Wednesday, November 29, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

ÜHEKSAS PÄEV - 06.11.2017.

7:50 istusime taksosse. Arvestasime, et enne bussi väljumist saame ilusasti puuvilja osta tee peale kaasa. Seda muidugi ka saime. Kaarel ostis veel kohvi. Siis ootasime bussi. Varsti tuli piletimüüja tööle. Vaatas meie pileteid ja nentis, et ja-jah, pool kümme tuleb. Selle peale olime meie korraga pingilt püsti, et siis, mis mõttes pool kümme??? Meie buss peab väljuma igal juhul pool üheksa ja ka pileti peal on nii kirjas! Selgus, et alati ei ole asjad nii nagu paistab. Mõnikord on nad natukene teisiti. Sest buss Mae Hong Son´i väljub 8:30 mitte Soppongist, kus meie ootasime ja mis kellaaeg meil pileti peal kirjas oli, vaid hoopis Pai´st ehk eelmisest peatusest. Minu imestuse peale, et miks meile piletit ostes ei öeldud, et buss mitte siit ei välju 8:30 vaid Pai´st, piletimüüja kehitas õlgu ja naeratas. Ega siis midagi, tund aega kui maast leitud!

Kuna bussijaama läheduses pidi olema üks Tai mägihõimu - lisude küla - otsustasime seda vaatama minna. Jalutasime seal ringi. Küla asus väikese künka otsas, kust avanes kena vaade Soppongile. Tai mõistes võivad erinevad külad asuda külg-külje kõrval või üksteise sees nii, et ei pruugi üldse aru saadagi, kus lõpeb üks ja algab teine. Ning ega nende igapäevane elu ei erine kuidagi tavaliste taide elust. Tavaline turist (nagu meiegi ilmselt) ei teeks mitte mingil juhul vahet, kus elavad taid või lisud või mõni teine mägihõim. Kui neil just rahvarõivaid seljas ei ole. Targemad teevad siis vahet. Kogenematumad isegi siis mitte. Paljud Põhja-Tai siinses (ning eriti Mae Hong Son´i ümbruses) piirkonnas elavad mägihõimud on põgenenud tagakiusamiste eest Birmas. Nende ainsaks sissetulekuks on vähene turistidele müüdav käsitöö.

Käisime seal ringi mingi aja. Ühe maja juures oli palju rahvast koos. Keedeti lõkke peal suures pajas süüa. Pühadeks. Kutsuti meidki liituma peoga. Vähemalt Evelini. Aga, kahjuks või õnneks, meil polnud aega. Sest pidime nüüd bussijaama tagasi minema. Ootamatult leitud tunnike Soppongis sai läbi. Buss tuli isegi enam-vähem õigel ajal. Ning jõudis õigel ajal ka Mae Hong Son´i. Seal asusime kohe hotelli otsima esimese asjana. Bussijaama kõrval astusime ühte sisse. Kuid seal pakuti meile tuba keldrisse. Ei tundunud väga ahvatlev. Sammusime edasi. Õige pea jõudsime juba natukene kesklinna moodi kohta. Mae Hong Son on suhteliselt väike koht. Rajatud kunagi elevandikarjatajate asulaks, millest nüüdseks kasvanud välja väike linn.

Hotell, kuhu järgmisena läksime sobis kohe - tuba kahele ainult 250 bahti (6 eurot). Samas täiesti normaalne, kõik mis vaja, oli olemas. Meie ei ole muidugi ka sugugi nõudlikud reisijad. Üks osa mu sõpradest, need, kellega ma nendel samadel põhjustel ei saa koos reisil käia, langeksid muidugi minestusse, kui neile pakutaks taolist öömaja. Jätsime asjad hotelli ning suundusime kohe edasi hotelli vastas asuvasse rollerirenti, et mitte aega kaotada ja jõuda täna veel rolleritega väike tiir ümberkaudsetes külades teha. Tädi, kes rollerirendiga tegeles, soovitas meil igal juhul mitte võtta automaatse käigukastiga rollerit. Kuna need sellised kehvakesed. Samas, meie rollerijuhid polnud varem sõitnud manuaaliga ning ega nad soovinud ka eriti.

Otsustasime siis täna sõita nendesse kohtadesse, kuhu pääseb automaadiga. Ja kui juhtub, et me kuskilt mäest üles ei saa, no siis ei lähegi lihtsalt. Või siis kaasreisijad jalutavad sutsukese. Otsima asusime pikakaelaliste karenite küla. Kaart oli meil jälle sarnane Tham Lot´i koobaste ümbruse kaardile. Joonistatud. Ekslesime erinevate teede vahel. Õnneks jäi mulle mingil hetkel silma silt, mis juhatas just sinna külla, kuhu soovisime lõpuks välja jõuda. Edasi järgnesime siltidele. Ja uskumatu - me jõudsime neid järgides kohale. Tee kadus küll lõpuks ära peaaegu. Autoga polnud võimalik selle külani jõuda.

Karenid on üks suurimaid vähemusrahvuseid Tais. Ning pikakaelalised karenid ehk kayanid on nendest üks osa. Teaduslikust vaatepunktist on jutt pikast kaelast muidugi jama - vaskrõngaste lisamine kaelale ei venita seda pikemaks. Küll aga surub hoopis alla rangluud ning sunnib rinnakorvi deformeeruma. Vaatepilti peetakse aga siiski efektseks! Kayanid arvavad ise oma naiste kohta, et sellisel viisil rõngastatud naised on äärmiselt kaunid ning graatsilised. Põhjused, miks naisi läbi aegade nii piinatud (olgem ausad, mugavuse pärast ei kanna üksi naine selliseid rõngaid kaelas!), on erinevaid. Ilu juba mainisin. Üks enimlevinud põhjuseid on täpselt vastupidine ilule - et rõngad kaitsevad naisi naaberhõimude poolt orjastamise eest, sest keegi ei taha endale orjaks nii inetuid naisi. No ja siis ka see, et pikakaelalised naised meenutavad kayani muistendi draakonit. Ja seegi, et rõngad aitavad naistel paremini üle elada suurte kiskjate rünnakuid.

