ETIOOPIA - ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 2. detsember 2023

Äratus 6.00! Meie praeguse ööbimiskoha majad küll ühtegi putukat kinni ei pea. Sääsevõrk oli ka siit-sealt auguline. Seetõttu ei jõudnud hommikul enda õhtust tarkust ära kiita: jätsin nimelt WC tule põlema, et meelitada kõik majja sattuvad putukad sinna lambi ümber tiirlema ja mina saaks rahulikult magada. WC ja magamistoa vahel oli nimelt vaid poolik sein! See töötas! Hommikust sõime 6.30. Üle väga mitme päeva saime siin imehead kohvi! Söök oli lihtsalt normaalne. Osad meist tellisid praemuna ja osad omletti. Natukese aja pärast tuli noormees vabandama, et praemuna ei saa ja kas sobib kõigile omlett? No sobis ikka, aga vot seda meie mõistus ei võtnud, et kuidas saab omletti teha, aga muna praadida ei saa?! Aga kõhu saime täis ka omletist ja heast kohvist.

Meiega samal ajal sõid hommikust hõimuliitude esindajad Arba Minchist. Etioopias on lisaks riigivalitsusele ka kohalike hõimude valitsused. Valitsus natukene kardab seda hõimuvalitsuste liitu. Seni on valitsuse poolt isegi võib-olla tagant õhutatud või vähemalt silm kinni pigistatud hõimude vaheliste konfliktide ja sõdade ees. Kui hõimud jagelevad omavahel pole neil aega keskenduda valitsuse tegemistele ning viimane saab segamatult toimetada. Seni kuni hõimud on kõik omaette ja üksi, on nad valitsuse vastu nõrgad ning nendega saabki manipuleerida. Võttes neilt näiteks ära maa ja sundides neid jõuga minema mujale. Kahjuks on tulnud palju ette juhuseid, kus valitsus on korrumpeerumise tulemusena rentinud kalli raha eest maa mõnele välismaisele suurkorporatsioonile, ajades oma riigi põlisrahvad inimpõlvi neile kuulunud maadelt minema. Kuid kui hõimud liituvad ja omavahel koostööd teevad, on valitsusel keeruline neist nii kergesti üle sõita ning nad on sunnitud hõimude esindajaid kuulama ja nendega arvestama.

Kõhud täis, ootas meid dasenehi ehk gelebi rahvas. Dasenehid elavad Omo jõe alumises orus Turkana järve ääres. Küla, kuhu meie läksime, asub vaid paar kilomeetrit Keenia piirist, mistõttu liikusime piiritsooni. See tähendas, et politseikontrolle oli veel tihedamalt kui enne. Niigi peeti meid 5-7 korda päevas kinni. Teele oli tavaliselt tõmmatud kulunud ja mitmest kohast sõlmitud nöör, mis mõlemal pool teed kinnitatud tooli jala alla. Sõiduki tulles tõmmati see pingule, kui sellel lubati edasi sõita, lasti jälle maha. Toolidel istusid vägagi tülpinud näoga politseinikud. Alati ei saanud arugi kas tegemist ametlike riiklike korravalvurite või isehakanutega: mõnikord polnud vormist jälgegi! Ainukene võimu tähistav ese oli tihtipeale hooletult õlal või kogunisti toolil rippuv automaat. Piirduti küll alati bussijuhi tervitamise ning veendumusega, et bussis turistid. Kontrollivad nad eelkõige kohalike liikumist ning relvade olemasolu.

Dasenehid on suguluses Keenias ja Tansaanias elavate masaidega. Ning tõesti meenutasid nad oma pika kasvu ja sihvakuse poolest mulle Tansaanias kohatuid masaisid. Enamus meie praeguse reisi poolt külastatavaid hõime on olnud suhteliselt mõõduka pikkusega. Natukene pikemad olid vaid mursid. Ning nüüd veelgi pikemad siis dasenehid. Dasenehide puhul on tegemist tõeliselt kaunite ja sihvakate inimestega! Elavad nad sarnaselt masaidele vitstest punutud onnides, mida on lihtne püstitada ning vajadusel ka teisaldada. Erinev on vaid onni kuju: masaide onnide sissepääs meenutab teokarpi. Dasenehid on põlistest aegadest peale olnud karjakasvatajad-nomaadid. Paiksemaks on nad jäänud rohkem viimasel ajal ning hakanud harima põldu ja tegelema kalapüügiga.

