Thursday, November 29, 2018


IMELINE HIINA!

SEITSMES PÄEV - 25.10.2018.

Täna hommikul oli meil äratus rongis kell 5.30. Olen alati nautinud rongi kupeedes ööbimist. Moskva rongis, Peterburi rongis. Kõige parem uni! Seda ei saa aga öelda tänase öö kohta, mil magasin väga halvasti. Kuna me kokkuhoidlikkuse mõttes valisime mitte just kõige kallimad rongipiletid, siis ööbisime lahtistes kolmekordsetes 6 nariga kupeedes. Kusjuures Hiinas ei jagata kupeesid meeste ja naiste omadeks. Kõik pannakse segamini. Meie vahes norskas üks meesterahvas võimsalt. Sellistel juhtudel tuleb kasutada alati "esimesena magama jäämise võtet". Kahjuks magas ta juba enne meie rongile saabumist - nii, et see võte ei töötanud! Kuskil natukene eemal pläristasid lapsed mingite võikat hääl tegevate mänguasjadega. Ja ega siin lapsi väga ei keelata ka. Ikkagi elu õied! Mõnes mõttes on see täiesti mõistetav - kui Eestis oleks nii vähe lapsi, siis ilmselt oleks sama. Esimestel päevadel ei pannud tähele, aga nüüd juba tükk aega oleme tõdenud kurbusega, et linnapildis puuduvad peaaegu lapsed. See on kohutavalt kurb ja natukene isegi õõvastav. Selline tunne nagu maailma lõpp hakkaks lähedale jõudma. Isegi laste mänguväljakuid ei ole siin! Arusaadav ka - kes neis mängiks?

Meie rong saabus Chongqingi punkti pealt 6.10 nagu plaan ette nägi. Taksoga sõitsime hotelli. Arve ainult 21 jüääni! Samas ei sõitnudki nii vähe, täitsa jupp aega. Natukene otsisime hotelli sissepääsu. Ühtäkki avastasime ennast hoopis lasteaiast. Uksed olid lahti, astusime sisse, jalutasime ringi. Varsti saime siiski aru, et vale koht. Kuigi, voodid olid olemas ja magada oleks tahtnud küll! Lõpuks näitas üks naisterahvas meile õige nurgataguse kätte. Tuba meile küll ei antud veel. Jätsime kotid pakihoidu, toibusime natukene ning siis soovisime sõita Ciqi Kousse (Portselanisadam). Saime hotelli administraatorilt juhised. Siin oli kasutatud eriti kavalat süsteemi: seinal olid paberilipikud kohanimedega (nimed nii inglise kui hiina keeles) ja inglise keeles juhised sinna saamiseks. Ühistranspordi kasutamine on Hiinas väga lihtne. Isegi turistid saavad sellega hakkama! Sõita tuli peaaegu tund aega. Aga vähemalt olime me juba profid automaatidest piletite ostmisel! No hiina keeles ei saaks veel hakkama. 

Ciqi Kou puhul on tegemist 1700 aastat vana pisikese linnaga, mis Mingi dünastia ajal oli kuulus portselanitootmise keskus ning praegu on kogu linn omamoodi muuseum. Portselani Ciqi Kous küll enam ei valmistata, kuid nüüd on linn väga armastatud turistide poolt. Linnakese jõeäärseid teid, mis on säilitanud algupärase kivisillutise, ääristavad vanad puit-, plonn- ja murdkiviehitised, millel on kivireljeefid, võretatud aknad ja hallidest kiviplaatidest katused. Linnakese põhiline tunnus on väikesed hubased teemajad. Meiegi istusime ühe sellise toreda majakese teise korruse rõdule, ostsime küll tee asemel kohvi, ja vaatasime all tänaval sebivat rahvahulka. Mõnus oli! Mulle on alati meeldinud lihtsalt kohvikus istuda ja inimesi jälgida. Nüüd oli meil veel eriti hea positsioon selleks asudes kõrgel tänava kohal. Kodus olles pole tavaliselt aega pikalt kohvikus istuda ja ümbrust jälgida. Aga reisidel on harukordne võimalus võtta hetkeks aega. Kuigi väga pikalt me seda ei teinud. Uudishimu kannustas edasi.

Kohvid joodud, ronisime rõdult alla ja jalutasime edasi. Tegemist oli tõesti imetoreda ja imepisikese linnaga Hiina mõistes. Jalutasime nendel kitsastel ja järskudel, kohati üldse treppideks muutuvatel tänavatel. Hiinas on kitsastele ja käänulistele tänavatele pandud üles avariiväljapääsu sildid. Et kui midagi juhtub, siis inimesed oskaksid leida kõige otsema tee tänavarägastikust välja. Tundub väga mõistlik ja hooliv inimeste suhtes. Esimest korda panin seda tähele juba Pekingi hutongides jalutades. Kitsastel tänavatel olid imearmsad väikesed poed. Loomulikult olid need eelkõige turistidele mõeldud. Kuid kuna Hiinas on valdavas enamuses ikkagi kohalikud ehk Hiina enda turistid, siis oli kõik vägagi hiinapärane. Paljud tuttavad palusid pool naljaga Hiinast tuua kõvasti nn hiina "kohe ära lagunevat nänni". Pean ütlema, et sellist pole meie siin veel kohanud. Ka Ciqi Kou poodides müüdi väga korralikke ja kvaliteetseid (vähemalt pealt näha ja meie hinnangul) asju.

Vaatamata sellele, et siin enam portselani ei toodeta, jätkub portselanipoode siiski kõikjale. Kristile, kui keraamikule, olid need eriti südamelähedased. Imeilus on tõesti see Hiina sini-valge portselan. Kõik need tassid, kausid, teekannud, vaagnad ja piaalid. Portselani teise maailma otsa transportimine on aga natukene raskevõitu (Kirgiisiast tulin aastaid tagasi ära vaagna ja 10 piaaliga, mida kandsin terve tee läbi Moskva Eestisse kätel - sellest piisas!). Nii kõik need kaunidused meist sinna maha jäidki. Hiina on aga portselani sünnimaa. Varaseimad heledaks põlevast kaoliniitsavist valmistatud esemed pärinevad umbes 2800-2500. aastat eKr. Algsed ja vanimad esemed olid põletatud portselani jaoks liiga madalal kuumusel ehk siis kuni 1150 kraadi. Kõrgel kuumusel (üle selle siis) põletatud portselansavist esemeid on leitud alles 1800 aastat hilisemast ajast Sui dünastia ajast (581-618) lõpust. Erinevalt Euroopast, kus portselanimass on alati kokku segatud erinevatest materjalidest, on Hiina portselani valmistatud kuni 14. sajandini maa sees leidunud portselansavist. See kujutas endast looduslikku segu valgeks ning kohati lausa läbipaistvaks põlevast savist. Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdset kõvaportselani suudeti Euroopas hakata tootma alles 18. sajandi alguses.

