Tuesday, May 19, 2020

INDONEESIA!

17 JA 18 PÄEV - 31.12.2019-01.01.2020.

Täna oli hommikust peale minu päev! Sõin kell üheksa koos hea raamatuga hommikust. Pannkoogid olid täna veelgi paremad kui eile - banaaniga. Ei tea, kas neil oli meeles minu eilne küsimus selle kohta? Igal juhul olid need ühed paremad Indoneesias oldud aja jooksul! Ning põhimõtteliselt oligi täna minul siin Bali saarel ju viimane reisipäev. Homme lõunast pean hakkama liikuma Denpasari lennujaama. Viimasel päeval oli mul plaanis nautida pikalt hommikusööki selles fantastilises kliimas! Kuidas ma armastan seda kindlust ja teadmist, et mul ei ole külm! Et ma ei pea terveks päevaks või mitmeks ette mõtlema, mis riided ja mis ilm ja temperatuur ja kui külmaks võib siis ikkagi minna? Siin pole see lihtsalt üldse teema. Selline mõte ei tule pähegi!

Olles oma pika nautlemise kohvi ja raamatuga lõpetanud, ootas mind enne muuseumisse minekut veel üks asi - saades kätte oma spetsiaalse tellimusena tehtud nahkkoti ja rääkides sellest oma tütardele, avaldasid nad arvamust, et aga neil on ju täpselt sellist kotti hädasti vaja! Lubasin siis üritada. Jalutasin sinna poodi tagasi, kuigi see oli päris kaugel hotellist. Kuid pood oli kinni! Jalutasin ümbruses ringi tunnikese, leidsin ühe suure poe, peaaegu nagu kaubanduskeskuse, ostsin sealt viirukit veel. Ning kordades odavamalt kui turult. Suure ootamise peale, kui pidin hakkama juba loobuma sellest üritusest, oli pood lõpuks avatud! Rääkisin oma jutu ära. Poeomaniku naine, kes ise õmbleski neid kotte, tõi naeratades tagant ruumist täpselt õige koti - ta oli kohe kaks tükki õmmelnud minu tellimuse peale. Aga mul oleks ikkagi ühte veel vaja! Rääkisin ka selle ära, et mul kiire, pean kotid hiljemalt homme kell 12 kätte saama. Kõik pidi sobima, jõuab selle ajaga õmmelda ühe juurde, pakkus isegi, et võib ise ära tuua mulle hotelli. Selline heatahtlikkus kohutas mind, kui tagasihoidlikku eestlast, siiski ära ja loobusin sellest. Väitsin, et ma armastan jalutamist! Mis iseenesest on täiesti tõene.

Edasi suundusin Blanco muuseumisse. Antonio Blanco (1911-1999) oli 1952. aastal Hispaaniast Balile rännanud kunstnik, keda hüüti ka Bali Daliks. Tegemist oli eksentrikust kunstnikuga, kes maalis indoneeslannasi, olles vaimustuses nende ilust. Ta arvas, et keegi peab jäädvustama indoneesia naiste võrratu ilu, pidades neid kauneimaks kogu maailmas. Seda kinnitab ka fakt, et Blanco abiellus 1962. aastal kuulsa Bali tantsijanna Ni Rondji´iga. Neil oli neli last kelledega nad elasid idüllises traditsioonilises indoneesia majas Ubudis, mille kõrval asubki praegune muuseum. Blanco suur unistus oli rajada muuseum, kus eksponeerida oma maale. 1998. aasta 28. detsembril tema unistus täitus! Kuigi kaua ta kahjuks seda nautida ei saanud, sest suri järgmisel aastal.