Küla, kuhu meie sattusime oli väike. Kokku umbes paarkümmend elamist. Kool. Mõned müügiletid, kus naised müüsid ehteid ja käsitööd. Rahvas oli vaikne, tagasihoidlik, naeratav. Mingi nukker leebus õhkus neist. Leppimine vaikse hääbumisega. Sellega, et ainukesed, kes nende vastu huvi tunnevad, on neli turisti teisest maailma otsast? See vaikus haihtus muidugi koolile lähenedes. Seal kasvas lärm taevani! Jeerum, mina küll aru ei saanud, kuidas nii õppida saab? Aga nemad olid kõik (kaasa arvatud õpetajad) ihu ja hingega asja juures. Iga klass röökis teisest üle, korrates kooris õpetajale järgi, võitjaks saab ilmselt see, kes kõige kõvemat kisa teeb. Klassiruumid olid üksteisest muuseas eraldatud ainult bambuselehtedest punutud 1,5 meetri kõrguste vaheseintega.

Kayanite käest ostsime ka mõned kingitused koju kaasa. Mina ostsin tüdrukutele käevõrud. Hakkasime tagasi sõitma. Olime hetkel nii Birma piiri lähedal, et vahepeal sõitsime mööda piiripunktist. Tagasiteel tegime peatuse kohalikus restoranis. Sõime suppi. Hiljem selgus muidugi, et see oli viga. Jäime vihma kätte. Vihmas sõites venis meie kahe rolleri vahe aga pikaks. Mingil hetkel kaotasime ära Simmo ja Evelini. Ootasime teeristis natukene aega. Siis sõitsime tagasi. Ei kohanud neid aga tee peal. Kuna meie sõitsime tagasi tulles teist teed, siis eeldasime, et nemad sõitsid sama teed, mis tulime. Sõitsime Mae Hong Son´i tagasi ning seal hotellis nad olidki. Tegelikult on meil ilmaga väga vedanud. Oleme vihmaperioodi lõppu oma reisi sättinud ning ootasime siiski, et võib juhtuda meile ka väga vihmaseid päevasid. Õnneks tegelikkuses oli täna alles esimene suurem sadu!

Mae Hong Son´i jõudes me eriti hästi ei mäletanud, kus meie hotell asub. Natukene aega otsisime. Üles siiski leidsime. Edasi läksime uurima džunglimatkasid kaheks järgmiseks päevaks. Käisime kahes turismifirmas. Võtsime natukene mõtlemiseks aega ja sõime ööturul, mis sai alguse kohe meie hotelli värava eest. Olime lugenud eelnevalt ühte hinnangut ühe giidi - Chan´i - kohta. Natukene vapustatud turistid olid kirjeldanud liiga pikka jalutamist, liiga vähest puhkust ja söömist, liiga vähest tsivilisatsiooni ja üldse natukene liiga vähe kohatud inimesi, liiga ekstreemsetes tingimustes ööbimist jne-jne. Seda lugedes jõudsime järjest rohkem selgusele, et see on just see, mida meie tahamegi! Valisime Chan´i! Kusjuures tegemist on naisterahvaga.

Käisime Chan´i kontorist uuesti läbi, maksime ära raha (loomulikult pidime natukene kauplema - 1800 bahti pealt 1600 peale) ning leppisime kokku, et kohtume hommikul siin samas 8:00. Siis hotelli asju pakkima ja magama. Rollerid pidime viima tagasi hommikul. Raha kulus täna rollerirendi peale 90 bahti, banaanid 7 bahti, käevõrud kayanite külast 200 bahti, lõunasupp 30 bahti, õhtusöök 120 bahti, poest vesi matkale kaasa 26 ning džunglimatk 1600 bahti. Hotell 125 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

Monday, November 27, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KAHEKSAS PÄEV - 05.11.2017.

Täna hommikul põõnasime kella üheksani suisa. Siis läksime otsima hommikusöögikohta. Meie oma hotelli restoranis olid hinnad päris krõbedad. Õhtul juba sõime siin. Küla pealt leidsime aga väga mõnusa koha. Ilusa vaatega! Päris normaalset kohvi pakuti. Küll lahustuvast kohvist, aga maitses päris hästi siiski. Või olen ma juba halva kohviga nii ära harjunud ja vähegi natukene parem, tekitab kohe tunde heast kohvist. Omlett oli samuti hea.

Erinevate soovide ja arutelude tulemusena, selles osas mida täna teha, hakkas Kaarel ronima mäkke ja Evelin, Simmo ning mina, suundusime külast välja pikemale jalutuskäigule. Alguses läksime küll vales suunas, kuid see viga sai õige pea parandatud. Vaated olid tohutult ilusad. Tee viis meid ülesmäkke. Rühkisime vapralt üles. Meiega vantsis kaasa valge koer. Kuts oli külast alates ennast meile sappa haakinud ja marssis kõrvetava päikese käes uljalt koos meiega edasi. Ilmselt oli tal igav. Järjest kõrgemale ronides märkasime lõpuks, kuidas maastik muutuma oli hakanud. Jõudnud teed pidi järjekordse kõrgema künka tippu olime jõudnud tagasi Eestisse. Männimets ja Lõuna-Eesti kuppelmaastik!

