinale ja lööklainetele järgnesid kiiresti missadel süüdatud küünaldest alguse saanud tulekahjud. Napilt tund aega hiljem ületasid linna madalama osa üle Tejo jõe hiidlained. Ülejäänud linnas möllas tuli seitse päeva. Praktiliselt kogu Portugal sai loodusõnnetuses kannatada ja tõukeid oli tunda isegi Itaalias. Ainuüksi Lissabonis hukkus 15 000 inimest.

14. sajandi teisel poolel ehitatud Igreja do Carmo kirik oli omal ajal üks Lissaboni suurimaid. Tänapäeval asub kiriku põhiosas ja kooriruumis, mille katus maavärinale vastu pidas, arheoloogiamuuseum koos väikese sarkofaagide, kujude, keraamika ja mosaiikide kollektsiooniga. Euroopa vanimate leidude seas on näiteks nikerdatud Rooma sarkofaag. Eliisabetile ja Elinale jätsid aga kindlasti kõige vapustavama mulje ehtsad muumiad Mehhikost! Ja loomulikult, olles muuseumi läbi vaadanud, ei saanud me jätta minemata muuseumipoodi! Oleme lastega päris suured muuseumikülastajad, nii Eestis kui mujal, ja loomulikult meeldib meile alati käia nendes poodides. Ega me tavaliselt sealt midagi ei osta ... imetleme niisama ilusaid asju. Aga täna ostsime Eliisabeti väikestele vennakestele kingitused.

Lissabon on jagatud, nagu iga linngi, erinevateks osadeks. Tejo jõe suudmes paikneva Belemi, kust alustasime esimesel päeval linnaga tutvumist, õitseng oli Portugali kuldajal maadeavastajate ajastul: 1495. aastal võimule tulnud kuningas Manuel I ehitas siia grandioosseid ajastu vaimu peegeldusi. Meiegi saime esimesel päeval nautida Jeronimo kloostrit ja Belemi torni. Tänapäeval on Belem avar ja roheline eeslinn paljude muuseumide (Tõllamuuseum näiteks), parkide ja aedadega ning kütkestava kaldapromenaadiga (Maadeavastajate monument). Alfama oli kunagi Lissaboni kõige ihaldatavam piirkond. Piirkonna allakäik sai alguse keskajal, mil rikkad kolisid maavärinate hirmus lääne poole, jättes kvartali kaluritele ja kehvikutele (maavärinas jäid kusjuures siin kõik hooned püsti!). Järske tänavaid ja trepistikke ääristavad tihedalt kokku surutud majad, fassaadidel ehteks nöörid kuivama riputatud pesuga. Alfama kohal kõrgub Sao Jorge kindlus, kuhu me kohe järgmisena suundusime. Igreja do Carmo´st on sinna jalutada umbes 15-20 minutit.

Kindluses oli päris pikk piletisaba. Õnneks läks see väga kiiresti. Pärast Lissaboni tagasivõtmist mauridelt muutis kuningas Alfonso Henriques nende mäe tipus asuva linnuse Portugali kuningate eluasemeks. 1511. aastal lasi Manuel I ehitada luksusliku palee. Lossi kasutati eri aegadel teatrina, vanglana ja relvalaona. Pärast maavärinat jäi kindlus varemetesse. 1938. aastal alustas Salazar seal põhjalikke taastamistöid ehitades uuesti üles "keskaegsed" müürid. Nendelt müüridelt avanevad Lissabonile ilusad vaated. Kõige toredam oli koht, kus rinnatise ette on seatud mosaiikpilt kindlusest alla avanevast vaatest selgitustega majade kohta ning siis tegelikkuses seda vaadet ei ole! Sest võsa on ette kasvanud. Kusjuures see on ainukene koht kogu müüri pikkuses, mis on võssa kasvanud!!! Mina ei tea, kas neile siis endale ei tundu, et midagi oleks nagu "pildil valesti".

Linnusest jalutasime aga nüüd jälle mööda kitsaid ja järske tänavaid allapoole. Lootsin leida üles Santa Luzia kiriku kõrval asuva vaateplatvormi. Ja kuidagi juhuslikult me äkki seal olimegi. Imetlesime bugenvilleadesse uppunud platvormil kahhelplaatidest paneele, milledel kujutatud pilte Lissaboni ajaloost. Jälgisime flamenkotantsijat hetke. Jalutasime edasi Se katedraalini. Kolm aastat pärast seda, kui kuningas Alfonso Herniques oli mauridelt Lissaboni tagasi vallutanud lasi ta 1150. aastal vana mośee asukohale ehitada Se katedraali. Hoone on saanud kannatada kolmes 14. sajandil toimunud ja 1755. aasta maavärisemises ning teda on sajandite jooksul korduvalt renoveeritud. Se kirikust väljudes sain tüdrukutele pidulikult teatada, et meie kultuuri-, kunsti-, haridus- ja kõiksugu muud programmid Lissabonis said just läbi! Edasi olin nende päralt ja tegutsesime vastavalt nende soovidele. No ja Eliisabetil oli vaid üks soov: minna Starbucks´i ja juua seal jäätisekokteili. Seega pidime jalutama tagasi Rossio rongijaama Baixa ja Avenida linnaossa, milles kohvik asus. Baixa (all-linn) ja Avenida (ülemine) rajati pärast maavärinat täiesti uue linnasüdamena. Baixa on praegugi pealinna südamik. Siin asuvad Rossio väljak, Restauradorese väljak, Rua Augusta ja võidukaar, Paleeväljak ja Santa Justa elevaator.

Jalutasime alguses valele poole. Mis oligi hea, sest nii saime jälgida peent ja filigraanset mosaiikide restaureerimist. Eliisabet on meie siin oldud ajaga hakanud päris hästi orienteeruma. Jõudes lähemale Rossiole suutis ta meid juba ise juhatada õige hooneni! Ilmselt aitas suur soov kiiremine kohale jõuda. Saime Starbucks´is oma võileivad ja kokteilid kätte. Istusime seal natukene aega. Pikalt mulle aega muidugi ei antud: tüdrukutel oli soov veel poodidesse minna. Käisime siis nii mõneski poes ja ostsime nii mõndagi. Paari tunni pärast jalutasime tagasi oma hotelli Bairro Alto linnaosas. 16. sajandi lõpus võrgumustrilise põhiplaaniga planeeritud mäe otsas asuv Bairro Alto on üks Lissaboni maalilisemaid linnajagusid. Kõigepealt asusid siia halva kuulsusega Alfamast välja kolivad rikkad kodanikud. 19. sajandiks oli see aga saanud mahakäinud piirkonnaks, mida külastasid prostituudid. Tänapäeval on tegemist väikeste töötubade ja pererestoranide piirkonnaga. Möödunut meenutab vaid säilinud õilmitsev ööelu. Vastandiks Bairra Alto üldisele lohakale armsusele ning romantilisusele on siin paiknev Chiado piirkond oma range elegantsiga. Chiados paiknevad enamuses Lissaboni äride kontoritest, pankadest ja suurkorporatsioonidest. Päeval kihab piirkond elust, kuid tööpäeva lõppedes tühjeneb kiiresti.