 Aga peale portselani on Hiina sama kuulus oma tee poolest! Kõik teepoed siin kutsuvad maitsma erinevaid hõrgutusi. Avastasime, et siin tehakse riisist tõesti absoluutselt kõike: isegi teed! Ja see maitses hästi. Lasin kenadel tütarlastel roosas pakkida endalegi ühe purgikese kaasa. Tee ei lähe vähemalt meie edasise reisi jooksul katki. Ning tee ja Hiina portselan on tegelikult väga sügavalt seotud: ilma Hiina tee joomise kultuuri ja traditsioonideta võib-olla polekski portselanitootmine kunagi nii kõrgetasemeline olnud. Just vajadus teetseremooniale ilusaid ja luksuslikke nõusid hankida on kindlasti mänginud tähtsat osa protselani tootmisel. Hiina teetseremoonia pole küll nii täiuslikkuseni arendatud võrreldes Jaapani omaga, kuid on siin siiski väga oluline osa kultuurist.

Sõitsime metrooga Chongqingi tagasi. Metroos oli noor ema väikeste kaksikutega. Kuna lapsi siin ääretult vähe, siis olid need kaks kogu ümbritseva rahvahulga meeletu tähelepanu all. Arvestades Hiinas kohatud laste koguarvu on neist väga suur protsent kaksikuid. Kindlasti mõned neist sünnivad täitsa loomulikku teed pidi, kuid suurem osa üle paariaastastest kaksikutest on ilmselt kunstliku viljastamise tagajärg. Kuna Hiinas on aastakümneid (nüüd paar aastat tagasi on see seadus küll tühistatud) olnud ühe lapse poliitika, siis oli kunstlik sekkumine seaduslik viis sellest mööda hiilida. Juhul, kui mõni pere soovis siiski rohkem kui ainult ühe lapse. Lubatud ühe lapse üles kasvatamine oli Hiinas suhteliselt kerge. Rohkemate puhul läks see lapsevanematele aga kalliks maksma.

Hiina ühe lapse poliitika sai alguse 1980ndatel ning selle eesmärgiks oli elanikkonna kiiret kasvu ohjata. Seadus keelas linnapiirkonna elanikel teise lapse saamise. Maapiirkonnas oli see lubatud vaid juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Rahvastiku kontrolli all hoidmise meetod mõjutas aga sündimust nii drastiliselt, et täna on riik silmitsi tõsiste demograafiliste probleemidega. Tööealine elanikkond on oluliselt kahanenud, eakate inimeste arv järjest kasvab. Tänaseks on Hiina ühe lapse seadus tühistatud ja paljudel peredel on avanenud võimalus saada teine laps. Aasta pärast ühe lapse poliitika muutmist, teatas Hiina valitsus, et 2016. aastal sündis 8 miljonit teist last, kes moodustavad ligikaudu poole kõigist vastsündinutest.

Hotellis saime toad kätte. Käisime pesemas. Pesime pesu ning vedelesime niisama. Lesides voodil ja lugedes kostsid äkki mingid paugud. Aknaklaasid klirisesid ja voodi värises. Pärast, enam ei mäletagi mitmendat, läksin akna peale asja uurima. Meie aknast avanes vaade tohutu suurele ehitusplatsile. Ning sealt need paugud kostusidki. Ilmselt sooviti ehitada nimetatud platsi peale maja ja ega palju lihtsam on vundamendi auku teha näiteks dünamiidiga kui kaevata. Lõhkelaengud olid ilmselt järjest kõik paigaldatud. Nüüd jalutasid kaks meest järjest neid läbi ning panid plahvatama. Pärast nupule vajutamist joosti mõned meetrid eemale. Minule tundus esmasel vaatlusel olevat tegemist väga ohtliku ehitusviisiga.

Olles natukene veel vedelenud panime uuesti riidesse ja läksime linna peale. Chongqing asub Jangtse jõe ääres.  Arvatakse, et Chongqing asutati salapärase Ba riigi pealinnana 1000. aastal eKr. Jangtse ja Jialingi jõgede ühinemiskohas poolsaarel paiknev linn on tähtis sadam. Linna tuntakse ka Shan Chengi nime all (Mägilinn), kuna poolsaart katavad künkad. Linn on üks Jangtse oru "kolmest katlast" - suvel on siin lämmatavalt niiske ja õhusaaste muudab hingamise veelgi raskemaks. Enamus turiste külastab Chongqingi just Jangste, õigemini Jangtse jõekruiiside pärast, mis saavad kõik alguse just siit. Meie olime siiski need erandid, kes ei olnud Chongqingis kruiisi pärast. Iseenesest võiks see ju päris tore olla, kuid meil polnud selle jaoks aega (kõige lühem kruiis kestab neli päeva) ja rahast hakkas ka kahju. Meie olime siin sellepärast, et külastada Fengdu kummituslinna. Meie homne plaan.

Täna aga jalutasime väga pikalt linna peal. Imetlesime imelisi linnavaateid Jangtse ääres. Meie seni külastatud linnadest, ehk siis Pekingi ja Xianiga võrreldes, on Chongqing suhteliselt väike linn oma kõigest 7,5 miljoni (need andmed on erinevate allikate järgi erinevad kuna linna piire määratletakse erinevalt) elanikuga. Asi, millega Hiinas tuleb harjuda on inimesed. Nendeta ei saa siin kuidagi. Neid lihtsalt on nii tohutult palju. Inimesi, autosid, jalgrattaid, rollereid. Rollereid on siin nii palju, et pääsedes punase tule tagant tundub neid kuskilt tulevat lõputu vooluna. Aga oleme õppinud siin oldud ajaga ennast nende miljonite hulgas kehtestama ja saame juba päris hästi hakkama. Auto alla pole jäänud, igalt poolt oleme suutnud läbi trügida ja petta pole õnneks ka veel saanud. Nüüd oli aeg sööma minna. Tänaseks valisime kohalike hiinlaste kiirsöögi koha. Kõht täis ostsime tagasiteel hotelli jälle uue pomelo. Oleme välja kujunenud traditsiooni kohaselt söönud siin pea iga päev kahe peale ühe pomelo. Need on siin imemaitsvad! Asi, millega me veel harjunud ei ole, on tänavaravitsejad. See, et massaaži võid saada igal tänavanurgal, on loomulikum. Hiinas on sama tavalised ka muud raviteenused tänaval: nõelravi, punktravi, hiina meditsiin. Üpris õõvastav tundus meile pikkade, umbes 30 sentimeetriste, teravate orkidega kõrvades surkimine.

Hotellis tagasi tuli jälle hea uni. Raha kulus täna taksole 10 jüääni, metroopiletitele 8, postkaardid ja margid 32, kohv 32, õhtusöök 15 ja pomelo 5 jüääni. Kokku 102 jüääni. 

