Friday, December 16, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 17.10.2016.a!

Täna oli siis meie kõige tähtsam päev siin Nepaalis. Annapurna ahelikul asuva Thorung La (olen kohanud mitmeid erinevaid kirjapilte mainitud nimele) kuru ületamine. Ja ilusasti kolmeteistkümnes päev meie reisil. Tõeline vedamine! Äratus oli 3:45. Pulss 65. Hapnik 95. Hapnikusisalduse näidud on paremaks läinud võrreldes vahepealsetega. Hommikune puder ei läinud täna jälle alla väga hästi. Õnneks olime Marikaga taibanud ka täna hommikuks võtta keedumunad pudrule juurde. Sellest mulle täiesti piisas. Söögiraha mina enam ei maksnud. Mul oli tekkinud söögiraha osas väike ülejääk uuesti. Liikuma hakkasime 5:00. Üks grupipilt veel enne starti. Õues oli kohutavalt külm ja pime. Tõusu alustasime 4850 meetri pealt. Pealampidega.

Mina olin kaotanud muidugi aga ära kuskile oma lambi. Ilmselt unustasin selle üle-eelmisesse ööbimiskohta. Natukene kahju oli, sest olin just Nepaali tulekuks ostnud endale uue lambi. Nii, et nüüd pimedas astuda ei olnud just väga mugav. Aga õnneks oli ilm enam-vähem selge ja kuu valgustas rada täiesti piisavalt. Peatuseid eriti teha ei tahtnud. Liialt külm oli selle jaoks. Korraks jäid seisma. Viieks minutiks umbes. Siis hakkas juba hirmus külm ja tekkis tahtmine vaikselt edasi minna. Kotti ei võtnud ma kordagi seljast ära: see soojendas hästi selga. Isegi üks väike majakene, kus kohvik, oli raja peal veel. Osad meie grupistki käisid sees soojas. Samas oli rada väga mõnus. Nii järsku tõusu ja ronimist, nagu eile olime kogenud, täna ei olnud ette näha. Astusime vaikselt igaüks omas tempos. Mõned küll koondusid kellegi selja taha, kui käimise kiirus sobis. Aga üldiselt olime jagunenud väga mitmeks grupiks ja rivi venis suhteliselt pikaks. Lund ei olnud ka kõrgemale tõustes. Tean samas aastaid, kus oktoobris on paks lumi juba Manangis maas olnud. Pimedas saime astuda ühe tunnikese. Kella kuuest oli juba enam-vähem valge. Ning olime näinud imeilusat päikesetõusu mäetippude tagant. Lambi puudumine väga ei seganudki. Suutsin siiski selle tunnikese pimedas kobades ikkagi edasi liikuda ja seda suhteliselt normaalse tempoga.

Kahe ja poole tunniga olimegi üleval kurul. Osad meie grupist olid jõudnud siiski palju varem. Kõige kiirematel kulus natukene üle kahe tunni aega. Minul ja minuga koos liikujatel siis 2,5 tundi. Hiljem tulijatel minust kuskil 15-20 minutit kauem. Varem jõudjad olid leidnud ilusa väikese tuulevaikse lohu vahetult enne kuru, kus oodata teisi järele. Jäime Marikaga algul raja peale ootama, lootuses, et tagumised tulevad kohe meie järel. Tegelikult ei viitsinud lihtsalt alla ronida rajalt, sest arvasime, et liigume kohe-kohe edasi. Aga nii kohe nad ei tulnudki! Pidime ikka üks veerand tunnikest ootama. Selle ajaga jõudis hakata nii külm, et ronisime meiegi ikkagi alla teiste juurde. Külm oli vaatamata sellele, et esimese asjana peatudes olin koukinud seljakotist välja oma päästja sulejope ja selle ruttu selga tõmmanud. Ootamise ajal jõudsin süüa ära ka viimase šokolaadi kaasa võetud varudest. Kui kogu meie grupp koos oli, liikusime selle viimase 100 meetrit kuru tipuni ära. Üleval oli päris palju rahvast. Ning meeletu tuul! Ja veel meeletumalt palvelippusid lehvimas. Kogusime oma grupi kokku, saime natukene aega oodata pildistamise järjekorras ning saime meiegi grupipildi tehtud kuru sildi ees.

Olime siis nüüd tõusnud 5416 meetri kõrgusele. Enamusele grupist oli see taas kõrguse rekord! Enesetunne oli ikka super hea! Kergendus, et see matka kõige raskem osa nüüd seljataga. Väike uhkus ja heameel, et sellega ikka kõik hakkama saime ja eesmärk saavutatud. Et kõik me olime jõudnud üles. Ning isegi pisikene nukrus, et nüüd edasi on ainult lihtne kõik. Et koormust rohkem eriti pole kehale anda. Minul oli kogu matka aja kotis kaasa veetud kaks Eesti lippu, mis sõbranna Alice oli mulle kaasa andnud. Olin need õhtul juba seljakotist välja otsinud. Ühel oli kahjuks pika kotis veedetud aja jooksul varda otsast ilus nupukene ära murdunud. Aga see väga ei rikkunud tema välimust. Marika oli pannud need kurule jõudmise ajaks oma väikesesse seljakotti, et vajadusel kohe kiiresti kätte saaks. Nüüd jätsime ühe lipu kurule palvelippude sekka. Teise otsustasime kinkida pärast matka meie giidile Ratnale. Esialgu läks siis Marika kotti tagasi.

Lund ei olnud teragi ka siin päris üleval kurul. Natukene oli näha ümberkaudsetel kõrgematel tippudel lumemütsakuid. Ja see oligi kõik! Lumes me sumpama ei pidanud kordagi. Isegi ühe jalaga ei saanud lume peale astuda. Ühesõnaga ilmaga vedas meil ikka täiega! Fotod tehtud, hakkasime varsti ka alla poole liikuma. Sest külm tuul muutus mingil hetkel ikka väga vastikuks ja piinavaks ning puhus läbi kõikidest seljas olevatest riidekihtidest vaatamata sellele, et need oleks pidanud olema kõik tuulekindlad! Alla minek läks kiiresti. Olles paarsada meetrit laskunud, hakkas isegi minul palav. Sulejope oli mul ju siiani veel seljas. Tegime siis kõik esimese riietumise peatuse. Võis ära võtta paksu jope, kindad, paksu mütsi ja salli.

Vaated olid imelised. Asusime ikka veel peal pool pilvi. All orus oli paks pilvevaip. Seal asuvat küla paista ei olnud. Laskumine oli suhteliselt järsk. Alguses oli ju väga tore vahelduseks meeletult raskele tõusule tulla mäest alla. Aga pikapeale hakkas natukene tüütuks muutuma. Jalad (eriti põlved) hakkasid valutama, kohutavalt palav hakkas. Ainukene osa minust, mis laskumist nautis järjepidevalt ja kindlalt, olid minu plaasterdatud kannad. Laskumisega ei puutunud ju katkised kohad vastu saabast. Esimest korda pärast haavade tekkimist sain liikuda piinava valuta. Aga järjest palavamaks läks. Olles umbes tunnikese laskunud, tegime veel ühe, põhjalikuma riietuse peatuse. Ehk siis sooja pesu seljast eemaldamise peatuse. Mina oma suures laiskuses ei viitsinud millegipärast aga nüüdki veel seda teha. Ehk siis minu soe pesu jäi kindlalt selga! Hiljem muidugi kahetsesin oma hetkelist laiskust. Siis, kui veelgi allapoole jõudes kohutavas palavuses piinlesin ja ojadena higistasin.

