Tuesday, September 26, 2017


KATARIINAGA PETERBURIS!

KOLMAS PÄEV - 20.08.2017.

Täna hommikul olime Katariinaga kavalamad - hommikul ärgates läksime esimese asjana sööma alla restorani. Ning rahvast oligi tunduvalt vähem! Pärast sööki oli aega küll asju kokku pakkida, silmi värvida, juukseid kammida jne. Kell üheksa pidime jälle fuajees kokku saama. Istusime bussi ja esimene sõit oli Kaasani katedraali juurde. Õues oli natukene pilves ja sompus. Tibas isegi vihma.

Kaasani katedraal ehitati 1811-ndal aastal vene õigeusus väärtusliku imettegeva ikooni "Kaasani Jumalaema" jaoks üksnes. Pärast Oktoobrirevolutsiooni läks ikoon ateistidest nõukogude võimukandjate valdusse. Mitu aastat hiljem ilmus see USA-s New York´is välja uuesti. Nüüdseks on ikoon paigutatud tagasi kirikusse, kus oli tema algne koht. Kaasani katedraali juurde on maetud feldmarssal Kutuzov (1745-1813), kelle täisnimi on muuseas Mihhail Illarionovitś Goleniśtśev-Kutuzov Smolenski. Kutuzov suri Napoleoni vastu võideldes Sileesias ning tema põrm toodi Peterburi. Pärast Kutuzovi surma ja mahamatmist levisid kuulujutud nagu oleks kuulus väepealik käskinud oma südame matta vene vägede juurde Sileesias. 4-ndal septembril 1933 andis linna keskkomitee sekretär Sergei Kirov kuulujuttude kontrollimiseks korralduse Kutuzovi haud Kaasani katedraalis, mis selleks hetkel oli muudetud Religooni ajaloo muuseumiks, avada. Komisjon tuvastas kivist sarkofaagi avades kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, mis peale haud suleti uuesti.

Kirik seestpoolt on muidugi väga ilus. Kuid pean ausalt ütlema, et eile nähtud Iisaku katedraali ja Lunastaja kirikuga ei andnud võrreldagi. Ega alati ei pea muidugi võrdlema. Oma tagasihoidlikkuses oli Kaasani katedraalilgi oma ilu. Väljastpoolt vaadates jättis kirik väga võimsa, despootliku, range ja natukene isegi ähvardava ja sünge kantsi mulje. Sisenedes sellesse meeletusse hoonesse jäi mulje aga kui väga helgest, õhulisest, valgusküllasest ja avarast hoonest. Nagu öö ja päev erinesid hoone välimus ja sisemus! Ostsin mõned mesilasvaha küünlad. Süütasin need põlema ja panin selleks ette nähtud alusele. Mulle nii meeldivad need kõikjal üle maailma müüdavad päris ehtsast mesilasvahast küünlad! Need on nii üdini "päris" asjad! Enne põlema süütamist hoian neid jupp aega käes, et sügavalt sisse hingata seda mulle lausa teraapiana mõjuvat lõhna. Ma mõistan sajaprotsendiliselt oma lapsi, kes väiksena kippusid kõik sellised kodus olevad küünlad ära sööma.

Jalutasin natukene aega ümber kiriku veel. Kahjuks on need võimsad katedraalid nii suured, et väga keeruline, kui pea võimatu, on neid korralikult pildile saada. Ei saa lihtsalt piisavalt kaugele jalutada, et mõni muu hoone segama ei hakkaks vaadet. Avarust, rohkem avarust oleks taoliste hoonete ümber vaja! Varsti pidime bussi ka uuesti minema. Meie järgmine peatus oli taas kirik. Sellel korral nüüd 1860 valminud Jaani kirik Dekabristide tänaval. Täitsa eestlaste luteri kirik keset Peterburi linna. Jaani kirik ei ole absoluutselt kogu aeg avatud. Kuna aga meie grupist osad inimesed avaldasid soovi seda külastada, siis organiseeriti see meile. Saime sisse, vaatasime ringi ning natukene ka räägiti meile kiriku tekkeloost, ajaloost, restaureerimisest ja tänapäevast. Jaani kirik on Peterburis päris populaarne kontserdisaal tänasel päeval.

Jaani kirik on eestlastele läbi aegade väga tähtis olnud. Seal on töötanud näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman, Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias. 1917-ndal revolutsioonisel aastal kogunes Jaani kiriku juurde umbes 40 000 eestlast, kes läksid sinimustvalgete lippudega rongkäigule. 1930-ndal aastal kirik võõrandati, torn eemaldati ning ehitati vahelaed. Nõukogude ajal ajal oli hoones mitmeid asutusi. Viimasena tegutses seal Leningradi Ehitustrust, pärast mille väljakolimist jäi hoone lihtsalt lagunema. Oma esialgse välimuse sai kirik tagasi 2010-ndal aastal põhjaliku renoveerimise käigus.


Kui olime aga kõik jälle kokku kogunenud ja bussis olemas, võtsime suuna Peterburist välja. Meile antud aeg siin linnas oli otsa saanud. Nüüd ootas meid Tsarskoje Selo. Tsarskoje Selo suurepärased paleed ja aiad rajas Katariina I kui pelgupaiga maale. Kuid siiski oli see Jelisaveta, kes alustas ulatuslikke ja suurejoonelisi ehitustöid nendes valdustes, tellides pillava lossi ehituse. Keiserliku lossi lõi Bartolomeo Rastrelli (1700-1771). Venemaa kõige kuulsam arhitekt, kes oli küll päritolult itaallane (ja sündinud hoopis Pariisis!), kuid Venemaa teenistuses. Rastrelli pärand Venemaal ja mujalgi on tohutu: Talvepalee, Peterhofi suure palee uuendamine ja laiendamine, Tsarskoje Selo loss, Smolnõi peakirik, Vorontsovi palee, Stroganovi palee, Jelgava loss, Rundale loss, Andrease kirik Kiievis ning üldse mitte tähtsusetu Ahja mõis. Hiljem kujundas Tsarskoje Selo lossi siiski Katariina Suure palvel ümber, kuna tema pidas Rastrellit vanamoodsaks, Śoti arhitekt Charles Cameron. 18. sajandil loodud iluaiad olid esimesed omataolised Venemaal. II maailmasõja ajal sai loss ja kogu kompleks ulatuslikke kahjustusi ning restaureerimistööd kestavad kohati tänaseni.