Kui külades ja linnades on taisid väga palju, siis nüüd tee peal ei kohanud me eriti kedagi. Neist 68,86 miljonist Tai elanikust. No jah, eks neil ole maad ka päris palju - 514 000 ruutkilomeetrit! Tavaline eestlane ilmselt ei kujuta ettegi nii palju maad. Kuigi tegelikult armastavad enamus riikides inimesed elada tõesti üksteise kukil hunnikus. Eestlased (ja teised põhjamaalased!) on selle koha pealt suhteliselt haruldased, kes oma tarekesed üksteisest võimalikult kaugele just  rajanud. Tai on üsna tihedalt asustatud. Eriti kõrge on rahvastiku tihedus Bangkoki ümbruses Tai lahe ääres ning riigi idaosas. Seda toredam oli meil avastada ennast nii mõnelgi päeval reisi jooksul suhteliselt inimtühjast kohast.

Tagasi jalutasime teist teed pidi. Ning leidsime endid ühtäkki olevat kakleva, kargleva ja meeletult karjuva ning lõriseva koertekarja keskel. Igal koeral oma piirkond. Meiega kaasas olev kutsa oli ilmselgelt neid piire ületanud. Kuid kuidagi suutis ta ennast nii palju maksma panna (tahtmist tundus piisavalt olevat), et maha ei jäänud ta meist sammugi. Mingil hetkel muutus tema liikumine küll alandlikuks roomamiseks mõne eriti tigeda peni territooriumil. Ja varsti järgnes meile juba viis koera! Õnneks pudenesid nad mõne aja pärast vaikselt siiski laiali.

Tegime kuskil 6-7 kilomeetrise ringi ning jõudsime tagasi kohvikusse, kus olime söönud hommikust. Seal tellisime smuutid endale. Oma mäkke ronimiselt jõudis tagasi ka Kaarel. Oli jõudnud tippu ning nautinud ilusat vaadet ümberkaudsetele küladele. Pärast natukest kosutust soovisime meie Eveliniga minna nüüd teisele poole ööbimiskohta väikesele ringkäigule (kaardi järgi pidid seal olema ime-ilusad riisipõllud, millede vahel saab kõndida), Kaarel soovis minna ujuma ja Simmo magama. Võtsime Eveliniga oma kaardi ning asusime otsima neid riisipõlde.

Kuid ega see nii kerge ei olnudki. Kohe alguses läksime vale teed pidi. Meie kaitseks peab muidugi ütlema, et ega kaartki oli selline ise joonistatud ning sadu kordi paljundatud. Meil polnud aimugi kohtade vahemaadest. Vaid mõnele teejupikesele oli kirjutatud pikkus peale kilomeetrites. Kuid vaadates meie kogemusi hommikupoolikul läbitud jupikeste kohta ei võrdunud kaardil ühepikkused jooned ühepikkuste vahemaadega. Meie kaart meenutas sellist müstilist kuue aastase lapse joonistust oma kodukoha võlumetsast. Kuid kuidagi me suutsime siiski tuvastada meie asukoha ning päris pikka maad ka õigel teel püsida.

Jõudsime välja Tham Lot´i koopasuu juurde uuesti. Ja nagu igal reisil võivad turistid ikka petta saada, saime meiegi oma tünga kätte. Vaadates hindasid koopa külastuskeskuse juures selgus, et maksime eilse tuuri eest umbes poole rohkem. Tõsi, võttes koopakülastused siit, oleksime jäänud ilma raftingu osast. Millest oleks muidugi kahju olnud. Aga noh, mis seal vahet! Koopasuus juures oli aga tänagi külastajaid, kes ootasid nahkhiirte väljalendu. Ületasime jõe bambusest sillalt. Kuid edasi me väga palju ei jõudnud. Veendudes, et oleme õiges kohas, selgus tõsiasi, et meil pole ikkagi mõtet kaugemale minna. Peale ebatäpsuse oli kaart ilmselt juba nii mõnedki aastad vana. Sest riisi polnud nendel põldudel enam väga mitu aastat kasvatatud. Tulime varsti tuldud teed tagasi. Üks üksik vana munk jalutas meile vastu ainult. Hotelli juurde jõudsime juba hämaras. Käisime duśśi all ning vaatasime homseid plaane. Kirjutasime Eveliniga välja Mae Hong Son´i (sinna sõidame homme) ümbruses paikasid ja kohanimesid, mis tundusid meile vaatamist väärt ning ahvatlesid tegema lähemat tutvust.

Õhtust sööma ei tahtnud täna hotelli baari enam minna. Panime soojemalt riidesse (siin läks tõesti külmaks õhtuti!) ning läksime Eveliniga otsima kohta, kus saaks süüa. Simmo ei soovinud üldse süüa ja Kaarel pidi järele tulema meile. See koht, kus lõunat sõime, oli juba suletud. Jalutasime edasi. Järgmine koht oli avatud ja seal isegi sõi õhtust paar kohalikku. Istusime maha. Õige pea jõudis Kaarel meile järele. Tellisime söögid. Magustoitu ei pidanud tellimagi - see tuli ise kohale! Keegi kohalik meesterahvas tuli ilmselt oma pannkoogikäruga töölt. Kõrvalolevast poest jooksis teda  nähes kohe hunnik lapsi välja, kes kõik soovisid pannkooke. Saime meiegi oma jao. Osa ostsime homme hommikuks veel bussi peale kaasa.

Kõht täis, läksime asju pakkima ja magama. Takso pidi meil ukse ees olema 7:50. Tänane päev oli selline natukene uimane ja aeglane. Kuna teise koopatuuri jätsime ära, siis polnud meil ühtegi suurt plaani. Aga oligi hea! Pärast neid pikkasid bussi- ja rollerisõite oli tõeliselt hea liikuda omal kahel jalal. Raha kulutasin täna hommikusöögile 110 bahti, smuuti 30 bahti, pannkoogid 30 bahti, ööbimine 250 bahti, hommikune takso 75 bahti ning õhtusöök 120 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

Saturday, November 25, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

SEITSMES PÄEV - 04.11.2017.