Tuesday, November 20, 2018


IMELINE HIINA!

KUUES PÄEV - 24.10.2018.

Täna hommikul äratas kell meid 7.00. Sõime hommikust. Kohvi eest pidime ise maksma jälle ja mille maksmata jätmises meid õhtul siiski kahtlustati. Aga pidasime veel kord loengu teemal, et Euroopas on täiesti iseenesest mõistetav saada hommikusöögi juurde kohvi, teed ja apelsinimahla. Aga või keegi meid siis kuulab! No ja üle-üldse, kes see selle Euroopa peale siin mõtleb, jumal, kus see asub! Olles vaevalt söömise lõpetanud oli meie giid meil järel. Kuna eile ei saanud meie hotelli juurde taksogagi, siis polegi mõeldav, et buss saaks meid ukse eest peale võtta, vaatamata sellele, et tegemist oli üsna väikese bussiga. Giid võttis meid Kristiga sappa ja jalutasime umbes 15 minutit bussini. Olime esimesed bussis. Xiani kesklinna sõitsime nüüd läbi ja kogusime bussi rahvast täis.

Lõpuks hakkasime sõitma kauaoodatud ja igatsetud terrakotasõdalaste poole. Xian on olnud 4000 aasta jooksul pealinnaks 11 Hiina dünastiale. Hiinlased ise arvestavad seda aega veelgi kaugemalt, müütilisest Kollasest keisrist, kes tegi Xianyangi (kunagine Xiani nimi) oma pealinnaks (2200-1700 eKr). Xiani kõrgperiood oli Tangi dünastia valitsemise ajal (aastatel 618-907), mil see sai Hiina ja muu maailma vaheliseks kultuuri- ja kaubavahetuskeskuseks ning oli tol hetkel maailma kõige suurem linn. Xianist sai alguse Siiditee. Hilisemal ajal toimus muidugi taas linna allakäik, kuid suurepärased vaatamisväärsused iseloomustavad Xiani ka täna. Elanikke on linnas 2017. aasta seisuga 12 miljonit. Muljet avaldavalt on kasvanud see viimase kümne aasta jooksul - aastal 2007 oli elanikke kõigest! 6,6 miljonit. Ja alustuseks viidi meid terrakotasõdalaste tehasesse. Siis sellesse, kust praegu tulevad kõik need turistidele müüdavad kujukesed. Samuti saime siin imetleda imeliste siidvaipade ja siidmaalide valmimist ning vaadata ehtsaid siidiussikookoneid. Kohustuslikus korras tuli jalutada läbi meeletult suure turisminänni poe. Aga vähemalt oli seal ilusaid asju, mida imetleda. Näiteks Hiina maalitud mööbli pood. Eriti ilusad ja kogu maailmas kuulsad on näiteks Hiina sirmid. Puidust raamiga sirmid, mis kaunistatud imekaunite hiinalike maalidega.

Terrakotasõdalaste armee leidsid 1974. aastal kaevu uuristavad talumehed. Veel umbes kümme aastat tagasi oli üks vanameestest pandud muuseumi sissekäigu ette allkirju jagama turistidele. Seda praegu enam ei ole. Kollasest savist elusuuruses kujude aukartustäratavad rivid loodi 2200 aastat tagasi Hiina ühendanud despoodist keisri Qin Shi Huangdi kaitsmiseks pärast tema lahkumist surnute riiki. Keiser suri 10. septembril 210. aastal eKr ning terrakotaarmee saadi valmis 210-209 eKr. Väljakaevamistel leiti kolm süvendit ja kokku üle 8099 sõdalase, vibumehe ja hobuse. Esimeses süvendis on jalavägi, teises süvendis, kus kaevamistööd veel pooleli, ratsavägi ja sõdurid. Kolmandas süvendis, kus kaevamised alles algusjärgus, asub juhtimiskeskus 68 kõrge ohvitseriga. Sõdalased on 1,6-1,7 meetri pikkused ja iga viimane kui üks on individuaalsete näojoontega (ei leidu kahte ühesugust!). Tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõjaväelasi eeskujuks võttes nende täpsete savist koopiatena.

Osad sõdalased on püstiasendis, osad toetuvad ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka. Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõdurikuube, sääriseid ja kandiliste ninadega jalanõusid. Kujude kehad on seest õõnsad, kuid käed ja jalad on umbsed. Kõik relvad, pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega, on tõelised. Arvatakse, et neid võidi kasutada varem ka tõelise sõjategevuse käigus. Isegi hobustel on päris pronksist valjad!!! Jalaväelaste juuksed on pealaele rulli seotud. Ratsaväelased kannavad aga mütse. Kõik savifiguurid olid algselt pärast põletamist värvitud eredate värvidega, mis on aga 2000 aasta jooksul ära kulunud. Üle 6000 skulptuuri on leitud esimesest, ligi viie meetri sügavusest kaevandist mõõtmetega 230 korda 60 meetrit. Kõik sõdalased seisavad lahingurivistuses pikkades koridorides. Teisest, väiksemast kaevandist, on leitud veel sadu sõdalasi, ratsaväelasi, sõjavankreid ja vibulaskjaid. Kolmandast kaevandist leiti ainult 68 figuuri - väepealik oma staabiga.

Jalutasime need kõik kolm süvendit läbi ja olime täitsa pahviks löödud: midagi sellist polnud mina oma elu sees veel näinud... . See kõik oli nii suur ja võimas ja mastaapne. Samas oli selles tohutu loogika, rahu ja sümmeetria. Kõik oli nii nagu pidigi olema. Vaadates neid kujusid sisendasid nad rahu. Turvalisust ja rahu. Ehk siis tõesti täitsid nad ilmselgelt oma eesmärki veel 2000 aastat pärast nende loomist - kaitsta. Ja kaitsevat tundusid nad tõesti. Polegi oluline vast keda ja mida. Kõikide kujude näod olid enesekindlad ja rahulikud, harmoonilised. Kujudel on pead valmistatud eraldi ning asetatud kehadele lihtsalt õlgadele. Nii võimsad kui terrakotasõdalased ka on, on nad siiski vaid üks osa suurest nekropolist - selle kaitsearmee. Süvenditest 1,5 kilomeetrit lääne pool asub suur 40 meetri kõrgune küngas, mida pole veel lahti kaevatud, kuid mis arvatakse olevat keisri hauakääbas. Siiani ei tea veel keegi, kus asub hauakambri sissepääs. Ühe arvamuse kohaselt on see meelega peidetud hoidmaks ära kõrgesti sündinud isiku hauataguse elu segamise ja rahu rikkumise.