Sõja ajal läks kaduma ka Tsarskoje Selo lossis asunud kuulus, isegi kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Merevaigutuba. Preisimaal valmistatud toa merevaigust paneelid kingiti Peeter Suurele 1716-ndal aastal. Sõja ajal 1941-sel aastal pakiti tuba kastidesse koos teiste kunstiväärtustega ja viidi Köningsbergi. Sealt läksid jäljed laiema avalikkuse jaoks kaduma, millest ongi tekkinud tohutult oletusi ja kuulujutte. Kuid tegelikkuses viidi 27 kasti pakitud Merevaigutuba pommitamise hirmus Königsbergist Göttingeni kaevandusse, kus need 1945-ndal aastal plahvatuse käigus hävisid. 1979-ndal aastal alustati vanade säilinud fotode põhjal toa renoveerimist. Kuna tegemist oli loomulikult must-valgete fotodega, siis võib ette kujutada kui suur ja aeganõudev töö see oli. Ning tõesti: selleks kulus tervelt 24 aastat! Ja seistes ise Merevaigutoas võib öelda küll, et tegemist on imega.

Tsarskoje Selo Katariina palees on mida vaadata. Kohati võtab see kuld ja kard lausa silme eest kirjuks. Kulda on nii palju, et enam ei oska imestada isegi. Peterburi uhkemates kirikutes on kulunud näiteks kaunistusteks lausa 7 kilo kulda. Samas saime siin kogeda ka mitte kõige paremat suhtumist. On arusaadav, et see on üks Venemaa kõige külastatavaimaid paiku, kuid giidid peaks oma tüdimust siiski suutma paremini varjata. Siin ei tohi ekskursioone teha iga giid. Vaid ainult muuseumi enda või siis spetsiaalse litsentsiga giidid. Kasutatakse audiogiide, mida siis opereerib muuseumi töötaja vastavalt liikumise kiirusele. Meie giid aga oli nii tüdinenud, et jättis osa teksti vahele ning katkestas jutu aeg-ajalt poolelt sõnalt. Mingi aja pärast hakati siiski protestima. Rohkem ei julgenud tüdinud noormees seda enam teha ja lonkis meiega truult lõpuni siiski välja. Kannataja Kristuse ilmel.

Ekskursiooni lõppedes läksime Katariinaga ja Mareti ja Riinaga kohvikusse sööma. Suppi. Hea supp oli! Aga head kohvi ja kakaod pole me siin väga saanud. Kohvikutes kasutatakse enamuses mingeid lahustuvaid pakikesi. Mille kohta "hea" ei saa kuidagi öelda. Pigem ikka kehvakene. Aga kõht täis ootas meid jällegi buss. Pidime alustama tagasiteed. Minul oli jälle uni bussis. Ma olen ikka maailma parim bussireisija: suudan ilmselt igasuguses olekus ja asendis magada. Aastaid tagasi oli see veel parem muidugi. Siis suutsin ka käsu peale magada! Nüüd oligi meil ees veel ainult kojusõit.

Enne piiri tegime siiski peatuse ühes supermarketis. Paljudel oli soov minna apteeki. Kaasa arvatud minul. Sõbranna oli palunud osta paar pakki analgiini, mis on Venemaal retseptita saadaval. Igaks juhuks ostsime Katariinaga siis endale koju ka mõned karbid. Nii igaks juhuks. Piiril läks jälle paar tundi. Mõned tunnid veel Narvast sõitu Tallinna poole. Jõelähtme tanklas tuli meie seltskond bussilt maha. Auto oli meil ilusasti vastas. Meie Katariinaga jõudsime koju umbes kell 12 öösel olles jätnud seljataha ühe väga mõnusa ja toreda ja mis peamine - väga hariva reisi! Ja täitus ka Katariina suur soov käia ära Venemaal.

Raha kulus meil täna lõunasöögile 600,0 rubla, Jaani kirikusse annetuseks 100,0 rubla, poes ja apteegis 1100,0 rubla. Reisi maksumus oli kahe peale kokku 420,0 eurot. Juurde tuli viisa maksumus 130,0 eurot kahele. Kõik kokku läks meil maksma 750,0 eurot kahele.

Saturday, September 23, 2017


KATARIINAGA PETERBURIS!

TEINE PÄEV - 19.08.2017.

Kell kaheksa läksime restorani hommikust sööma. Issakene, kus seal oli rahvast! Kõigepealt jalutasime mitu ringi söögisaalis, et leida mõni vaba laud. Lõpuks see siiski õnnestus. Tundub, et oleme sattunud ööbima tõeliselt populaarsesse hotelli. Käisime Katariinaga korda-mööda toitu võtmas. Rahvast oli nii paksult, et meie ülejäänud kolme daami õnnestus hommikusöögil ainult vilksamini näha. Kell üheksa saime kogu grupiga all fuajees kokku, et alustada oma teise päevaga Peterburis. Natukene oli vaja giidile maksta raha veel juurde kõikide reisil külastatavate kohtade piletite eest. Siis peaks olema kõik tasa. Aga kuna maksjaid oli palju ja arvutamist ka väga palju jäime ajahätta. Meieni järjekord ei jõudnudki. Pidime bussi minema.

Palusin Katariinal võtta minu asjad ka bussi kaasa ja jooksin ise kiiresti korra veel pangaautomaadi juurde, et natukene raha välja võtta. Seekord olime tulnud reisile nii, et mul oli kaasas küll eurosid, kuid rublasid mitte ühtegi. Musta mere äärest tulles olime kaks päeva kodus, kus jõudsime enne järgmist reisi teha ära hädapärased tööd nagu muruniitmine näiteks. Polnud aega raha vahetamise peale mõeldagi. Esimese raha sain õnneks eile kohe pärast piiri bensiinijaamas välja võtta. Bussi tagasi jõudes avastasin (õnneks kohe!), et Katariina polnud fotoaparaati võtnud fuajee diivani pealt kaasa. Tormasin hotelli tagasi. Seal diivani peal ei olnud seda. Igaks juhuks käisin restoranis vaatamas lauda kus istusime. Seal polnud ka. Küsisin administraatori käest, et äkki on vastuvõttu toodud. Tütarlaps hakkas kuskilt kastist otsima. Aga siis nägin juba riiulil ise tuttavat fotokat. Sellelgi reisil vedas meil!

Bussi tagasi ei jõudnudki viimasena - paar eakamat prouat seiklesid veel kuskil ringi. Nendegi kohale jõudes sõitsime alustuseks Smolnõi kloostri juurde. Klooster rajati 1748-ndal aastal tsaarinna Jelizaveta poolt, kes kavatses siin veeta oma elu lõpuaastad. Kuid kahjuks suri ta enne kloostri valmimist. Kui võimule tuli Katariina Suur muudeti klooster Venemaa esimeseks tütarlastekooliks. Kõige suuremaks vaatamisväärsuseks kloostri juures on rabav 19-ndast sajandist pärinev katedraal oma kuplitega, mille tippe kroonivad kullatud kerad.

Järgmisena läksime Ermitaaži. Selle, ühe maailma kuulsaima ja parima muusemi puhul on tegemist arhitektuurilise kompleksiga, mis koosneb viiest 18-19-ndal sajandil ehitatud hoonest. Talvepalee, Väike Ermitaaž, Suur Ermitaaž, Uus Ermitaaž ja Ermitaaži teater. Jelizaveta Petrovnale residentsiks ehitatud Talvepalee valmis alles pärast tsaarinna surma ja muuseumi rajajaks sai Katariina Suur. Õukonnamelust pääsemiseks lasi ta 1764 ehitada Talvepalee kõrvale pisema pelgupaiga, millest tulenes ka nimi Väike Ermitaaž.