Äratus 7:00. 7:20 startisime bussijaama poole. Otsustasime minna jalgsi selle kolm kilomeetrit. Pärast eile õhtuseid pidustusi oli linn veel suures osas koristamata. Evelin suutis maas vedeleva katkise pudeliga oma varba ära lõhkuda. Õnneks midagi hullu ei olnud - plaaster peale ja korras! Õigel ajal jõudsime kohale. Buss siiski natukene hilines. Mis ongi siin tavaline! Nüüd sõitsime juba kõrgemal mägedes. Tee oli hirmus käänuline. Oligi aeg-ajalt selline kahtlane olek, et kas on nagu natukene halb või siis ikkagi ei ole. Selline kahe-vahel tunne. Üks tualeti peatus tehti sõidu jooksul. Chiang Maist Soppongi oli selline väiksem ots - sõitsime umbes neli tundi. Kui poleks olnud mägedes vaja sõita, oleksime ilmselt saanud kahe tunniga hakkama.

Kohale jõudes ostsime kõigepealt ära bussipiletid Mae Hong Son´i, et mitte teha sama viga mis Chiang Mais, kus pidime spetsiaalselt bussipiletite ostmiseks võtma tuk-tuki ja sõitma bussijaama. Ostsime piletid ülehomme hommikuks. Edasi oli meil vaja jõuda hotellini, kus plaanisime ööbida. Soppongi keskusest oli sinna kaheksa kilomeetrit. Mingit ühistransporti ei olnud. Tegemist ilmselt liiga väikese külakesega. Kuid oli võimalik taksoga minna. Või rollerid rentida kohe. Jäime aga kinni sellesse, et kuidas me saame istuda ühe rolleri peale kaks inimest ja kaks suurt seljakotti. Kordagi ei tulnud meil kellelgi pähe mõte, et poleks ju mingi probleem olnud sõita kaks korda edasi-tagasi. See oli muidugi selline tagant-järele tarkus, mille peale tulime alles hiljem!

Suutmata sel hetkel mingile paremale variandile tulla, olime sunnitud võtma ikkagi takso. Mitte küll päris taksot, mida bussijaamas pakuti, saime kellegi tuttava-tuttava päevinäinud logu. Kuid hind oli sama. Ilmselt on neil see seal kohe kokku lepitud, et Soppong´i keskusest Cave Lodge´i saab ainult 300 bahti eest. Ja ei suutnud meiegi seda süsteemi murda. Iseenesest polnud ju tegemist üldsegi mitte suure summaga nelja inimese peale. Kui võrrelda Eesti hindadega, siis päris odavalt saadud. Aga võrreldes Tai hindadega oli tegemist lausa röövimisega päise päeva ajal. Bangkokis sõitsime lennujaamast bussijaama 480 bahtiga. Kus neli korda pikem maa. Ning arvestades ka asjaolu riigi pealinn versus väike küla.

Koht, kuhu saabusime, oli aga uskumatult kaunis! Hotell koosnes sellistest väikestest kahekohalistest onnikestest. Asukoht oli kõrgel mäeküljel maalilise jõe kaldal. Üldine koosolemise ruum ja baar ja söögisaal olid ehitatud mäeküljele, pool hoonest seisis kõrgetel sammastel. Palmide võrad olid ühel kõrgusel laia terrassiga. Meenutas paradiisi! Koht oli ärilistel eesmärkidel ehitatud väga heasse asukohta: kohe hotelli kõrval asub üks Tai kaunimaid koopasüsteeme Tham Lot. Tegemist on kolme suure omavahel ühendatud koobastikuga. 

Asjad tubadesse ära pannud ja natukene hinge tõmmanud, arutasime, mida tänase päevaga veel ette jõuaks võtta. Uurisime ka homseks koopatuure. Lisaks Tham Loti koobastele on siinses piirkonnas veel teisigi koopaid. Kõik pikemad tuurid olidki nendesse. Ehk siis homseks oli meil plaan olemas. Täna kavatsesime alustuseks lihtsalt jalutada siinsetesse koobastesse. Kuid uurimustöö tulemusena ning vestluse käigus hotelli töötaja ja ühe siin peatuva maailmaränduriga selgus, et just siinsed Tham Loti koopad on just need kõige fantastilisemad. Aga: kurb tõsiasi, et päris jala ei pääse nendesse. Pakuti meile tänaseks kajakiga sõitmist koobastes. Hind oli muidugi päris krõbe - 1 tund 650 bahti ja 800 bahti 2 tundi. Samas, 1 tunnine käib läbi ainult ühe koopa (ning sugugi mitte seda kõige-kõige ilusamat!), kahe tunnine aga kõik kolm.

Oeh, mõtlemist kui palju! Et kuidas teha see kõige õigem otsus? Mõtlesime, mis me mõtlesime, lõpuks otsustasime siiski 800 bahtise variandi kasuks. Ilmselt me enam tulevikus siia samasse kohta tagasi ei satu. Olles otsuse langetanud läks edasi kiireks, kuna kell oli juba päris palju. Küsiti meie käest veel, et kas kajakkidega sõidame ise või vajame igasse paati giidi? Korraks jäin mõtlema, et ma ju Eestis kanuumatkadel kõvasti käinud, mis see siis ära ei ole. Õnneks taipasin küsida, et kuidas see sõitmine siin ka on? Et kas on rahulik jõgi? Vastupidi. Pidi olema palju kärestikke ja tamme, kust sõidetakse alla. No jah, rohkem ei olnudki kaalumist, siis loomulikult meie ei juhi paati. Seda enam, et alguses reklaamitud ja piltide pealt eksponeeritud kajakid, osutusid lõpuks ikkagi kummipaatideks.