Keiser Qin Shi Huangdi ei hiilanud just tagasihoidlikkusega. Seega ei hoidnud ta endale hauakambri ehitamiselgi kokku ja värbas 36 aasta jooksul ligi 700 000 inimest endale hauakompleksi ehitama. Ajalooallikad on värvikalt kirjeldanud tema impeeriumi miniatuurplaani. Põrandat läbisid elavhõbedajõed, lage ehtisid öötaevast järele aimavad pärlid. Kompleksis olevat olnud 48 hauda konkubiinidele, kes arvatavalt maeti elusalt koos keisriga. Samuti usutakse, et keisriga koos maeti ka paljud ametnikud ja teenijad, et nad saaksid keisrit teenida ka pärast viimase surma. Sama saatus olevat tabanud ka töölisi, et haua asukoht ja kujundus ei saaks teatavaks. Kääpa lähedalt on kaevatud välja kaks suurepärast pronkskaarikut, mis paiknesid algselt puust kirstus ja pandi hoolikalt kokku tagasi. Kaarikute suurus on pool tegelikkusest ning üks kaarik koosneb 3600 metallosast. Nüüdseks on tänapäevaste seadmetega tuvastatud, et keisri hauas on suur kogus münte. Siiski pole lähiajal veel plaanis hauakambrit avada, kuna kardetakse, et avamine võib tuua paratamatult kaasa väärtusliku arheoloogilise leiu hävinemise. Seega on hauakamber hetkel väga hoolikalt valvatud ja turvatud ja ootab tehnoloogia uut võidukäiku. Et selle saaks kunagi tulevikus turvaliselt avada kartmata mõnegi väärtusliku eseme kaotust selle käigus.

Kogu see ilmaime vaadatud viidi meid lõunat sööma. Meile tõbistele, ostsin granaatõunaveini. See on selline kange naps, mis polegi üldse traditsioonilise veini moodi. Igal juhul tundus, et sobis meile hästi. Tänaseks olime saanud mõlemad oma esimesele hädale, Kristi siis nohule ja mina kurguvalule, lisaks köha. Õnneks on meil Pekingist ostetud imetabletid! Lõuna sisaldus meie tuuri hinna sees, joogid pidime ise juurde ostma. Nii on siin üldiselt igal pool kombeks. Kui bussiga Xiani tagasi sõitsime õnnestus meil bussiaknast näha ära ka keisri hauaküngas. Palusime ennast mitte viia tagasi hotelli lähistele vaid panna meid maha Xiani lõunavärava juurde. Seal saab ronida linnamüürile jalutama. Xian on üks väheseid Hiina linnasid, kus on säilinud ristkülikukujuline 14 kilomeetrise kogupikkusega linnamüür täies ulatuses. Müür rajati Mingi dünastia esimese keisri Hongwu valitsemise ajal 1370. aastal Tangi keisripalee vundamendile ning selleks kasutati kokkupressitud mulda, kustutamata lupja ja kleepuvat riisiekstrakti. 12 meetri kõrguste bastionide jalamid on kuni 18 meetrit paksud.

Külastajad võivad mitmes kohas müürile ronida. Meie tegime seda Lõunaväraval. Aga enne, kui me sinna jõudsime tuli meil bussi juures meeletu liiklusega 6 realisel tänaval tipptunnil sõidutee ületada. Enne Hiinasse tulekut olime saanud selgeks, et kõige ohtlikum asi, mida Hiinas teha võib, on rohelise tule ajal sõidutee ületamine ülekäigurajal. Meie oleme aga väga vaprad ja surmapõlglikud ning oleme selle siin oldud päevadega suurepäraselt selgeks saanud ja teeme seda nüüdseks juba kõigutamatu rahuga. Olles üle tee just saamas, panime tähele, et meie buss polegi veel edasi sõitnud ja bussijuht viipleb ja vehib meile teisel pool teed. Ei osanud aimatagi, mida ta meist veel tahab. Kõik asjad olime bussist kaasa võtnud. Otsides kohta, kust pileteid osta, tuli üks meesterahvas ennast meile giidiks pakkuma. Keeldusime viisakalt. Käis ikka peale. Keeldusime. Lõpuks seletas, et me ei saavat aru, et tema on meie giid. Keeldusime, tõsi, mitte enam nii sõbralikult. Jalutasime edasi. Meesterahvas jooksis meile järele ja ei jätnud oma jonni. Tema on meie giid, sest temal on meie bussijuhiga kokkulepe. Selle peale ikka natukene ärritusime. Vastasime, et meie ei tea sellest kokkuleppest midagi ja üle-üldse pole see meie mure, kui keegi meie teadmata mingeid kokkuleppeid sõlmib ja kõigele sellele vaatamata: me ei vaja giidi! Kusjuures ta üritas ikkagi veel midagi seletada, aga me rohkem ei pööranud talle tähelepanu. Mingit soovi meil linnamüüril giidiga ringi asjatada ei olnud.

Ostsime piletikassast õpilase piletid! Tegelikult on siin Hiinas nii, et üliõpilaspiletiga saavad soodustust ainult Hiina ülikoolides õppivad üliõpilased, aga alati tasub proovida. Sest tuleb välja, et osad piletimüüjad ei tea seda või siis ei viitsi/oska meiega vaielda. Siin igal juhul vedas meil. Ronisime treppe mööda müürile. Vaade oli väga ilus. Samuti säilinud vahitornid, mis nüüdseks ilusasti restaureeritud. Müüril oli jalgrattalaenutus. Sellega saaks siis näiteks sõita ringi peale müürile. Meie jalutasime aga niisama natukene maad edasi ja siis tagasi. Varsti pidime müürilt alla ronima ja hakkama hotelli tagasi minema. Olime oma kotid jätnud pagasihoidu. Nüüd tuli neile järgi minna ja taas hakata sõitma rongijaama poole. Tundus, et nüüd oli meie rongijaam kuskil veel kaugemal pärapõrgus Pekingiga võrreldes, sest administraator tegi eile igal juhul suured silmad ja hüüatas, et miks me sinna piletid ostsime ja siis nentis kahetsevalt, et nüüd ei saa enam ringi ka vahetada, kell juba liiga palju. Meie rong läks pool üheksa. Kolmveerand kuus hakkasime hotellist liikuma tänavale, kust saaksime takso võtta.

Näpus oli meil siis jälle paberitükk rongijaama hiina keelse nimega. Aga vot nüüd oli takso saamine keeruline! Sest ilmselgelt asus see koht tõesti kuskil teises Hiina otsas, üks taksojuht hakkas isegi naerma seda nime nähes, enne nentimist, et sinna ta küll ei sõida. Lõpuks tuli üks rikśajuht meiega rääkima. Seletas, et sinna jaama ei sõida mitte üks takso, et sinna peab minema metrooga ja tema võib meid viia metroopeatusesse. Metrooga minemise jaoks polnud meil aga aega. Sest metrooga minnes oleks saanud ainult poole tee peale ja siis pidi veel bussiga edasi sõitma. Meil jäi üle loota ainult takso peale! Pidasime neid kinni ja aina uurisime. Vahepeal tuli politsei ja teatas, et selle koha peal ei tohi me küll seista. Liikusime natukene edasi. Lõpuks tundus asi suhteliselt lootusetu, kell muudkui tiksus. Aga lõpuks see meil siiski õnnestus! Ausalt öelda ei huvitanud meid isegi hind enam. Peaasi, et keegi ometi oleks nõus meid peale võtma.