Õnneks jõudsime varsti esimeste majakesteni, mis osutusid paariks  restoraniks. Olime laskunud 4200 meetri peale ehk natukene üle 1200 meetri juba. Tegime seal lõunasöögi pausi. Seal siis riietusin WC-s ka esimese asjana ümber. Ja lõunaks sõime, üllatus-üllatus, tomati-nuudlisuppi. Sööki pidime päris tükk aega ootama täna. Aga samas oli pärast nii elamusterohket päeva tore päikese käes vedeleda ja puhata. Ja väga mõnus oli olla! Meie laua lähedal oli mingi imelik suur metallist kolakas. Selgus, et see on kohalike jaoks väga tähtis leiutis. Nimelt on tegemist küpsetajaga, kus päikese käes valmib söök lihtsalt niisama. Ei kulu kütet ega muud energiat söögivalmistamiseks. Sinna asjanduse (see asi nägi välja nagu UFO laev!) keskele pandi pott, kastrul või mõni muu käepärane anum valmistatava söögiga. Küpsetaja tuli keerata ilusasti näoga päikese poole. Ja seal see asi siis valmis tasakesi. Näiteks sai sellega teevettki keeta. Ja kõik need asjandused on küladesse paigaldatud riigi rahastamisel, et toetada kohalike elanike hakkama saamist.

Pärast lõunat oli meil ööbimise kohta veel laskuda üks tund. Kogu selle tunni jooksul saime nautida imelisi vaateid ümbritsevatele mägedele ja orule, kus asus Muktinath. Meie sihtmärk täna õhtuks. Sinna jõudmiseks tuli meil laskuda veel 400 meetrit kõrgust. Kokkuvõttes koosnes siis meie tänane päev alustuseks 566 meetrisest tõusust üles kurule ja siis 1616 meetrises laskumises Muktinath`i. Kogu Annapurna ring aga pidavat hõlmama endas 27 000 meetrit mäest ülest ronimist ehk siis tõusu. Päris palju on siin tulnud tõesti ronida üles-alla. Ei ole nii, et on pidev tõus või pidev langus. Rada käib enamuses ajast siiski nii üles kui alla. Olenemata sellest, mis on lõplik eesmärk. Et kas siis ronida üles. Või tulla alla.

Ma olen siin Nepaalis matkates palju imestanud jalgratturite üle, kes läbivad meiega põhimõtteliselt samu radasid. Ainult kõige hullematel kitsastel, kõva ronimist nõudvatel lõikudel, pole me kohanud ühtegi ratturit. Mõned päevad tagasi väga järsul rajal üles poole rühkides hakkas neist küll kohe päris kahju. Üks noormees pressis ennast ilmselgelt toore jõuga mäest üles. Meist mööda jõudes tegi peatuse, käis põõsa taga oksendamas ning sõitis edasi. Õnneks tuli siis väike jupp laskumist. Sai natukene taastuda. Aga tänagi möödus meist väga palju jalgrattureid. Kuid nüüd tundus see mulle veel võimatum ja ohtlikum. Sellist järsku laskumist mina rattaga küll ei riskiks vist ette võtta. Ilmselt ma jalutaks enamus aega ratas käekõrval.

Muktinath´i jõudes aga tervitas meid juba kaugelt eemalt  linna kõrval kõrguv suur Buddha kuju. Parasajagu oli mäe veerul asuvas kloostris mingi püha või tseremoonia, sest terve tee alla linna südamesse, tuli meile vastu kloostri poole liikuvaid pidulikult riietatud kohalikke, kelledel eesmärgiks kloostrisse jõudmine. Meie hotell asus aga täiesti linnakese keskel. Saime oma toad kätte. Koorisime riidest lahti sooviga minna pesema. Aga sooja vett ei olnud! Ilmselt ei suutnud meie nii kaua oodata, et soe vesi jõuaks neljandale korrusele. Loputasime end külma veega üle. Aga seda poleks isegi vaja olnud! Sest WC-s vett tõmmates sain ma väga ootamatult külma dussi osaliseks. Nimelt ei olnud veetoru üldse ühendatud WC-e poti loputuskastiga. Ehk siis vett tõmmates lahmas vesi otse kogu ruumi laiali suure joana. Hea, et olin just dussi alt tulnud. Siis selles mõttes, et mul polnud seljas riideid, mis oleksid läbimärjaks saanud.

Elektrit meil ka ei olnud. Marika käis all vastuvõtus asja uurima. Elekter pidi tulema kell seitse ja pott lubati kohe korda teha. Üsna varsti tuli tõesti üks meesterahvas, kes käepäraste vahenditega meie tualetis ühendas veetoru uuesti loputuskastiga. Aga edaspidi olin vett tõmmates väga ettevaatlik! Natukese aja pärast, olles ennast suutnud siiski veidi korrastada ja värskendada pärast rasket päeva, kohates Andrest ja Priitu, selgus, et soe vesi olevat siiski olemas olnud. Me olime lihtsalt liiga kiired ja kärsitud. Aga nüüd suundusime linna peale. Jalutasime selle ühest otsast teiseni läbi. Väga palju oli kohaliku käsitöö ja ehete müüjaid tänava ääres. Ehted on neil väga ilusad! Ostsime meiegi natukene neid kaasa. Mina ostsin endale ühe ripatsi ja lastele kingitused. Meie linna peal tiirutamise ajal lõppes nähtavasti mäe otsas kloostris tseremoonia, sest äkki hakkas rahvas mäest alla liikuma meile vastu. Enamus jala, aga ka hobuste ja eeslitega. Meile tundus mingil hetkel, et need hobused osutavad ilmselt mingit taksoteenust. Et kes ei jaksa või viitsi ise käia, siis on võimalus tellida endale hobune treppi.

Kohtusime ringi käies mitmete meie grupikaaslastega. Kui Andrese ja Renega kokku juhtusime, otsustasime minna kohvikusse kõik koos. Muktinath´is on Bob Marley kohvik ja hotell. Soovisime seal kohvi (siis seda päris kohvi jälle!) juua ja kooki süüa. Tellisime õunapiruka endale kõik. Meie Marikaga saime (kuna tellisime esimestena) oma pirukad ikka tükk aega varem kätte. Ikka nii palju varem, et selleks ajaks kui jõudsid Andrese ja Rene omad, ei olnud meie pirukatest enam midagi alles. Aga meeste pirukad olid seevastu mikrolaineahjus soojaks tehtud! Jalutasime hetke veel ringi kohvikust tulles, aga õues oli läinud kohutavalt külmaks. Isegi kohalikud värisesid ning imestasid, et miks täna ometi nii külm on. Suundusime hotelli tagasi. Saime õhtusööki oodates lugeda ja telefone laadida söögisaalis. Sest tõesti mõned minutid pärast seitset tuli elekter tagasi.

Elektriga on neil siin nii, et päeval ei olegi seda. Hommikul on mingil kellaajal. Ja siis õhtul seitsmest umbes üheteistkümneni. Sain nüüd ka lõpuks aru, miks mõnel ööl on juhtunud nii, et minu telefoni või fotoaparaadi aku, ei olegi ennast hommikuks täis laadinud. Igal suuremal majapidamisel ja hotellil/restoranil on seega lisaks veel oma generaator, millega varustatakse kõige tähtsamaid asju. Nagu näiteks elementaarne valgustus. Õhtusöögiks sõin täna kana. Oli väga hea! Suhteliselt vara läksime magama. Homme on ootamas matka viimane päev. Ehk siis alates ülehomsest ei liigu me enam ainult omal jalal edasi.

Raha kulus söögi peale täna koos kohvikuskäiguga 1835,0 ruupiat. Ning ehetele ja kingitustele 3150,0 ruupiat. Aga nüüd on üks reisi keerulisemaid osasid tehtud. Või isegi kaks! Kuru ületatud. Ja kodustele kingitused ostetud!

Tuesday, December 6, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 16.10.2016.aasta!

Äratus täna 6:00. Sutsukene varem kui tavaliselt. Kõige tavalisem äratus on meil siin olnud 6:15. 7:00 oli hommikusöök. 7:30 startisime. Pulss 66. Hapnik 88. Kuidagi hirmus halb tundus mulle see viimane näit. Aga enesetunne oli sellele vaatamata väga hea. Välja arvatud muidugi see, et täna hommikune puder ei olnud jälle just kõige meeldivam söök. Putru nad teevad siin ilmselt nii, et valavad kiirpudrule kuuma vee peale. Aga siis segamisega väga hoolikad ei olda. Ühesõnaga koosnes see puder sellistest klimpidest. Mina ei suutnud neid alla neelata. Õnneks olime me võtnud Marikaga kahe peale kaks keedetud muna (mune pakutakse siin alati kahekaupa). Minu hommikusöök koosneski siis ühest munast, piimaga teest ja paarist lusikatäiest pudrust. Ning Nepaali piimaga tee on taevalikult hea! Ma olen loobunud siin kohvi peale mõtlemastki. Ja asendanud kõik võimalikud muud tavapärased joogid (muidugi välja arvatud vesi!) vürtsise piimaga teega. 

Paljud hommikud on meil alanud siin kohutava suitsuhaisu sees. Kohalikel on kombeks panna väikesesse metallpotikesse igal hommikul kadakaoksi põlema ukse ette, trepi peale või väravale. See on nende puhastusrituaal ja komme. Kadakasuits aitab pahasid vaime ja halba energiat peletada. Isegi vanadel eestlastel on olnud komme kadakasuitsuga tubadest pahalasi välja ajada. Aga selle suitsu kirbe lõhn on päris jube. Majad on neil suhteliselt hõredad. Mingit soojustust ega muud taolist ei kasutata. Seega kõik, mis on väljas (välja arvatud vihm, sest katused üldjuhul ikka peavad!), on ka sees. Tuul, vinguhais ja muu selline. Mõnel hommikul võttis suits lausa vee silmist välja. Samas pidi asi olema hea eesmärgi nimel. Äkki isegi aitab meid see meie teekonnal! Ja ajab kõik pahad vaimud, pahalased, kurjad trollid ja muud säärased ebameeldivad tegelased meie teelt kõrvale!

Kõrgust võtsime täna kõvasti. Ning tõus oli järsk. Üldine tempo on muutunud veelgi aeglasemaks. Ehk siis kõrgus annab tunda vist. Täna oli Andresel paha olla. Andsin talle ühe lehe Diacarbi oma tabletikogust. Kogu grupil oli piisavalt palju iseendaga tegemist. Iga järgmise künka otsa jõudsime hingeldades. Eks see lõpp ongi järsem. Homme ootab meid ees kuruületuse päev ehk viimane jupp tõusta. Siis on meie eesmärk täidetud, kuru ületatud ning ees ootab ainult allaminek veel. Aga taas kord saime nautida imelisi Himaalaja vaateid. Eilsest alates pole ka metsa enam, mis vaateid segada võiks. Hommikupoole mõned kadakad veel olid näha. Kuna grupi tempo on kõvasti aeglasemaks muutunud täna (keegi ei torma võidu peale enam), siis mina sain kohe mõnuga imetleda loodust, pildistada ja niisama mõnuleda.

Lõunaks jõudsime Thorung Base Campi 4450 meetri peal. Täna oleme jalutanud läbi ainult ühest külast. Külad lõppesid otsa! Edasi tulevad ainult spetsiaalselt matkajate  tarbeks rajatud teemajad. Nii kõrgel siin piirkonnas ei ela enam isegi šerpad mitte. Šerpad on siis üks Nepaali paljudest rahvustest, kes elavadki just kõrgmäestike piirkonnas. Ametlik riigikeel on küll nepaali keel, aga kokku räägitakse riigis umbes 30 keelt. Šerpa keel siis seal hulgas. Tihti nimetavad aga välismaalased kõiki kandjaid šerpadeks. Šerpa ei ole siiski üheski kohalikus keeles mitte kandja, vaid hoopis ühe kohaliku Himaalaja rahvuse nimetus. Siin mägedes elav rahvas. Siin kohal oleks sobilik mainida, et kogu Nepaali rahvastikust on kirjaoskajad vaid umbes pooled.

Lõunaks sõime tomati-küüslaugu-nuudlisuppi. Maitses väga hästi! Natukene istusime veel. Siis ootas ees tänase päeva viimane pingutus: tõusmine High Campi ehk ülemisse laagrisse. Ronisime ja ronisime. Siin oli nüüd küll kogu Annapurna ringi kõige järsem ronimine. Kuid tegelikult oli astuda mõnus. Mägedes liigud nii või teisiti natukene aeglasemalt võrreldes tavapärasema olukorraga. Läksime igaüks oma tempoga. Aeg-ajalt puhkepause tehes. Matkal astudki tavaliselt jalg jala ette. Isegi mõtlema ei pea millelegi keerulisemale kui sellele, kuhu, millal ja kuidas, teha järgmine samm. Kiiremad sportlased liikusid ees. Kui olime peaaegu üles jõudnud ja lõpp juba paistis, tulid meile alla vastu Rene ja Jüri. Rene võttis minu koti, Jüri meie teise Tiidu koti, ning vedasid need selle viimase jupi veel üles ära. Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Kotist vabanenud, avastasin mina kui hea on pildistada ilma kotita. Jalutasin siis natukene päris rajast kõrvale, et mõned head fotod saada. Laager asus väga ilusa koha peal. Midagi muud peale kivide, kalju ja rusunõlva muidugi enam ümbruses väga näha ei olnud. Ainult kivid ümberringi. Lõunapeatuses olid siiski veel mõned kadakad olemas. Nüüd ei õnnestunud peale mõne üksiku kuivanud rohututi ja sambla mitte midagi näha. Kuid õnneks ei ole me siiamaani veel lund kohanud oma teel. On ette tulnud aastaid Annapurna ümbruses nagu mainitud, kus juba oktoobris on Manangis näiteks lumi maas. Ilmaga on meil väga vedanud! Isegi vihma pole saanud eriti, mis siin ene lume tulekut nii tavaline on. Ühel pärastlõunal oleme ainult sutsukese vihma käes matkanud. Kui mina laagrisse jõudsin uuris Rene mu käest, et mida kaasas kannan, et mu kott nii raske on!? Vastasin, et raamatuid. Näiteks on mul kotis 700 leheküljeline Mussolini elulugu. Rene võttis seda hea naljana! Meie kandja liikus täna aga jälle väga kiiresti meie ees ja võttis meile toad ära. Muidu oleksime olnud väga õnnetus olukorras meiegi. See viimane laager enne kuru ületamist oli nii rahvast täis, et osad matkajad pidid magama söögisaalis laudadel ja põrandal. Üks tütarlaps palus luba meie toas riideid vahetada. Söögisaalis kõigi ees seda tõesti ei tee ja WC-s oleks väga ebamugav.

Meil olid aga mõnusad toad! Olime tänulikud Ratnale, et ta selle peale tuli, et meie kandja ka täna hommikul kohe kiiresti ette saata ja kandjale selle eest, et ta sellega hakkama sai. Nautisime Marikaga natukene aega oma toa ukse ees istudes ja lugedes päikest. Kui päike mäemassiivi taha kadus tahtis külm kohe kahe sekundiga ära võtta. Siis ei jäänud muud üle kui tuppa kolida. Istusime natukene toas. Korrastasime oma asju. Pakkisime kotid enam-vähem hommikuks valmis. Väga vara tuleb hommikul tõusta. Kella viiest plaanis Tiit juba liikuma hakata. Ilmselt ootab meid homme ees matka kõige raskem päev. Siis läksime õhtust sööma. Söögisaal oli ikka meeletult ülerahvastatud. Saime ühe laua ääres jupikese ruumi. Meie grupi kogunedes pidime siis natukene trügima, et ära mahtuda. Väga kaua ei istunud ka täna õhtul. Esiteks on homme ees väga raske päev. Ja teiseks ei saa söögisaalis ööbijad enne, kui kõik tubades olijad lahkunud, magama minna.

Söögile kulus täna 1620,0 ruupiat ja veele 60,0 ruupiat. Eelmises ööbimise kohas oli veevõtupunkt jälle. Poes ja teemajades on vesi sellisel kõrgusel juba mõnes kohas olnud isegi kuni 200,0 ruupiat. Ja poodi siin loomulikult enam ei ole. On ainult hotelli väike müügipunkt, mis ongi ainult matkajatele mõeldud. Asustust nii kõrgel ei ole enam. Kõrgus High Campis 4850 meetrit. Täna oli ka haruldane päev: sellisel kõrgusel ei olnud enam internetti. Ning telefonilevi puudus isegi minul! Seda võis muidugi seletada sellega, et kuna kohalikud enam siin kandis nii kõrgel ei ela, siis riik ei panusta infrastruktuuri väga põhjalikult. 

Monday, December 5, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 15.10.2016. aasta.

Täna ma isegi ei üritanud putru tellida: eile hommikune kogemus oli väga eredalt ja eemaletõukavalt veel meeles! Piirdusin ühe keedetud muna ja saiaga. Kohvi ma siin ka ei joo. Välja arvatud tõesti eile kohvikus, kus sai päris kohvi. Piirdun hommikuti nepaali teega. Jube magus, aga samas hirmus hea jook piima ja vürtsidega. Hommikul startisime 8:10. Ilmselt üritasime seda teha kell kaheksa täpselt. Pulss oli 67. Hapnik oli 92. Hapniku näidud on hakanud kõigil vähehaaval langema. Aga nii kaua, kui alla 60 ei pidavat olema, siis polevat hullu. Minul on aga selleni ikka veel pikk tee langeda. Söögiraha maksime Tiidule 2500,0 ruupiat. See on siis kahe päeva eest kokku.

Palju meil täna muidugi käia ei olnud - kell kaksteist olime saabunud juba ööbimise paika Yak Kharka´sse. Natukene rahulolematud olid muidugi mõned grupiliikmed. Me kihutame kogu tee meeletu tempoga, mistõttu tee peal eriti midagi tähele panna ei jõua ega imelisi vaateid nautida. Ja siis passime pooled päevad niisama hotellides. Kõi kõige! Oleks parem tõesti rajal natukene tempot alla võtta ja rohkem nautida. Aga minu ikka veel plaasterdatud ja katkised jalad muidugi rõõmustasid lühikese päeva üle. Igal hommikul teibin nad korralikult kokku, et saabas võimalikult vähe kandade peale hakkaks. Aga käies on valus ikka. Iga samm annab tunda. Ööbimise kohta jõudes saapaid jalast võtta on üks suurimaid naudinguid siin matkal. Paranemine on siiski aega nõudev. Kui haav lahtiselt on ja kuivama hakkab, on hommikuks natukene juba paranenud. Uus õrn nahk on kasvanud katkisele kohale. Kuid päev läbi käies on see varsti juba uuesti katki hõõrutud. Mulle tundub, et ega see enne ei paranegi, kui matkapäevad läbi ja ei pea enam saapaid üldse jalga panema.

Samas oli meil täna kõvasti ronimist kõrgusesse võrreldes läbitud tee pikkusega. Ehk siis oli rada päris järsk sellest tulenevalt. Kõrgust võtsime oma viissada meetrit. Tee peal uurisime Rene teleskoobiga kitsesid mäeküljel turnimas. Täiesti uskumatu ikka milliseid seinu ja nõlvu pidi nad suudavad liikuda! Ja kui märkamatuks nad seejuures jäävad oma väga kaitsevärvuse tõttu, mis perfektselt sulab kokku taustaks oleva kaljuseinaga. Meie poleks ilmselt ise näinud kedagi. Kohalikud on aga õppinud neid jälgima ja leidma nad üles ka väga hästi maastikku maskeerununa. Aga jah, tõesti, minu arvates ronisid need kitsed küll üles mööda täiesti püstloodis seina!

Ühel peatusel ostsime kurki kohaliku naise käest. Paljud küll ei julgenud seda teha. Ei usaldanud nad kohalikke arusaamasid hügieenist ja haiguste levikust. Minule aga pole mingid kõhuhädad kunagi väga ligi pääsenud. Kurk oli hea ja mahlane! Kes sõid, need kiitsid!
Ilm on aga ka päeva ajal läinud päris külmaks. Päeval särab päike küll kõrgel taevas, aga temperatuur on kõvasti madalam võrreldes veel paari päeva taguse ajaga. Kindlalt on minul jalas juba paar päeva pikad püksid. Samuti pikkade varrukatega pluus. Igas peatuses on esimene asi toppida midagi sooja selga, et oma märja ihuga kõva tuule käes ei külmetaks. Täna hommikul otsisin koti sügavusest välja villase mütsi ja sooja kaelasalli. Siiani on õhukesed sallid asja ära ajanud: üks kaelas tuule eest kaitseks ja teine peas. Alguses siis päikese ja hiljem külma vastu.

Pesemist sellisel kõrgusel ja temperatuuril külma veega ei taha mina isegi ette kujutada mitte. Seega ainus, mis täna teha saime, oli riputada päeval seljas olnud riided rõdu äärele tuulduma. Riided vahetatud kuivade ja natukene vähem lõhnavate vastu, läksime lõunat sööma. No ja võite ära arvata, mida me siis täna lõunaks sõime? Igal juhul oli väga hea! Pärast lõunat pugesime magamiskottidesse ja magasime paar tundi mõnusalt. Aga siis ajas tuul ukse suure paugu ja kolinaga lahti ning uni oligi läinud! Ronisin oma soojast ja mõnusast pesast välja ning sulgesin ukse. Aga olles sedasi juba üles aetud mul rohkem und ei olnud. Unega võib kõrgmäestikus üldse probleeme olla. Väga paljud ei saa öösiti und. Mida kõrgemale, seda halvem magada. Öine uni aga on tegelikult hindamatu väärtusega mägedes ja seda just sellise kõrgema raskusastmega matka puhul. Sest kui öösel korralikult maganud ei ole, ei ole matkajast eriti ka päeval asja, mistõttu süvenevad kõrguse poolt tekitatud vaevused ja päevane liikumine muutub väga keeruliseks ja justkui kannatuste rajaks. Meie oleme siin aga maganud kui vanajumala selja taga. Eks oma osa on siin ka sellel, et magame mugavalt igal öösel paksu madratsiga voodites. Kõik minu eelmised matkad on olnud telgis ööbimisega. Sellist mugavust ja luksust naudin tegelikult esmakordselt.

Ajasime Marikaga siis ennast ikka üles ja läksime söögisaali kuuma vett jooma ja raamatut lugema. Tänane teemaja oli natukene erinev kõigist eelmistest. Kui muidu siiani on kõik olnud sellised väga kompaktsed ja paljud ainult ühe hoonena, siis nüüd oli meil söögisaali ja kööki jõudmiseks vaja lausa tänav ületada. Jalutasin hetke hotelli ümbruses ringi. Tegin eemal paistvatest lumistest tippudest mõned pildid. Üks kohalik noormees asjatas hotelli kõrval asuvas köögivilja aias. Mind märgates, tegelikult vist minu huvi mäetippude vastu, asus  ta varmalt mulle selgitama, et millised tipud siis siit kätte paistavad. Olid need siis Annapurna I-III ja Gangapurna. Noormees aga kattis käepäraste vahenditega salatit, kõrvitsaid, kapsaid ja porgandeid ning muud taolist. Sain aru, et saabumas on erakordselt külm öö. Ega õues oligi juba päris külmaks läinud. Samas on ilm praegu olnud meie vastu suhteliselt armulik. Lund ei ole me veel kohanud. Mõnel aastal on olnud samal ajal isegi Manangis juba paks lumi maas. Hea meelega läksin söögisaali küdeva ahju äärde sooja. Seljas ikka Katmandust ostetud sulejope ning jalas villased sokid.

Õhtusöögiks tellisin mina endale kõige uhkema roa täna: jakifilee. Jakk on Nepaali tüüpiline veis. Looduslikult elavad jakid praegu veel ainult Tiibeti territooriumil. Ning tegelikult on peaaegu kõik Nepaalis kasvatatavad isendid, lehma-jaki ristandid. Emaseid järglasi nimetatakse zomodeks. Isaseid zokjakkideks. Zomosid peetakse piima saamiseks. Nõlvadel nähtud karjades olid üldiselt zokjakid, kelle põhiline ülesanne on koormat kanda. Suvel  on kari kõrgel mägedes. Talvel liigub natukene alla poole - 3000-3500 meetri kõrgusele. Jakke kasvataksegi Nepaalis kõrgemal piirkondades, kus lehmade jaoks muutuks temperatuur ja ilm juba ekstreemseteks. Üks hämmastav tähelepanek veel meie bussisõidust matka alguses: peale Eesti pole ma väga palju kuskil kohanud musta-valge kirjut lehma. Aga siin, Nepaalis, on sellised! Minu praad toodi aga peaaegu põlevana lauale. Keele tahtis alla viia! Igal juhul väga toitev ja hea. Võtsingi kõige kallima söögi, et natukene vähendada jälle ette makstud summat. Ja loomulikult tahtsin proovida ära jaki liha.

Käisime täna koos peatustega kokku ainult neli tundi. Kell 12.00 ehk keskpäeval olime hotellis. Yak Kharkas. Tavaliselt matkaolukorras ei saaks nii vara veel lõunapausilegi. Alati on tempo särtsakam ja jaksu rohkem enne lõunat. Seega üritataksegi käia suurem osa teekonnast ära enne lõunat, et siis pärastiseks jääks lühem tee. Aga kui teekond nii lühikene ongi, pole muidugi vahet. Kõrgus 4050 meetrit. Söögile kulus päeva peale kokku 1840,0 ruupiat. Suurim summa siin oldud aja jooksul. Aga kuna mul oli ette kogunenud jälle peaaegu 1000,0 ruupiat, siis võisin seda endale lubada. 200,0 ruupiat läks interneti peale. Teine koht, kus pidime maksma wifi eest.

Tuesday, November 29, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KÜMNES PÄEV - 14.10.2016.a.

Kuna edasi meie grupp täna ei plaaninud edasi liikuda polnud väga varast äratust vaja. Täna hommikul ei läinud puder jälle üldse alla. Käis suus ringi ja alla neelamine tundus võimatu. Jätsin esmakordselt kogu kausitäie söömata. Närisin paar tükki saia, mis mulle muidu üldse ei maitse, aga midagi pidin ikkagi sööma. Täna ei maksnud ka söögiraha Tiidule. Oleme kaks ööd samas kohas, siis ta arveldab kohalikega lahkumise eel. Pulss 53. Hapnik 93. Tablett. Esimese võtsin eile õhtul. Nüüd siis tulebki võtta kuni kuruületuseni ehk meie kõrgeima punkti läbimiseni Himaalajas üks tablett hommikul ja teine õhtul. Hetkel on enesetunne super hea! Õhtune peavalu kui peoga pühitud.

Kõht täis söödud, pakkisime kaasa väikese seljakoti ja asusime mäkke ronima. Aklimatiseerumise päev ehk siis tänane plaan nägi ette, et ronime 300 meetrit veel kõrgemale, veedame seal natukene aega ja tuleme jälle alla tagasi. Ilm oli ilus! Alustasime ronimist kell üheksa. Ilma kotita, ilusa ilma ja rõõmsa meelega oli mäkke ronimine lausa lust ja lillepidu. Seda enam, et need vaated, mis järjest kõrgemale jõudes avanesid, olid lausa võrratud. Iga paari sammu järel pidi korraks seisatama ja ümbrust imetlema. Manangi ümbruse puhul on tegemist tõesti maalilise kohaga. Seda kinnitab ka fakt, et kui otsida näiteks internetist Nepaali kohta pilte, siis on suures osas pakutavatest Manangi vaated. Everesti järel loomulikult!

Õhtul oli meil olnud pikk arutelu selle üle, et kuhu me siis täna matkame. Ratna poolt pakutud variantideks oli marsruut, mida mööda hetkel astusime ning retk Manangi oru teisele nõlvale liustiku juurde. Liustik oli muidugi selline mudane ja porine. Üldse mitte ilus ja valge nagu võiks oodata. Liustiku alguseni mineku poolt rääkis muidugi fakt, et seal oli järv. Järved ei ole Nepaalis väga tavalised. Seetõttu tundus ahvatlev minna liustiku juurde ja näha ka järve seejuures. Kuid meie praeguse retke poolt rääkis väga tugevalt asjaolu, et just siit pididki avanema need kõige kaunimad vaated. Teiselt mäeküljelt ei pidanud olema kuigi ilus vaade. Ja ka pooleldi varjus oli teine oru külg. Seega saidki valimisel otsustavaks ilusamad vaated ja päikesepaiste.

Arutelu ja otsustamise hetkel kõlasid küll mõningad hääled tugevalt liustiku kasuks, aga usun, et nautides vastas mäeküljel vaateid samale liustikule ja järvele, olid kõik tegelikult tehtud valikuga lõpuks rahul. Korraks mõtlesime ka variandile teha läbi mõlemad matkarajad, aga selle mõtte laitis Tiit kiiresti ja kindlalt maha. Põhjendusega seda sellega, et peame vahepeal natukene puhkama ka. Kuigi minu arvates me oma suhteliselt kiire tempo tõttu oleme pooled päevad lihtsalt puhanud. Igal juhul veetsime üleval väga toreda tunnikese päikesepaistel peesitades. Olime tõusnud 3860 meetri kõrgusele. Paljudele meie grupist oli see isiklik kõrguse rekord! Renel oli kaasas tükk jakijuustu. Soovijad said proovida kõik killukese. Nagu preemiaks või nii. Ma pean ütlema, et see oli tunduvalt maitsvam võrreldes selle juustuga, mis meie Marikaga Katmandust bussisõidule kaasa ostsime. No Rene oli ostnud siit samast Manangi poest kaaluga müüdavat pakendamata juustu. Tulebki ikka eelistada võimalikult kohalikku. Kindlasti värskem, puhtam ning vähem töödeldud.

Alla tulek võttis meil aega ainult pool tunnikest. Laskumine on jälle teise mäe külje jälgimiseks ja imetlemiseks parem. Üles minnes oled kogu aeg seljaga sinna poole. Näed ainult oma poolset külge mäest. Ja seegi on liiga lähedal, et mingist ilusast vaatest ei saa juttugi olla. Kell 11.00 hotelli jõudes suutsin ma isegi suure kiiruga käia jääkülma dušši all. Kiirus on selle puhul kõige olulisem faktor. Tuleb hotelli jõudes kohe riidest lahti võtta ja siis joosta mäest alla tulemise soojaga pesema. Aga ikkagi on see väga suur eneseületamise protsess minu jaoks. Ja naljakas, tuleb välja, et kõige rohkem kardab külma selg. Kõik muud kohad taluvad külma vett tunduvalt vapramalt! Pesemise koha pealt tuli selline varane hotellis viibimine kasuks, sest ilmselt vastu õhtut, kui päike juba loojumas poleks mina suutnud täiesti külma dušši alla minna.

Pestud sai ka pesu. Tänase tuulise ilmaga oli sellel hea kuivada. Kuigi ilma Marika pesulõksudeta, oleksin ma võinud oma riideid (kuigi täiuslikult kuivadena), otsida pärast jumal teab kust Himaalaja otsast. Ise puhas, riided puhtad ja kuivamas, läksime Marikaga lõunat sööma. Hommiku- ja õhtusöögi sõime alati oma hotellis. Nüüd mõtlesime, et lõunasöögi võime küll kuskil mujal süüa. Manang on väga väike linn. Või siis pigem selline suurem küla. Siin on üks peatänav. Mille ääres kõik kohvikud, restoranid, hotellid ja poed. Keset tänavat jalutavad lehmad, kitsed, kanad-kuked ja koerad. Imelik on ainult see, et kasse on siin haruharva näha. Kogu siin oldud aja jooksul olen vist kohanud ainult ühte kassi. Jalutasime hotellist natukene eemale. Viitmata valimise peale väga palju aega, astusime päris juhuslikult esimesse ette juhtuvasse söögikohta sisse. Kõht oli päris tühi. Menüüd polnud vaja meil vaadatagi. Ega me lõunaks polegi seni muud söönud kui nuudlisuppi.

Täna tellisime selle jälle tomati ja küüslauguga. Siin maksis supp ainult 120,0 ruupiat. See on umbes kaks korda odavam, kui turistidele pakutav tavalistes teemajades. Ning sinna juurde chapati. Nepaali leib. Sööki oodates jalutasin natukene ringi. Avatud köögiukse vahelt sisse piiludes nägin söögikoha peremeest hoogsalt chapati tainast rullimas. Seda küpsetati meile seal lausa värskelt! Ma pean ütlema, et see supp ületas meie kõikide eelmiste päevade supid. Täiesti uskumatult hea! Mina muidugi panin kõvasti ka tsillit veel peale. Ma ikka imestan, mis fenomen see siin selle nuudlisupiga on. Nagu mingi narkootikum, millest võib sõltuvusse jääda. Ma loodan, et ma terve ülejäänud elu nüüd lõunaks ainult nuudlisuppi ei söö. Kuigi see oleks võib-olla just väga kasulik. Rahaliselt siis. Palju need kiirmakaronid ikka maksavad. Ja natukene küüslauku ja tomatit.