Blanco maalid on tehtud mitmes eri tehnikas, ta kasutas julgeid värve ning katsetas hoogsalt kõige uue ja huvitavaga. Ometi ei ole tema maalides midagi ülepingutatud ega võõristavat - kaunid indoneeslannad tunduvad endiselt maailma kauneimate naistena! Veel suurem vaatamisväärsus kui maalid on aga muuseumihoone ise. Imposantne, suursugune, muinasjutuline, ehtne renessanssiaja loss! Jalutasin üles ja alla nendest uhketest paraadtreppidest, täiesti ihuüksi, sest samal ajal polnud muuseumi külastamas kedagi teist. Kujutasin ette, milline võttepaik see oleks filmitööstusele, samas ei suutnud endale teadaolevalt meenutada ühtegi filmi, kus seda lossi oleks kasutatud. Ning kõigele lisaks ei tohtinud muuseumis sees pildistada - pidin jätma selle kõik endale meelde!

Üleval hoone katusel olid aga imelised skulptuurid indoneesia tantsijatest ja tantsijannadest. Imetlesin, kui tõepäraselt oli autor suutnud jäädvustada nende poosid ning jutustada indoneesia tantsu lugu. Neid ei keelanud keegi pildistada. Ilm oli küll pilve läinud. Katuselt alla tulles jalutasin veel korra lossi läbi. Alla jõudes sattusin Blanco ning tema ainukese poja Mario ateljeesse, mis asub kohe muuseumihoone kõrval, olles ühendatud kitsukese koridori ja väikese, peaaegu märkamatu, uksega. Antonio Blancol oli omapärane maalimisviis, mida ma seni pole ühegi kunstniku juures täheldanud - tal oli keset ateljeed tehtud põrandasse umbes poole meetrine süvend. Kõik maalimistarbed asetas ta süvendi servale, molbert seisis samuti seal, kunstnik ise seisis augus või istus maalides selle äärel.

Veetsin natukene veel aega nendes ruumides. Midagi omapärast ja aukartustäratavat oli siin. Blanco oli lisaks oma kunstniku tuntusele ka väga mõjukas isik Balil. Teda on külastanud isegi Michael Jackson! Kui kesklinna poole tagasi jalutasin hakkaski vihma sadama. Läksin uuesti turule. Katariinal oli soov saada samasugune seljakott nagu endale ostsin. Läksin siis uuesti tingima. Pika vaeva nägemise peale õnnestuski leppida kokku mulle sobiv hind. Aga ega mul sularaha ikkagi ei olnud. Müüja tuli turuväravasse minuga kaasa, läksin üle tee ja võtsin raha. Nüüd jalutasin hotelli poole tagasi, vihma sadas, äkki jooksis keegi mulle järele mind hüüdes. Ega ma muidugi enne aru ei saanud, et mind hüütakse, kui hingeldav meesterahvas minu ette jõudis ja küsis, kas ma olen sakslane?

Esimese hooga ei osanud kohe midagi öelda. Kas siis sellepärast peab niiviisi vaeva nägema, et saada teada mu rahvus! Ma pidavat nägema väga sakslase moodi välja. Ei oska kuidagi kommenteerida ise. Kuid õige varsti selgus ka tegelik eesmärk: meesterahvas küsis, kas ma oleksin nõus tänasel õhtul võtma uue aasta vastu koos temaga? Issakene, mul oli see täitsa meelest läinud, et täna vana-aastaõhtu! Pidin aga eitavalt vastama, sest tegelikult oli mul olemas suurepärane seltskond uue aasta tervitamiseks. Tänasin viisakalt, sain veel paar komplimenti, teiste hulgas ausa ülestunnistuse, et härra Sakslane pole oma elus varem kohanud nii kaunist naist ja lahkusin. Hotelli jõudes käisin pesemas, paar tundi oli aega ajani, mil pidime Evelini ja Simmoga kokku saama. Pakkisin enamuses asjad ära.

Kella kaheksa ajal saime jälle minu hotelli ees kokku, see jääb lihtsalt kesklinnale lähemale, läksime õhtusöögiks restorani valima. Nüüd suundusime Ubudi kesklinna sellesse osasse, kus me polnudki varem käinud! Valisime ühe restorani välja. Toit oli tõesti hea, kuid ka hind vastav - meie kõige kallim õhtusöök Indoneesias! Kõhud täis jalutasime Evelini ja Simmo hotelli. Uue aasta võtsimegi vastu nende hotelli terrassil kolmekesi. Arvasime, et siin keegi nö meie uut aastat ei tähista, aga eksisime. Rakette lasti kõvasti. Just kohalike poolt. Läksime meiegi tänavale vaatama. Vaatepilt oli ilus! 