Takso oli suhteliselt päevi näinud ja kui kadus ära normaalne tee, mida mööda sõita, hakkas mulle küll silme ees terendama meie kuskil Hiina nimetus kohas, katkise taksoga, keset ööd. Sest linn oli ammu otsa saanud, aga meie ikka veel sõitsime. Selline tühermaa tundus ümberringi olevat. Ega ei näinud ka: väljas oli ju kottpime. Ja nii me seal sõitsime ja sõitsime. Ümbrus muutus järjest lootusetumaks - meie ise ka. Hakkas tunduma, et taksojuht on otsustanud meid Chongqingi ise ära viia. Või siis jumal teab kuhu... . Olime sõitnud kõvasti üle tunni aja juba. Viimaks hakkas tasapisi asustus tagasi tulema. Esimesed tänavalaternad. Majad. Isegi inimesi hakkas liikuma uuesti. Ja imede ime - varsti olimegi selles vahepeal miraažina tunduvas rongijaamas. Taksojuhile olime tohutult tänulikud ja raha küsis ta meie käest selle meeletu sõidu eest ainult 90 jüääni, kuigi isegi hotellist oli meile öeldud, et vähemalt 200 jüääni kulub.

Lausa jooksime rongijaama. Saime jälle lunastatud oma paberi eest piletid. Jõudsime suhteliselt täpselt ehk pikalt ootama ei pidanud. Nüüd ootas meid ees öö rongis. Hard sleeper. See oli siis meie tänaöine staatus. Hiinas jagatakse rongipileteid kolme klassi - istekoht, hard sleeper ja soft sleeper. Meie siis saime täna hard sleeper´i variandi, mis võrdub kunagises Moskva rongis platskaardi kohaga. Avatud vagun, kus kolmekordsed vaheseintega eraldatud narid. Ja kui Moskva rongis olid tegijad keedetud munad ja grillkana, siis Hiina rongis loomulikult kiirnuudlid ja pomelo. Meie olime aga tänasest päevast suhteliselt läbi, nii et päris ruttu kustusime oma voodites ära ja magasime. Mina magasin alumises voodis ja Kristi pidi ronima kolmandale korrusele. Pikka pidu ei olnud aga kellelgi: Hiina öörongides kustutatakse kogu valgustus (peale avariivalgustuse) umbes kell kümme õhtul ja ongi uneaeg.

Raha kulutasin täna terrakotasõdalaste ekskursioon 350 jüääni, hommikukohv 20, taksosõit 45, puuvili rongi 10, müüripilet 27 jüääni ja rongipilet 336 jüääni. Kõik kokku täna 788 jüääni.

Sunday, November 18, 2018


IMELINE HIINA!

VIIES PÄEV - 23.10.2018.

Äratus kell 4.00. Täna ootas meid ees sõit Xiani! Tervis oli meil mõlemal kehva. Kristil oli nohu ja minul kurk haige. Natukene hädised olime juba eile õhtul, aga siis arvasin vähemalt mina, et kindlasti läheb hommikuks mööda. Ei läinud. Aga sellele väikesele hädale vaatamata ruttu riidesse ja läksime tänavale taksot püüdma. Esimene teatas, et sinna, kuhu meie soovime, tema ei sõida. Teine tahtis saada 200 jüääni. Olime hotellist enne järgi uurinud, et peaks saama 80-90 jüääniga meile vajalikku rongijaama. Meile vajalikku selles mõttes, et Hiina linnad on nii suured ja rahvast nendes nii palju, et igas suuremas linnas on kolm-neli rongijaama. Pileteid Eestis ostes oleksime võinud selle endale muidugi juba varakult selgeks teha ja näiteks hotellid selle järgi broneerida. Selgus jõudis meieni liiga hilja ja nüüd pidimegi natukene ebamugavust taluma. Samas, oleksime selle järgi talitades kaotanud kindlasti mõne väga hea asukohaga hotelli. Saime umbes kolmanda takso peale. Juht oli nõus sõitma korralikult taksomeetri järgi. Olime hotelli administraatoril palunud rongijaama nime kirjutada hiina keeles paberile. Üldse käisime edaspidi kogu aeg ringi hiina keelsete paberilipakatega. Tegi asjaajamise oluliselt lihtsamaks, sest inglise keelt tõesti oskavad Hiinas vähesed.

Meie sõit rongijaama läks meile maksma kõigest 58 jüääni. Rongijaam oli meeletu! Nagu lennujaam. Meil oli prinditud välja rongipiletite kohta paberileht, kus kirjas arusaamatu hiina keelne tekst ja piletite number. Inglise keeles oli ainult kirjas, et näidake see paber rongijaamas kassasse ette ja teid aidatakse. Väga selge ja lihtne ja armas! Ning õnneks nii toimiski asi. Nii palju kui nende piletitega käisime sujus igal pool kõik väga hästi. Olles läbinud kõik need meeletud passi-, turva- ja pagasikontrollid, jäi meile veel tund aega lihtsalt oodata. Enne reisi saime mitmelt inimeselt hoiatusi, et rongijaamades peab kindlasti olema mitu tundi varem kohal, sest need nagu lennujaamad, kus kus kulub meeletult aega. Meie kogemus näitas aga, et kui arvestada kohale jõudmine tund aega varasemaks, siis sellest on küll ja küll. Milline hämmastav riik on Hiina ikkagi! See täpsus! Rongid väljuvad minuti pealt õigel ajal. Vaatamata sellele, et peatuses läheb rongi peale tuhandeid inimesi ning rongi peale minna lubatakse vaid 5-10 minutit enne rongi väljumist. Kõik sujub kui kellavärk! Ja ka kohale jõuab rong minuti pealt õigel ajal. Ka siis, kui sõita on näiteks 17 tundi.