Saime päästevestid selga, fotokate-telefonide jaoks veekindlad kotid ja kiivrid pähe. Jalutasime kaldast alla jõe äärde ning istusime paatidesse. Istuda kästi meil paadi põhja. Ehk siis tagumikud saime kohe märjaks. Koobasteni oli sõit päris lühikene. Kohalikud rääkisid väga vaimustunult lindudest, kes õhtuti lendavad koobastest välja ning see pidavat olema vapustav vaatepilt. Jupp aega ei suutnud me aru saada, et millised linnud ometi võiksid elada koopas? Lõpuks taipasime: nahkhiired! Nad nimetasid nahkhiiri lindudeks. No jah, lendavad ju tõesti nagu linnud. Aga kohe koopasuu juures ronisime giidi saatel esimesse koopasse. Ning vot see oli tõesti vapustav elamus! Ma olen küll oma elu jooksul käinud mõnes Eesti liivakoopas, laavakoopas Havail, lumekoobastes mägedes ja paljudes kaevandustes, kuid mitte kunagi sellistes looduslikes koobastes. Mis on täis vaimustavaid moodustusi ehk stalaktiite (koopa laes tekkiv tilkekivim) ja stalagmiite (koopa põrandalt üles ulatuv tilkekivim). Ka koopas tekkinud vaidluse kinnituseks on nüüd hea ilusasti meelde tuletada, kuidas nende moodustistega siis ikkagi oli!

Meie giidil oli kaasas, lisaks meie pealampidele, veel päris võimas prožektor. Sellega sai kõiki neid uskumatuid seintel, põrandal ja lagedel moodustunud kujundeid imetleda ja pildistada. Imetlesime päris lummatult neid imeilusaid koopaid. Kaarel palus korraks kõigil lambid ära kustutada, et näha, kui pime siis päriselt siin oleks. No oli ikka täitsa pime. Nii käisime läbi kõik need fantastilised koopasopid. Vahepeal sõitsime sutsu paadiga jälle edasi. Jõgi läks läbi kõige suurema koopasaali. Väiksemad käigud hargnesid kõige suuremast ning nendesse pääsesime jala. Nii mõneski kohas pidime ronima käpuli, et läbi mahtuda. Ühes kohas oli tähistatud kunagine koopamaal. Ausalt öelda, praeguseks hetkeks oli see nii kehvas seisukorras, et meie suutsime parima tahtmise juures ainult aimata ürginimeste maali piirjooni. Koobastes oli üllatavalt soe. Meie oma lühikestes ning märgades riietes tundsime külma alles koobastest välja sõites.

Kui sõitsime jõge pidi koobastikust välja nägime ka kohalike "linnud" ära. Vaatepilt oli tõesti huvitav: tuhanded nahkhiired lendasid koopasuust välja. Terve juba hämarduv taevas oli neist must. Koopad vaadatud saime alles tänase päeva kõige suurema ekstreemsuse osaliseks. Jätkus meie paadimatka osa. Nüüd tulid need kärestikud! Ning jõudis meile kohale miks kästi kogu varustus veekindlasse kotti panna. Sellist raftingut polnud mina varem kogenud. Ning kummipaadiga sõita saab absoluutselt igal pool ja igal ajal: mööda kive ja kände, alla tammidest ja koskedest, vee all ja vee peal, valges ja pimedas (viimased pool tundi sõitsime pilkases pimeduses näiteks). Sõidule pani punkti viimane tamm millel kõrgust viis meetrit. Ning meie paadijuhid oli oma ala proffid. Mina ei oleks suutnud elu sees väga pikalt sellisel jõel paati juhtida. Õigupoolest oleks sõit jäänud sel juhul väga lühikeseks.

Ebameeldiv asjaolu raftingu puhul oli ainult see, et kohutavalt külm hakkas. Kuna olles tihti koos paadiga vee all (kusjuures vesi oli soojem!), siis olime me läbimärjad. Päike oli juba ammu loojunud ja õues läinud päris külmaks. Olime ka kõrgemal mägedes, mitte küll väga kõrgel, 700 meetrit. Kuid kliima oli hoopis teine. Matka lõpppunktis ootas meid auto. Saime veel 15 minutit sõita tilkuvana autokastis külma tuule käes hotelli tagasi. Sest selliseid märgi kogusid autosalongi ei lastud. Kohale jõudes oli ainult jooksuga tuppa ja kuivad ning soojad riided selga. Sõime täna hotelli baaris õhtusöögiks hamburgerit. Maksis küll palju kohalikus mõistes, kuid ei viitsinud külasse muud kohta otsima minna. Seda enam, et minul oli ikka külm. Ja suhteliselt varakult tuligi soov pugeda tuppa sooja teki alla. Siin hotellis olid tõesti soojad vatitekid! Tai kliimas kohtasin esimest korda sellist asja.

Raha kulutasin täna bussipiletitele Mae Hong Son´i 100 bahti, taksosõit hotelli 75 bahti, puuvili 35 bahti, koopatuur 800 bahti, ööbimine 250 bahti ning õhtusöök 150 bahti. Pärast tänast täiesti uskumatult lahedat koopatuuri ostustasime aga mitte võtta homset koopatuuri rohkem. Sest kõige ilusamad koopad olime juba ära näinud! Ning sellega säästsime üle tuhande bahti. Kõik terve päev kestva tuuri hinnad algasid umbes 1400-st bahtist.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !



Thursday, November 23, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KUUES PÄEV - 03.11.2017.

Täna hommikul oli meil äratus väga vara - kell kuus hommikul. Pool seitse oli meil juba buss hotelli ukse ees, et minna elevante vaatama. Kusjuures, uskumatu, aga buss oli täpselt kohal. Sellist asja lõunamaades väga tihti ei kohta. Sõime bussis oma kaasavõetud sööki. Jogurtit ja banaani. Natukene aega pärast sõitma hakkamist tegi bussijuht poe juures ka peatuse. Soovijad said oma varusid täiendada. Peale meie neljase seltskonna olid bussis veel mõned huvilised. Kaks saksa tütarlast elasid sellises väga uhkes hotellis. No vähemalt meie omaga võrreldes. Selleks, et autod saaksid hotellist ilusasti ja kiiresti välja sõita, oli tänaval politseinik, kes peatas liikluse vajalikul hetkel. Vot, kuidas asjad käivad.