Pärast jalutasin enda hotelli tagasi. Kõik vastutulevad kohalikud soovisid väga rõõmsalt toredat uut aastat. Läksin oma tuppa jõudes kohe magama. Nii kaua üleval olla oli keeruline: olime harjunud ikka palju varem magama minema. Järgmisel, oma viimasel hommikul Balil, sööma minnes, oli uus tütarlaps ettekandjaks. Tellisin jälle banaaniga pannkoogid, ta küsis, kas soovin kaks? Muidugi soovisin kahte! Siinne hotell oli ainukene, kus üldse üks portsjon sisaldas kahte pannkooki. Natukese ootamise peale toodi mulle kaks kohvi. Imestasin küll, aga mõtlesin siis, et no mis seal ikka, kulub ära. Hetke pärast toodi ka kaks taldrikut pannkookidega. Siis alles sain aru! Siin müüakse ju kaheseid tube, mitte kohtasid ja iga toa juurde kuulub ka kaks hommikusööki! Aga nelja kooki ma tõesti ei jaksanud ära süüa. Vabandasin segaduse pärast ja saatsin ühe taldriku tagasi. Kuigi need koogid olid imelised!

Kõht täis ja asjad pakitud, tassisin oma suure seljakoti vastuvõttu kena tütarlapse valve alla, kes oli väga sõbralik ja armas olnud. Ühtäkki ütles tütarlaps silmade särades, et ta teab mind! Minu imestunud pilgu peale seletas ta naerdes, et ta googeldas mind! Ma kirjutavat blogi ja mul on imeline aed! Ja küsis, kas kirjutan ka reisist Indoneesiasse? No ikka! Jätsin oma asjad hotelli ja saime Eveliniga kokku korraks veel. Minu hotelli lähedal oli üks imeline pisikene tempel. Käisime seal pildistamas. Jätsime siis Eveliniga selleks korraks hüvasti, sest nemad lahkuvad Balilt alles nädala pärast ja mina suundusin kotipoodi vist nüüd juba kolmandat või neljandat korda. Täna saabusid omanikud minuga ühel ajal, tundsid mu kohe kaugelt ära ja tervitasid juba eemalt.

Ostsin ära kotid Katariinale ja Eliisabetile ning kaks püksirihma Karlile. Omanik andis mulle kingituseks kaasa ilusa halli rahakoti. Loomulikult pidin mina ikka veel tingima ja palusin hoopis seal kõrval olevat meresinist, sest see oli ometi veelgi ilusamat värvi! Saingi selle. Teades, et mul lennuki peale minek, pakkus poeomanik, et viib mu rolleriga hotelli ära. Aga mina tahtsin just natukene jalutada veel Ubudis. Tunnikese jalutasin. Hotelli restoranis jõudsin veel tunnikese smootit juua ja lugeda. Vihma hakkas sadama uuesti. Eilsest peale on sadanud ikka hooti päris kõvasti. 

Igaks juhuks toppisin seljakotile kile peale ja panin endale jope selga. Läksin tänavale bussi ootama. Õnneks oli seal katusealune. Vihm läks päris tugevaks. Kümne minutiga voolas kõrgetest templitreppidest alla oja, tänavast oli saanud allamäge kihutav jõgi, kanalisatsiooniluukidest olid saanud äravooluavade asemel purskkaevud, kust purskas vett välja kui geisrist. Ja mina veel imestasin, et miks neil need kanalisatsioonikraavi katvad kiviplaadid sellised katkised ja poolikud kõik on!? Sellise kohutava veesurve käes pole ime, et need üldse samale tänavale jäävad pärast sadu. Sellist vihma polnud mina oma elu sees veel näinud! See on siis nüüd see siinne vihmahooaeg. Minu reisid on alati olnud Aasiasse vihmaperioodil, kuid esimest korda nägin seda tõeliselt.