Naised hoolitsevad traditsiooniliselt majapidamise eest ja mehed käivad öösiti näiteks krokodille küttimas. Söövad nad neid küll vaid ise. Teised hõimud ei pea eriti krokodillilihast. Dasenehide hüplevad tantsudki on sarnased masaide omadele. Mul on üks äärmiselt vana, nurkadest juba narmendav, roosa sall. Võtan seda ikka alati reisidele kaasa, sest on hea õhuke ja sobib just soojas kliimas kasutamiseks igasugusel otstarbel. Kui vaja päikese eest varjata, tuule eest, ennast vaja varjata kirikutesse sisenemiseks jne-jne. Nüüd juba mitmendat päeva on mu vana sall osutunud väga populaarseks! Pea kõikides külades on nii suuremad kui väiksemad tüdrukud soovinud seda endale saada. Mulle on mu roosa sall aga väga armsaks aastatega saanud ja loobuda ei raatsi sellest mingi hinna eest.

Dasenehi naised teevad imeilusaid klaaspärlitest kaelakeesid. Kannavad neid ise ja teenivad nende müügiga raha. Klaashelmeid käivad nad ise Keeniast toomas. Kuid suurem osa inimesi saab veel tänasel päevalgi elada oma elu ära peaaegu rahata. Kogu siinne piirkond Turkana järve ääres on ka maailmakuulus esiajalooline asulapaik, mis UNESCO nimistus. Siin avastatud australopiteekide fossiilid on aidanud inimese evolutsiooni uurimist oluliselt edendada. See paik erineb kõikidest muudest maailmas, sest paljude aastatuhandete jooksul elutses siin üsna väikesel alal koos palju erinevaid inimtüüpe. Arvatakse, et see oli mitmesuguste kultuuride omamoodi risttee, mida eri maadelt tulnud isesugused rassid oma rändeteedel läbisid.

Dasenehide juurest tulles saime ületada Omo jõe kohaliku ühest puutüvest uuristatud paadiga. Paat meenutas päris palju meie haabjast. Selle vahega võib-olla ainult, et tüve laiali venitamine on jäänud natukene poolikuks - paadi ääred olid väga kitsad ning arvestatud kohalike kehade saledate mõõtude järgi. Hoopis teistsuguste valgete eurooplaste jaoks osutus see probleemiks. Üks erinevus oli siiski veel: erinevalt siinsest paadist, on aga haabjas ja selle traditsiooniline valmistamisviis, kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja! Loomulikult proovisin mina ka paadi ära - ja nii ebastabiilses veesõidukis pole ma kunagi varem viibinud!

Sõitsime dasenehide juurest tulles hotelli tagasi. Saime kahetunnise puhkepausi. Mina võtsin toast raamatu, tulin sellega restorani, ostsin pudeli külma õlut ja sain veeta väga mõnusad poolteist tundi! Olin laenanud Sireti käest Indrek Jäätsi raamatu "Aafrika kivine südamik". Enne reisi otsisin raamatuid Etioopiast. Ega neid väga ei ole. Nüüd oli Siretil üks neist kotis ja loomulikult pidin ma seda lugema. Kes vähegi Etioopiasse minemas või juba käinud, siis seda raamatut soovitan lugeda! Kell üks oli meil start veel ühte hamerite külla. See oli plaaniväline asi! Kohalik giid rääkis meile eile, et ühes kohalikus külas peetakse täna 15-aastase noormehe initsiatsiooniriitust ning pakkus välja, et soovi korral on meil võimalik seda vaatama minna. Loomulikult soovisime me seda vaadata! Siret tõmbas meie entusiasmi siiski tagasi hoiatades, et tegemist on suhteliselt verise sündmusega.