Piletisaba ei olnudki kaks kilomeetrit. Saime umbes 15 minutiga sisse. Kotist kästi eemaldada minul veepudel. Samas, Katariina veepudeli kohta ei öelnud keegi midagi. No vähemalt jäi meile alles üks pudel vett. Võtsin maja plaani ja asusime uurima. Õnneks oli meie giid taibanud enne kui muuseumisse läksime öelda, et minu lemmikud impressionistid, kelle pärast ma paljuski siia tulin, on teisaldatud muuseumi uutesse ruumidesse (viimastel aastatel on muuseum laienenud Paleeväljakul asuvasse Kindralstaabi hoonesse). Vastasel juhul ma ilmselt oleksingi jäänud neid otsima.

Käisime läbi Talvepalee osa ja Väikese ja Vana Ermitaaži, mis ehitatudki muuseumiks aastatel 1771-1887, et mahutada Katariina Suure pidevalt kasvavat maalikogu. Katariina Suur omandas Berliinist umbes 250 hollandi ja flaami kunstniku teost ning 1769-ndal aastal Dresdenist umbes 600 maali. 1852 avas Nikolai II selle avaliku muuseumina. Sajandite jooksul on lisandunud hulgaliselt kunstiteoseid kogu maailmast ning nüüd on muuseumis ligi kolm miljonit eksponaati kiviajast nüüdisajani. Ermitaaž võib uhkeldada muide maailma suurima maalikoguga. Kõike me muidugi põhjalikult vaadata ei oleks jõudnud ega jaksanud. Vaatasime ära Ermitaaži vaieldamatud pärlid Rembrandti, Rubensi, Leonardo da Vinci. Kuigi mõnes saalis ei saagi aru, mida siis rohkem imetleda - kas maale või interjööri?

Ning siis suundusime Kindralstaabi hoonesse. Tegemist on kusjuures väga lahedalt ja oskuslikult renoveeritud hoonega. Juba hoone ise jättis mulle unustamatu mulje. Rääkimata siis eksponaatidest! Esimese tähelepanu vääriva eksponaadina jäi mulle aga silma hoopis Peeter Suure keep ja müts, mida ta olevat kandnud Poltaava lahingus. Ronides lõpuks, enam nüüd ei mäletagi, kas kolmandale või neljandale korrusele, jõudsime lõpuks selleni, mida mina kõige rohkem näha soovisin. Saalide kaupa võisin imetleda oma lemmikuid: Cezanne, Degas, Gauguin, Matisse, Monet, Picasso, Renoir, van Gogh jne-jne. See on täiesti uskumatu milline maalikogu! Tahes-tahtmata tekib küsimus, et kust on see kõik kokku varastatud? Teise Maailmasõja tulemus ilmselt.

Pärast sellist kogust kunsti olin mina kui seitsmendas taevas ja Katariina täiesti oimetu. Saime Paleeväljakul kokku kahe meie seltsilise Mareti ja Riinaga ja suundusime sööma lõunat. Valisime venelaste kiirsöögikoha, kus hamburgeri asemel sai pliine ja friikate asemel vareenikuid. Road viisid keele alla! Juurde sai Katariina meie eelmiselt reisilt meeldima hakanud külma kalja Coca-cola asemel ja täisealised õlut. Pärast lõunat suundusid teised suveniiripoodi, meie Katariinaga aga kasutasime veel ära natukest vaba aega ja läksime Iisaku katedraali vaatama.

Algselt lasi Peeter Suur ehitada samanimelise väiksema kiriku, kuid see hävis 1710-ndal aastal, peagi pärast valmimist üleujutustes. Praegune katedraal avati 1858. Ehitus kestis 40 aastat ning oli oma ulatuselt seninägematu omas ajas. Vene ajal oli kirik kasutusel ateismi muuseumina. Iisaku katedraal on suurim kirik Venemaal ning on siiani ametlikult muuseum: seal asub kollektsioon 19. sajandi kunstist. Ülevalt tornist avaneb hingemattev vaade Peterburi linnale. Talvepalee, Paleeväljak ning nende ümbrus on kui peo peal. Uuesti Paleeväljakul Talvepalee ees pidime tagasi olema 15:30. Ehk siis meil oli umbes 15 minutit. Päris kiire jalutamine oli! Aga täpselt kell pool neli sisenesime me bussi.

Ja kirikutega jätkasime: järgmine oli Lunastaja kirik. Kirik on ehitatud mälestusmärgina kohale, kus mõrvati Aleksander II 1881-sel aastal. Seal on 7000 ruutmeetrit mosaiike! Need on uskumatud! Eemalt vaadates ei tuleks selle pealegi, et tegemist mosaiigiga. Jätab mulje meisterlikust maalist. Nii väikestest killukestest, kasutatud on suurt valikut erinevaid materjale sealhulgas jaspist, porfüüri ja itaalia marmorit, on kõiki seinu ja lagesid katvad mustrid kokku pandud. Mosaiigid katavad kirikut nii seest kui osaliselt väljast. Kirik on enneolematult värvikirev. Aknaraamid on välja raiutud kusjuures Eestist toodud marmorist (Saaremaa dolomiit)! Lunastaja kirikut ei ole kunagi kasutatud päris töötava kirikuna. Seal pole peetud ühtegi usutseremooniat - ei ühtki laulatust ega ristimist ega muud taolist protsessiooni. Enne revolutsiooni peeti seal siiski mõned jutlused. Hoone on projekteeritud Alfred Parlandi poolt ning ehitus lõpetati 1907. 90-ndatel kirik restaureeriti ja avati 1997 uuesti külastajatele. Kiriku peatorn on 81 meetri kõrgune. Minul jättis see seni nähtud kirikutest küll ühe parima mulje.

Täna jõudsime veel ka Peeter Pauli kindlusesse, mis algselt pärineb 1703-ndast aastast. Ehitamist alustati kaitseks Rootsi vastu Põhjasõjas, kuid kindluse valmides olid rootslased juba tagasi löödud. Jäänud ilma kavandatud otstarbest anti see üle kohalikule garnisonile. Koosnedes suurejoonelisest katedraalist, niisketest pimedatest vangikongidest, populaarsest rannast ja imelisest baroksest arhitektuurist on tegemist omamoodi vastuolulise imega keset linnasüdant. Elegantne barokne katedraal oli Peeter Suure sihilik katse tuua Venemaale värskeid tuuli ja heita kõrvale senine traditsiooniline Vene kirikuarhitektuur. Katedraali on maetud läbi ajaloo Vene tsaariperekondi. Oma viimase puhkepaiga on seal leidnud nüüdseks ka Vene viimane tsaar Nikolai II ja tema perekond. Ning sellised ajaloolised suurkujud nagu Peeter I, Jelizaveta Petrovna, Katariina Suur, Peeter III ja nii edasi ...