Kui buss kohale tuli, kulus mul 30 sekundit andmaks oma suur seljakott bussijuhi kätte, kes selle pagasiruumi toppis ja bussi istumiseks. Selle ajaga olin oma kirjade järgi veekindlas jopes aluspüksteni märg. Eestis oleme ikka harjunud, et vihm sajab taevast alla. Siin tundub, et ta sajab absoluutselt igas suunas. Ka alt üles. Jõudes Denpasari hakkas bussijuht ohkima ummikutest ja pikast teest veel lennujaama ja et kindlasti mul kiire. Ütlesin, et mul on piisavalt aega. See teda ei rahuldanud. Pakkus välja plaani, et kui ma maksan natukene juurde, siis ta organiseerib mulle auto, millega pidi saama mingil imeviisil kiiremini. Mil viisil ei suutnud ma küll ette kujutada. Vastasin talle ilusasti viisakalt, et tänan, aga ma ei soovi juurde maksta, ma olen tasunud juba sõidu eest lennujaama ning tema mind sinna ka viib! Ning mul on piisavalt aega.

No ega tal midagi üle ei jäänud - loomulikult viis! Ning Denpasari lennujaamas avastasin fantastilise koha - seal on riiete vahetamise nurk spetsiaalsete kabiinidega. Sest tavaliselt lähevad Balilt inimesed ju tunduvalt külmemasse kliimasse. Sain minagi seal kenasti oma märjad ja tilkuvad riided asendada kuivadega. Minu lendudega sujus koju tagasi lennates kõik hästi. Natukene häiriv tagajärg oli sellel korral minu reisil siiski. Nimelt avastasin ma mõned päevad juba kodus olles, et minu pangaarvelt on kaks imelikku summat broneeritud (mõlemad pea 100 eurot). Kuupäevadel, mil mina juba Eestis. Sama päeva hommikul ei olnud mahti sellega tegeleda, lõuna ajal sain alles panka helistada, siis oli üks summadest juba arvelt maha läinud. Pank reageeris väga kiiresti - natukene pidasid nõu, siis panid kinni mu pangakaardi ja palusid kohe vaidlustada nimetatud tehingud. Ja nii uskumatu, kui see ka tundub, oli broneering vabastatud koheselt ning maha läinud summa kantud mulle arvele tagasi tunni aja pärast. Õppetund jälle - ilmselt kopeeriti mu kaart Ubudis viimasel päeval turul raha välja võttes. Ja samas väga õnnelikult lõppenud pettus minu jaoks, kuna olin juba Eestis tagasi ja kontrollisin oma pangakontot. Hea, et see pettus tehti reisi viimastel päevadel. Reisil olles ei ole ma seni kunagi oma pangakontot vaadanud!

Viimastel päevadel kulutasin raha järgmiselt: 26 000 viiruk, 100 000 Blanco muuseum, 200 000 õhtusöök ja 28 000 smuutid. Kokku 354 000 ruupiat. Ning kogu Indoneesias oldud aja jooksul kulutasin koha peal 8 miljonit ja 320 tuhat ruupiat! Ehk 554 eurot. Lennukipiletite eest maksin 790 eurot ning lisaks veel 30, kui uuendasin passiandmeid piletil, sest selgus, et pass ei kehti nõutud aega peale reisi. Muid kulusid nagu polnudki. Kõik kokku siis 1374 eurot. Aasia kohta päris palju. Vähema summaga saime aasta varem sama pika aja Hiinas ringi seigelda. Kuid Indoneesia reisi tegid kalliks lennupiletid. Kuna ostsin pileti täiesti ootamatult ja oli vaja osta konkreetseks ajaks polnud väga mänguruumi. Pidin võtma mis pakuti! Ning veel jõulude ja aastavahetuse aeg. Kuid, kui kuupäevad pole väga olulised, siis võib saada Balile lennukipiletid ka umbes 500 euro eest. Kuid reis oli fantastiline ja imeline Indoneesia maastik jääb vist igaveseks mind saatma.