Iseenesest pole selles osas, mis otseselt puudutab noormehe läbi katsumist või julgusproovi, midagi verist ega hullu. Tuleb vaid hüpata kõrvuti ritta seatud lehmade selga ning joosta neist üle. Iga looma peale tuleb astuda ja kukkuda loomulikult ei tohi. Kõike jälgib terase pilguga mõni vanem meesterahvas, kes siis otsustab, kas proov läbitud. Kui noormees proovi ei läbi, ei tohi ta sellel aastal veel abielluda ja saab uuesti proovida aasta pärast. Verine ja julm osa on aga see, mis sellele eelneb! Nimelt peab noormees piitsutama peenikese piitsaga läbi kõik oma naissoost pereliikmed - ema ja õed. See seletabki naiste selgadel olevaid pikki arme, mida olime juba kõikjal tähele pannud. Eks me olime natukene kõik ärevil ja ettevaatlikud toimuma hakkava suhtes, olime leppinud kokku, et oleme nii kaua kui talume. Kohe, kui toimuv ületab meie piiri, lahkume.

Hamerite küla ei olnud Turmist tegelikult üldse eriti kaugel, aga kohalikel teedel sõitmine võtab aega. Etioopias on tavaline, et keegi on hakanud näiteks teetruupi vahetama, siis on aga betoon saanud otsa (ilmselt ära varastatud!) ja tööd jäänud lihtsalt pooleli. Nii ongi täiesti tavaline, et keset autoteed haigutab sügavik ning kõik sõidukid sõidavad juba aastaid ringi. Viimase osa külani läbisime üldse mööda maastikku põigeldes madala põõsastiku vahel. Külla jõudes ootas meid ees juba väga lõbus meeleolu. Meie jaoks oli tegemist kummalise riituse ja kombega - eestlasi ei kujutaks elu seeski selliselt käitumas. Kuid hamerid lõbutsesid! Meile ootamatult ei olnud aga tegemist riitusega, kus seotakse naised vägivaldselt posti külge ja kus siis mehed neid piitsutavad. Ausalt öelda kirjelduse järgi kujutasin mina tõesti pigem midagi taolist ette!

Tegelikkuses jäi meile aga mulje, et saada oma pere noorelt meesliikmelt mõned sähmakad piitsaga, on naistele auasi. Naised ise norisid, et noormees neid piitsutaks ning said lausa pahaseks, kui esimene üritas mõnele eriti noorele tütarlapsele (ilmselt väike õde) mitte haiget teha ja nagu moe pärast piitsa kasutas. Tütarlapsed vihastasid ning nõudsid väga valjuhäälselt ikka korralikku piitsahoopi. Mitu korda, kui tütarlaps polnud piitsahoobi tugevusega rahul, suruti piits väevõimuga noormehele uuesti kätte, sundides teda seda veel kord kasutama: jäi mulje, et hoopide saajad jäid tõesti rahule vaid siis, kui veri väljas. Kogu selle asjaga kaasnes loomulikult meeletu lärm: lauldakse, karjutakse, hõigutakse, puhutakse pasunaid ja tantsitakse. Visuaalselt näeb asi välja nii, et piitsutamist sooviv naine või tütarlaps läheb noormehe ette ning tantsib kindlat hüppamist meenutavat tantsu. Noormees valib tütarlapse käest piitsa ning lööb teda sellega külje pealt vastu õlavart.

Piitsa pikkusest tuleneb see, et tegelikkuses tabab enamus sellest siiski selga ning kõige suuremad armid tekivadki sinna. Aga ka õlavartele. Piitsutatav hüppab kogu selle aja edasi. Tõesti, mõne tütarlapse seljale olidki tekkinud verised pikad vorbid. Aeg-ajalt käis üks vanem naisterahvas neid mingi salviga määrimas. Mind hämmastas selle juures kõige rohkem see, et miks need naised ise nii väga piitsutamist soovivad??? Traditsiooni järgi näitab see perekonna meeste tugevust. Et siis kõige armilisema selja ja õlavartega naise peres on kõige tugevamad mehed! Teise allika järgi aga tugevdab ja põlistab see hoopis pere veresidemeid. Sellest siis ka eesmärk ikkagi veri välja saada. Jah, ega mulle see komme ei meeldinud, aga kes olen mina, et kritiseerida ühe rahva kombeid, kelle elust ja tegemistest ma vaid põgusalt aimu olen saanud!