Sõidu peale kulus umbes kaks tundi. Mina, kui tõeline unekott, sain muidugi hea peatäie magada veel. Pärast varast äratust. Kohale jõudes aeti meid ruttu-ruttu bussist välja. Jalutasime natukene aega riisipõldude vahel ja kohal me olimegi. Kohas, kuhu me läksime, oli kuus suurt elevanti ja üks pisikene poeg. Pisikene oli juba muidugi kahe aastane. Aga elevandi maailmas on tegemist veel väga väikese lapsega. Lapsega, kes sündides kaalub umbes sada kilo! Ning täiskasvanuna 5000. Ja on 5-10 meetrit pikk.

Alustuseks said kõik kotitäie elevandimaiust. Selleks olid loomulikult puuviljad. Banaanid pidid olema elevantside vaieldamatud lemmikud! Peale puuviljakoti said kõik meesterahvad (ja mõned tugevamad naisterahvad ka!) endale õlale kimbu bambuseoksi. Need pole just elevantide meelest võrreldavad banaanidega, aga tühja kõhu puhul aitavad küll. Eriti kui mõelda, et üks elevant sööb päevas ära 200 kilogrammi toitu. Päris kenakene hulk! Marssisime siis söögiga varustatult elevantide aeda. Loomulikult said nad kohe aru, et nüüd saadeti jälle üks hulk "imelikke" neid söötma. Ning see pisikene ja armas beebielevant sai kohe pättusega hakkama, kui ronis oma londiga äärmiselt osavalt Simmo kotti ning varastas sealt terve banaanikobara. Hakka siis ootama kuni need kohmakad turistid need banaanid sealt kätte saavad! Oma kõhutäie eest on ikka kindlam ise hoolitseda.

Elevandid olid muidugi väga toredad. Tegemist siis india elevantidega, kes on lisaks väga sõbralikud. Looduses elab kogu maailmas vaid 25 000 - 30 000 isendit ning nende arv pidevalt väheneb. Veidi väiksemad kui aafrika elevandid. Kuidagi armsamad ka. Ning täpiliste kõrvadega. Need pidid olema märgid elatud aastatest. Mida rohkem aastaid seda täpilisem. Meiega oli neil pistmist täpselt nii kaua, kuni meie kottides jätkus veel puuvilja. Kui kõik oli otsas, oli otsas ka loomade huvi meie vastu ning rahulikult asusid nad maha asetatud bambuseokste kallale. Tundub ulmeline tõesti, et nad vajavad päevas sööki 200 kilogrammi.

Eriti haruldased on valged elevandid. Valgete elevantide kummardamine ulatub Tais juba aastatuhandete taha. Nii on näiteks väga laialt levinud ligi 2500 aastat vana legend lastetust kuningannast Mayast, kes nägi unes, kuidas valge elevant tema üska sisenes. Naine jäi lapseootele ning temast sai tulevase Buddha ema. Pärast seda kui kuningas Ramkamhaeng 13. sajandil looma suurde ausse tõstis, on valitseva monarhi tähtsuse üle otsustatud just selle järgi, mitu valget elevanti tal on. Riigisümboolikas leidis valge elevant kajastamist kuni 1917-nda aastani Siiami riigilipul (alles 1939-ndal aastal muudeti riigi nimi Taiks Siiami asemel). Riigi nimi tähendab "taide maad".

Kõnekeeles suurte ja mõttetute kapitalimahutuste kohta kasutusel olev väljend "valge elevant" tuleneb kombest, mille kohaselt kõik valged elevandid Tais peavad kuuluma kuningale. Kuna neid ei ole lubatud kasutada töötegemisel, osutub nende ülalpidamine kulukaks. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole mitte kõik valged elevandid albiinod. Siiski valitseb nõue, et loomal peavad olema valged või vähemalt valkjat tooni karvad seitsmel kehaosal - silmad, suulagi, küüned, sabakarvad, nahk, karvastik ja suguelundid.

Meil oli aga nüüd võimalus minna koos elevantidega jõkke. Neid pesema. Kuid sellest mina hoidusin. Vesi oli päris külm. Ega ei tahtnud elevandidki väga sinna minna. Jäingi mõtlema, et kas see on ikka hea, nii soojalembesed loomad külma veega jõkke ajada? Pärast saavad veel kopsupõletiku. Veest tulles olid elevantsid aga tõesti rõõmsad. Kohe mäkerdati ennast korralikult liiva ja mudaga uuesti kokku. See pole ainult lõbu pärast vaid vajalik elevantide õrna naha kaitsmiseks põletava päikese eest.

Jõest tulles ootas meid lõunasöök. Maitsev. Kõht täis sõidutati meid ilusasti hotelli tagasi. Jälle mõtlemine edasiste plaanide üle. Uurisime võimalusi osta homseks ära bussipiletid Soppongi edasi sõitmiseks. Kuid ainukene võimalus tundus olevat tõesti üksnes bussijaamast koha pealt ostmine. Ühestki turismibüroost polnud võimalik neid saada. Võtsime siis lõpuks Evelini ja Kaarliga tuk-tuki ning sõitsime bussijaama. Natukene naljakas see ilmselt oli, sest tegelikult olime meie Eveliniga hoopis teel massaaži ning Kaarel pesumajja oma musta pesuga. Musta pesu ta küll kaasa ei tassinud õnneks. See jäi pesumajja.