Jalutasime ka läbi vanglaruumide milledeks kasutati Trubetskoi bastioni pimedaid konge. Esimene vang nendes oli Aleksei, keda tema isa Peeter Suur, süüdistas riigireetmises ning kes hukati 1718-ndal aastal. Peeter Suure kuju vaatasime, millega kuju looja Mihhail Semjakin, tekitas suurt poleemikat avamisel 1991. Skulptor soovis kujutada Peeter Suure suurt alter ego´t. Peterburi rajajat on näidatud enneolematult väikese pea ja pikkade sõrmedega. Samas olidki Peeter I näiteks ebaloomulikult väikesed jalad võrreldes tema väga suure kehaga (tal oli pikkust 2 meetrit ja 3 sentimeetrit!). Kuid tema jalanumber olevat olnud 36-37. Et varjata ebaharilikult väikest jalga kandis Vene tsaar kahtesid saapaid. 

Sellega aga tänase pika ja enneolematult huvitava päeva ka lõpetasime. Meie giid Ervin on ikka väga tubli! Millised on tema teadmised Vene tsaaridest ja kogu õukonnast! Saime nautida tema jutustusi terve päeva vältel. Lõpuks natukene seitse läbi sõitsime hotelli, kus saime rahaasjadki giidiga korda ajada. Pidin maksma juurde ainult 100 rubla. Olles päris väsinud tänasest päevast ei viitsinud meie seltskonnast keegi minna tänagi linna peale otsima mingit söögikohta. Enamus ülejäänud grupist läks nautima restorani vene õhtut. See meid aga ei tõmmanud kuidagi. Tundus oma esinejatega olevat kuidagi liiga palagan ja lärmakas. Ja 25 eurot (mul siis kahe peale kokku veel topelt summa) ei raatsinud ka maksta selle eest. Eelistasime natukene rahulikumat ajaveetmist. Kuna hotellis olid väga head söögid, siis otsustasime ka täna minna õhtust sööma hotelli restorani. Pärast sööki istusime veidi baaris ja jõime klaasikese veini. Siis tuli minna veel hotelli läheduses olevasse poodi kommi koju kaasa ostma. Venemaa kommid on ju tuntud oma headuse poolest! Aga valimine nende kõikide hulgast osutus oodatust keerulisemaks. Jändasime sellega seal poes ikka jupp aega. Kui kassasse maksma läksime arvas müüja, et ilmselt on head kommid, neid pidavat kõik ostma. No seda oli hea teada! Tagantjärele võin öelda, et olid tõesti imehead kommid. Ja siis läks tõesti igaüks oma tuppa lugema ja magama.

Raha kulutasime täna 100,0 giidile muuseumipiletiteks + veel 60,0 eurot homseks Tsarskoje Selo külastuseks; lõunasöök 700,0 rubla; õhtusöök 1300,0 rubla, 350,0 rubla baaris; poes 280,0 rubla kommidele, Ermitaaži piletid 700,0 (need ostsime ise) ja Iisaku katedraal 300,0 rubla. 

Thursday, September 21, 2017


KATARIINAGA PETERBURIS!

ESIMENE PÄEV - 18.08.2017.

Äratus oli täna minul ja Katariinal 4:30. 5:15 pidime olema Aruküla mõisa ees, et jõuda ilusasti "Estonia" juurde kell 6:00 Peterburi väljuva bussi peale. Süüa me hommikul loomulikult nii vara ei jõudnud ega soovinud. Bussis tegime kõigepealt Katariinaga tagasihoidliku hommikusöögi. Lahke naabrinaine oli meile pannud kaasa eilselt sünnipäevalt salatit, arvates juba ette, et ega me nii vara hommikul ei viitsi midagi valmistama hakata. Kohvi olin topsiga kaasa teinud endale. Siis tuli minul vastupandamatu soov jätkata pooleli jäänud und. Ärkasin piiril. Võrreldes paari päeva eest naastud Musta mere äärsete riikide piirikogemusega, läks Vene-Eesti piiril kõik ludinal. Ainult kaks ja pool tundi! 

Peterburi sõitmise soov tekkis meil väga äkki kevadel mõnede töökaaslastega. Mõeldud-tehtud! Antud juhul käis see isegi vastupidi: et tehtud-mõeldud. Otsisime netist välja esimese sobiliku reisi, mida täitsa juhuslikult pakkus taas kord Germalo. Nendega käisin ka Islandil eelmisel suvel ning jäin väga rahule. Nii oligi meie väikeses seltskonnas (mis oli osa tervest bussitäiest) Riina, Maret, Reet, Katariina ja mina. Käisin esimest korda Peterburis siis, kui tegemist oli veel Leningradiga. Olin 12-aastane ja juba toona lummas mind see linn oma kanalite, sildade ja muuseumide kulla ja säraga. Ega ma tookord ei teadnud mitte midagi nimedest, koolkondadest, selle võrratu linna asutamise loost, keiserlikust perekonnast ega Venemaa võimsusest ja hiilgusest. Ning äkki olin puhta lehena sattunud Talvepalee ühte uskumatult võrratusse maalisaali. Seisin seal õhku ahmides ühe maali ees igaviku. Et niiii ilus! Siis vedas isa mind järgmise ette. Ja nii jõudsin ma kohe päris mitut maali imetleda selle poole päeva jooksul, mis Ermitaažis veetsime.


Nende kahe käimise vahele on jäänud nii mõnedki põgusad külastused, mis on aga kõik olnud lihtsalt läbisõitmised. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, läksin ma aga Peterburi hoopis teise pagasiga. Olles aastatega omandanud tohutud teadmised võrreldes esimese käiguga. Kindlasti aitavad need mul teha häid valikuid ning keskenduda sellele, mida ma soovin näha ja mis mind tõeliselt huvitab. No Katariina loomulikult peab leppima minu valikutega. Esimesena suundusime aga hoopis Peterhofi. Piletite ostmisel tekkis väike segadus. Katariinat ei lastud algul sisse. Meie giid oli võtnud kõigile koolilastele tasuta piletid. Unustas aga ütlemata, et selle jaoks peab olema alla 16-aastane. Ning tasuta piletiga saab sisse ainult ühest väravast. Nii ta siis sinna väravate vahele jäigi. Küsimise peale ütles oma vanuse, tehes ennast niigi aastakese võrra nooremaks, kuid sellest ei piisanud. Oleks pidanud kaks aastat nooremaks valetama. Kuid sai uue pileti ja sisse me saime.