Hamerite endi jaoks oli tegemist suure rõõmupeoga, millest tulevad osa saama kõik sugulased ja tuttavad nii lähedalt kui kaugelt. Isegi mõned turistid olid lisaks meile. Kui piitsutamine mitmeid kordi ja mitmes variatsioonis läbi tehtud jõudiski järg riituse põhiosa ehk lehmahüppe juurde. Kusjuures erinevates allikates on kirjeldatud erinevaid veiseid - olen kohanud nii lehma-, härja- kui seebuhüpet. Hüppamiseks valmistudes ajasid mehed juba varem loomakarja lähemale. Nüüd võtsid naised lauldes rivvi ning piirasid ehmunud ja natukene ärevuses loomad sisse. Mehed valisid neist sobivad välja ning paigutasid tihedalt külgi pidi üksteise kõrvale seisma. Kusjuures loomad valitakse meelega erineva kõrgusega, et nende seljas jooksmine ja tasakaalu hoidmine võimalikult keeruliseks teha. Lehmahüpet sooritab noormees alati ihualasti.

Täna valiti välja kuus looma. Aga erinevate andmete järgi võib see arv kõikuda 3 ja 30 vahel. Arv sõltub noormehe päritolust ehk perekonnast. Täismeheks saada ihkav nooruk peab hüppama äärmise looma seljale, jooksma üle rivi, astudes seejuures kõikidele loomadele järjest ja hüppama teisel pool rivi maha. Riitust peab kordama mitu korda. Kui palju täpselt, otsustab kogu ürituse juhendajaks valitud vanem ja lugupeetud meesterahvas. Nagu ka seda, kas riitus sai läbitud või tuleb seda järgmisel aastal korrata. Täna läbis noormees proovilepaneku ning tunnistati seega täisealiseks. Põhiline tulu sellest on see, et nüüd võiks ta põhimõtteliselt abielluda. Tavaliselt poisid seda nii noorelt siiski ei tee - noormees oli vaid 15-aastane. Mehed abielluvad Etioopias keskmiselt 20-aastaselt ning tüdrukud 15-16-aastaselt. Seaduse järgi on see siiski lubatud alates 18ndast eluaastast.

Kogu selle ürituse juurde kuulub loomulikult ka rituaalne jook. Väidetavalt juuakse pikalt lõkke peal keedetud kohvi. Aga vaadates, kuidas see joojatele mõjus, kahtlustasime meie küll pigem hoopis kangemat kraami. Kui lehmahüpe tehtud ning noormees täisealiseks tunnistatud asutasime meie lahkuma. Kohalikel läks pidu edasi aga nüüd juba päriselt suure joomapeoga. Kui olime jõudnud natukene aega sõita tuli päris korralik vihmasadu, mistõttu saime imeilusat kahekordset vikerakaart imetleda. Turmi jõudes selgus, et siin polnud aga tilkagi sadanud. Jõudsime hotelli just päikeseloojangul. Selgus, et meist olid jõudnud ette kohalikud poliitikud jälle. Meid manitseti kohe hiirvaikselt olema ning hotelli vastuvõtust ja restoranist suure kaarega mööduma. Esimese hooga keeldusti isegi toavõtmeid andmast öeldes, et peame ootama. Rääkimata õhtusöögist: meil oli hommikul lepitud kokku, et sööme õhtust kell seitse. Nüüd öeldi, et ei-ei, ega enne kella üheksat kindlasti ei saa. Meile aga ei sobinud see mitte sugugi! Siret saatis meie tagasihoidliku ja lepliku kohaliku giidi uuesti hotelli personaliga läbi rääkima. Öeldes enne veel igaks juhuks, et noh, ta võib ise ka minna... Seda meie giid ilmselt pelgas. Aga tagasi tuli ta toavõtmete ja kinnitusega, et saame siiski süüa kokkulepitud ajal!

Saime toas hetke hinge tõmmata ja siis oligi kell juba seitse. Meile kaeti laud jälle õue. Mis oligi väga mõnus. Lilli ja muid kaunistusi enam laual küll ei olnud. Söök ei olnud ka nii fantastiliselt hea kui eile, aga maitses sellele vaatamata hästi. Tellisime taas pudeli punast veini. Pikalt küll keegi meist ei istunud vaatamata soojale ja mõnusale õhtule, sest pidime pakkima kohvrid kokku juba ees ootavateks lendudeks ning Etioopiast lahkumiseks. Täna oli nimelt meie viimane öö Etioopias magada. Pakkisin kohvri kokku, jätsin peale kiiresti kättesaadavaks soojemad riided Istanbuli lendamiseks ja pugesin voodisse. Kirjutasin ja lugesin veel natukene. Üpris kiiresti tuli aga uni peale. Raha kulutasin täna hamerite rituaali külastamiseks 1000 birri ja veinile 350 birri.

ETIOOPIA - KAHEKSAS PÄEV!

KAHEKSAS PÄEV - 1. detsember 2023

Hommikusöök oli meil täna 6.30. Aga vara olime üleval nii või teisiti. Seega vahet polnud! Ärkasin juba tükk aega enne kella mingi lärmi pärast. Alguses ei saanud isegi aru kas on hommik või õhtu!? Arvasin, et mošeesse palvusele kutse. Samas tundus see veider, sest kestis vahetpidamata vähemalt tund aega. Kui sööma läksime selgus, et tegemist hoopis kirikuga, kus peeti keskööst saadik Neitsi Maarja auks protsessiooni. Varem oli uni lihtsalt siis nii sügav, et ei kuulnud. Kogu hommikusöögi aja kestis lärmakas protsessioon ikka veel edasi. Olles alguse saanud keskööl, oli see nüüdseks kestnud ligi seitse tundi! Väsimatud! Nagu juba öelnud olen, on usk etiooplaste jaoks äärmiselt oluline. Kirikus käiakse lapsest peale, noored käivad väga usinalt seal, rääkimata vanematest inimestest. Tihti sätitakse muu elu just ümber usu.

Seoses usuga on etiooplastel väga palju erinevaid kombeid, ettekirjutusi ning nõudeid. Näiteks paastuda tuleb neil ligi 250 päeva aastas! Igal kolmapäeval ja reedel. 50 päeva enne jõule ja lihavõtteid. Hetkel on siis käimas just enne jõule paastumine. Seetõttu meie bussijuhid ei söö ega joo päikesetõusust päikeseloojanguni. Mitte söömisest saan veel aru, aga ei tundu mulle mõistlik Aafrikas päevade viisi mitte tilkagi vett juua. Kirjutasin, et välismaalasi ei lubata siin väga kirikutesse, eriti naisi. On palju olukordi ja juhuseid, kus ei tohi nad ka ise kirikusse siseneda. Näiteks siis, kui nad on teinud midagi Jumalale mitte meelepärast. Rikkunud paastureegleid. Naised ei tohi siseneda kirikusse menstruatsiooni ajal. Juhul, kui ei ole õigust kirikusse siseneda, tuleb palvetada kiriku aia taga. Ja tõesti - eile õhtul hotelli naastes sõitsime meie lähedal paiknevast kirikust mööda, kus suur hulk inimesi osales jumalateenistusel aia tagant.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad kokku ning asusime teele murside juurde! Kilomeetreid oli sinna vaid 40 ööbimiskohast arvestades. Kuid tee viis üles mäkke. Seetõttu oli endiselt raske bussil meid sinna vedada. Saime jälle natukene jalutada! Mursid on üpriski sõjakas hõim, kes tihti naabritega sõjajalal. Meiegi pidime muutma oma esialgset eesmärki ning minema hoopis teise külla kui algselt plaanitud, sest esimese küla elanikud olid oma naabritega sõjas. Teiste kohalike hõimude hulgast on mursid natukene välja tõrjutud. Tunnetavad seda ka ise ning on seetõttu tunduvalt mornimad ja süngemad. Neid on korduvalt sunnitud oma maadelt lahkuma ning ümber asuma. Mursid on algselt olnud nomaadid, mistõttu arvatakse, et nad elavad need kolimised suhteliselt kergelt üle. Samuti on kergemad püstitada nende elamud teiste hõimude omadega võrreldes. Murside hütt punutakse okstest ning rohust. See on naiste töö ja aega kulub umbes nädal.