Ja kogu Lissaboni süda asus meie hotelli ümber! Nüüd viie päevaga olime sellega päris põhjalikult tutvunud. Hotelli jõudes pakkisime oma asjad. Tüdrukud käisid korra veel kõrvaltänava suveniiripoes Elina isale kingitust ostmas. Siis läksime õhtust sööma Largo Rafael Bordalo Pinheirol asuvale, 1864. aastal püstitatud hoones asuvasse restorani. Maja on kuulus oma fassaadi poolest: keraamilistest plaatidest viimistlus kujutab allegoorilisi figuure Teadust, Põllumajandust ja Äri. Meie viimane õhtu kujunes äärmiselt meeldivaks. Selleks oli vaja vaid kahte tohutult siirast, sõbralikku ja toredat ettekandjat. Makstes arve, jätsime me kõik suurima heameelega jootraha, kuigi tavaliselt ma pigem väldin seda. Salvrätikule kirjutasime tänukirjagi! Meie hotelli lähedal ühe teise hotelli fuajees seisis klaver - olime sellest juba mitmeid kordi mööda jalutanud. Täna otsustas Elina, et ta mängib natukene sellel klaveril. Klaver oli küll kohutavalt häälest ära, aga sellele vaatamata kogunes teda kuulama päris kenakene hulk publikut. Ja aplaus oli võimas!

Siis hotelli ja magama ja hommikul kell neli ootas meid takso. Raha kulutasime täna muuseumis 4 eurot, kindlus 13, kohvikus 13, õhtusöök 29 eurot, kingitused 10 eurot. Kokku 69 eurot. Kogu siin oldud aja peale olime me Eliisabetiga kulutanud 333 eurot. Ühele inimesele siis 166,5 eurot. Hotelli arve tasusin ka ära - 6 ööd kokku ühele inimesele 216 eurot. Lennukipiletid maksid 200 eurot. Reisi maksumus 582 eurot ühele inimesele. Ja selle eest veetsime suurepärase nädala Portugalis. Alati olen iga reisi lõppedes vaadanud ka tulevikku. Ja tulevik toob sügisel midagi eriliselt põnevat - kolm nädalat Hiinas! 

Sunday, August 12, 2018


LINNAPUHKUS LISSABONIS!

NELJAS PÄEV - 06.08.2018.

Täna olime jälle natukene varasemad ja saime sööma lausa enne kella üheksat. Aga see oligi hea, kuna pidime sõitma ookeani äärde. Meil oli küll põhimõtteliselt linnapuhkus plaanitud, kuid kui sellised kohad nii lähedal on, siis ei anna kiusatus kuidagi rahu ja tuleb ikka ära käia. Selleks, et mere äärsetesse väikestesse küladesse saada, pidime esmalt sõitma Sintrasse uuesti. Nii soovitas meie hotelli administraator. Läksime siis rongijaama taas. Millegipärast ei saanud me kaartidele pileteid laadida. Aga jälle oli läheduses üks abivalmis vabatahtlik. Selgus, et meil oli eilsest jäänud kaartidele mingit raha veel ja siis ei saa rongipileteid sinna peale osta. Väga keeruliseks on asi aetud! Ostsime uued kaardid. Ja lisaks veel see, et piletiautomaatidel saab küll valida inglise keele, aga kõik pikemad jutud on jäetud vist tõlkimata ehk kui see aparaat ütleb Sulle midagi eriti tähtsat (näiteks seda, miks Sa ei saa pileteid osta!), siis teeb ta seda ikkagi portugali keeles.

Piletite ostmise peale oli meil kulunud igavesti jupp aega, nii et Sintra rong sõitis meil nina eest ära. Meie olime siiski juba kogenud ühistranspordi kasutajad Portugalis ning istusime kõrvalteel olevale rongile. Vaja oli vaid ümber istuda korra. Sintras läksime infopunkti. Uurisime ookeani  äärde Praia das Macas´sesse sõitvate busside kohta. Teenindaja ütles aga hoopis, et sinna sõidab tramm. Tõsi, olin oma raamatust lugenud, et rannikul liigub veel ringi mööda saja aastast trammiteed sama vana tramm. Kuid minu raamatu andmetel ei pidanud see sõitma Sintrasse välja. Aga no kui tramm, siis tramm! Asusime trammipeatuse poole teele saadud juhiste järgi. Elina ja Eliisabet ostsid endale enne sallid. Sest tõsi ta on, täna oli õues külm. No külmaks ei saa just 32 kraadi pidada. Võrreldes eilse 43 oli langus aga suur. Lisaks veel kõva tuul ja natukene kõhe oli meil tõesti.

Trammipeatust otsisime kohe väga pikka aega. Kohalikud ei teadnud sellest midagi. Kõik üritasid meid juhatada rongijaama tagasi. Jäi mulje, et nad ei tee vahet trammil ja rongil. Lõpuks pärast pikka ekslemist sattusime turistide peale, kes olid just tulnud selle trammi pealt ja oskasid meid õigesse kohta juhatada. Infopunkti teenindajal oleks pruukinud öelda ainult üks lause ja me oleks kohe teadnud täpselt kuhu minna. Et trammipeatus asub Kunstimuuseumi kõrval! Just seda lauset ta aga ei öelnud. Tänutäheks juhatasime teised turistid Sintra lossi juurde. Ka nemad ekslesid hoopis vales kohas. Trammipeatusesse jõudes uurisime seal sõidugraafikut. Siis tuli meiega rääkima kena proua ja ütles, et piletid tuleb osta kõrvalolevast majast ning järgmine tramm läheb kell kaks. Pagan, selle pika ekslemise peale olime jäänud just eelmisest maha. Nüüd oli järgmiseni poolteist tundi.

Võtsime hetkeks mõtlemise aega. Mul oli plaan Praia das Macas´sest sõita bussiga veel ühte pisikesse külla. Üritasingi arvestada, et kuidas me ajaliselt võiks hakkama saada. Kell seitse tuleb viimane tramm tagasi Sintrasse. Kuid kena daam teatas, et külade vahe ainult kaks kilomeetrit. Kui muidugi nii vähe, siis pole meil vaja hakata isegi bussiga seiklema ja saame jalutada. Meil jääb koha peal neli tundi, sellega jõuab palju. Ostsime piletid ära. Nüüd tuli aega parajaks teha. Eliisabet oli näinud enne läheduses sõõrikukohvikut ja loomulikult tahtis ta sinna nüüd minna. Kuid see kohvik oli kahjuks suletud. Tuli teine koht otsida. Lõpuks sõime pannkooke. Ja loomulikult jäätis Eliisabetile ja Elinale. Ilma selleta kohe kuidagi ei saa. Natukene enne kahte jalutasime trammipeatuse juurde tagasi. Nüüd oli rahvast juba päris palju.

Varsti saabuski selline puidust peaaegu 110 aastane tramm. Trammitee on rajatud 1910. aastal ning siiani sõidab seal aastaringselt tramm. Kilisedes ja kolisedes. Koos kahe trammijuhiga. Kes nägid ka välja umbes nagu eelmisest sajandist. Istusime trammi. Tegemist oli lahtise sõiduriistaga. Katus oli siiski pea kohal. Natukene aega sõitnud, sai meile ka selgeks, miks kaks juhti. Ega sellise sõiduriista juhtimine kerge ei olnud. Juhtimiseks oli üks imelik kang või hoob või vänt, mida tuli keerata. Pidurdamiseks siis ilmselt ühele poole ja gaasi andmiseks teisele poole. Ja see  vaene trammijuht muudkui väntas elu eest. Usun, et jupi aja pärast võtab see päris võhmale isegi heas vormis oleva inimese. Nii nad siis vahetasid iga natukese aja tagant. Ka rööpaseadja ametit tuli pidada. Mitmel pöörangul hüppas üks juht maha ning sättis rööpad teise asendisse. Siis võis sõit jätkuda. Teele jäid väga ilusad vaated. Mägedel ja küngastel oli mitmeid losse. Ka Pena lossist sõitsime mööda.