Peterhofi loss on ehitatud Soome lahe kaldale - Peeter I esitas tellimuse 1714-ndal aastal. Tema kavatsus oli, et ehitatav loss sarnaneks ja isegi võistleks Prantsumaal asuva Versailles´i lossiga. Suurt lossi (1714-1721), mille algne arhitekt oli Jean Baptiste Le Blond, muutis Jelizaveta valitsemisajal Talvepalee arhitekt Rastrelli, kes lisas omapäraseid barokseid detaile. Kompleks koosneb ekstravagantsest kogumist lossidest, maailmakuulsast purskkaevude süsteemist (siin on üle 100 purskkaevu), kaskaadidest ja parkidest ning iluaedadest. Tsaariperekonna jaoks oli Peterhof suvepalee. Lihtsamalt öeldes siis suvila. Uhke küll!

II Maailmasõja ajal sai Peterhof kõvasti kannatada. Kolm aastat asus siin Leningradi blokaadi ajal Saksa armee, kes põletas Suure lossi ning kahjustas ulatuslikult teisigi hooneid. Suurest paleest olid järel ainult seinad ja kõik oli mattunud rusuhunnikutesse. Tänu Punaarmee inseneridele ning vähemalt 1000-le vabatahtlikule taastati Peterhof aga väga kiiresti (ning ühtlasi muudeti aastal 1944 saksapärane nimi Peterhof Petrodvoretsiks, mis püsis kuni 1990-nda aastani) - 1945 avati külastajatele juba pargi osa ning 1952 ka hooned. Lossides sees me ei käinud. Jalutasime läbi pargid, imetlesime purskkaeve ja kaskaade ning tegime väikese püstijala lõuna.

Siis sõitsime päriselt Peterburi! Esimest korda nägin ka Peterburi mitte kõige ilusamat poolt - sõitsime läbi suhteliselt mahajäetud linnaosa alustuseks. Tühjad ja lõhutud majad. Inimesi väga polnud liikumas. Tundus nagu mingi geto olevat! Ees ootas meid aga laevaga ehk jõebussiga sõit. Alguses hoiatati küll, et hirmus külm hakkab väljas istudes. Kuid ilmadega vedas meil jälle. Võttes fliisid ümber oli ka õhtul jõgede ja kanalite peal mõnusalt soe vaatamata kõvasti puhuvale tuulele. Mõned sillad oli nii madalad, et kapten käis isiklikult kontrollimas väljas, et meist kõik hoiaksid oma pead all rääkimata sellest, et keegi püsti seisaks. See oli täiesti keelatud! Giid Ervin Org jutustas meile peaaegu igast majast, millest mööda sõitsime, oma loo. Uskumatu, kui palju teadmisi ja kui põhjalikud võivad need olla ühest linnast!

Sõitsime pikalt mööda Gribojedovi kanalit, mis laiub kesklinnas lausa viie kilomeetri ulatuses ning mida ületab 21 silda. Kanal ehitati 1739-ndal aastal, et vedada Heinaturult kaupa, ning sai nime Vene näitekirjaniku ja diplomaadi Aleksander Gribojedovi järgi. Läbisime osaliselt Moika ja Fontanka jõgesid. Imetlesime Maria teatri imeilusat hoonet. Teatrile on ehitatud juurdeehitus teisele poole kanalit: uus ja vana hoone on ühendatud galeriiga. Peterburi veeteed on oluliselt kiiremad autoteedega võrreldes. Mööda tänavaid jooksis meiega kaasa umbes 10-12 aastane poisike, kes igalt sillalt meile rõõmsalt lehvitas. Eks ta tegi seda loomulikult raha pärast, et turiste lõbustada, aga iseenesest oli ta väga armas ja tagasihoidlik ja ilmselgelt pidi olema äärmiselt heas vormis. Sest kokku tuli tal joosta üle kaheksa kilomeetri. Teadis meie giid rääkida. Ja ta pidi seda tihti tegema. Natukene raha sai ta meie grupiltki ja oli tänulik selle eest.

Laeva pealt maha tulles suundusime bussi tagasi. Sõitsime natukene veel mööda linna ringi ja siis jõudsimegi meie hotelli. Hotell oli tore ja uhke. Väga suur. Azimut oli nimi. Meie tuba Katariinaga asus seitsmendal korrusel. Kuid korruseid oli veel mitu. Õhtusööki meil reisi hinna sees polnud ette nähtud, seega pidime leidma ise endale võimaluse kõht täis saada. Korraks mõtlesime minna linna peale otsima mõnda mõnusat söögikohta, aga väsimus ja laiskus said võitu. Ning nii mõnus oli nautida hea hotelli mugavusi. Seega otsustasime süüa hotelli buffee lauas. See oli suhteliselt odav ja söögid olid tõesti väga head. Olles kõhu liigagi täis puginud, sest kui rootsi laud, kus sööd palju tahad, kipub inimene ikka ahneks minema ja liialdama, läksime igaüks oma tuppa. Mina lugesin. Katariina luges samuti. Mulle nii meeldivad need õhtud erinevates hotellides. See on parim puhkus! Sest lihtsalt ei ole võimalik äkki püsti karata ja koristama hakata, ei saa muretseda pesemata nõude ja triikimata pesu, niitmata muru, rohimata peenarde ja tuhande muu asja pärast, mis kodus ei lase rahulikult diivanil lugeda, vaid sunnib niitma, pesema, koristama ja kraamima lõputult.

Raha kulus meil täna 750,0 rubla minu Peterhofi piletile. Katariina eest giid siiski ei küsinud piletiraha. 700,0 rubla eest sõime lõunaks lõhe-wrappe, mis olid uskumatult head. Ning õhtusöök kahele hotellis 1300,0 rubla. Giidile maksin ette ära 3000,0 rubla. Hiljem siis saab tasaarveldada. Ja kui imeline võrreldes just lõppenud eelmise reisiga - ma ei pidanud roolis olema!

Sunday, September 17, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 15.08.2017.

Täna ärkasime väga aktiivse tegevuse peale meie vahetus naabruses. Koht, kus ööbisime, osutus väga populaarseks poolakate seas. Kuskile teel olevate poolakate seas siis. Vaevalt keegi sõitis kodust hommikust sööma kiirtee äärde. Pakkisime meiegi oma telgi kokku ja tegime hommikusöögi. Nüüd ei olnud meil muud, kui otse ja nii kiiresti kui vähegi jaksab, koju sõita. Algamas oli meie reisi kõige viimane etapp. Eile öösel sõites ja kaarti uurides olin teinud otsuse, et rohkem me ei plaani ööbida ega telki üles panna. Aitab küll! Praegusest ööbimiskohast oli meil koju umbes 1200 kilomeetrit. Kui sõitmisest puhkust vaja, siis tukume autos lihtsalt natukene. Pärast hommikusööki ei viitsinud isegi nõusid pesta enam. Et las lähevad kodus masinasse.