Küla, kuhu meie nüüd suundusime, asub Mago rahvuspargis. Teel nägime mitmeid huvitavaid loomi ja linde. Näiteks olid imeilusad pärlkanad päris mitu korda tee peal. Ahvid jooksid üle tee. Nägime veel gaselle, kitsesid ja paabulinde. Giidi sõnul pidi siin elama isegi lõvisid. Meile nad ennast muidugi ei näidanud. Kummaline on see, et just rahvuspargi territooriumil käib Etioopia suurim suhkruroo tootmine - 20 000 tonni päevas väidetavalt. Loodus on siin muidugi imeline! Pärimuse järgi on mursid tulnud Niiluse orust. Kusjuures, kui räägitakse rahvaste rändamisest, siis tavaliselt on see alati toimunud sadade aastate eest. Mursid rändasid siinsetele aladele aga alles 20. sajandi lõpuosas. Nad kõnelevad mursi keelt. Hiljuti puudus neil veel kirjakeel. Misjonäride abiga loodi samuti 20. sajandi lõpus etioopia keelel põhinev kiri. Addis Abeba ülikoolis töötati välja ka ladina keelel põhinev kirjakeel. Hoopis teine teema on muidugi see, kui paljud mursid üldse lugeda ja kirjutada oskavad! Hinnanguliselt on kirjaoskajaid kõikide hõimude hulgas kokku 1-1,5%. Mursisid ei ole väga palju: 2007. aasta rahvaloenduse andmetel on neid vaid veidi üle 7000. Erinevalt paljudest teistest hõimudest ei ole mursid suured kirikuskäijad austades endiselt oma vanu jumalaid. Murside elukorralduse järgi jagunevad mehed vastavalt vanusele klassidesse. Naise staatus sõltub tema mehest. Mursidel hinnatakse mehe puhul siiski rohkem tema elukogemust ning tarkust erinevalt füüüsilistest oskustest. Mursidel on ütlus, et poisist saab mees, kui ta õpib nägema südamega.

Mursid on kindlasti üks Etioopia ja kogu Aafrika põnevamaid hõime: mursi naised kaunistavad ennast meeletult suurte ehete ning huuleplaatidega. Alahuult hakatakse venitama teismeeas: 14-15-aastase tüdruku alahuulde tehakse noaga auk ja sellesse surutakse pulk, mida hakatakse asendama järjest suurema läbimõõduga kettaga. Lõpuks võib selle läbimõõt ulatuda lausa 20 sentimeetrini! Et sülg saaks vabamalt voolata, eemaldatakse alumised esihambad. Kunagi läbisid selle protseduuri kõik tüdrukud. Tänapäeval on see siiski tüdruku enda otsustada. Koolis, ametiasutustes jm avalikes kohtades sageli võõristatakse ning naeruvääristatakse huulekettaga naisi. Mursi mehed peavad traditsiooniliselt kettaga naisi siiski ilusamaks. Väidetakse, et pruudiluna sõltub tihtipeale ketta suurusest, mis on aga kaheldav, sest abieluliit sõlmitakse ammu enne, kui tüdrukud oma huuleava suureks jõuavad venitada. Mõnikord mees siiski nõuab osa pruudilunast tagasi, kui tüdruk ei vasta tema ootustele.

Kunagi pidi naine alati mehe juuresolekul ketast kandma ja selle võis ära võtta vaid kodus, magades või naiste seltskonnas. Tänapäeval seda tava enam ei järgita. Meie külaskäigu ajalgi kandsid ketast tegelikult väga vähesed naised, kuigi minu märkamist mööda huuleavad olid kõikidel. Tüdrukud ja äsja abiellunud naised kannavad kettaid enam-vähem alati, pärast paari esimest abieluaastat aga kodus ketast enam ei kasutata. Eeldatakse, et ketast kantakse siiski meestele sööki serveerides, tantsides, oluliste tseremooniate ja meeste duellide ajal. Varem kasutati valdavalt puidust kettaid ning neid valmistasid mehed. Lõunapoolsed mursid kannavad siiani selliseid. Põhja pool on nüüdseks aga levinum materjal savi ja oma kettad voolib iga naine ise. Savist kettaid kaunistatakse mustrite ja aukudega. Suured augud tehakse ka kõrvalestadesse. Pikka aega on arvatud, et huuleketaste traditsioon võis saada alguse tähelepanekust, et orjakaupmeestele moonutatud ihuga naised ei meeldinud ja seega jäeti mursi naised puutumata. Sellel arvamusel pole siiski kinnitust. Huuleketast võidakse pidada hoopis tugevuse ja vapruse sümboliks! Rõivastus on neil napp, mõnikord on selleks vaid külma eest kaitsev suur tekk. Keha kaetakse tihtipeale heledast savist tehtud maalingutega. Mitte eriti vana, kuid laialt kasutust leidev komme, on kehasse tehtud sisselõiked, kus naha alla lükatakse erinevate mustrite kujuliselt savitükke, mis moodustavad reljeefsed mustrid. Kõik kehakarvad eemaldatakse. Ka kulmud. Mursi naistel seetõttu polegi pikemaid juuksed kui õrn siilipea.

Murside üks olulisemaid traditsioone on noorte vallaliste meeste kepivõitlus ehk donga. Võitluseks valmistutakse pikalt ette ning see kestab mitu päeva. Duelli jälgib mitu kohtunikku, kes on vanemad mehed. Võitlejad kannavad uhket nahkadest ja punutistest kaitseriietust. Võideldakse umbes kahe meetri pikkuste keppidega, millega püütakse vastast tabades jalust maha lüüa. Kaotaja on see, kes lamama jääb või vigastuste tõttu võistluse katkestab. Võitlus on halastamatu, aga vastase tapmine on keelatud. Kui see siiski peaks juhtuma, aetakse tapja külast minema, tema maa võetakse ära ja tema pere naised antakse üle tapetu perele. Ausaid võitjaid aga austatakse ning nad pälvivad tüdrukute erilise tähelepanu.

Mursid on kimpus alkoholiga. Juuakse meeletult palju! Tihtipeale tekivad selle käigus tülid ning hullemal juhul isegi tapmised. Seepärast tulebki murside juures käia alati hommikul, kui olukord on veel kontrolli all. Hiljem võib külaskäik murside juurde halval juhul kehvalt lõppeda! Kui eile hotellis tube vahetasime, kaotasin sahmimise käigus ära ühe kaamera aku. Otsisime seda küll kõikjalt, aga tulutult! Nüüd helistati meie giidile hotellist ja anti teada, et mingi must väike asi on leitud. No, väga hea, et üles leiti! Mul on tavaliselt reisil kaasas neid kolm tükki. Kunagi ei tea, kus elektrit pole. Matkal olles ei saa mõnikord päevi midagi laadida. Murside juurest tulles käisime Jinka infopunktist läbi, kuhu hotell oli viinud kaotatud aku. Tegime ühes hotelli kohvikus pooletunnise puhkepeatuse pärast mida asusime edasi sõitma Turmi.

Turm on Etioopia üks kõige lõunapoolsemaid linnasid asudes Keenia piiri lähedal. Imetlesime bussiaknast imelisi vaateid sinna teel olles. Lisaks vaadetele leidsime kohaliku ime: keset savanni, kus seni olnud kogu aeg vaid natukene pinnasest parem tee, laius neljarealine joonitud ja valgustatud liiklumärkidega noolsirge maantee! Midagi sellise teega küll teha pole - tee pikkus oli mõni kilomeeter, lõppes ei kusagil. Nii nagu algaski. Ehitatud Euroopa rahadega. Iga organisatsioon või inimene, kes soovib Aafrikas mõnd riiki abistada, peaks olema kohustatud tulema kohale ja selgitama välja, kas ja millist abi üldse vaja läheks! Selle totaka ning võõrkehana mõjuva maantee asemel oleks kohalikel inimestel tunduvalt rohkem läinud vaja näiteks kaeve saamaks puhast joogivett.

Alustuseks sõitsime siin hotelli. Saime toad kätte. Ette nähtud oli meile tunniajane puhkepaus. Aga pool sellest läks igasuguse sahmerdamise peale - minu toas olid (ja nii mõneski veel!) voodis mustad linad! Tuli lasta need ära vahetada. Pool tunnikest sain siiski terrassil mõnusalt lugeda. Nüüd sõitsime hamerite juurde. Hamerid on samuti Etioopia teistest hõimudest kergesti eristatavad eelkõige naiste punase saviga mätsitud soengu ja nahast spetsiaalselt kaunistatud "sabaga" seelikute järgi. Naiste soenguks mätsitakse peenikesed patsid märja saviga kokku. Savi kuivades on neil peas justkui kuivanud savipulgad. Hamerite tänapäevase tavalise riietuse juurde ei käi ülakeha katvat riideeset ning sellele traditsioonile on nad jäänud truuks siiani. Isegi linnades võib kohata tihtipeale katmata rindadega hameri naisi. Kuigi tänasel päeval suurem osa naistest linna asju ajama minnes tõmbab mingi pluusi laadse riideeseme siiski selga.