Saime oma väga mugavad istmed kätte, kuid avastasime, et meil on väga halvad kohad: jalgadel oli küll palju ruumi esimese pingirea tõttu, kuid akent polnud meile jätkunud. Saime ainult piiluda natukene tagumise rea aknast. Sõit läks väga kiiresti. Kiirrongide keskmine kiirus Hiinas on 300 kilomeetrit tunnis. Sõit Pekingist Xiani võtab aega umbes 5 tundi. Meie tõbise olekuga muidugi ei sobinud üldse kokku ülekonditsioneeritud jahe rong. Olles juba kursis sellise võimalusega olime varustanud ennast fliisidega ja suutsime talutavalt rongisõidu üle elada. Mõnikord on isegi kergelt naljakas, kuidas nad ikka siin inglise keelt  ei oska või siis hoopis see, et meie hiina keelt ei mõista mitte sugugi. Igal juhul soovis Kristi teada, kus asub tualett. Selle jaoks kutsuti kohale terve hulk erinevas ametiastmes inimesi, kellest siis neljas, kõige kõrgemal ametipostil olev, suutis saada aru Kristi soovist. Aga selle kõige mitte arusaamise ja natukene piiratud mõtlemise puhul on nad siin kõik väga sõbralikud, abivalmis ja avatud. Mis tegelikkuses teebki nendega suhtlemise kergeks vaatamata puuduvale keeleoskusele.

Xiani jõudes võtsime rongijaamast kohe takso, näitasime taksojuhile jälle hiina keelset hotelli broneeringut ja sõitsimegi Xiani kesklinna poole. Meie hotell asus täiesti hüper-super lahedas ja mõnusas kohas! Xiani linnamüüri sisse jäävas vanalinnas, moslemite elukvartali südames. Tänavad olid seal nii kitsad, et taksoga me päris kohale ei saanudki. Pidime veel umbes 500 meetrit jalutama, et hotellini jõuda. Kuid see jalutamine võttis meil ringi vahtimise tõttu päris pika aja. Olime äkki sattunud täiesti teise aega ja teise maailma. Tundsime end nagu 300 aastat tagasi vilkal kaubandustänaval. Otse tänaval töötasid pagarid, lihunikud, kangakudujad, maiustuste valmistajad, pähklite röstijad ja rääkimata nendest lõpututest värske puu- ja juurvilja kuhilatest. Otse loomulikult venis meie hotellini jõudmine. Aga kui lõpuks sinna jõudsime, saime oma toa kätte ja tormasime kohe edasi otsima  taoistlikku Kaheksa Surematu templit. Siin saime usaldada ainult iseennast ja Kristi telefoni, sest hotelli administraator polnud kuulnudki sellisest kuulsast templist.

Päris pikalt jalutasime sinna. See oli ka vanalinnast kaugemal - linnamüürist väljaspool. Kui meie tõbiste tandem lõpuks juba lootuse kaotanuna templisse jõudis, avastasime keset meeletult suurt linna fantastilise pisikese oaasi! Kaheksa Surematu tempel on imearmas. Oma nime on tempel saanud taoistlikus mütoloogias tuntud kaheksa sureliku järgi, keda olevat siin kandis nähtud. Kui varasemalt kurtsin Hiina templite kõleduse üle, siis Xiani Kaheksa Surematu tempel on täpselt vastupidine näide. Kontrast ümbritsevate pilvelõhkujatega on muidugi suur. Rahvastki oli templis vähe. Ei ühtegi turisti. Mõned kohalikud perekonnad. Mõned niisama uudistajad. Vaikus ja rahu.

Kaheksa Surematu templis varjasid ennast leskkeisrinna Cixi ja keiser Guangxu 1900. aastal toimunud bokserite ülestõusu järgselt pärast Keelatud linnast põgenemist. Jalutasime templi läbi. Väljudes nüüd templist teisest küljest sattusime otse turule. Maitsesime mingeid imelikke krõbinaid, mille Kristi ristis linnutoiduks. Kuid see linnutoit oli maitselt superhea. Loomulikult pidime me seda siis ostma. Kogus oli muidugi meeletu - terve suur kilekoti täis.  Leidsime ka apteegi. Sealt saime pärast väga näitlikku etteastet köha, kurguvalu ja nohu kohta kõik vajalikud rohud. Me peaks vist rohkemgi pantomiini harjutama. Igal juhul tundub, vähemalt meile endile, et me oleme head selles. Hotelli tagasi ei hakanud jalgsi enam seikleme, olime päris läbi ja olemine täitsa kehv kohe. Läksime metrooga.

Hotellis magasime umbes poolteist tunnikest. Siis tuli minna õhtust sööma. Arvasime, et meiesugustele sobiks hetkel kõige paremini turgutuseks kuum supp. No kujutasime oma vaimusilmas ette midagi Tom Kha taolist mõnusalt vürtsikat kanasuppi. Otsisime ikka kõvasti seda suppi. Millegipärast oli kogu kvartal otsustanud, et just täna suppi ei paku. Ega me osanud ju küsida ka seda suppi. Pidime vaatama menüüdest pildi järgi. Lõpuks, enam isegi ei mäleta mitmendas kohas, leidsime ühe supi pildi. Aga koha omanik, meeldiv meesterahvas, ei tahtnud kuuldagi meie soovist. Järjekindlalt keeras ta teise lehe ja pakkus meile kõikvõimalikke muid hõrgutusi. Lõpuks tõi appi lausa sõnastiku. Aga meie jäime endale kindlaks! Suppi! Lõpuks meesterahvas ohkas leppinult ja läks naisele meie soovist ette kandma.

Natukese aja pärast tuligi siis meie supp. Tegemist oli kalasupiga. Ma ei saa nüüd öelda, et supil oleks midagi viga olnud, et seda ei soovitud meile kui kallitele väliskülalistele, pakkuda. Ilmselgelt söövad nad ise kogu aeg sellist suppi. Võib-olla natukene harjumatult ühe ontliku eurooplase jaoks see keedetud oli. Kala oli lõigatud sellisteks parajateks tükkideks, koos kõigega, mis kala küljes käib: saba, pea, uimed ja muu pudru-mudru. Natukene oli lisatud maitseaineid, kõvasti vürtsi, natukene midagi rohelist, natukene midagi halli (seda ei suutnud tuvastada), natukene tofut (selle jätan ma järjekindlalt alati söömata, kui millegi kõige jälgima, mille inimesed eksikombel on söögi hulka arvanud) no ja siis oli veel natukene mõnda värvi, millest täpselt aru ei saanud. Kuid meie eesmärk oli süüa kuuma suppi - ja seda me saime. Supp oli kuum ning hetke pärast higistasime mõlemad kõvasti.

Tänasime lahket ja tõesti väga meeldivat restorani omanikku ja jalutasime hotelli poole tagasi. Proovisime leida mõnest poest näomaski. Kuid ei õnnestunud. Nii peavad vaesed hiinlased taluma siiski kahte tõbist, lurisevat ja aevastavat valgenahalist. Linna peal väga rohkem isegi ei kippunud ringi vaatama. Hotellituba ja voodi tundusid mõnusamad. Administraatori käest ostsime ära homseks tuuri terrakotasõdalaste juurde. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult ongi see kõige olulisem põhjus meie Xianis olemiseks. Lugesime veel toas natukene aega. Lõpuks tuli hea uni.

Raha kulutasin täna taksosõiduks 51 jüääni, hotell 86, metroo 2, linnutoit 7, kurgurohi 15, rongipiletid 579 jüääni, templipilet 3 ja õhtusöök 10 jüääni. Kokku 753 jüääni.

Thursday, November 15, 2018


IMELINE HIINA!

NELJAS PÄEV - 22.10.2018.

Ka täna hommikul ärkasime kell seitse. Läksime Taevatemplisse. Nii hommikul vara sõitsime templisse sellepärast, et soovisime oma silmaga ära näha Hiina parkides hommikuti toimuvad kehalise kasvatuse imed. Hiinlastel on kombeks hommikul vara, enne tööd, koguneda avalikesse parkidesse ja igasuguseid erinevaid liikumisviise harrastada. Inimesed tantsivad, võimlevad, venitavad, tegelevad võitluskunstidega, tegeletakse erinevate hiina pallimängudega, taijiga, mõned grupid isegi laulavad ja teevad orkestriproove. Seal oli ka mänguväljak! Täiskasvanutele siis. Seal sai venitada, jõuharjutusi teha, rööbaspuude moodi asjad olid. Olenemata vanusest kasutasid inimesed neid. 80-90 aastased vanaprouad venitasid ennast kringliks imelike agregaatide vahel ning sama vana härrasmees tegi rööbaspuudel minu jaoks kaelamurdvaid trikke. Meie käisime seal nende kõikide väga aktiivses tegevuses olevate inimeste vahel ringi ja natukene tundsime ennast küll väga teises maailmas olevatena. Kõige lihtsama asja - venitamise, proovisime ka omal nahal järgi.

Pargipuude all oli vähemalt kaks meesterahvast, kes pidasid iseendaga mõõgavõitlust. Siis oli veel igasuguseid imelikke abivahendeid osavuse treenimiseks (umbes nagu žonglööridel), palli asendavaid vahendeid vähemalt 4-5 sorti ning veel sellised mitme spordiala vahepealseid harrastusi/vahendeid, millele me ei osanud isegi nime anda. Kuid kõik inimesed olid rahuolevad ja rõõmsad. Üldse pean ütlema, on kõik hiinlased väga õnnelikud. Nad tunnevad ennast hästi. Vaatamata väikestele palkadele, riigikorrale, ülerahvastatusele (või just sellepärast!) ja kõikidele muudele probleemidele, mis Hiinas esinevad. Muidugi, probleemid on need tihti võib-olla ainult meie silmis, nemad ise näevad asja hoopis teistmoodi ega oskagi näha mingis, nende jaoks neutraalses nähtuses, probleemi.



Olles seal pargis juba küllaldaselt imestanud ja uudistanud, otsisime lõpuks üles ka Taevatempli enda. Läbisime veel ühe turvakontrolli (parki sisenedes olime seda küll juba teinud) ja kõrguski meie ees äkki siis hiinlaste kõige tähtsam tempel. Taevatempel on suur ja võimas! Ning ilus. Kuid kõigele sellele vaatamata jätab natukene kõleda mulje. Kui võrrelda (no seda muidugi ei peaks ilmselt tegema, aga ikkagi kipub inimene võrdlema eelnevate kogemustega) Hiina templeid näiteks Tai või Nepaali omadega, siis viimased on sellised äärmiselt soojad, armsad ja kodused. Tihti väikesed, on nendes maades, templitesse siiski tohutult soe tunne sisse astuda. Peab muidugi ütlema, et Hiinas ei saagi templitesse, mis on kasutusel pigem turismiobjektina, kui usulistel põhjustel, üldjuhul sisse minna. Mis jällegi süvendab seda kauguse ja kõleduse tunnet. Ka on Hiina templid kõik ühesugused. Seinamaalid, laekaunistused, katusekarniiside kaunistused jne, on kõik eristamatult sarnased. Ühed mustrid ja ühed värvid igal pool üle Hiina. Väikeseid erinevusi kogesime alles lõuna poole liikudes. Tais ja Nepaalis ei leia aga kahte sarnast templit - kõik laed ja seinad on täis erinevaid maale. Ja päris maale! Hiinas võib tulla ette ka olukordasid, kust eemalt paistab nagu maal, aga lähemale jõudes saad aru, et tegelikult on seinale kleebitud vakstu.

Taevatempel oli koht, kus kunagi Mingi ja Qingi dünastiad ohverdasid taevale ja palvetasid hea saagi eest. Tempel ehitati 1406-1420. aastatel keiser Youngle ajal, kes samal ajal valvas ka Keelatud linna ehitamise üle. Alguses oli templi nimi Taeva ja Maa tempel, kuid praeguse nime sai tempel Mingi dünastia keiser Jia Jingi ajal, kes lasi ehitada eraldi kompleksid Maa, Päikese ja Kuu kummardamiseks. Maatempel asub Pekingi põhja osas, Kuu ja Päikese omad lääne ja ida osas. Templi arhitektuur ja põhiplaan baseeruvad keerulistel sümbolite ja numeroloogia süsteemil. Taevatemplid ehitati alati ümmargused nagu taevas. Taevast saab ju vaadata ainult kui ümmargust kohta ümberringi. Templi vundament ja teljed on neljakandilised ehk siis kahedimensioonilised nagu Maa paistabki. Siin peegelduvadki hiinlaste uskumused, et Maa on lame ja taevas ümmargune. Peamised ehitused on sätitud põhja-, lõunateljele. Altar ja tempel on samuti ümmargused ja neid ümbritsevad ka ümarad müürid. Templi lagesid hoiavad üleval 28 rikkalikult kaunistatud sammast. Nelja keskmist hiigelsuurt sammast nimetatakse Draakonikaevu sammasteks ja need sümboliseerivad aastaaegu, 24 väiksemat sammast aga kuid aastas ja kahetunniseid perioode ööpäevas.

Samamoodi on pargi põhjaosa poolringi kujuline ja lõuna osa ruudu kujuline. Neid kahte osa jagab müür, mille keskkohas on poolringi kujuline kaar, mis peegeldab kogu pargi kuju. Põhjast lõunasse on ala ligi 6,5 kilomeetrit pikk, mida ühendab maapinnast kõrgemale tõstetud valgetest kividest kõnnitee. Oluliste ehitiste katused on sinised, mis siis justkui peegeldab taevast. Kuni 1860. aastani oli Taevatempel keisri suletud territoorium. Siin ohverdas keiser jumalatele ja tegi teisi rituaale. Enne ohvritalituse juurde asumist pidi keiser Kasinuse saalis mitu päeva paastuma. Ohverdamine oli tõsine ülesanne - terve riik ootas ju head õnne ja piisavat saaki ning tseremooniast saadeti uudiseid üle terve Hiinamaa. Taevatempli park avati avalikkusele 1912. aastal.