Kontrollisime üle, kas meie navigaator on meile ikka jätkuvalt kõige otsema ja kiirema tee välja valinud. Üleeile Sigishoarast Ukraina piiri äärde sõitu alustades olime temaga kohe täitsa hädas. Kui üritasime võimalikult otsest teed valida, siis juhatas ta meid kuskile pärapõrgusse, mingite auklite kruusateede vahele. Pärast mitmekordset üritamist loobusime ja ühe nendest kruusateedest pidime siiski läbima. Keskmise kiirusega 20 kilomeetrit tunnis. Samas nägime me just sellel teel kõige ilusamaid ja uhkemaid väravaid. Rumeenlastel on lausa rahvuslik hobi ehitada ja kaunistada aiaväravaid. Kõigepealt nikerdatakse need puidust. Siis, nüüd tuleb erinevus esile lausa piirkonniti, kas lakitakse või värvitakse. Aga kahtlustasin siiski, et aparaat on jätnud endale mällu kuidagimoodi, et meie sõidamegi ainult neid kõige viletsamaid, väiksemaid ja käänulisemaid sik-sakke pidi. Valgevene näitel ma mõtlen, kus vältisime tõesti tasulisi ja kõige otsemaid kiirteid. Kuid nüüd edasi oli meil peaaegu nagu joonlauaga tõmmatud joon Tallinnasse välja.

Läbi Poola idanurga sõites avaldas Karl imestust, et miks me siin pikemalt aega ei veeda ja ainult läbi sõidame? Tema arvates osutus just Poola meie reisi jooksul läbitud maadest kõige ilusamaks. Ja Karl oleks siin veetnud kõvasti rohkem aega. Eks siis pea kunagi plaani võtma! Algse plaani kohaselt ei pidanud me selle reisi jooksul üldse Poolasse sattuma. Kuid avastades, et viisad, mille meie saame, on nö eraviisad, mille kasutustingimuste hulka kuulub ainult ühekordne sisenemine riiki, siis lihtsalt ei olnud meil muud varianti, kui tulla tagasi Poola kaudu, sest Valgevenesse meid ei oleks enam sama viisaga teist korda lastud. Nii tuligi plaan ringi teha juba enne teele asumist ja Valgevenes jäi meil külastamata Brest.

Üldiselt siiski saime me üllatuslikult kogu oma reisikava ja marsruudi teoks teha. Käigu pealt muutsime ainult mõne riigi külastuse järjekorda (sõitsime Moldova läbi lõuna poole sõites, mitte pärast tagasi tulles nagu algselt plaanis oli), sattusime kogemata kombel Transnistriasse ning jätsime välja Sofia (selle asemel sõitsime pikemalt ringi Bulgaaria põhjaosas). Õnn oli meie poolel kogu aeg: vaatamata minu rumalusele olid meil need õnnetud autodokumendid kaasas; vaatamata pidevatele ähvardustele ei õnnestunud meil maksta mitte ühtegi trahvi piiridel (isegi mitte parkimistrahvi me ei saanud, kuigi kõikidel eelmistel reisidel on meil see vähemalt õnnestunud saada); meie auto pidas kogu reisi vapralt vastu ja aku ütles lõplikult üles alles kodus tagasi olles.

Kui nüüd küsida, ja kindlasti tekib see küsimus, et milline riik meile kõige parema mulje jättis, siis Rumeenia. See oli kuidagi kõige armsam, seal olid kõige armsamad väikesed külakesed, majad ja muuseumid, kõige ilusam maastik ja loodus jne. Valgevene oli kõige odavam. Ukrainas oli kõige rohkem päevalilli ja Odessas kõige kuumem. Transnistrias veetsime kõige vähem aega. Moldovas olid kõige viletsamad teed, aga selle eest head viinamarjad. Rumeenia jättis siis kõige meeldivama mulje ning sinna sooviks kunagi kindlasti tagasi minna. Bulgaarias oli kõige rohkem kultuuri. Sinnagi peaks minema kunagi veel korra, et käia siiski ära Sofias ja nendes kohtades, mis nüüd vaatamata jäid. Kui teistest riikidest lahkusime tundega, et enamus maast sai läbi sõidetud/vaadatud, siis Bulgaarias tekkis küll tunne, et me ei jõua iialgi kogu selle meeletu koguse kultuuri, kunsti ja ajalooga tutvuda nii põhjalikult kui sooviks.

Nüüd Tallinna poole sõites läbi Poola, Leedu ja Läti ning lõpuks ka Eesti, käisime korra pärast lõunat söömas. Tegime mõned tualetipeatused. Tankisime kaks korda, viimane neist juba Pärnus. Ning koju jõudsime umbes kell kolm öösel. Ah jaa, päriselt me trahvist siiski kogu reisi jooksul ei pääsenud. Pärnu maanteel kodu poole kihutades õnnestus meil öösel saada üks trahv ikkagi - kiiruse ületamise eest. Olime järjest autos olnud hommikul kella kümnest peale kuni siis koju jõudmiseni välja, see teeb siis umbes 17 tundi. Läbisime selle ajaga 1200 kilomeetrit. Enne pole ma mitte kunagi nii pikalt ja palju järjest sõitnud. Aga kuskile ööbima ei tahtnud me enam jääda ja nii see läks.

Nüüd kogu reisi kokku võttes sõitsime me maha 6189 kilomeetrit. See on ka meie autoreiside rekord! Raha kulus meil kogu reisi peale 1360,0 eurot. Ühe inimese kohta läks reis maksma 340,0 eurot. Kindlasti oleks saanud väga palju odavamalt veel. Aga kuna need maad olid niigi väga odavad, siis ei saa öelda, et me just koonerdanud oleksime! Seal sees on kaasa ostetud toit 90,0 eurot, mida jäi palju järgi, kuna käisime kõvasti väljas söömas ja ööbisime hotellides, mida polnud ette nähtud. 183,0 eurot kulus fotodele ja Valgevene viisadele ja kohustuslikule kindlustusele. Pidime tegema kiirviisad, kuna minul ja Katariinal oli vaja enne Musta mere äärde sõitmist saada passi veel Venemaa viisad. Muidu poleks ajaliselt jõudnud lihtsalt. Nimelt Musta mere äärest tulles ootas meid koos Katariinaga paari päeva pärast Peterburg.

Igal juhul soovitan mina kõigil huvilistel nendesse riikidesse sõita. Ning ei maksa peljata neid hirmu tekitavaid piire, teid, liiklust jne. Piiridel mõtlesin küll tõesti iga kord, et jumal tänatud, et ma vene keelt räägin. Pole see küll hea, aga hakkama sain. Valgevene piirivalvurid näiteks ei rääkinud inglise keelt. Kuid ka ilma vene keeleta tuleb toime. Natukene peale hakkamist ja külma närvi läheb ainult vaja. Kõik muud hirmu- ja õudusjutud, millega enne teele asumist kokku puutusin, jätsin tähele panemata ega võtnud neid tõsiselt. Mitte kordagi reisi jooksul ei tekkinud meil tunnet, et oleksime kuidagi ohustatud. Isegi siis mitte, kui olime sattunud oma navigaatori juhtimisel tõesti kuskile jumalast hüljatud paika taas. Ja jutud selle piirkonna suurlinnade kohutavast liiklusest on ka kõvasti liialdatud. Minul ei tekkinud mitte ühtegi ebameeldivat, ohtlikku ega ka mitte piinlikku situatsiooni mitte üheski suurlinnas. Tähelepanelik tuleb muidugi olla. Kuid see on liikluses niigi elementaarne. Mina arvan igal juhul, et see piirkond väärib avastamist, tutvumist ja ringi seiklemist!