Massaaži saime lõpuks minna bussijaamast tulles, kui piletid Soppongi olid ostetud. Salong oli otse meie hotelli kõrval. Ja Tais peab ilm-tingimata proovima tai massaaži! Läksime kolmekesi kõik. Paluti meil vahetada riided (tai massaaži tehakse riietega), heita pikali. Mulle hakati kohe tegema. Teised pidid viis minutit ootama. Varsti teatas tädi neile aga, et vabandust, kuid siiski ei tule neile massöörid. Egas midagi, Evelin ja Kaarel vahetasid jälle riided ja läksid hotelli tagasi. Mina nautisin aga massaaži, mis oli täiesti suurepärane! Tõusin sealt uue inimesena!

Õhtust sõime samas kohas, kus eile hommikust. Kaarel ostis tee pealt kaasa endale suure kala. Sellise grillitud. Ja väga maitsva. Siin ei pahanda keegi, kui restoranis sööd või jood koha pealt tellitule lisaks ka mujalt ostetud kaupa. Oleme alati siiski ilusasti küsinud. Ja etteruttavalt pean mainima, et Bangkokis enam sellist luksust ei sallitud. Kõhud täis, tegime täna uue ürituse templisse. Et vaadata munkade festivali tseremooniat. Täna tundus, et oleme õigel ajal õiges kohas. Vähemalt kohale tulnud rahvahulk andis sellest tunnistust. Vaatasime ja kuulasime (rohkem oligi kuulata - mungad edastasid lauldes palveid pidustuste puhul) toimunut jupp aega. Siis läksime jõe äärde, kus pidi festivali raames olema kõige tähtsam koht: Navarati sillalt lasti lendu tuhandeid hiina laternaid ning lasti jõele ujuma põlevad laevukesed. Kes on näinud animafilmi "Rapuntsel", see kujutab ette pilti, mida me sillal seistes nägime. Tuhanded taeva poole tõusvad laternad. Lummav!

Kuid: igal asjal on mitu tahku. Mina isiklikult muidugi sellist arutust ei poolda. Seda enam, et üks osa laternatest takerdus puudesse, elektriliinidesse, katustesse jne ning põles seal lõpuni. Mulle tundus asi äärmiselt ohtlik! Eriti veel sellises meeletus rahvamassis. Ja asjal on muidugi veel üks aspekt. Ma lihtsalt ei pea õigeks kogu selle sodi taevasse (seega lihtsalt loodusesse!) lennutamist. Ühel poolt saan ju aru, et see tailaste traditsioon jne ... aga ikkagi. Väga kaua me linna peal ei uidanud täna. Hommikul tuli tõusta uuesti päris vara, et jõuda bussi peale. Seega oli mõistlik minna hotelli tagasi. Pesema ja asju pakkima. Ja siis magama.

Raha kulutasin täna õhtusöögile 165 bahti, tuk-tuki peale 42 bahti ja bussipiletitele 250 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

Monday, November 20, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

VIIES PÄEV - 02.11.2017.

Tänane äratus oli bussis. Tundus kuidagi hirmus vara. Üldse poleks viitsinud välja ronida. Hea meelega oleks veel edasi sõitnud. Aga tuli siiski bussist väljuda. Sest olime jõudnud kohale Chiang Maisse. Võtsime oma kotid pakiruumist ning hakkasime astuma meie hotelli poole. Lootsime, et varajasele kellaajale vaatamata saame vast oma toad siiski kätte. Kell oli pool kuus. Jalutasime veel pimedas keset tühja linna hotelli poole. Natukene jahe oli ja uni. Samas oli mõnus. Polnud veel päevast trügimist ega sagimist. Umbes kolm kilomeetrit oli meil minna. Natukene ekslesime ka. Nii et tunniga olime hotellis. Valgeks oli läinud vahepeal.

Hotelli jõudes oli seal juba ees teisigi varaseid saabujaid. Pika sekeldamise peale hindadega, konditsioneeriga ja ilma konditsioneerita tubade vahel, saime nelja peale alustuseks ühe toa. Et kui tuleb hiljem ülemus, siis õiendab tema ise meiega edasi. Meie aga heitsime magama. Plaan oli magada paar tundi ja siis minna linnaga tutvuma. Magasime muidugi natukene kauem. Kuni Evelin meid äratas lõpuks. Pesime hambad ja läksime hommikust sööma. Või pigem siis lõunat ikkagi. Istusime seal pikalt plaanides oma järgmiseid päevi Chiang Mais. Tuli välja, et selle söögikoha omanik oli eurooplane. Rääkis väga hästi inglise keelt ning jagas meile lahkelt häid soovitusi ümberkaudsete kohtade kohta.

Edasi käisime terve päeva mööda linna. Chiang Mai ("uus linn") on Tai tähtsuselt teine linn. Kuningas Mengrai valis 1292-sel aastal selle linna Chiang Rai asemel Lanna kuningriigi pealinnaks. Mengrai võimu all muutus Chiang Mai teravaada budismi keskuseks. Sel ajal ning järgmise, kuningas Tiloki valitsemisajal, ehitati müüriga ümbritsetud linna hulgaliselt ilusaid wat´e. Kuigi ainult murdosa Bangkoki mõõtmetest, on Chiang Mais ometi peaaegu sama palju wat´e kui pealinnas. Enamik neist ehitatigi linna õitseajal - 13.-16. sajandil - kui see oli peamine usukeskus. Paljud tolleaegsed templid on ka tänaseni säilinud, kuid enamik neist on hiljem linna valitsenud birmalaste poolt ümber ehitatud. Siiski peetakse Chiang Mai arhitektuuri Lanna stiili musternäidiseks, millele olid omased keerulised puunikerdused nii templisammastel kui -ustel.