Edasi soovisime hommikust süüa. Ja kohvi kindlasti. Kuskilt oli meieni jõudnud teadmine, et KFC-s saab head kohvi! Ja neid on siin väga palju: tuli ainult natukene jalutada, kui jäigi üks ette. Astusime sisse, tegime ukse peal olevast reklaamist foto ja näitasime teenindajale ette, mida me kohvi juurde soovime. Kohvist nad juba saavad aru. Üldjuhul soovivad vist kõik välismaalased enam-vähem alati ainult kohvi. Kohv on aga siin tõesti imehea! Pean ütlema, et minu senise elu üks parimaid. Ja juba Hiinas olemise neljandal päeval tuli meile meelde, et Kristil on ju telefonis Pekingi kaart, mida saab kasutada internetis olemata. Millegipärast ei meenunud see meile esimeste päevade ekslemiste käigus. Ja siis tuli meile veel meelde, et meil on ju mõlemal üliõpilaskaardid, millega saaks tõenäoliselt igasuguseid pileteid osta odavamalt.

Jalutasime Paleeväljakule ehk Tianmen´ile ehk Taevase Rahu väljakule uuesti. Esimesel korral siin olles olid kõik meie mõtted ainult Keelatud linna juures ja meil ei tulnud meeldegi heita pilk Paleeväljakule endale. Soovisime nüüd selle vea parandada, aga ei õnnestunud: Paleeväljak oli täna suletud! Teadsime küll, et Keelatud linn on suletud tänase esmaspäeva tõttu. Et hiinlased tulevad selle peale, et terve väljak kinni panna, ei tulnud ausalt öelda meie! Egas midagi, jalutasime siis aia taga ja vaatasime sealt seda hiiglaslikku betoonavarust. Selle keskel on Mao mausoleum ning äärtel 1950. aastate kommunistlikud ehitised (Hiina Rahvusmuuseum, Koosolekute palee) koos praeguseks lammutatud linnamüüri siiski säilinud väravatega. Hiinlastele väga meeldivad tohutud lillekompositsioonid. Ikka sellised hiiglaslikud. Sätivad nad selliseid igale poole ja siis nad teevad pikki fotosessioone nende taustal. Paleeväljakul ilutses seni nähtutest see kõige uhkem ja suurem. Edasi asusime jälle tegevuse juurde, mida me olime siin juba paar päeva varem teinud: otsima prints Gongi häärberit. Aga nüüd oli see meil üle ootuste lihtne tänu Kristi telefonile. Läksime läbi Beihai pargi. Siin on avalikes parkides üleval suured stendid kuhu kleebitakse klaasi alla iga päev värsked ajalehed. Ilusasti kõik leheküljed, et inimesed saaksid lugeda. Ning inimesed tõesti loevadki neid.


Seistes lõpuks prints Gongi muuseumi piletikassa ees, ei olnudki meil uuesti meelest läinud rahakotis olevad üliõpilaskaardid, saime need esitada piletimüüjale. Ja saimegi oma piletid kätte poole hinnaga! Tõsi, tuleb tunnistada, et seda küll pärast väikest mõtete vahetust piletimüüjaga. Piletimüüja (uudistades umbusklikult meie tudengikaarte):"Kui vanad te olete?" Kristi (suure optimismi ja positiivsusega):"40!" Piletimüüja kergitas tähendusrikkalt kulme olles ise üks suur küsimärk üleni. Kristi (tundes vajadust selgitada):"Euroopas on see täiesti normaalne!!!" Ja mina juurdlesin omaette, et kas normaalne on olla 40ndates eluaastates või nimetatud vanuses olla üliõpilane? Prints Gongi häärber on aga väga-väga uhke maja ning Pekingi kõige täiuslikum näide ajaloolisest häärberist hutongide piirkonnas. Maja on väga suur ja selle aias on arvukalt avatud koridore ja paviljone, tiike ja väravaid ning templeid. Algselt mandžu ametnikule ja keisri soosikule Heshunile 1777. aastal ehitatud residentsi võttis keisrikoda üle, kui Heshun mõisteti süüdi keiserlike motiivide (mis otse loomulikult oli keelatud kõigile teistele peale keisri enda!) kasutamises oma häärberi kujundamisel. Keiser Xianfengi (1851-1861) valitsemise ajal kingiti häärber prints Gongile.

Kuid natukene harjumatu Hiina muuseumide puhul on nende eksponeerimise viis. Kõik hooned on seest tühjaks tehtud. Mõnesse on seatud üles näitused. Kuid näiteks mina ootaks kõige rohkem sellistelt ajaloolistelt hoonetelt nende eksponeerimist just nende algupärases otstarbes. Eluruume eluruumidena, ametiruume ametiruumidena jne. Klassikalist majamuuseumi näiteks. Et saada just sellist ajastutruud pilti vastava aja elust-olust. Sellist asja ei õnnestunud meil aga Hiinas kahjuks kohata. No ja üle-üldse enamuses ruumidesse sisse ei pääse. Heal juhul saad ukseavast natukene piiluda. Kogu häärber koos meeletult suure ja sopilise aiaga oli muidugi fantastiline! Aia tagumises osas on suur tiik ning selle keskel imeilus paviljon. Istusime seal jupikese aega ja sõime pomelot. Lõpuks hakkas natukene jahe. Kuigi ilmadega on meil siin väga vedanud. Iga päev on olnud enam-vähem päikesepaisteline ning vihma pole me saanud. Ning soegi on - umbes 20 kraadi päeval.

Metroopeatusesse tagasi jalutades jäi meile teele pirukamüügiputka. Otse loomulikult pidime me sealt ostma kaasa kotitäie erinevaid pirukaid. Naani, siis välimuse järgi lihapirukaid, mis osutusid hoopis magusateks saiakesteks ja veel üht-teist. Naan muidugi oli fantastiline! Kuna meil oli seda piisavalt, plaanisime selle võtta kaasa ka homsele rongisõidule, mis meid ees ootas. Oma hotelli juures käisime läbi poest, ostsime jälle mahla ja pomelot. Selle konkreetse mahla pudel osutus väga heaks väikeseks joogipudeliks, mille võtsin kasutusse, kuna olin unustanud oma (tegelikult siiski Eliisabeti) joogipudeli Kopenhaageni lennujaama. Hotelli jõudes pakkisime asjad, tõmbasime natukene hinge ja siis läksime õhtust sööma. Viimast õhtut ikka samasse kohta, kus olime õhtust söönud kõik meie Pekingis viibimise õhtud. Ja hotelli tagasi jõudes kohe magama. Hommikul pidime ärkama pool neli. Seega väga pikka magamist polnud meil oodata.

Raha kulus täna järgmiselt: metroopiletid 7, Taevatempel 34, hommikusöök või siis pigem lõunasöök 31, prints Gongi muuseum 20, saiakesed ja pood 30 ja õhtusöök 12 jüääni. Kokku 134 jüääni.