Vanemad naised on jäänud truuks traditsioonilisele loomanahkadest valmistatud riietusele, milleks on selja tagant sabana kokku kroogitud seelik. Mõnikord tõmmatakse selle peale ühtlast kotti meenutav ürp, mis katab ka ülakeha. Sooja pärast ilmselt. Noored naised kannavad riidest pikki seelikuid ning meeletult palju ehteid! Kaelaehe näiteks näitab naise staatust: esimene naine, teine naine jne, vallaline, lesk. Kui paari päeva jooksul olime kohanud suhteliselt tagasihoidlikke hõime, siis hamerid olid taas päris pealetükkivad. Samas on hamerid üks sõbralikumaid hõime siin aladel. Majadeks on samuti okstest punutud ja saviga tihendatud pisikese ukseavaga onnid. Lihtsalt natukene teise kujuga mursidega võrreldes. Onnis sees on muldpõrand, millel magamiseks mõned viledaks kulunud loomanahad, väikene lõkkease ja põhimõtteliselt on see kõik.

Keskmiselt elab külas 100 inimest. Igal perel on akaatsiavõsaga eraldatud oma ala. Onnide arv selles sõltub sellest, mitu naist mehel on. Rikkamatel võib neid olla isegi 7-8, vaesematel 3-4. Hamerite nahavärv on eriliselt ilus punakaspruun, mis lausa särab õhtuses päikeseloojangu eelses valguses ehk ajal, mil meie nende juures olime. See pole muidugi nende loomulik nahavärv - keha määritakse võist, tuhast ja ookrist seguga! Aga erinevus on vägagi märgatav - näiteks murside nahavärv oli pigem hallikasmust. Üleliigse vara ega asjadega end tõesti ei koormata. Kõik riided on seljas. Neile lisaks on igaühel ilmselt veel olemas soojem tekk, mis õhtutel ja öösel külma eest kaitseb. Samas, nii mõnegi tütarlapse seelikuvärvli vahelt oli paistmas mobiil.

Lahkusime hamerite juurest päikeseloojangu eel, mistõttu saime sõites nautida imelise valgusega üleküllatud savanni. Kui jõudsime jälle sellele imelisele mõne kilomeetrisele asfalteele, oli tee hoopis suletud autode, erinevate hõimude tantsijate ja muude ilmselt tähtsate persoonidega. Hiljem selgus, et oodati Arba Minchist saabuvat kohaliku valitsuse delegatsiooni. Meie aga oma tagasihoidliku bussi ja veel tagasihoidlikumate persoonidega pidime sõitma teelt maha ning jätkama sõitu tee kõrval. Hotelli jõudes oli õues juba peaaegu pime. Korraks saime tubadest läbi käia ja õige varsti oli meile serveeritud õhtusöök. Sellega oli muidugi jälle keeruline (nagu kogu meie kahepäevase viibimisega siin!), sest õige pea selgus, et valitsuse delegatsioon soovis ootamatult ööbima samas hotellis. Ja nii kaetigi meile laud õue! Mis iseenesest oli väga armas ja kena.

Laud oli ohtralt lilledega kaunistatud. Ning söök parim, mida siin kogu reisi jooksul olime maitsta saanud. Täna õhtul pöördus veiniklubi jälle tagasi veini juurde. Olles veini tellinud, oleme kogu aeg piirdunud ühe ja sama firma toodanguga, lihtsalt sorte oleme vahetanud. Kohalik vein on igati kvaliteetne ja hea! Tuppa minnes kirjutasin ja lugesin. Sellega on muidugi see häda, et õhtul tuleb ikka päris kiiresti uni peale: päevad on elamusterohked ja pikad! Täna pidin rõõmuga tõdema, et harjumuspäratult suur summa raha tuli kulutada: siinse piirkonna külades ringi liikudes tuleb maksta eraldi pildistamise eest neis. Kolme küla peale kokku maksin hommikul 1200 birri meie giidile. Veinile kulus 333 birri. Kokku täna 1533 birri!