Kõige tähtsamad templid on Wat Chedi Luang ja Wat Phra Sing. Mõlemad jäävad linnamüüride vahele. Käisime mõlemad läbi. Ning veel Wat Chiang Man´is. Ajaloolist linnakeskust piirav vallikraav on veel terve, kuid müürid said II maailmasõja ajal kannatada. Põhimõtteliselt ongi Chiang Mai vanalinn täpselt ruudukujuline piiratud ala sirgete kanalite ehk vallikraavidega. Tulles vaiksest ja natukene unisest Sukhotaist rabas see linn meid kohe oma rahvarohkuse, kiiruse ja lärmiga. Samas oli Chiang Mais mõnusam kliima. Taevas oli enamus aega pilves ehk siis päike ei kõrvetanud kogu päeva nii halastamatult kui paaril eelneval päeval.

Pärast ringkäiku templites vajasime hetkelist kosutust. Otsisime koha, kus saaks korraks maha istuda ja ühe smuuti juua ja mõne suutäie süüa. Tellisin värske salati. Aga salat osutuks hirmus vürtsikaks! Ma küll söön suhteliselt vürtsikaid toite, kuid see oli minugi jaoks liig. Viimase osa salatist olin sunnitud järgi jätma. Nüüd tuli meil otsustada milline firma valida homseks elevantide külastuseks? Nimelt oli meil homme plaan minna külla elevantidele. Tai elevantide keskused on kuulsad üle maailma. Enamus neist on rajatud turistide jaoks. Seal tehakse etendusi elevantidega, sõidutatakse turiste nendega ning palju muudki.

Meie otsisime mõnda väiksemat ja mitte väga suurt keskust. Kus saaks elevantidega tutvuda vähese rahvahulgaga. Päeval linna peal jalutades oli Kaarlile ühes turismibüroost pakutud 30% hinnaalandust. Olime paaris kohas käinud veel sees hindu uurimas. Nüüd tundus mõistlik uurida ka seda kohta. Leidsime selle suhteliselt kiiresti üles. Ja päris ruttu saimegi kaubale. Natukene kauplemist tuleb muidugi kasuks alati. Meie saime hinna 1600 bahti pealt 1250 bahti peale. Ning homme hommikul peaks meil olema auto 6:30 hotelli ees. Või siis buss. Sest peale meie pidi olema vähemalt kolm inimest veel, kes soovivad just homme ja just nende inimeste kaasabil elevantidega tutvuda.

Jalutasime edasi Kolme kuninga monumendi juurde. Ega me täpselt aru ei saanud, mis seal pidi toimuma. Aga ikka nende samade pidustuste, Loy Krathongi, raames üritus. Meie osalt oma reisiplaanid olimegi tegelikult sättinud just nende pidustuste järgi Chiang Mais. Plaanisimegi jõuda täpselt täna siia linna. Ehk siis novembrikuu täiskuuööde ajal. See, et olime uskumatu etenduse osaliseks saanud juba Sukhotais, oli lihtsalt totaalne vedamine. Siin kogunesid aga sajad kenad rahvariietes tütarlapsed väljakule. Kõik ilusasti ühtemoodi riides, lilled pead ja juuksed soengus, paljajalu. Ootasid nagu midagi. Kõik ootasid. Vaatajad ilmselt veel suurema põnevusega, sest meie ju ei teadnud, mis toimuma hakkab. Ning kui õues hämardus, süüdati tütarlaste käes küünlad. Saime jälgida Tai traditsioonilist tantsu põlevate küünaldega. Kõige olulisemad Tai tantsude puhul on tantsija käed. Õpilased harjutavad liigutusi õpetajat jäljendades väga pikalt ja kaua. Treenimist alustatakse noorelt (kui jäsemed on veel painduvad) ning treeningud sisaldavad liigutuste jada, mida tuntakse Tantsutähestiku (mae bot) nime all.

Pärast etenduse lõppu jalutasime tagasi templite juurde. Ühes nendest pidi tähistamine jätkuma veel munkade palvetega. Kuid seal polnud midagi! Kuigi päeval olid käinud templi juures väga asised ettevalmistused. Puudele riputati laternaid ja elektriküünlaid. Asjalikult ja aeglaselt pikkade bambusredelitega ringi sebivad mungad olid päris heaks vahelduseks võrreldes nende igapäevase valgustunud olekuga. Ühe aias ringi jalutanud munga käest saime teada, et see toimub kõik homme. See on igal juhul parem teadmine võrreldes näiteks sellega, et oleksime pidanud tõdema: kõik toimus eile juba ära. Kui homme siis homme. Kell kaheksa õhtul. Nüüd ei jäänudki meil muud üle kui tänavaturule jalutada ja seal natukene süüa. Pärast käisime läbi veel poest, et homme hommikuks osta bussi hommikusöök. Ostsin jogurtit ja banaani ja vett. Vett kulub siin kõvasti. Samas on alati igas hotellitoas olnud veepudelid ootamas. Nii, et kogu vajaminevat vett pole me pidanudki poest ostma. Siis hotelli ja magama! Magamine osutus alguses küll keeruliseks. Otse akna all lärmas mingi inglise keelt kõnelev turistide seltskond. Ilmselt kõik juba rohkem kui purjus. Siis meri põlvini ja kaob igasugune sündsustunne. Sellist loomalikku kisa ja röökimist pole mul olnud au tükk aega kuulda. Võrdluses äärmiselt vaiksete, viisakate ja tagasihoidlike ning alati vaos hoitud taidega tundus toimunu eriti õõvastav. Õnneks see lõppes siiski mingil ajal.

Raha kulus hommikusöögile (või siis ikkagi lõunasöögile!) 115 bahti, päevane kohvik 120 bahti, õhtusöök 50 bahti, poes 50 bahti, hotell kaks ööd 350 bahti ning templites 120 bahti piletirahaks. Ja muidugi juurde 1250 bahti homse elevantide vaatamise eest.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !