BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 6. PÄEV

KUUES PÄEV - 4. märts 2023

Meie viimane päev Brüsselit avastada! Tõotas tulla tihe päev. Täna ei söönudki me enne linna peale minekut. Suundusime kohe Brüsseli vanalinna kõige ilusamasse ja võib-olla ka tähtsamasse kohta: Grand Place´i väljakule. Meie hotellist oli sinna vaid 15 minutit jalutada! Tegemist on Brüsseli keskväljakuga, algselt linna keskturuga ning ühe maailma imelisema linnaväljakuga, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle ääres paiknevad endiste Brüsseli gildide barokkstiilis gildihooned, toretsev raekoda ja neogooti stiilis Kuningamaja (Maison du Roi). Grand Place´i ehitus algas 11. sajandil ning oli suures osas valmis 17. sajandiks. 1695. aastal hävis Üheksaaastase sõja käigus prantslaste pommide läbi küll suur osa suurejoonelisest väljakust. Süütekuulidele pidasid vastu vaid Raekoja fassaad ja torn, mis oli suurtükitule sihtmärgiks ja mida ei saanud seetõttu hävitada.

Väljakut ümbritsevad hooned ehitati järgnevate aastate jooksul uuesti üles, mille käigus sai väljak oma praeguse ilme. No mina olin igal juhul vaimustuses! Kui keegi tänapäeval ka veel nii ilusaid maju ehitaks. Endises Raekoja hoones paikneb hetkel Hotelll du Ville (jaa, sama nimega hotell oli ka Luksemburgi vanalinnas). Maison du Roi on ilmselt üks maailma ilusamaid, suurejoonelisemaid ja imposantsemaid ehitisi! Hetkel asub hoones Brüsseli linnamuuseum. Meil vedas, et olime olnud hommikul suhteliselt varased ja Grand Place meie hotellile nii lähedal: meie siia jõudes olid siin peale meie vaid mõned üksikud inimesed. Saime häirimatus rahus umbes pool tunnikest väljakut imetleda. Väljaku kõrvaltänavas asub St Huberti galerii: pikk kaubandustänav, mis kaetud suure klaasist katusega. Enamus poode siin Belgiale omaselt loomulikult śokolaadipoekesed. Aga leidus ka piisavalt kohvikuid. Peaaegu kõik  hetkel küll veel suletud. Mille üle natukene imestasime, sest nii vähe kell nüüd ka ei olnud. Aga Maison du Roi hoone taga asus imetore ja armas Lloyd´i kohvik, kus saime suurepärase hommikusöögi. Kohvikus oli väga palju rahvast täiesti arusaadavatel põhjustel - see oli avatud, õdus ja armas koht ning pakuti suurepäraseid kergeid sööke mõistliku hinna eest.

Kõht täis ootas meid ees Moe- ja Pitsimuuseum. Aga sellelt kohalt ootasin ausalt öelda kordades rohkem internetist saadud info põhjal. Natukene nägi tõesti suurepärast ning kogu maailmas tuntud belglastest pitsikudujate meistriteoseid. Kuid kujutasin endale ette juba harjumuspärast kaasaegset fantastiliselt huvitavat interaktiivset muuseumi. Püsikollektsiooni kõrval oli praegu muuseumis ajutine näitus lastemoest läbi sajandite. Ka seda oleks andnud kordades huvitavamalt üles ehitada. Siin olid aga poolpimedad sünged ruumid, vanad krigisevad ja logisevad sahtlid ning kurja silma ja pilguga turvamees. Belgia pits on muidugi läbi aegade olnud lausa hindamatu väärtus. Belgia parimad, osavamad ja kiiremad pitsikudujad on olnud läbi sajandite pea iga kuningakoja uhkus ja auasi. Kõik kõrgest soost aadlikud, nii mehed kui naised, on ihaldanud belgia pitsi!

Pärast pitsimuuseumi jagunesime Katariinaga: mina läksin taas kord (nüüd kolmandat korda!) Royal Museum of Fine Arts´i kohtuma madalmaade maalikunsti pärlitega ja Katariina läks kohvikusse. Lähenesin Kuninga väljakule nüüd hoopis teisest suunast eilsega võrreldes. Natukene teisest küljest sain imetleda ka Old Englandi hoonet. Märkimisväärne juugendstiilis hoone on ehitatud 1899. aastal uhkeks kaubamajaks. Tänasel päeval on see üks osa muusikariistade muuseumist. Ehitis meenutab natukene Eiffeli torni oma terasest konstruktsioonivöö tõttu.

Oma eesmärgile jõudes sain vaid kergendustundega tõdeda, et meile juba tuttavat piletimüüjat õnneks täna tööl ei olnud. Ei oleks osanud seletada ilmselt, miks ma kahe päeva jooksul juba kolmandat korda ühte ja samasse muuseumi tahan minna. Sain aga lõpuks oma eesmärgi täidetud: olles uuesti imetlenud Rubensi maale jõudsin lõpuks ka Brueghelite saali. Fantastiline! Kuigi mul oli suur enamus muuseumist juba vaadatud kulus mul ikkagi kaks tundi. Kogu muuseumi peale peaks korralik kunstihuviline varuma ikka terve päeva, kui soovib külastada ka Magritte´i muuseumi. Katariina sai aga rahulikud ja täiesti kunsti- ning kirikuvabad kaks tunnikest.

Edasi oli meil plaan minna Horta muuseumisse. Sinna poole teel olles jäi meile aga enne ette ilmatu suur vaateratas. Ja loomulikult tuli meil selle peale minna kohe! Ilm muidugi üldse ei soosinud sellist atraktsiooni olles endiselt tuuline, kõle ja igasuguse päikeseta. Õnneks istusime vaateratta peal suletud klaasgondlites, mis olid tuule eest kaitstud. Vaade linnale oli muidugi uhke! Kuid ilmselt oleks pidanud päris vanalinna südamele see ratas lähemal asuma, siis oleks vaade olnud veel kordades uhkem. 

Lõpuks jõudsime siiski ka Horta muuseumi juurde. Victor Horta oli Belgia arhitekt, kelle uhkest juugendstiilis elumajast ja ateljeest on saanud tänaseks päevaks tema majamuuseum. Sinna kohale jõudes selgus aga, et muuseumi saab külastada vaid eelneva broneeringu alusel. Kodulehte põgusalt sirvides mulle küll selline informatsioon silma ei jäänud, aga no kogenud turistina oleks võinud tulla ka ise selle peale, et vähemalt kontrollida! Jama oli vaid see, et olime kesklinnast ilmatu pika maa jalutanud Horta majani! Minu targa raamatu järgi pidi siin lähedal olema aga veel rida imeliste fassaadidega maju, mis väärt vaatamist - Ducpetiaux avenüü majad 18 kuni 24. Otsisime siis needki üles... aga neis jälle nagu polnud mitte midagi vaadata.

Kesklinna poole tagasi jalutades käisime mõnes poes. Ei ostnud aga midagi. Päris tükk aega veetsime ühes pisikeses ja armsas postkaartide poes, et valida ka Brüsselist kaart koju saatmiseks. Kui olime pärast pikka mõtlemist, valimist ja arutlemist suutnud lõpuks kaardi välja valida läksin seda maksma. Nagu tavaliselt küsisin sinna juurde ka marki. Täiesti ootamatult sain aga vastuse, et marke neil pole. Postkaardipood, kus ei müüda marke!? Jõllitasingi vist täiesti juhmi näoga müüjale otsa sellise vastuse peale. Seletas siis, et siit sama tänavat pidi alla minnes kohe järgmisel tänavanurgal on pood, kus müüakse ka marke. Sinna tänavanurgale jõudes oli meil muidugi meelest läinud, et marke vaja... Kaardi Eestisse pidime saatma tuvipostiga!

Olime siin olles kõik eelnevad päevad mõelnud kuuma śokolaadi peale, mida soovisime maitsta. Kõik minu eelnevad kogemused selles vallas on olnud aga äärmiselt ebameeldivad selle magususe poole pealt: kõik varem proovitud joogid on olnud tulimagusad. Seega polnud siiani julgenud siiski proovida. Nüüd jäi meile ette aga imearmas väike kohvik, kus otsustasime selle sammu lõpuks ära teha. Ja see jook oli täiesti suurepärane! Üldse mitte eriti magus, pigem mõnusalt vürtsine ja natukene isegi mõru. Tume śokolaad... ja  võib vist öelda isegi nii, et sellest päevast peale joon nimetatud jooki ka kodus ise tehtud kujul päris tihti. Pole vaja muud teha, kui tassitäis piima kuumutada ning sellesse sulatada sobiv ja meelepärases koguses śokolaad. Mina kasutan ikka päris tumedat. Vähemalt 70% kakaosisaldusega.

Nautisime oma jooke päris tükk aega. Õues oli juba pime kui lõpuks tänavale astusime. Käisime toidupoest läbi. Lidl jäi ette. Ja jälle imestasime kui paljud toidukaubad olid Eestiga võrreldes ikka väga odavad. Eks loomulikult on kokkuvõttes elu Belgias siiski kõvasti kallim ikka Eestiga võrreldes. Kalliks teevad selle Brüsselis just see tohutu hord Europarlamendi liikmeid, kes kõik peavad kuskil elama ning erinevaid teenuseid tarbima jne-jne. Aga aeg-ajalt tekitavad ka täiesti arusaadavad ning enesestmõistetavad faktid pahameelt ja tuska! Hotelli jõudmiseks pidime tegema aga suure ringi, sest sinna viiv tee oli lihtsalt üles kaevatud.

Raha kulutasin mina täna hommikusöögile 12 eurot, taas 10 eurot kunstimuuseumis, pitsimuuseumis 4 eurot, vaaterattaga sõit läks mulle maksma 10 eurot, postkaart 1,1 eurot, kuum śokolaad 4 eurot ja poes kulus 10 eurot. Kokku siis 51 eurot ja 10 senti. Kui nüüd arvestada kogu reis kokku ühe inimese peale siis on kulutusi olnud järgmiselt: 18 eurot maksin reisiraamatu eest, 93 eurot olid lennukipiletid edasi-tagasi ning reisil olles olen kulutanud 293,4 eurot. Lisaks veel juurde parkimine Riia lennuväljal 8 päeva eest 15 eurot, bensiinikulu Riiga ja tagasi sõitmiseks umbes 30 eurot, hotellid Luksemburgis ja Brüsselis kokku 262 eurot ja ette ostetud rongipiletid Luksemburgi ja tagasi 35 eurot. Ehk siis kõik kokku 746,4 eurot. Võib küll öelda, et reisimine on viimaste aastatega kõvasti kallimaks läinud. Veel paar aastat tagasi oleks sellise reisi kulu jäänud kuskil 500 euro ringi.

BRÜGGE, LUKSEMBURG, BÜSSEL - 5. PÄEV

VIIES PÄEV - 3. märts 2023

Nüüd ärkasime taas Brüsselis! Ja kuna meil tänu imelisele ideele veeta üks päev Brügges, jäi nüüd Brüsseliga tutvumiseks üks päev vähemaks, tuligi kohe hooga peale hakata. Kaheksast olime üleval ja alustada olime otsustanud Europarlamendist. Hommikust sõime taas oma rongijaamas, sest pidime sõitma nagunii mõned peatused metrooga. Sõitsime Brüssel-Luksemburgi peatusesse, mis põhimõtteliselt asus parlamendi hoone all. Ilm oli vastikult tuuline, kõle ja külm! Ning Europarlamendi hoonete vahel olid veel eriti uhked tuulekoridorid. Hoone ise on täiesti normaalne, tavaline hiigelehitis. Ei oska midagi kiita ega laita. Silma ei riivanud. Vaimustust ei tekitanud.

Arhitekt on planeerinud siia imelised trepid, mis suudavad inimese visuaalselt sellisesse segadusse ajada, et treppidel liikumine võib päris ohtlikuks osutuda. Peale meie kahe kobakäpa, koperdasid treppidel kõik inimesed, kes ilmselt astusid neile esimest korda elus. Tihedama kasutamise puhul tõenäoliselt harjutakse ära ja saavutatakse teatav vilumus. Aga turistidel jääb tavaliselt esimene kord viimaseks. Tõeline turistilõks! Üks kummaline park oli ka parlamendihoone kõrval - imepisikene, selline laste mänguväljaku suurune. Aga korralikult aiaga ümbritsetud, lukku isegi vist käis. Eksponeeriti seal jaanalindude tagumikke! Kui kujutada jaanalindu, kes on pistnud pea maa sisse, siis üldiselt maa peale jääv osa ongi üks suur linnu tagumik. Aga kunst on kunst!

Meie aga otsisime nüüd parlamendihoone kõrvalt üles päris kunstimuuseumi! Antoine Joseph Wiertz (1806-1865) oli Belgia maalikunstnik, skulptor, litograaf ja kunsti kirjanik. Wiertz on tuntud oma religioossete, ajalooliste ja allegooriliste teoste poolest. Tema maalid on tõeliselt monumentaalsed! Et maalida selliste hiiglaslike mõõtmetega maale, tuli kunstnikul ehitada omale isiklik koduateljee. Nautides parasjagu riigi poolehoidu ehitas ta selle sobivalt muidugi riigi raha eest. Wiertzi on mõjutanud Rubensi ja Michelangelo teosed. Paljud tema maalid on õudsed ja erootilised. Wiertz töötas oma koduses ateljees, praeguses muuseumis, erakuna kuni surmani. Seal samas ateljees kunstnik surigi. Oma ateljee koos töödega pärandas ta riigile. Muuseumihoone ümber on väike armas skulptuuridega kaunistatud park. Mõtlesin, et huvitav mitu protsenti eurosaadikutest teab, milline pärl nende töökoha kõrval paikneb ja mitu protsenti neist on seda külastanud? Muuseumi sai külastada kusjuures täiesti tasuta!

Kesklinna poole tagasi jalutasime. Tee peal imetlesime Belgia kuninga paleed. Talviti on see külastajatele suletud, kuid suvisel ajal, väga lühikesel perioodil, saab seda täiesti külastada. Tegemist on kuninga ametliku paleega, kus kuningapaar siiski ei ela, kuid kasutab seda nö töökohana. Kuningapalee ees asub Brüsseli park. Ja sealt kohe ümber palee nurga oligi meie järgmine sihtpunkt: Kuninga väljak! Kuninga väljakul asub ridamisi erinevaid muuseume: Old England Building, mis sisaldab endas muusikariistade muuseumi, Magritte´i muuseum ja Royal Museum of Fine Arts. Meid huvitas kõige enam Magritte´i muuseum. Kahel viimasel on piletimüük ühine. Meie olime aga alustuseks veendunud, et külastame vaid Magritte´i oma.

Ostsime piletid. Müüja, kes meile need müüs, oli kuidagi tujutu ja nägi õnnetu välja. Katariina arvas, et äkki oli haige - jõi termosest teed vahepeal. Äkki tõesti... Aga saime piletid ja jalutasime maa-alust tunnelit pidi kõrvalmajas asuvasse muuseumi. Siin asub maailma suurim kollektsioon (230 tööd) Belgia sürrealisti René Magritte´i (1898-1967) töid. Fantastiline muuseum! Ning isegi Katariina jaoks oli mõni tuttav maal. Pärast ringkäiku läksime muuseumipoodi! Katariinale meeldivadki muuseumide juures kõige rohkem  poed. Sellel korral saime siit suhteliselt väikese vaevaga ka kingitused kodustele - Magritte´i maalidelt pärit motiividega sokid! Õues oli ilma aga endiselt kohutavalt ebameeldiv - külm, lõikav tuul ja mitte grammigi päikest. Kohvikus käik tundus väga hea mõttena! Enne, kui leidsime ühe imelise kohviku, jäi meile teele ette Èglise Notre-Dame du Sablon´i katedraal, millega pidime ka loomulikult põgusalt tutvuma. Katariina sai kirikus näitliku õppetunni sellest, milline on siis kolmelööviline kirik. Kahjuks olid siingi need plastümbrisega küünlad, mida nüüd enam ei ostnud.

Katedraali taguses pisikeses põiktänavas leidsime väga armsa pannkoogi kohviku. Ilmselgelt oli tegemist kohalike seas äärmiselt populaarse kohaga - saime pisikese, viimase vaba, nurgalaua. Ja uued inimesed said tulla alles siis, kui keegi lahkus. Tellisin pannkoogid lõhega. Mis oleksid olnud suurepärased, kui pannkoogid poleks olnud magusad! Ega ma ei mõistnudki, miks nad pidid magusad olema!? Neid süües oli aga kogu aeg peas vasardamas mõte, et kui suurepärased oleksid need koogid, kui nad ei oleks magusad! Lõhe ei sobi minu hinnangul kokku magusaga. Aga kokkuvõttes oli tegemist väga armsa söögikohaga. Ja seal kohvitassi taga istudes, jäin mõtlema, et tegelikult tahaks väga näha ikka kogu Royal Museum of Fine Arts´i muuseumi. Et mulle ju tegelikult kõige rohkem meeldib ikkagi natukene vanem kunst.

Otsustasime minna tagasi sinna! Ostes mõlema osa (Magritte´i muuseum + ajaloolise kunsti osa) piletid koos, oleks saanud muidugi odavamalt, aga ega rumalus või otsustamatus pole kunagi ega kellelegi kasuks tulnud. Pileteid müüs ikka veel sama müüja, kes oli ennegi meile piletid müünud ja nägi välja sama väsinud ja õnnetu. Vaadanud meile otsa küsis ta aga kohe, et te ostsite enne ju Magritte´i muuseumisse piletid? Jaa, ostsime küll! Ta palus neid, sest siis saab meile ikkagi soodustuse teha. Katariina teadis kohe, et viskas ära enda oma juba. Mina olin küll kindel, et see on mul kuskil alles, aga ka pika otsimise peale ei leidnud ma seda üles. Pidin kahetsusega tunnistama, et meil ei ole neid... (hiljem tuli minu pilet muidugi kaamera kotist välja). Aga müüja soovis meile ilmselt heameelt teha ja otsustas ikkagi müüa sooduspiletid meile! 

Kui ta pileteid vormistas, sõnasin talle, et olen väga hämmeldunud, et kuidas ta mäletas meid nende tuhandete inimeste hulgas, kes iga päev siit läbi käivad!? Naisterahvas oli silmnähtavalt õnnelik ja meelitatud minu imestuse peale ning sõnas, et tal on lihtsalt väga hea mälu nägude peale. Tänasin teda. Ja kogu meie pika piletimüümise tehingu peale saime me senise kurva naisterahva südamlikult ja õnnelikult naeratama - loodetavasti jätkus seda naeratust tal pika tööpäeva lõpuni ja kauemgi veel. Meie panime oma seljakotid aga taas kappi (saime kasutada kusjuures Luksemburgist saadud žetooni). Belgia kaunite kunstide muuseum seob endas tegelikult kuute erinevat muuseumi. Juba külastatud Antoine Wiertzi ja Magritte´i muuseumi ning meid hetkel ootavat The Oldmasters´i muuseumi ja lisaks sellele moodsa kunsti muuseumi ja Constantin Meunieri muuseumi.

The Oldmasters´i osas on ulatuslik Euroopa maalide, skulptuuride ja joonistuste kogu alates 15. kuni 18. sajandini. Suurem osa kollektsioonist on moodustatud kronoloogilises järjestuses esitatud flaami maalikunsti ümber - Brueghel (nii vanem kui noorem), Weyden, Hieronymus Bosch, Anthony van Dyck jne. Samuti on siin eraldi saal pühendatud Rubensile, kus on üle 20 tema maali. Minu jaoks oli äärmiselt üllatav kohata siin Jacques-Louis David´i "Marat surma". Jalutasin lummatult sealt erinevates saalides, imestades ainult selle üle, kui õnnelik võib inimene olla võimaluse üle külastada kunstisaali. Katariinast suutsin vist küll juba esimeses saalis maha jääda. Olin jõudnud oma ringkäiguga natukene rohkem kui poole peale, kui minu suureks üllatuseks selgus, et muuseum suletakse 15 minuti pärast. No vot, seda ebaõnne küll! Teha polnud loomulikult midagi ja pidime meiegi lahkuma. Aga see tähendas seda, et peame (vähemalt mina) tulema siia veel kolmandatki korda tagasi, sest minu ringkäik sai ootamatu lõpu vahetult enne seda, kui pidin jõudma Brueghelite saali, mis minu silmis vaieldamatult kogu muuseumi pärl!

Nüüd mõtlesime otsida üles vaat et kõige kuulsama Brüsseli vaatamisväärsuse ehk Pissiva poisi. Purskkaevuks olev 61 sentimeetri kõrgune pronkskuju kujutab alasti poissi pissimas basseini. Kuju valmistati 1619. aastal. Seda on korduvalt varastatud ning praegu nähtav kuju on 1965. aastal valmistatud koopia. Originaali hoitakse Maison du Roi hoones keskväljakul, kus on ka Pissiva poisi kostüümide muuseum. 1975. aastast alates on kuju kultuurimälestisena kaitse all. Skulptuuri riietatakse mitu korda nädalas erinevatesse kostüümidesse vastavalt ettevalmistatud kavale, mis on skulptuuri kõrvale ka välja pandud. Kuju garderoob koosneb mitmesajast kostüümist. Vanim kostüüm pärineb juba 17. sajandist. Riietamist korraldab The Friends of Manneken-Pis ühing, mis võtab igal aastal vastu ettepanekuid uuteks rõivasteks. Riietamistseremoonia viiakse alati läbi pidulikus meeleolus. Paljud kostüümid kujutavad Brüsselit külastavate erinevast rahvusest turistide rahvarõivaid, kuid on ka näiteks erinevate ametite tööriietusi.

2006. aastal riietati Pissiv poiss esmakordselt eesti rahvariietesse Eesti Vabariigi 88. sünnipäeva auks. 2010. aasta veebruaris sai kuju seto rahvarõivad. Nüüd sellelgi aastal oli kuju meie vabariigi sünnipäeva auks eesti rahvariietes, kuid kahjuks enne meie siia jõudmist. Aga no tegelikult peab ikka tõele au andma ja ütlema, et vaadata siin küll mitte midagi ei ole! Kui neid kostüüme Pissival poisil seljas poleks, saaks võib-olla skulptuurigi imetleda... aga no nende kostüümide alt ei paista seegi välja. See oli muidugi ette teada ning ega ma ei oodanudki midagi erilist. Õues hakkas aga juba hämarduma ning oligi paras aeg hotelli tagasi jalutada.

Ühel hetkel takistasid meie kodutee aga sajad traktorid. Belgia põllumehed protestisid ilmselt jälle mingite eurotoetuste vähendamise vastu või siis nõudsid väga valjuhäälselt (traktori signaalide tekitatud lärm oli kurdistav!)  hoopis nende tõstmist Euroopa Liidu poolt. Pääsenud traktorikolonnist lõpuks liiklusreguleerija abiga läbi ja teisele poole teed, käisime veel poes. Poes on aga siin mõnes mõttes keeruline käia: ei pruugi leida poes kaupadelt meile mõistetavas keeles infot. Belgias on kolm ametlikku riigikeelt - hollandi, prantsuse ja saksa keel. Mina mõistan mingil algsel tasemel saksa keelt, aga ülejäänutest pole mul aimugi. Aga info poes kippus olema nagu meie kiuste just neis kahes teises keeles. Õhtusöök lõpuks ikkagi käes jalutasime hotelli, kus sõime õhtust, kirjutasime veel ja lugesime.

Raha kulutasin täna 2,50 rongipiletile, hommikusöök maksis 13 eurot, Magritte´i muuseum 15 eurot, lõunasöök 22 eurot, The Oldmasters´i muuseum 5 eurot, kingitused 56 eurot ja poes kulus 2,5 eurot. Kokku kulutasin siis 136 eurot täna!