Natukese aja pärast jalutasid Andres ja Priit meie söögikohast mööda. Astusid sisse. Ning jäid ka sööma. Nemad küll suutsid ennast nuudlisupinõidusest lahti rebida ja tellida endale jakiburgerid. Veel natukese aja pärast liitus meiega ka Rene. Temagi jäi supile truuks. Jätsime siis mehed sööma ja liikusime ise edasi Marikaga. Manang oli fantastiline paik! Terve linn on tihedalt täis ehitatud Nepaali tumedast kivist laotud maju. Ikka neid kolmekordseid. Sama põhimõtte järgi, mida olen kirjeldanud juba. Kui ma eile õhtul üksi ringi kolades väga palju peatänavalt kõrvale ei pööranud, siis nüüd kondasime just mööda kohalikke hoove ja treppe ja kitsaid tänavajuppe. Kõik need olid väga armsad!

Talvel muidugi võib neil siin ikka äärmiselt külm olla. Isegi praegu tahtis tuul riided seljast rebida. Olles kõik need pisikesed tänavad ja käigud läbi uurinud plaanisime minna kohvikusse kohvi jooma ja saiakesi sööma. Manangis on nimelt üks päris itaalia kohviku moodi söögikoht! Saab kohe päris kohvi! Lattet. Tehtud küll piimapulbriga. Kuid päris kohvi kõrval on see täiesti mitte mainimist väärt pisiasi. Mina ei ole siin kohvi joonudki eriti. Sest see, mida nad siin kohvi pähe müüvad, mulle hästi ei sobi. Lahustuv kohv siis. Ning seda enam nautisime me oma saiakesi ja päris kohvi. Ostsin ühe sokolaadisaiakese ka õhtusöögi juurde magustoiduks kaasa. Veepuhastusjaamas täitsime 50,0 ruupia eest veepudelid ära.

Õhtusöögi võtsime täna Marikaga kahe peale. Enne jõime väikese termosetäie kuuma vett uuesti ära. Ratna üritas meile õpetada õhtul nepaali keelt natukene. Aga hääldus on väga keeruline. Just kõige andekamad õpilased me ilmselt ei olnud. Aga pusisime vapralt! Meelde ei jäänud küll väga midagi. Söögile kulus täna ainult 700,0 ruupiat. Samas ainuüksi kohv ja saiakesed, millest me Marikaga ei suutnud ka loobuda põhjendusega, et kogu matka vältel pole meil sellist võimalust avanenud, läksid maksma juba 600,0 ruupiat. Pluss vesi 50,0 ruupiat. Ja paiknesime endiselt Manangis 3540 meetri kõrgusel.

Friday, November 25, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

ÜHEKSAS PÄEV - 13.10.2016.a.

Äratus 6:15. Täna andsin Tiidule raha ainult 500,0 ruupiat. Siis saame natukene tasaarveldatud minu väikese söömise tõttu teiste grupiliikmetega võrreldes. Meie elutegevust näitavad numbrid jäid aga täna kirja panemata. Loodetavasti veame ikka elusana õhtuni välja! Aga startisime 8:00. Täna oli grupi tempo juba aeglasem. Kõrgus on hakanud osale grupist vist mõju avaldama. Suur enamus meie grupist ei ole kunagi väga kõrgel käinud. Kõrgemal kui meie eesmärk Nepaalis ehk siis 5416 meetrit olime varasemalt käinud ainult ilmselt mina ja meie grupijuht Tiit. Ja loomulikult muidugi Ratna ja meie kandja. Aga mingeid erilisi hädasid ei paista vaatamata võib-olla veidi tagasihoidlikele kogemustele kellelgi olevat. Loomulikult väga vastupidavad ja tugevad grupikaaslased!

Tee peal kohtame väga palju ilusaid stuupasid, palveveskeid ja kohalikke surnuaedu. Olles hommikust alates natukene aega käinud sattusime väga tuttavasse kohta - sügisesse. Kui siin muidu puudub meie mõistes selline aastaaeg nagu sügis, siis täna jalutasime selles ühe imeilusa hetke. Jalutasime väikesel jalgrajal keset kuldkollaseid kaski ja langevaid lehti. Muidu aga hakkasid puud üha väiksemaks ja kiduramaks jääma. Natukene veel kõrgemale minnes kaovad need hoopis ära. Astudes aga meile omasesse keskkonda ehk meile harjumuspärasesse lehtmetsa tundsime kõik end ootamatult tuttavas ja turvalises kohas. Mitte, et meile ei meeldiks Himalaaja loodus, vastupidi imetlesime kõik seda ääretult, vaid tundsime väga tugevalt seda sünnipärast sidet oma igapäevase keskkonnaga. See õpetabki hindama Eestit veelgi rohkem!

Täna käisime pikalt mööda laia ja uhket kiviteed mööda. Nepaalis on palju teid, mis kivi-kivi haaval käsitsi laotud. Üritasin ette kujutada, millist energiat ja tööjõudu selleks vaja on! Ning selliseid teid pidi sõidavad autod. Ka bussid! Rääkimata mootorratastest. Ühest armsast külast ostsime Marikaga ühe väga armsa vanaproua käest õunu. Ta oli nii ilus ja tore seal neid imemaitsvaid õunu müües. Lubas ennast ilusasti pildistada. Ja naeratas ise seejuures kenasti. Ta oli nii ilus! Pildistasin teda ka Marikaga koos. Aga õunapuid on siin kõrgusel päris palju. Peaaegu igas aias. Ilmselt on just see kõrgus kuidagi nende kasvamiseks soodus.
Kell kaks jõudsime ööbimise kohta. Olime nüüd jõudnud Manangi. Kogu Annapurna ümbruses matkajate keskpunkti. Manang asub 3540-e meetri kõrgusel ja on väga tähtis koht kõigi matkajate jaoks. Just Manangi jõudmise tõttu oligi plaanis natukene lühem päev. Sest kell kolm pidi meil algama loeng kõrgmäestikuhaigusest, selle ennetamisest, ära tundmisest ja ravist. Saime hotellis toad kätte ja veidi pikutada enne uuesti välja minekut. Peavalu on minul natukene hullemaks läinud. Marikal oli juba päris paha ja kehv täna olla. Vedasime end siiski loengule kohale.

Natukene naljakas oli mul küll käia ringi pooles kannas villase soki ja mahatallatud kannaga sandaaliga linna peal. Aga ei tahtnud küll midagi oma katkisele jalale peale panna. Lihtsalt lootsin, et keegi mulle kanna peale ei astu ja igal õhtul veidikegi taastuvat õrna nahakihti katki ei tee. Igal hommikul liikuma hakates juhtub see nagu nii. Mis õhtu ja öö jooksul on jõudnud paraneda hävib jälle päeval matkates. Jääb üle vaid loota, et organism on nii tugev, et varsti siiski paranemise tempo suudab ületada lõhkumise tempo. Lootus siiski jäi, et see võiks juhtuda enne matka lõppu. Muidu tuleb välja, et oma laiskuse ja rumaluse tõttu tegin kogu matka läbi katkiste jalgadega. Aga mis ei tapa teeb tugevamaks! Olen peaaegu harjunud iga hommikuse meeletu valuga liikuma hakkamisel.