Praia das Macas´ses olime tunniga. Pisikene armas küla Atlandi ookeani ääres. Hakkasime jalutama kohe järgmise küla poole. Azenhas do Mar oli nimi. Minu raamatus oli üks pilt sellest külast. Tegemist pisikese, kõrgel ookeani kaldal, paikneva kalurikülaga. All rannal olid looduslikud basseinid, mis tõusu ajal täituvad iseenesest veega. No ja nüüd me siis otsisimegi seda kohta sealt pildilt! Varsti keeras väike jalgtee mere äärde. Kallas oli kõrgel kaljul. Imelised vaated ookeanile. Ning loomulikult olid mere ääres uhked villad. Üks uhkem kui teine. Jalutasime mere äärt pidi kõrgel kaljul edasi. Ikka ootasin iga kalda nuki tagant tuttavat vaadet. Aga päris palju nukke kulus. Enne kui ma nägin seda õiget kohta. Ja no, ma pean ütlema, et see oli üks ilusaimaid vaateid, mida olen oma elu sees näinud! Ning hämmastas mind veel see, et tavaliselt, kui Sul on mingist kohast pilt ja siis tegelikkuses näed seda kohta, tuleb pettuda. Nüüd oli vastupidi: minu raamatus olev hale ja udune pilt polnud võrreldavgi tegelikkusega. Uhkusega pean nentima, et ka minu tehtud fotod tulid kordades paremad raamatus olevast.

Ja kohe küla kõrvalt läks trepp alla liivaranda. Läksime randa. Meil oli nüüd kaks ja pool tundi aega siin mõnuleda. Mina vedelesin niisama rannal. Tüdrukud käisid ja asjatasid ringi, natukene ka päevitasid. Siis läksid ujuma. Vesi oli küll kohutavalt külm. Mind see ei tõmmanud. Aga Eliisabetti ja Elinat meelitasid just need väga suured ookeanilained. Möllanud mingi aja vees tulid nad päikese kätte kuivama. Kell kuus pidime hakkama tagasi jalutama. Tegime seda nüüd teed mööda. On ikka muinasjutulised majad siin! Lumivalged, kerged ja õhulised, kaunistatud siniste, vahel ka värviliste, glasuurplaatidega. Need glasuurplaadid on Portugalile nii omased. Lissabonis on terved majade fassaadid, trepikojad, laed, põrandad nendega kaetud. Mõnikord on terved piltmosaiigid neist kokku pandud. Lissabon on kuulus nende glasuuritud plaatidest mosaiikide poolest. Sintras olid isegi tänavasildid glasuurplaatidest. Ning siin ookeani ääres majadel villade nimed. Ja Lissabonis on isegi glasuurplaatide muuseum!

Sintrasse tagasi jõudes liikusime päris kiirel sammul rongijaama poole. Õues oli täitsa jahe. Õnneks läks rong kohe Lissaboni. Poole tunni pärast astusime Rossio jaamas rongist maha. Tüdrukud olid luninud terve pika rongisõidu ja minu mäletamist mööda juba isegi pool päeva, et õhtusöögi võiks osta Subway´st. See olla kohe meie mäe otsa mineva tänava alumises otsas trammipeatuses. Ma polnud tähelegi pannud! Aga nüüd suhteliselt hilja Lissaboni jõudes ei tundunudki see eriti halva mõttena. Läksime siis sisse. Saime oma tohutud võileivad kätte. Mina võtsin Eliisabetiga ühe suure kahe peale. Kuid Elina oli kindel, et tema jaksab ühe suure saia tervenisti üksi ära süüa. Seda tahtsin ma küll näha! Ja etteruttavalt: peaaegu nägin ka, üks väike jupp ei läinud enam ja siis tuli Eliisabet heal meelel sõbrannale appi. Võtsime oma söögid hotellituppa kaasa, ostsin veel natukene küpsiseid (ok, tegelikult palju küpsiseid, sest need lihtsalt nägid nii head välja!) ja kihutasime hotellituppa. Eilsest oli meil järel veel üks pakk mahla.

Pean ütlema, et sai ei maitsenud üldse halvasti. Pigem hästi. Kuid midagi oli täna teisiti. Alguses ei saanud nagu arugi. Aga siis taipasime: klaverit ei mänginud täna mitte keegi. Päris kahju oli sellest. Juba olime hakanud ootama oma õhtust kontserti. Kuigi olime kuulnud õhtul hotelli minnes tänaval fado lauljaid. Fado on siis Lissaboni muusikastiil. Tavaliselt on laulja ja kitarrist. Mõnikord ka viiul. Aga laulja võib ennast ka ise kitarril saata. Hoopis põhilisem on see, mida fado väljendab. Sarnaselt bluusile väljendab fado igatsust ja kurbust. Otsetõlkes tähendab see "saatust". Muusika sünniloos on väga oluline roll mõistel saudade, mis tähistab igatsust nii kaotatu kui millegi saavutamatu järele ning sellega võib seletada ka selle muusikastiili väga suurt emotsionaalsust. Lissaboni elanikud on seda väga vähe muutunud südantlõhestavat muusikat kohvikutes ja restoranides alal hoidnud enam kui 150 aastat.

Raha kulutasime 8 eurot rongile, 6 eurot Eliisabeti sall, lõunasöök 9,50, trammipiletid 10 eurot ja õhtusöök 9 eurot. Kokku meil 42,40. Naljakas - üheski muuseumis ei käinud täna. Selle eest olime aga veetnud aega ühes maailma kõige ilusaimatest kohtadest - Azenhas do Mar´is. Eliisabet ja Elina olid ühel arvamusel: et täna oli olnud reisi kõige lahedam päev ja olime käinud kõige ilusamates kohtades! Olin nendega täiesti ühel meelel.

LINNAPUHKUS LISSABONIS!

KOLMAS PÄEV - 05.08.2018.

Täna hommikul muutsime jälle plaane, eile õhtul olime plaaninud ookeani äärde sõitmist, olles sellega tegelikult muutnud omakorda eile hommikul tehtud plaane. Aga nagu mulle kunagi üks armas inimene ütles, siis plaanid ongi selleks, et neid muuta! Kuid nüüd otsustasime ikkagi Lissaboni jääda ning külastada neid kohtasid, kus eile üksi käisin. Ilm pidi täna veel kuumem olema eilse 43 kraadiga võrreldes. Olles Eliisabeti lõpuks Elinaga kahe peale voodist välja saanud saime sööma minna. Hotelli uksest välja astudes oli küll väga palav, aga ilmselt hakkasime harjuma sellise temperatuuriga - tundus täiesti normaalne ja talutav.

Jalutasime Sao Roque´i kiriku juurde. Läksime sisse. Nüüd oli eilse õhtuga võrreldes, kus ma peaaegu üksi siin istusin, rahvast ikka kõvasti rohkem. Ka selle kiriku juures on väike arheoloogia muuseum, kuid siia me ei hakanud minema, soovisime külastada Igreja do Carmo kiriku varemete juures asuvat muuseumi. Sinna jõudes ootas meid aga jällegi ees üllatus - pühapäeviti oli see suletud. Ja täna just pühapäev!!! Olles natukene tähelepanelikum, oleksin ma võinud oma raamatust isegi välja lugeda, et muuseum on pühapäeviti suletud. No egas midagi, pidime jälle oma plaane ringi tegema ehk siis leidma mõnel järgmisel päeval aega veel siia tagasi tulla, sest see oli koht, mida me ilmtingimata soovisime külastada.

Täna aga suundusime edasi Santa Justa tõstuki juurde. Rauast sepistatud filigraansete kaunistustega tõstuk on ehitatud eelmisel sajandivahetusel Gustave Eiffeli õpipoisi prantsuse arhitekti Raoul Mesnier du Ponsard´i kavandite järgi. Käekirja sarnasus meistri ja õpipoisi vahel on tuntav: kui esitasin tüdrukutele küsimuse millisele ehitisele Santa Justa lift sarnaneb, tuli õige vastus Eliisabetilt üpris kiirelt. Ostsime pileti pääsemaks lifti viimasele korrusele vaateplatvormile, kuhu viib ainult kitsas keerdtrepp. Üles jõudnud oli vaade tõesti väärt seda ühte ja poolt eurot! Kõige ilusam vaade kõrval asuvatele Igreja do Carmo kiriku varemetele avanes samuti siit. Uhke vaade oli ka Sao Jorge kindlusele. Sellegi külastus ootas meid veel ees. Kuid mitte täna. Olles küllastunud uhketest vaadetest ja lagipähe paistvast kõrvetavast päikesest, ronisime vaateplatvormilt alla. Meil oli nüüd vaja saada aga kohe päris alla. Loomulikult sai sinna liftiga. Kuid selle eest tuli maksta ning kuidagi tundus meile ebaloogiline allamineku eest maksta. Oleks üles siis veel. Olime veendunud, et saab kuskilt ka ilma liftita, sest see ikka rohkem turistide tõmbenumber. Kohalikud käivad ikkagi muid teid pidi ju. Pärast natukest jalutamist leidsime me tõesti trepid, mis viisid alla.

Alla jõudes imetlesime Santa Justa lifti ennast. Ise üleval olles ei saanud ju sellest ülevaadet. Nüüd paistis ehitis alles oma täies hiilguses. Eliisabet ja Elina leidsid alt kohe esimese asjana järjekordse suveniiripoe. Seni, kuni mina pildistasin lifti, olid nemad saanud müüjaga juba kaubale särkide ostmise koha pealt. No ikka neid jalgpalli särke nad igatsesid. Läksin siis ka vaatama. Valisid suuruseid endale. Silma järgi. Aga seda silma ikka küll usaldada ei saa. Lasin neil särgid selga proovida ning selle tulemusena said mõlemad numbri suuremad. Ostsin ka Karlile kingituseks kaasa Ronaldo number seitsmega särgi. Edasi suundusime Rua Augustale. Mosaiiksillutisega jalakäijate tänav on üks tähtsamaid Lissabonis. Tänav lõpeb uhke võidukaarega, mis ehitatud 1755. aasta määvärinast toibumise mälestuseks ning valmis alles aastal 1873. Teisel pool kaart algab Paleeväljak (ametliku nimega Praca do Comercio), kus seisab uhkelt kuningas Jose I ratsamonument.

Täna toimus siin mingi rattasõit ehk siis kogu väljak oli aedu ja väravaid täis topitud ning kõik vaated ära rikutud. Meil oli vaja edasi minna Portugali Rahvusgaleriisse (Museu Nacionale de Arte Antiga). Selle vahetus läheduses pidi meie raamatu järgi olema Marionetimuuseum. Aga olles õppinud juba mitte usaldama enam seda raamatut käisime enne Paleeväljakult metroo peale minnes läbi infopunktist, et uurida ega seda muuseumit pole kinni pandud. Sest lennujaamast võetud linnakaardile polnud seda märgitud. Aga muuseum pidi olema alles ja avatud. Käisime jõe ääres veel tegemas mõnda pilti. Ka siit oli väga hästi näha teisel kaldal asuv Kristuse kuju ning üle jõe viiv sild.

Metrooga sõitsime mõned peatused ning tulime maha samas jaamas, kust alustasime trammiga sõitu Belemisse esimesel päeval. Suund oli nüüdki sama. Rahvusgalerii jäi poolele teele Belemisse. Nüüd oli aga meie trammisõitmisesse mingi aps sisse läinud. Suutsime sõita kolm korda õigest peatusest mööda. Lõpuks sai meil kõrini sellest edasi-tagasi sõitmisest ja otsustasime jala minna. Kuna vesi oli otsa saanud ostsime vahepeal pudeli vett juurde. Muuseumisse jõudmine oleks ilmselt õnnestunud paremini, kui mõni silt oleks tee ääres olnud. Eriti hea, kui silti oleks võimalik lugeda ühistranspordis olles. Aga kohale jõudes ja piletid ostetud läksime kõigepealt tualetti. Et suurest kuumusest natukene toibuda ja veepudelid uuesti täis panna. Ja muuseumis olid mees ja naine, kes olid pool aega meie seikluseid trammiga kaasa teinud! Me pole ainukesed kobad!

Rahvusgalerii kollektsioon asub Alvadori krahvidele ehitatud 17. sajandi palees. 1940. aastal ehitati tänapäevane kõrvalhoone koos peafassaadiga, mis on endise, ajavahemikul 1910-1920 osaliselt lammutatud püha Alberti karmeliitide kloostri asukohal. Kloostrist oli ainsana säilinud kabel, mis on nüüdsest muuseumi osa. Muuseumi esimesel korrusel on väljas 14.-19. sajandi Euroopa maalikunst ning natuke ehiskunsti ja mööblit. Teisel korrusel on Idamaade ja Aafrika kunsti ning Hiina ja Portugali keraamika ning hõbe- ja kuldesemete ja ehete väljapanek. Viimane korrus on pühendatud Portugali kunstile ja skulptuurile. Üks kõige kuulsamaid teoseid on ilmselt Albrecht Düreri "Püha Hieronymus". Samuti Hans Holbein vanema "Neitsi Maarja lapse ja inglitega".

Muuseumi keraamikakollektsiooni (ma pole kuskil muuseumis näinud nii head ja ilusat keraamika kogu!) kuulub palju kuningliku perekonna jaoks Portugalis valmistatud dekoratiivseid esemeid. Näiteks 19. sajandil valmistatud fajanssviiul on kaunistatud kuninga vapi ning Itaalia barokkheliloojate Scarlatti ja Corelli portreedega. Et viiulit saaks imetleda mõlemalt poolt, on viiul asetatud klaasriiulile ning selle alla peegel. Aukohal on Rahvusgaleriis aga Sao Vincente de Fora mitmeosaline altarimaal, mis on 15. sajandi Portugali kunsti olulisim teos ning millest sai maadeavastuste ajal rahvusliku uhkuse sümbol. 1467.-1470. aastatel maalitud teose autoriks peetakse enamasti Nuno Goncalvest ning seal on kujutatud Portugali kaitsepühakut püha Vincenti ümbritsetuna kõrgetest aukandjatest, rüütlitest ja munkadest, aga ka kaluritest ja kerjustest, kes talle austust avaldavad. Kaasaegsete tegelaste kujutamise täpsus teeb sellest maalist hindamatu ajaloolise ja sotsiaalse dokumendi.

Rahvusgaleriile ringi peale teinud, küsisin piletmüüja käest Marionetimuuseumi kohta. Pidi olema kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Läksimegi siis otsima. Ja no vot, selle koha leidsime tõesti kergesti üles, erinevalt kõikidest teistest kohtades, mida siin otsinud oleme. Ostsime piletid ja läksime sisse. Tegemist oli jällegi väga toreda muuseumiga, mis asub maitsekalt remonditud kloostrihoones. Muuseumi kollektsiooni kuuluvad 17. ja 18. sajandist pärit teatri ja ooperitegelased: kuradid, rüütlid, kojanarrid ja satiirilised kujud. Paljudel nukkudel on väga võikad ja moonutatud näojooned. Eraldi väljapanek tutvustab nukufilmi tegemist. Eliisabet ja Elina said proovida videoid teha ise.

Muuseumist lahkudes ostsime poest mõned nektariinid. Sain vaevalt mõelda, et nüüd võiks olla mõni tore varjuline paigake pingiga ... kui meil täpselt selline ees oligi ühes põiktänavas. Pesime nektariinid vee ja taskurätikutega puhtaks ja asusime sööma. Natukene kosutanud ennast jalutasime tagasi trammipeatusesse ning sõitsime paar peatust trammiga, siis veel metrooga tagasi Paleeväljakule. Tüdrukutel oli soov Rua Augustal käia poodides. Enne poodidesse minekut istusime korraks kohvikusse. Eliisabet ja Elina said jääkokteilid ja mina ühe külma õlle. Jäätisest ei suutnud meist muidugi samuti keegi loobuda. Käisime poodides. Välja sööma mõtlesime täna mitte minna. Käisime läbi hotelli juures asuvast poest ning ostsime mahla. Meil oli hotellis veel apelsine ja õunu ning rosinaid-pähkleid. Õhtusöök missugune! Ning Elina arvas, et kui tal oleks veel kolm taldrikut, suudaks ta meile serveerida kolmest apelsinist, kolmest õunast ja rosinatest-pähklitest lausa kuningliku õhtusöögi. Kahjuks ei olnud meil neid taldrikuid.

Raha kulus täna Eliisabeti ja Karli pluusid 20 eurot, sõidupiletid 12 eurot, rahvusgalerii 12 eurot, vaatetorn 3, marionetimuuseum 8, söök-jook 16 eurot. Kokku 71 eurot.

Saturday, August 11, 2018


LINNAPUHKUS LISSABONIS!

TEINE PÄEV - 04.08.2018.

Elina oli jälle esimesena üleval. Elina on Eliisabeti parim sõbranna ning selleks, et Eliisabetil reis lõbusam oleks, saigi ta meiega kaasa kutsutud. Kuigi ausalt öelda, ega mina enam ei mäletagi, kuidas see nüüd täpselt oli. Et kes siis keda kutsus, või kes avaldas soovi kaasa tulla. Aga kolmekesi me nüüd siin oleme! Ja läksime alla sööma. Kuna homme pidi tulema veel kuumem päev, kui eile ja täna, siis otsustasime sõita täna Sintrasse. Et siis homme, kui kuumus hakkab liiga tegema, saaksime põgeneda konditsioneeritud hotellituppa. Nii nagu metroopeatus oli meile väga lähedal, sai sealt omakorda kohe Rossio rongijaama, kust lähevadki rongid Sintrasse. Iga päevaga aina enam tõdesime, kui hea asukoht on meie hotellil!

Üritasime automaadist osta rongipiletit Sintrasse. Õnneks olid siin vabatahtlikud, kelle ülesanne oli kobasid turiste ja muidu välismaalasi abistada. Saime kaartidele ostetud piletid Sintrasse ja tagasi. Selgeks sai, kuidas sõidukaartidele raha laadida. Rongid Sintrasse käivad iga tunni aja tagant. Järgmiseni oleks meil olnud peaaegu tund aega. Meid abistanud tütarlaps soovitas meil aga minna kohe ees olevale rongile, öeldes, kus peame ümber istuma. Kirjutasin peatuse nime üles ja ruttasime rongile. Sõitsime mööda sajandivahetusel Lissaboni kõige kaunimaks vaatamisväärsuseks peetud muljetavaldava struktuuriga akveduktist. Aqueduto das Aquas Livres kõrgub Alcantara oru kohal. Linna värsket vett toova akvedukti ehitamine andis Joao V ideaalse võimaluse rahuldada oma kirge grandioossete ehitiste vastu. Peamise torujuhtme pikkus on 19 kilomeetrit, ent torude kogupikkus koos kõigi harudega on 58 kilomeetrit. Nähtav osa kogu sellest torustikust ongi risti üle Alcantara oru asuvad 35 tugikaart, millest kõrgeim kerkib uhkelt 65 meetri kõrgusele linna kohale. Piki akvedukti kulgev läbikäik, mis oli kunagi meeldiv promenaad, on alates 1835. aastast suletud. Osalt on selles süüdi röövel Diogo Alves, kes armastas oma ohvreid sealt üle ääre visata. Tänapäeval saab siiski teha seal ringkäigu koos giidiga, mille saab broneerida Lissaboni Veevärgimuuseumi kaudu.

Ümberistumine aga õnnestus meil ja umbes kolmveerand tunni pärast olimegi Sintras. Rongi pealt maha tulles suundusime kohe Sintra lossi poole. Rongijaamas oli kümneid turistide püüdjaid, kes kõik üritasid erinevaid teenuseid, pakette ja tuure maha müüa. Jätsime need kõik tähele panemata ning sammusime edasi. Sintras on palju looduslikke allikaid, millest mõnede ümber on uhked purskkaevud ehitatud. Täitsime ühes eriti uhkes oma pudelid. Vett kulub sellises kuumuses küll liitrite viisi.

Lossi juurde jõudes ostsime piletid ning läksime sisse. Sintra lossi ajalugu ulatub tagasi juba 8. sajandisse. Tollal paiknes siin isegi kaks lossi: üks neist praeguse lossi kõrval asuval mäekünkal, millest praeguseks järel vaid varemed ning teine praeguse lossi kohal. Praegu üle linna kõrguvad kaks kummalist koonilist korstent nende all asuvate suurte köökide ning lossi põhiosaga lasi 14. sajandi lõpus ehitada Joao I. Kohast sai peagi õukonna lemmik-suvituskoht ning see jäi Portugali kuningate residentsiks kuni 1880-ndate aastateni. Jõuka kuninga Manuel I 16. sajandi alguse lisandused jäljendavad mauri stiili. Palee järkjärguline ümberehitamine on viinud paljude eri stiilide põneva sulandumiseni. Sintra loss on Protugalis parim säilinud keskaegne kuninglik residents.

Tegemist on tõesti väga ilusa paleega. Imetlesime kõiki neid uhkeid ja suursuguseid saale ja kambreid. Käisime läbi luigesaali (17. sajandil maalitud imeline lagi on jagatud kaheksanurkseteks paneelideks, mis on kaunistatud luikedega) ja harakasaali (räägitakse, et kuningas Joao I lasi saali laepaneelid maalida etteheiteks õukonna naistele nende nõrkuse tõttu kasutult keelt peksta justkui kädistavad varesed) ja hirvesaali (suursuguse saali kuppellagi on kaunistatud Portugali 72 aadliperekonna vappe hoidvate isahirvedega ja seinad 18. sajandi Delfti stiilis keraamiliste plaatidega). Täiesti unikaalsed on Sintra lossi keraamilised plaadid. Sintra ajalooline keskus on UNESCO maailmapärandi nimistuski. Ning vaatamist väärt pole siin mitte ainult Sintra loss. Losse tundub olevat igal mäekünkal. Üks ilusaimad neist on Pena loss 5 kilomeetri kaugusel linnasüdamest. Sinna me ei hakanud siiski minema.

Tahtsime minna hoopis meie raamatus kirjeldatud mänguasjamuuseumi. Kaardi järgi pidi see olema Sintra lossi vastas peaaegu, kuid millegipärast ei suutnud me seda leida. Läksime kohalikku infopunkti küsima. Selgus, et mänguasjamuuseumist on saanud uudiste muuseum. See jäi tõesti silma varem. Kahjuks uudised meid aga ei tõmmanud! Eliisabetil ja Elinal oli aga vastupandamatu soov jäätist süüa. Astusime esimesse jäätisekohvikusse. Uurisime hindu. Äkki toimus seal mingi rüselus. Jõudsin veel mõelda, et näe milline vana vastik hiina vanamees, läheb naisterahvale kisades ja karjudes kallale. Hetke pärast saime situatsioonist loomulikult õigesti aru: hoopis esmapilgul malbe, väga stiilne ja moekas nääpsukene naisterahvas oli varastanud mehe püksitaskust rahakoti. Õnneks reageeris hiinlane kiiresti ja sai oma rahakoti varga käest veel tagasi võidelda.

Selles kohvikus me jäätist siiski ei söönud. Oli liiga kallis. Otsisime natukene odavama. Jäätis söödud jalutasime raudteejaama poole tagasi. Teel täitsime veel ilusa keraamiliste plaatidega kaetud Araabia purskkaevu juures pudeleid ning kosutasime ennast meeldivalt jaheda allikaveega. Tee äärsete nännimüüjate käest ostsime natukene ehteid kodustele kaasa. Ja kõik kolmekesi saime midagi endalegi: Elina käevõru ja meie Eliisabetiga kaelakeed. Meie järgmine sihtmärk oli Sintra moodsa kunsti muuseum. Ning jälle ootas meid ees väike üllatus: olles muuseumi üles leidnud ja läbi käinud olin ma natukene segaduses. Ootasin nimelt (jälle tuginedes oma raamatule!) selliste kuulsuste nagu Magritte´i, Bacon´i, Warhol´i ja eriti ühe minu lemmiku - Pollock´i kunstiteoseid. Kuid mida polnud seda polnud! Kõik saalid läbi käidud läksin alla küsima. Selgus, et kõik need kuulsused olid viidud Lissaboni Belemisse (Museu de Arte Popular). Ja eile olime jätnud seal just käimata, sest minu raamatu järgi polnud seal midagi huvitavat. Vot, kuidas mõnikord läheb!

Aga tegelikult oli Sintra muuseumgi väga tore. Siin olid eksponeeritud läbi aegade maastikumaalid Sintrast. Kõige rohkem meeldis meie seltskonnast muuseum Elinale. Kuid minagi leidsin siit väga toredaid ja hästi teostatud maale. Ja tänu nendele saime väga hea ülevaate Sintra ümbrusest ning selle muutumisest ajas. Lisaks veel paari kaasaegsema skulptori ja fotograafi isikunäitused. Olles muuseumi läbi vaadanud jalutasime rongijaama tagasi. Meil vedas. Seitsme minuti pärast läks rong Lissaboni. Enne jaamast väljumist Lissabonis laadisime oma kaartidele 1,45 trammi sõidu jaoks. Täna õhtul ei pea siis jalgsi ronima mäkke. Sõime veel jäätist. Mina võtsin jääkohvi, mis oli superhea! Täpselt ei saanudki aru, mis sinna sisse kõik kokku oli pandud, aga tulemus viis keele alla.

Käisime paaris poes. Ostsime mõned riided. Naljakas, ka allahindlused on siin suuremad võrreldes Eestiga. Nii odavalt tavaliselt Eestis selliste kaubamärkide riideid ei saa. Viimasest poest tulles pidime hakkama just trammi peale minema, kui Elina avastas, et tal pole telefoni. Otsisime kõik kotid ja taskud läbi. Polnud tõesti. Kõige loogilisem tundus, et ta oli selle unustanud riietuskabiini poes. Tuli tagasi minna. Ja kätte me Elina telefoni saime. Loomulikult pärast mõningaid täpsustavaid küsimusi müüjate poolt telefoni margi ja värvuse kohta. Läksime uuesti trammi peale. Täna siis sõitsime uhkesti trammiga mäest üles. Ametliku nimega Elevador da Gloria´ga. Üles jõudnud läksid tüdrukud hotelli. Mina tahtsin aga natukene veel Lissaboniga tutvuda.

Jalutasin üles jõudes teisele poole ja astusin sisse Sao Roque kirikusse. Väljast täiesti ilmetu kirik osutus täiesti uskumatu interjööriga kirikuks. Kiriku asutas oma hiilgeajal 16. sajandi lõpus jesuiitide ordu. Kõige uhkem on püha Ristija Johannese kabel, mis on kaunistatud lasuriidi, ahhaadi, alabastri, ametüsti, hinnalise marmori, kulla ja hõbeda ja mosaiikidega. Kabel on ehitatud Roomas 1742. aastal Joao V tellimusel. Saanud paavstilt oma õnnistuse võeti kabel osadeks lahti ning saadeti kolmel laeval Lissaboni. Istusin natukeseks. Kaua ei saanud küll seda teha, sest mingi aja pärast tuli kirikuvalvur ja sosistas mulle, et kirik suletakse kümne minuti pärast. Tõusin, tegin mõned pildid ja lahkusin.

Jalutasin edasi Chiado linnaosa poole Igreja do Carmo kiriku varemete juurde. Sisse kahjuks ei saanud. Uksed suleti just. Kiriku varemete kõrvalt leidsin aga kohe Santa Justa elevaatori. Kuna Lissabon paikneb mitmel erineval künkal ja kogu aeg peab ronima mäest üles ja alla, siis on siia ehitatud eriti järskudele kohtadele mitmeid lifte ning pandud käima mäest üles ja alla sõitvaid tramme. Ja sain jälle imestada, kui hea koha peal on meie hotell! Kõik need kohad alles ootasid külastamist meil. Sellesse osasse kaardist polnud ma veel jõudnud väga põhjalikult süveneda ja nüüd olid need kohad kõik mul siin samas hotelli juures ja juba põgusalt üle vaadatud. Santa Justa elevaatori tipus on vaateplatvorm, kust peaks olema kõige ilusam vaade Lissabonile. Ei hakanud aga praegu ilma tüdrukuteta sinna minema. Nagu nii on meil plaanis tulla siia uuesti.

Läksin hotelli tagasi. Õhtusöögiks läksime hotellist järgmise tänava nurgale jaapani restorani. Seal oli õhtusöök 10 eurot ja sööd palju jaksad. No loomulikult me sõime nii palju kui jaksasime ja rohkemgi veel. Sain ainult imestada, kuidas mahub nii väikese tüdruku, nagu Eliisabet, sisse nii palju sushit! Kurguni täis jalutasime suure ringi enne hotelli naasmist. Tüdrukud tegid pilte minu arust linna kõige koledamates kohtades: taustaks graffiti (ok, see oligi ise ilus omamoodi), prügikastid, jne. Pildid tulid aga ilusad. Muuseas, graffitit on Lissabonis äärmiselt palju. Ning see tegelikult üldse ei riiva silma, vaid sulandub imehästi linna olemusse. Hotelli jõudes saime taas õhtuse klaverikontserdi. Oleme juba päris lissabonlasteks muutunud: täna õhtul suutsime iseseisvalt laadida sõidukaardile raha ning kuivatame rõdul pesu! Tüdrukud olid pesnud ära osad oma riided ning loomulikult riputanud need rõdule kuivama. Ning kus veel kuivaksid need kiiremini kui hetkel maailma kõige kuumemas kohas?

Raha kulutasime täna transpordi peale 12 eurot, Sintra loss 18 eurot, kunstimuuseum 1 euro, ehted 22 eurot, jäätisekohvikud 14 eurot, õhtusöök 25 eurot. Kokku 92 eurot.

LINNAPUHKUS LISSABONIS!

ESIMENE PÄEV - 03.08.2018.

Ärkasime hommikul kell üheksa äratuskella peale (välja arvatud Elina, kes oli juba varem üleval olnud ja oodanud teiste ärkamist) eile öösel pikalt otsitud hotellis. Meie lennuk maandus õhtul poole kümne ajal. Kuna metroo veel sõitis ja Lissaboni lennujaam ei ole kesklinnast väga kaugel, otsustasime raha kokku hoida ja sõita hotelli metrooga. Iseenesest oli see väga lihtne ja käis kiiresti. Aga kaardi järgi hotelli leidmine ei osutunud enam nii lihtsaks. Meil kulus selleks üle tunni aja. Aga lõpuks me selleni siiski jõudsime - peamiselt Eliisabeti poolt varastatud interneti ja Google Maps´i abil. Selleks ajaks olime me muidugi juba väga lähedal õigele majale. Imetlesime õhtul natukene vaadet oma hotellitoa prantsuse rõdudelt ning suhteliselt kiiresti läksime pärast pikka päeva magama. Ja hommikune vaade meie toast osutus veelgi suurepärasemaks!

Nüüd suundusime hommikust sööma. Hotelli hinna sisse käis meil ka hommikusöök. Tuginedes erinevate maade hotellide kogemustele, ei osanud ma väga midagi eeldada sellest. Tegelikkus osutus aga päris meeldivaks. Meie kõige suuremaks lemmikuks said croissant´id! Neid näppasime kõrvallaudadelt veel juurde. Ettenähtud oli igale ühele üks. Lisaks veel üks kukkel. Ning piiramatult tavalist röstsaia. Need viimased mulle, kui juba aastaid üldse saia mitte söövale inimesele, ei istunud sugugi. Nii siis imestasimegi, miks inimesed need kõige paremad asjad järgi jätavad ja omastasime need teiste poolt põlatud croissant´id. Mõnel hommikul meil eriti vedas ja saime need soojalt! No ja, loomulikult olid saadaval juust ja vorst ja või ja puuviljad ja mahlad ja erinevad hommikusöögihelbed jne. Ja kohv oli täitsa hea.

Kui olime kõhu täis puginud asusime teele Belemisse ehk siis ühte Lissaboni linnaossa. See oli kõige kaugem linnaosa, millega soovisime tutvuda ja kuidagi tundus meile mõistlik alustada siis kõige kaugemast nurgast. Natukene aega jändasime eile ostetud transpordi kaartidega. Millele siis saab raha laadida juurde. Sellega me hakkama ei saanud. Ostsime uued. Õnneks maksab kaart ise ainult 50 senti. Meie hotellist 7 minutilise jalutuskäigu kaugusel oli Restauradores´e metroopeatus. Etteruttavalt pean ikka ära mainima, et kogu meie Lissabonis veedetud aja jooksul ei suutnud me ära imestada ja tänada hotelli (Pensao Londres, Rua Dom Pedro V 53) valikut: me asusime lausa suurepärases kohas! Jalutasime nüüd mööda järsku Gloria tänavat alla. Õhtul olime roninud sealt üles. Üles-alla sõidab ka tramm, kuid pidasime pea 4 eurost turistidele mõeldud summat liiga kalliks. Trammijuhilt saime aga teada, et metrookaart, mis kehtib peale metroo veel bussis ja trammis, kehtib ka nendes vanades põhiliselt turistidele lõbusõite tegevates trammides. Ning sellega on ühe sõidu hind ainult 1,45. Seda raha meil kaartidel ei olnud enam. Otsustasime siiski mõnel õhtul pidada meeles ja arvestada sellega, et meil jääks ka ametliku nimega "Gloria elevator´i" jaoks raha kaartidele. Sest selle trammiga sõitmise tahtsime kindlasti ära proovida.

Nüüd aga läksime metroosse uuesti, saime sõita lausa kahe liiniga, ning siis veel jupp maad trammiga. Esimene asi, mida külastada soovisime, oli Jeronimo klooster. Tegemist on väga ilusa ja uhke ehitisega. Maadeavastamise aja jõukuse sümbol! Klooster telliti umbes aasta 1501 paiku kuningas Manuel I poolt pärast Vasco da Gama naasmist oma ajalooliselt reisilt ning seda rahastati peamiselt "piprarahast". Ehk siis vürtside, vääriskivide ja kulla eest sisse nõutavast maksust. Kloostri eest hoolitsesid püha Hieronymuse ordu mungad kuni 1834. aastani, mil kõikide mungaordude tegevus lõpetati. Seisin ise lauspäikeses piletijärjekorras, saates Eliisabeti ja tema sõbranna Elina varju ootama. Olime sattunud Lissaboni just tohutu kuumalaine ajal. Täna oli sooja 39 kraadi varjus ning järgmisteks päevadeks lubati rohkemgi veel. Mis tegelikkuses osutus päris hästi talutavaks.

Piletijärjekord läks õnneks kiiresti. Kloostrisse sisenedes avanes meile vapustav vaade sammaskäigule. See on loodud Joao de Castilho poolt puhtas manueli stiilis ning valmis 1544. aastal. Võlvkaari ja balustraade kaunistavad peen raamistik ja rikkalikult nikerdatud kujundid. Ning just nende pildistamise hetkel sai mul fotoka mälukaart täis! Selgus, et millegipärast pole mu fotoaparaat kustutanud pärast piltide arvutisse laadimist fotokast pilte. Selgusetuks jäi mulle mis põhjusel, kuigi olin seda teinud, aga ega see ei omanudki tähtsust. Nüüd ei jäänud mul muud üle, kui hakata neid käsitsi kustutama järjest. Fotokas olid veel eelmise sügise Tai reisi pildidki! Natukene mures olin ainult sellepärast, et kas sellisele suurele kustutamisele fotoka akud vastu peavad. Olin ju jätnud laadija maha arvates, et nii lühikeseks reisiks kindlasti piisab kolmest kaasa võetud akust.

Käisime kloostri läbi. Tõeliselt ilus ja suursugune ehitis! Kloostri kirikusse on maetud kusjuures üks maailma kõige kuulsamaid portugallasi ehk Vasco da Gama, kelle saavutuste auks suuresti oligi klooster ehitatud. Eliisabetti ja Elinat hämmastas munkade kambrite suurus või siis õigemini väiksus. Ruum oli täpselt nii suur, et selline mitte väga pikk inimene sai põrandale pikali visata. Loodetavasti oli neil seal kambrikeses siiski midagi voodi taolist olemas. Või vähemalt midagi pehmemat kui kiviplaadid külje alla panemiseks. Kui kloostri olime läbi käinud jalutasin mina jõe äärde. Tüdrukud jäid kõrval asuva pargiga tutvuma. Lissabon paikneb Tejo jõe suubumiskohas Atlandi ookeani. Jõe äärde Jeronimo kloostri vastu on 1960. aastal ehitatud uhke maadeavastajate monument tähistamaks Henriques Meresõitja 500. surma-aastapäeva. 52-meetrine monument mälestab meremehi, kuninglikke patroone ja kõiki neid, kes andnud oma panuse Portugali maadeavastuste aja arengusse.