Friday, September 15, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 14.08.2017.

Uskumatu, aga suutsime autos magada kella üheksani hommikul, panemata midagi tähele, mis meie ümber toimus. Sõime, vahetasime riided ning sõitsime lähimasse bensukasse. Õues oli külm. Hakkasin juba õudusega mõtlema, et kas nüüd nii külm edasi ongi kogu aeg. Otsisin auto pagasiruumi põhjast välja oma paksu jope tuulekaitseks. Pärastpoole läks õnneks siiski uuesti soojaks. Bensukast ostsin kohvi ja saiakesi tee peale maiustamiseks. Sõitsime edasi Lvivi poole. Lviv oli meie viimane plaanitud pikem peatuspunkt. Sealt edasi oli tulemas ainult kojusõit. Nii kiiresti ja sellise tempoga, kui mina siis sõita suudan. Polnudki ette mõelnud selle peale, et mitu ööd meil veel kulub. Ilmselt kaks.

Ja no see sõit võtab ikka parasjagu aega. Uni kippus ka kallale. Eriti kui vaadates meie tagumist pinki, kes on ilmselt 24 tundi järjest ainult maganud. Õnneks on Katariina teine vapper, pühendudes hoolega oma navigaatori tööle. Ma pean ütlema, et temast on saanud aastate ja kõigi meie autoreisidega väga hea kaardilugeja, keda võib alati usaldada. Isegi nendel jumalast hüljatud kruusateedel kottpimedas on olnud temaga koos hea ja julge sõita. Esimestel sõitudel pidi teda natukene küll treenima, kui ta andis juhiseid stiilis "no ma nüüd ei tea, varsti vist peaks hakkama keerama kuskile, vist vasakule, ei ikka paremale, oi ikka vasakule oleks pidanud keerama vist". Saades roolis olles sellises vormis juhiseid jookseb ilmselt igaühel varsti juhe kokku. Aga üsna varsti õppis Katariina ära, et piisab kas "vasakule" või "paremale". Koostöö on läinud aina paremaks! Täna muutsid meie sõidu Lvivi muidugi kõvasti aeglasemaks kõik need ohtrad teetööd, mis meie teele jäid.

Kui lõpuks Lvivi jõudsime parkisime auto kesklinna ning läksime linna peale. Lviv oli vana Galiitsia keskuseks. Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürst Danilo Romanovitś rajas oma pojale, kelle nimi oli Lev (idaslaavi keeles "lõvi"), 1250-ndal aastal praeguse Lvivi kohale kindluse. Aastatel 1272-1349 oligi Lviv Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi pealinn. Linnaõigused sai Lviv 1356-ndal aastal. 1569 kuni 1772 oli Lviv Rzeczpospolita Ruteenia vojevoodkonna pealinn.

1772 läks linn Habsburgide Austria-Ungari valdusse. Pärast I Maailmasõda ja Nõukogude Liidu-Poola sõda liideti Lviv ja Lvivi vojevoodkond taas Poola riigiga. Vastavalt Saksamaa nn Kolmanda Riigi ja NSVL vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile tungisid Nõukogude Liidu väed 17.09.1939 Poola territooriumile, hõivates Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne, Ivano-Frankivski, Lvivi, Volõõnia, Tśernivsti, Ternopili, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast), mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920-ndat aastat. 22-sel septembril vallutas Punaarmee Bialystoki, Bresti ja Lwowi, mille ründamist olid Saksva väed alustanud nädal varem. NSV Liidu ja lääneliitlaste poolt sõlmitud Jalta konverentsi otsuste tulemusega kinnitati ka NSV Liidu poolt 1939-ndal aastal vallutatud Lvivi liitmine Nõukogude Liiduga. Ukraina NSV koosseisu siis. Linna poolakatest elanikkond sunniti lahkuma Poola Rahvavabariiki. 1944-nda aasta novembris teostatud rahvaloendusel oli linna sõjajärgsest elanikkonnast (kokku umbes 100 000 elanikku) 67% poolakaid ja 26,4% ukrainlasi. 2001-se aasta rahvaloenduse andmetel oli Lvivi 750 000-ndest elanikust 88% ukrainlased, 9% venelased ja 1% poolakad.

Kusjuures 1661-sel aastal rajatud Lvivi Ülikool on Ukraina vanim. Veel tänapäevalgi on Lvivi puhul tegemist kõige olulisema kultuurikeskusega Ukrainas. Lvivi vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud. Linn on väga kena. Tegemist on äärmiselt euroopaliku linnaga, mis täis pikitud kenasid kohvikuid, suvisel ajal enamik neist tänavale kolinud. Ronisime alustuseks linna kõige kõrgema künka otsa. Kõigepealt lähenesime vanale kindluse kohale ühelt poolt. Tundus natukene vale lähenemisnurk. Selline inimtühi. Peaaegu üles jõudnuna tulime tagasi. Siis lähenesime teisest küljest. Saime kõvasti veel ronida ja üleval me olimegi kõva tuule meelevallas. Pärast selgus loomulikult, et ka teiselt poolt, kust oma retke alustasime, oleks siiski üles saanud. Aga vaade alla linnale oli tõesti lummav! Tegime üleval mõned pildid. Ja siis alla tagasi.

Meie kõige suurem soov oli leida nüüd Lvivis mõni väga mõnus kohvik. Mis oli meil eile Sigishoaras leidmata jäänud. Jalutasime mööda linna, käisime sees paaris kirikus. Leidsime postkaardi muuseumi, kus oli eksponeeritud maailma kõige suurem kogu Lvivist trükitud postkaarte. Siit ei puudunud isegi need natukene tobedad tänavakunstnikud-veiderdajad-esinejad. Tõesti on Lviv muutunud väga euroopalikuks, kui selline rahvas juba platsis on. Eelnevates riikides me sellist nähtust ei kohanud. Tutvusime tänavakaubandusega. Ka sellest olen kogu reisi jooksul seni püüdnud eemale hoida. Et mitte kulutada niigi väärtuslikku aega nii tühise asja peale. Aga siin ja praegu, oli väga mõnus jalutada vanalinna tänavatel nende lettide vahel ning ilusaid asju uurida. Ah, ilmselt on see ikka see naiselik edevus ja armastus ilusate asjade vastu!