Loengusaalis oli väga mõnus ja soe. Ma pean nüüd ausalt üles tunnistama, et kogu sellest loengust kuulsin ma suhteliselt väikest osa. Enamuse magasin maha. Seal soojas ruumis (õues oli väga kõva tuul!) tuli väga suur ja magus uni peale. Kuid eks ma midagi ikka kuulsin ja sain aru ka. Kasvõi seda, et Manangis ongi mäemeditsiini keskus. On paar arsti, kes vabatahtlikena siin töötavad hooajaliselt. Aidates nii matkajaid kui võimaluste piires ka kohalikke. Ning sealgi sai väikese annetuse eest mõõta näiteks hapnikusisaldust veres, mida meie igal hommikul Tiidu valvsa pilgu all nii korralikult teeme. Kuid panin tähele, et teistest gruppidest soovijaid jagus.

Aga kõige kuulsam üle maailma on Manang hoopis tänu filmitööstusele. Nimelt on siin filmitud suur menufilm "7 aastat Tiibetis". Film on ka kohalikele väga tähtis. Ning seega on Manangis selline asi nagu kino. Kus näidatakse kahte filmi. Lisaks algselt mainitule veel Jon Krakaueri raamatu "Hõredasse õhku" põhjal tehtud mängufilmi "Everest". Seansid toimuvad hooajal iga päev. Osa meie seltskonnast käis ka kinos. Piletiraha sisaldas poole seansi pealt veel tee ja pop-corni pakkumist kena tütarlapse poolt. Kes käisid, need teadsid rääkida. Mina siiski kinos ei käinud. Mõlemat filmi olen näinud ja raamatuidki lugenud. Mõlemad raamatud head ja ka mõlemad filmid!

Pärast loengut läks Marika hotelli tagasi. Mina läksin linna peale jalutama veel. Tegemist on fantastilise linnaga. Täis jälle neid armsaid ja natukene romantilisi kivist ehitatud elumaju, stuupasid ja palveveskeid. Nepaali külades on ka komme, et küla algab ja lõpeb väravaga. Ning värava sisse on kindlasti ehitatud kasvõi mõned palveveskid. Jalutasin ühte pidi linna lõppu ja teist pidi ringiga tagasi. Käisin läbi poed. Leidsin isegi muuseumi! Kuid see oli kahjuks suletud. Loodetavasti on ta avatud siiski homme. Sest Manangis ööbime nüüd kaks ööd järjest. Hotelli tagasi jõudes leidsin Marika restoranist kuuma vett joomas ja küüslauku söömas. See pidi olema parim vahend kõrgusest tulenevate vaevuste vastu. Tiit olla õelnud! Natukese aja pärast ühinesin temaga. Sest nüüd laua ääres paigal istudes hakkas minugi pea päris tugevalt valutama. Jõin siis minagi kuuma vett seal. Natukene paremaks tegi tõesti. Samas on see, et alati on parem vaikselt ringi liikudes või midagi tehes. Niisama laua ääres istudes tundub olevat palju halvem. Või siis on parem juba päris magada. Kuid kui pool päevast maha magada siis ei pruugi enam öösel und olla. Ja öösel üleval passida, kui kõik teised magavad, ei ole just väga meeldiv.

Õhtuks tellisin endale india karri kana ja riisiga. Enne sööki jooksin korra veel alla (meie hotell asus natukene peatänavast eemal väikese künka otsas) linna peale tagasi. Meil sai Marikaga vesi otsa. Hotellist mitte kaugel oli veejaam jälle. Aga see oli juba kinni. Käisin siis poest ostmas - 80,0 ruupiat pudel. Ei olnud vähemalt kallimaks läinud! Söök oli aga super hea! Kuigi ma pidin jälle jätma enamuse riisist söömata, sest seda kõike oli lihtsalt üle mõistuse palju. Pigistasin endale sisse vähemalt kõik kana. Ja nagu juba pea iga õhtu, mõtlesin ma tänagi, et pean endale ikka väiksemaid sööke tellima. Aga kuidagi juhtub nii, et kui ma isegi oma arust tellin väikese prae, tuleb välja täpselt vastupidi. Ja meesterahvad, kes just soovivad tellida hea suure söömaaja, saavad suhteliselt tagasihoidliku taldrikutäie.

Täna ööbisime siis Manangis kõrgusel 3540 meetrit. Käisime 17 kilomeetrit ära kuue tunniga. Söögile kulus 1020,0 ruupiat. Muude asjade peale kulus 100,0 ruupiat täna. Ja siis olime täna esimest korda hotellis, kus tuli interneti eest maksta 200,0 ruupiat. Selle eest toksis kena noormees mu telefoni parooli. Ning loodetavasti saab sellega internetti ka homme. Et siis uut raha ei küsita. Võtsin õhtul ka esimese tableti mäehaiguse vastu. Tegemist siis Diacarbi tablettidega. Olen kasutanud kõrgmäestikus nimetatud tablette varasemalt vaid korra ja seda oma eelmisel mägedes käimisel Aafrikas Kilimanjaro otsa ronides. Diacarbi tablettide mõju on jäänud mulle segaseks ausalt öelda. Tegemist on diureetikumiga. Ehk siis ravimiga, mis soodustab organismist vee välja viimist aktiivistades neerude tööd. Tundub nagu väga kauge olevat mäehaigusest. Aga samas on seal mingi loogika. Mis aitab mäehaiguse vastu kõige paremini? Ohtralt vee joomine loomulikult. Aga joodud vesi peab ka organismist välja saama kuidagi. Muidu ei saa ju uut vett peale juua.

Minule isiklikult tunduvad need mägedes soovitatavad vee hulgad, mida peab päevas ära jooma, üle mõistuse suured. Ma lihtsalt ei suuda nii palju vett juua. Ning siin siis tulebki sellistele inimestele appi too võimas ravim. Mis viib vedeliku kehast kiiresti välja, tekitades selle peale loomulikult janu, et saaks järjest rohkem juua. Igal asjal on aga ka oma miinus: WC-s peab käima selle ravimi manustamise juures väga tihti. Aga lõpp kokkuvõttes on tulemus ju tähtis. Ning tõepoolest: alates tablettide võtmise hetkest suurenes automaatselt ka joogijanu ja ilmselt sellest kõigest tulenevalt oli vähemalt minul küll olemine suurepärane!

Minnes toona Aafrikasse käisin oma perearsti juures sooviga saada retsept Diacarbile. Minu oma perearst selle peale muidugi ehmatas ära ja arvas, et kuna temal antud ravimi sellisel viisil kasutamise kogemused puuduvad, siis ei julge ta sellist ravimit mulle ka välja kirjutada. Tegemist on siis tõesti tegelikkuses retseptiravimiga. Läksin siis sama jutuga nii nimetatud Tallinna Meremeeste haiglas asuvasse spetsiaalsesse reisimeditsiini kabinetti. Reisimeditsiini arst oli kursis nende tablettide sellise kasutusviisiga ning temal polnud probleeme retsepti välja kirjutamisega. Sealt saingi retsepti ja hulganisti veel häid soovitusi pealekauba. Nüüd on juba tee selge!