Monument on karavellikujuline ning sellel on kujutatud Portugali maadeavastuste ajaga seotud kangelasi: laevaninas seisab Henriques Meresõitja, edasi tulevad kuulsad kartograafid, meresõitjad ja kuningad. Monumendi seest viib lift kuuendale korrusele, kust saab imetleda vaadet kogu Belemile. Edasi jalutasin Torre de Belemi juurde. No vähemalt ma üritasin seda teha. Mööda ilusat sillutatud kallast jalutades tundus mulle loogiline, et jõuan ees paistva tornini. Aga võta näpust: vahepeal tuli ette kanal! Ja ei saanud ma kuskile. Kaarti uurides selgus, et peaksin jalutama väga suure ringi ümber terve kvartali ja jahisadama, kuna ees olev kanal oligi sissepääs sadamasse. Torn, mida kutsutakse ka Lissaboni väravaks (ilmselt seetõttu, et pikka aega oli see maid avastama läinud meremeestele lähtekohaks), on iseenesest muljetavaldav. Sarnaselt Jeronimose kloostriga, Manuel I tellimusena, aastatel 1515-1521 ehitatud torn valmis kindlusena. Monumendi juurest avaneb ilus vaade ka Cristo Rei kujule (Rio de Janeiros asuva Krsistuse kuju jäljendus) ja 25. aprilli sillale. Lissaboni rippsilda kutsuti algselt Ponte Salazariks diktaatori järgi, kes selle 1966. aastal ehitada lasi. Hiljem nimetati sild ümber 1974. aasta 25. aprilli revolutsiooni järgi, mis taastas Portugalis demokraatia. Sild on inspireeritud kusjuures San Francisco Golden Gate´i sillast. 

Belemi torni tõeline ilu on välistes kaunistustes. Kividest tahutud köitega ehitud tornil on lahtised rõdud, mauri stiilis vahitornid ja kilbikujulised väljaulatuvad sakkparapetid. Terrassi all asub lihtne gooti stiilis interjööriga ruum, mis oli relvade hoiuruum ja vangla. Hetkel asuvad tornis ka hotellitoad. Kahjuks pidin ma siis Belemi torni imetlema ainult eemalt! Jalutasin Eliisabeti ja Elina juurde tagasi. Suure kuumuse leevendamiseks ostsime palju jäätist. Need ära söönud läksime edasi Tõllamuuseumisse. Muuseum asub praeguses Portugali presidendi paleehoone (Palacio de Belem) ühes tiivas. Loss on ehitatud 1559. aastal algselt. Küll korduvalt ümber ehitatud hiljem. Peale Tõllamuuseumi asub lossis veel Presidendimuuseum.

Tõllamuuseumi kollektsioon on väidetavalt kogu Euroopa parim. Muuseum hõlmab lossi läänetiiva, kus varem asus ratsakool. Juba ruumid ise on vapustavalt ilusad oma rõdude, maalingute ning kaunistustega. Eriti uhke on Louis XVI stiilis laemaaling. Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Austrias ja Prantsusmaal valminud tõllad hõlmavad kolme sajandit ning varieeruvad lihtsatest kuni lausa pöörase kujundusega tõldadeni. Imetlesime neid üksteist üle trumpavaid sõiduriistu päris pikka aega. Muuseum ei ole väga suur ja seetõttu saab rahulikult süveneda igasse eksponaati. Igal juhul on tegemist väga mõnusa väljapanekuga. Kõrvalgaleriis on ilmselt aeg-ajalt vahetuv näitus: minu raamatu järgi oleks seal pidanud olema kollektsioon kergematest kuninglikest tõldadest ning 19. sajandi rohe-mustades toonides takso. Selliseid tooni taksosid kasutati Lissabonis kuni 1990-ndateni ning nüüd on need uuesti ausse tõstetud: 99 protsenti Lissabonis kohatud taksosid on jälle mustad ning sinakas-rohelise katusega. Imeilusad! Hetkel oli nimetatud galeriis aga väljapanek Lissaboni tuletõrje ajaloost. 

Muuseumist tulles sõitsime jälle trammi ja metrooga oma kodupeatusesse tagasi. Proovisime metrookaartidele (ütlen alati "kaartidele", sest siin kehtiva korra kohaselt ei saa kasutada mitu inimest ühte kaarti, igal peab olema oma) raha laadida Gloria tõstuki ehk meie hotelli juurde mäe otsa viiva trammisõidu jaoks. Aga ei õnnestunud! Eks siis mõni teine päev. Istusime siis hoopis Restauradorese väljaku ääres välikohvikusse ning proovisime ära kuulsad Lissaboni munapirukad Pasteis de Belem. Maitsesid kusjuures tõesti hästi! Eliisabeti tähelepanek oli, et need maitsevad nagu pannkoogid. Maitsesid tõesti. Aga samas maitse ja välimus ei läinud kokku. See oli natukene naljakas. Jalutasime ümbruskonnas veel ringi veidikene. Ostsime postkaardid ja margid. Siis ronisime oma mäe otsa jälle. Käisime hotellis pesemas ja kell kaheksa läksime õhtust sööma.

Jalutasime otsast lõpuni läbi hotelli kõrvaltänava Rua de Rosa. Eliisabet ja Elina käisid läbi kõik turistide nännipoed, sest olid võtnud omale kindlaks eesmärgiks osta Lissabonist Ronaldo jalgpallisärgid. Need number seitsmega. Käisid hindu uurimas. Sööma läksime lõpuks Rosa Mama restorani. Enamuses menüüs olnud asju küll ei olnud, aga palusime lõpuks siis öelda toidud, mida saab tellida. Ega neid palju ei olnud. Paar asja. Aga eelroaks toodi meile lauda kausitäis tigusid. No neid samu, mida mul aiaski leidub. Söögikoha omanik näitas ette, kuidas neid peab sööma: tuleb hambaorgiga tigu koja seest välja koukida ja suhu pista. Maitselt olid täitsa söödavad. Ei midagi hullu. Teod oli soolatud ja keedetud. Aga kui ikka kõht väga tühi ja see ainuke söök, kulub kõvasti aega, kuni kõhu täis saab. Eliisabet proovis ka kohe ühe ära. Elina kogus päris pikka aega julgust kuni proovimiseni jõudis. Kuid seda uhkem pärast enda üle oli!

Kui päris õhtusöögi olime ära söönud läksime hotelli tagasi. Enne magamaminekut saime veel imeilusa klaverikontserdi! Olime viiendal korrusel ja meie peal olid tavalised korterid. Vast elas seal keegi pianist. Igal juhul mängis ta väga ilusasti ja meie olime andunud kuulajad. Raha kulus meil täna (arvestan siis kokku enda ja Eliisabeti kulud) transpordiks 10,0 eurot, muuseumipiletitele 17,0 eurot, jäätis-kohvik 10,0, postkaardid 2,0 ja õhtusöök 20,0 eurot. Kokku 59,0 eurot kahe peale.