Kuid lõpuks leidsime siit linnast väga mõnusa väikese restorani, kus pakuti kohalikke ehk siis Ukraina sööke. Tellisime suure poti pelmeene seente ja lihaga. Ning loomulikult seda imehead kalja jälle! Natukese aja pärast tuli kelner ja teatas, et seente ja lihaga pelmeene ei ole. Soovitas asenduseks seente ja kartulipüreega. Tellisime siis need. Veel natukese aja pärast tuli ta meile ütlema, et neid ka ikka ei ole. Lõpuks jäidki järgi ainult ühed pelmeenid - kartulipüreega. No mis seal ikka, pidime nendega siis leppima. Kui meie potitäis kartulipelmeene kohale jõudis, olime aga õnnega koos - nii häid pelmeene polnud minagi oma elu sees veel söönud. Rääkimata lastest. Õnneks oli neid ka suur potitäis. Nii, et  saime kõhud korralikult täis vitsutada. Eilse, minu arust väga vastiku õhtusöögiga, ei andnud võrreldagi.

Õhtusöök söödud, nautisime veel natukene seda mõnusat mitte-midagi-tegemist. Et on aega istuda. Ja kuskile ei pea minema ega ole ühtegi kohustust. Aga no, kui nüüd maa peale tagasi tulla, siis tegelikult oli meil ammu aeg juba liikuma hakata. Nüüd olime aga sellise probleemi ees, mida polnud meil varem ette tulnud: meil polnud aimugi, kus võiks asuda meie auto? Olime jalutanud linna peal kilomeetreid. Kordagi polnud me mõelnud sellele kuidas auto juurde naasta. Ainuke asi, mis oli mulle meelde jäänud, et alustasime oma tutvumist linnaga mingist L-tähe nimelisest tänavast. Kuna mul polnud täpselt tänavanimi meeles, polnud kasu ka kaardist ega navigaatorist. Üks variant oli minna tagasi sinna künka juurde, mille otsa ronisime, sealt oleksime osanud minna tagasi autoni. Kuid see oli ikka oma viis kilomeetrit. Kuidagi ei viitsinud seda jalutuskäiku enam ette võtta. Mõtlesime natukene. Konsulteerisin Karliga. Kui meie parima suunatajuga liikmega. Jõudsime temaga ühisele arvamusele, kus suunas meie kallis sõiduriist peaks asuma. Ühel meelel olime veel selleski, et ta peaks olema meile suhteliselt lähedal, kuna olime vanalinnas ringi liikudes teinud kaare. Ja ilmselt olime lähenenud autole kaarega lihtsalt teiselt poolt. Tüdrukud meil selles osas oma arvamust muidugi ei avaldanud. Nendel polnud tavaliselt kunagi aimu, kus me oleme, kuhu liigume ja kas õiges suunas siis või mitte. Välja arvatud muidugi need hetked, kui Katariina juhindus oma aparaadi järgi.

Aga mõeldud-tehtud ja proovisime Karliga välja valitud suunda. Ja imede ime! Viie minuti pärast olime me sellel L-tähega tänaval ja sealt oli autoni veel kolm minutit jalutada. Ime oli ka see, et me polnud saanud parkimistrahvi, kuigi parkisime tasulises parkimisalas selle eest maksmata. Sest loomulikult ei leidnud me parkimist alustades ühtegi parkmisautomaati ega üldse juhist parkimise kohta. Ja käimagi läks meie auto ilusasti.

Nüüd ootas meid ees aga pikk sõit koju tagasi. Rohkem ei olnud meil plaanis mitte midagi vaadata, mitte millegagi tutvuda ega mitte kuskil peatuda pikemalt. Esimesena võtsime suuna Ukraina-Poola piiri poole. Tankisime veel enne. Eeldasin, et Ukrainas on bensiin odavam võrreldes Poolaga. Piirile jõudes tuli mul meelde, et ka Ukrainas tegelikult kirjade järgi oli teemaks. Mina polnud aga sellepärast eriti muretsenud ega otsinud mingit kohta ise, kus ma seda tasuda saaks. Kuid nüüd ei hakanud ma ka enne piiri sekeldama ega otsima kohta ise, kus ja kas, saaks seda teha. Ja parem oligi. Sest keegi ei küsinud mu käest seda ega tundnud absoluutselt huvi, kas ma olen seda tasunud või mitte.

Ukraina piiril kohtusime ühe sellise mitte kõige sõbralikuma piirivalvuriga. Sõites sellest esmasest kontrollist mööda, kust jõudis alles selle põhikontrollini, ei pannud ma tähele, millisesse ritta minu ees sõitev auto täpselt rivistus. Ja kuna sildi ees, kus oli plaan piltlikult kirjas, seisis buss, nii et silt välja ei paistnud, selguski üsna pea, et olin vales reas. Piirivalvur tuli mulle kohe seda väga ebaviisakal moel selgeks tegema. Tänitades nagu mõni vana turumutt! Ega ma väga ei viitsinud tema jauramist kuulata keset ööd. Ütlesin, mis mul öelda oli selgituseks ning sellega ka piirdusin. Aga tundus, et see kohe eriti talle ei meeldinud. Ühesõnaga suutis ta käia ja jaurata kogu selle järjekorras seismise aja, et kuidas ma ikka vales reas saan olla. Lõpuks saatsin ta lihtsalt Kuu peale, mõttes muidugi, ja isegi ei kuulanud enam.

Kui jõudsime Poola piirini suutsin ma piirivalvureid jälle teistpidi lõbustada. Kui kõigi meie passid nende käes olid, ei suutnud nad naeru pidada. Küsisid minu käest, et kas on minu lapsed? Jah, on küll. Siis uurisid millisest piiripunktist me Ukrainasse sisenesime? Tulime Rumeeniast. Uurisid ja uurisid neid passis olevaid templeid. Lugesid sealt mingi sõnumi välja. Üks piirivalvuritest seletas mulle nende hea tuju põhjust vene keeles. Kuid millegipärast sattusid just sellesse lausesse kõik mulle võõrad sõnad. Palusin tal inglise keeles seletada. Aga tema inglise keeles ei oskavat seda seletada mulle kahjuks. Proovis uuesti vene keeles. No ei saanud mina aru! Nii nad minust sinna südamest naerma jäid. Aga olen jah, kuulnud ka varem, et piirivalvuritel on kombeks passitemplite kaudu edastada mingeid sõnumeid üksteisele.

Meie aga olime Poolas. Sõitsime natukene üle tunni veel edasi, kuni leidsime ühe pinkide ja laudade ja lausa tualetiga puhkekoha. Panime sinna kohe oma telgi üles, tegime kiire õhtu-, või siis pigem öösöögi ja lugema ja siis magama. Väga mõnus seal muidugi ei olnud, sest kõrval oli kohe kiirtee. Kuid natukene saime siiski magada.

Raha kulutasime täna ilusatele asjadele Lvivis umbes 10,0 eurot, söömine 13,0 eurot ja bensiin 40,0 eurot. Sõitsime maha 500 kilomeetrit.